Arvustus. Kui jumal ei vaata, tõmbab Aurora patupoolele traati

Uus film
"Aurora"
Režissöörid: Andres Maimik ja Rain Tolk
Produtsent: Madis Tüür
Helilooja: Sten Sheripov
Kunstnik: Anneli Arusaar
Kostüümikunstnik: Kärt Hammer
Osades: Maarja Johanna Mägi, Ott Kartau, Kersti Heinloo, Jörgen Liik, Indrek Taalmaa, Rea Lest jt
Rain Tolgi ja Andres Maimiku uusim mängufilm "Aurora" on tõsisem katse duole tuttavaks saanud veiderdavast komöödiažanrist edasi liikuda ning proovida kätt draamas. Nad on oma lati seejuures veelgi kõrgemale seadnud ning otsustanud lavastamisel kasutada karakteripõhist improvisatsiooni. Antud metoodikat kasutades jääb suur rõhk ka näitlejate õlule – või kas jääb?
Film on loodud olema tundlik, mõtisklev ja sisekaemuslik, proovides vaatajat kaasa kiskuda läbi suvise armumise ja noorusliku lollitamise. Maarja Johanna Mägi ehk filmi nimikangelanna Aurora kannab taotletud pehme ja sumeda õhkkonna hästi välja. Ta on usutav ning piisavalt kavala olemisega, et annab kohe filmi alguses kätte võtme, kuidas tegelaskujule kaasa elada ning mõistmist leida.
Vastandiks naivistlikule ja õrnale armumistundele on loodud antikangelased, kes ilmutavad end seekord konservatiivsete pereliikmetena – kogu elu käsib, poob ja laseb tugevakäeline isa Valdek (Indrek Taalmaa). Aurorat kammitseb lisaks ka tema tössike, kuid sellevõrra jäigemalt oma meherolli klammerduv abikaasa Joonas (Ott Kartau). Peakangelannat ümbritsev kristlik perekond meenutab rohkem küll mõnd muud sekti kui kristlaseid – nende tavad, olek ja rütm jäävad segaseks. Tundub, justkui tahaksid režissöörid kristlasi mõnitada, ometigi ei tule see neil hästi välja, sest midagi eriti äratuntavat ja tabavat sealt läbi ei tule.

Film saab hoo sisse, kui Aurora kohtab Lennyt (Jörgen Liik). Nagu iga õige armulugu, algab ka nende romaan süütust naljast, nooruslikust uljusest ja suveilma soojusest. Toksilist suhet ei tule kaua oodata – vagur kristlane murrab abieluvandeid ning, nagu sellest veel vähe oleks, peab peagi leppima ka uue väljavalitu, boheemlaslikult vabameelse mehe, suutmatusega vastutust võtta ja naist päriselt armastada. Film küsibki vaatajalt, kuidas armastust mõõta ning mida see suur sõna üldse tähendab – kas pühendumist või pelgalt kirge oma armuobjekti vastu.
Siitmaalt hakkabki tegelikult ka kinomaagia rabedaks minema. "Aurora" hüppab mineviku ja oleviku vahel ning püüab sündmusi ette kandes juhinduda pigem emotsionaalsest kaarest. Kahjuks lõpuni see ei õnnestu – loodud tegelased, olgugi et juuretasandil justkui usutava olemisega, mõjuvad kahemõõtmelistena, nende motiivid ja taust ei kanna lõpuni välja. Kuigi film teeb oma parima katse vaataja meelitamisel, siis kutse tantsule soovitud tulemusi – intiimsust ega intriigi – piisaval määral ei tekita. Võib-olla tuleneb see filmi hüplikkusest, aga ehk polegi toast-tuppa Aurorat jälitavad ning valjuhäälselt kõige osas sõna võtvad pereliikmed usutavad?
Tekib dissonants, kuigi kohati pean näitlejatele au andma: nad kannavad oma rollid välja ning mõjuvad pigem usutavalt. Teisalt on paljud neile loodud karakterid karikatuursed – mida on tegelikult üritatud vältida – ning seeläbi iseend tühistavad.

Tundub, et paberil valmis joonitud ning läbi improvisatsiooni elule puhutud dialoog muutub kohati liiga lihtsakoeliseks – erinevaid lõike ja mõttekilde on küll püütud omavahel läbi sõnamängu või muude seoste filmis siduda, kuid vastupidiselt soovitule paistavad mitmed taolised seigad hoopis teravamalt silma, tekitades seeläbi tunde, justkui oleks mõte olnud paberil kaunim kui sõnas.
Filmi kõige müstilisemad tegelaskujud on aga kõrgepingeliinid, mida alatasa vaatajale meelde tuletatakse – tundub, et pinge on õhus! Peale voolupinge lendab sädemeid muidugi veel, kuid midagi põletavat siiski mitte. Filmi kangelanna, kes küll tundub tugev ja iseteadlik, oma perele ega mehele lõpuni vastu ei hakka ning lepib asjadega nii, nagu nad on.
Filmi alguses küsib Lenny, kuidas Aurora oma pereelu hindab: "Skaala käib ühest kaheksani, kus üks on kõige tähtsam ja kaheksa kõige vähem..." Aurora vastab lohku astudes kiirelt seitse, ennustades sedasi ette mitte vaid enda, vaid ka filmi edasist kulgu – kõik on justkui ilus, valem õnnestumiseks on välja mõeldud ja kogupotentsiaali realiseerimine juba käeulatuses... Kahjuks lõpuni "Aurora" endale püstitatud ootusi siiski välja ei vea. Sedasi saab nimitegelase ennustuse kohaselt seitsmest hoopis kaks.
Toimetaja: Kaspar Viilup