Ülevaade. Vähem draamat ja rohkem žanri ehk Eesti mängufilm 2024. aastal

Möödunud aastal ei tehtud eesti filmis nalja nalja pärast ega arthouse'i arthouse'i pärast. Saime aga hoopis nii verise õudusmuusikali kui ka järje Rasmus Merivoo "Tulnukale" ehk komöödia, mis andis vastu hambaid kõigile, kaasa arvatud iseendale, kirjutas Kaspar Viilup Teater. Muusika. Kinos.
Rahvusvahelises filmipressis hakkas juba sügisel kõlama konsensuslik foon, et mullune kinoaasta on lahjavõitu. Kuigi osalt olen sellega nõus, et teravaid tippe on tõesti vähem, siis eebenipuust tornist on alati kuidagi liiga lihtne sajatada, targutada ja ette heita. Põhjusi sellele pisut tuhmimale aastale on ilmselt tõesti mitu, alates koroonapandeemia järelmõjust kuni Hollywoodi näitlejate streigini, mille tagajärjed lainetavad siiani. Kuid mida tähendab tegelikult see, kui gigante on vähem? Tänu sellele paistavad väiksemad, veidramad ja eksperimentaalsemad tegijad hiidude tagant paremini välja ja filmielu mitmenäolisuses veenduvad ehk needki, kes varem silmaklappidega vaid popkornikino suunas kihutanud.
Suures kinomasinavärgis on eesti film vaid väike hammasrattake, kuid enamik neist põhjustest kehtib ka meie puhul. Viimase aastaga jõudis vaatajate ette üheksa täispikka mängufilmi — tegelikult küll kümme, aga jätame praegu välja Eeva Mägi "Mo Mamma", mis esilinastus juba mullu PÖFF-il. Nende üheksa hulgas on kaks linalugu, Meel Paliale "Pikad paberid" ja Moonika Siimetsa "Must auk", mida seni on Eestis saanud näha vaid paaril festivalilinastusel, kinolevisse jõuavad need 2025. aasta algul. Kvantitatiivselt oli valik seega mõnevõrra väiksem kui mullu. Võrdluseks, 2023. aastal jõudis kinodesse 11 kodumaist täispikka mängufilmi, kuid see number ei näita ka eriti midagi: Rain Tolgi ja Andres Maimiku "Aurora" linastub 2025. aasta esimestel päevadel – kui linastuks mõni päev varem, muudaks see kohe tasakaalu. Aga jätame numbrimaagia pigem statistikutele.
Hoopis olulisem on, et eesti mängufilm pole kunagi varem olnud nii julgelt isikupärane ja häbitult vastuvoolu ujuv kui mullu. Oleks ju muidugi lihtne jätkata vanaviisi: ühes ääres teeb meie kommertsfilm sihikindlalt allpool latti mängivat rahvakomöödiat, teises ääres on autoridraama, mida sai eile, saab täna ja saaks ka homme süüdistada koera laiba lohistamises, vaatamata sellele, et see süüdistus enam ammu tõele ei vasta. Vanad kombed surevad raskelt, kuid 2024. aastal polnud üllataval moel kumbki esindatud: ei tehtud nalja nalja pärast ega arthouse'i arthouse'i pärast. Saime aga hoopis nii verise õudusmuusikali kui ka järje Rasmus Merivoo "Tulnukale" ehk komöödia, mis andis vastu hambaid kõigile, kaasa arvatud iseendale.
Kas ma olen valmis kõigile neile filmidele alla kirjutama ja kaasa noogutama? Kindlasti mitte, mõni neist ajas mind lootusetult vihaseks ja osaga ei suuda ma ilmselt kunagi rahu teha. Aga kui astume paar sammu tagasi ja vaatame neist moodustuvat mosaiiki, näeme, et meie filmil oli mullu parimas mõttes oma nägu. Veider? Jah. Meeldejääv? Kindlasti. Uusi uksi avav? Kahtlemata.
Apollo otsib tuttavatele küsimustele uusi vastuseid
Juba filmiaasta avanud Helen Takkini lavastajadebüüt "Elu ja armastus" näitas, et meie kommertsfilm, mis on seni tegelnud valdavalt kultuuripärandi lahjendamise ja arulageda naerutamisega, suudab ja tahab tegelikult ka tänapäevase kinoreaalsusega dialoogi astuda. Takkin ei läinud Tammsaaret kui klassikut tõlgendama siidkinnastes – ühe osa kirjandusrahvast ajas see mõistagi vihale –, vaid rääkis vaatajaga keeles, mis on pigem omane mõnele tugevale Netflixi kammerdraamale kui väheste vahenditega tehtud kodumaisele ajastufilmile. Netflix ei ole praegu mõeldud sõimusõnana, vaid sünonüümina tõhusale uue kooli audiovisuaalsele meelelahutusele.
Kaamera ronis näitlejatele ebamugavalt lähedale, montaaž oli tihe ja hoogne ning enamasti vaid ühes võttepaigas toimuv film ei mõjunud odava haltuurana, vaid hakkas hoopis motiivina tööle, lämmatavana nii peategelasele kui ka vaatajale. Apollo võttis sellega kahtlemata riski, kui andis alustavale režissöörile üsna vabad käed, tulemus aga õigustas ennast täielikult: "Elu ja armastus" mõjub kui värske tuulepuhang, mida hoiab käimas režissööri armastus filmikunsti vastu ja suur filmide vaatamise kogemus. Jääb üle vaid loota, et see oli esimene samm nii Takkini kui ka Apollo jaoks ning et kirjandusklassika hakkab kinolinal nägema välja rohkem nagu film ja vähem nagu telelavastus.

Kui "Elu ja armastusega" nihutas Apollo kommertsfilmi piire, siis Jaak Kilmi ajalooline triller "Vari" võttis aluseks sama retsepti, mis timmiti grammi täpsusega paika juba "Apteeker Melchiori" triloogiaga. Siin said taas kokku pseudoajalugu ja Indrek Hargla krimiessents. Seekord oli sinna hulka segatud ka üht-teist žanrikinost, aga täpselt parasjagu, et mitte nõrganärvilist vaatajat ära ehmatada. Oli hullpöörane mõte panna kokku Juhan Liiv ja õudusfilm, kuid ekraanil mõjub see siiski konstrueerituna, õõva oleks sinna lihtsalt kui kaunistuseks peale raputatud.
Sarnaselt "Elu ja armastusega" mängiti ka "Varjus" meie kultuuri kangelastega üsna vaba käega, erinevus on aga selles, et kui Takkini puhul mõjus see kaalutletud loomingulise otsusena, siis Kilmi-Hargla duo ei suutnud pooleteise tunniga nii mitmelegi võtmeküsimusele päriselt vastata. No kas või see põhiline elevant toas: miks sai Juhan Liivist äkitselt detektiiv? Ma ei väida, et ta ei võiks olla meie oma Sherlock Holmes – hilisemates intervjuudes on sellele ka päris häid selgitusi antud –, aga film selle küsimusega ei tegelegi, või õigemini üritab sellest vägisi mööda vaadata. Ehk siis: "Vari" teeb ennatlikult paar sammu liiga palju, aga teisalt ei julge mingitest piiridest üle astuda. Seal kuskil on peidus üks või isegi mitu head filmialget, need tuleb nüüd lihtsalt üles leida ja teoks teha.
Tallifornia kaardistab eesti filmi valgeid laike
Kui esialgu jagasin eesti filmi hästi jämedalt kaheks, siis tegelikult on seal vahel veel üks meeldivalt ettearvamatu mässaja, omal moel kommertsfilmi ja autorikino tugevusi ühendav Tallifornia, kelle rolli on aasta-aastalt üha raskem üle hinnata. Mullune aasta, mil nad tulid välja lausa kolme uue teosega (õigemini isegi neljaga, aga Miguel Llanso "Lõputut suve" pole siinsele publikule veel näidatud), kinnitas seda varasemast veelgi enam. Rain Rannu ja Tõnu Hiielaid julgevad teha panuseid, mille juures igal teisel produtsendil hakkaks ilmselt jalg värisema, nemad aga tulevad omadega ikka ja jälle veenvalt välja. Aga see ei ole mingi suvaline kinnisilmi tulistamine; iga film – õnnestunud või mitte – on õppetund järgmisele, või siis vähemalt tagavad nad ühe menukiga endale piisavalt vahendeid, et tegelda ka mõne väiksema ja riskantsema projektiga.
Meie kodumaise filmiaasta suurimat publikumenukit, üle 100 000 kinokülastuse kogunud Rasmus Merivoo järjelugu kultuslühifilmile "Tulnukas", ei saa pidada riskiks. Õnnestumine oli sinna juba sisse kirjutatud, kuid õppetunde andis see rohkem kui küll. Juba esimesed uudised "Tulnuka" võimalikust järjest panid rahva elevusest niiviisi keema, et kaas tahtis vägisi pealt lennata. Aga kuidas vastata üleelusuurustele ootustele? Merivoo lahendus oli nihilism: ta põletas sillad, saatis kõik põrgu ja lõpetas filmi Tõnis Mäe "Koiduga".

Oma plahvatusohtliku pungivaimuga on Merivoo sümpaatne lavastaja. Võimalik, et voogedastusplatvormide ajastul oli vaja just sellist raputust, et inimesed lõpuks ometi diivanilt püsti ajada, kuid originaalfilmile jääb "Tulnukas 2" ikkagi tugevalt alla. Kui tema peaaegu 20 aastat tagasi valminud filmikooli lõputöö oli kompaktne ja fokuseeritud, siis värske film purjetab suuresti heade näitlejate ja varasema pärandi tuules. Korraga üritati öelda kõige kohta midagi, iga mõte jäi aga üürikeseks fraasiks, mida laialivalguvas stsenaariumis ei suudetudki kuidagi tervikuks siduda. Ühiskondliku diskussiooni katalüsaatorina toimis film aga võimsalt – ei teagi, kas pärast Tanel Toomi "Tõde ja õigust" on mõnest kodumaisest filmist nii tormilise kiidulaulu ja tulise laitusega räägitud.
Kui Rasmus Merivoo üritas oma noorpõlve "Tulnukale" nüüd aastaid hiljem veel raketid külge monteerida, et see järje kujul lõplikult kosmosesse lennutada, siis vennad Eskod on oma täispika debüüdi "Mind on kaks" puhul pidanud kodukootud kassahitiesteetikalt nurki maha lihvima, et see kõik ekraanile ära mahuks. Ka nende eelmised tööd – laiema üldsuse jaoks filmikooli lõputöö "Topelt Turbo", aga samas ka erakordselt tugev ja isiklik dokfilm "Välguga löödud" – andsid alust oodata oimetuks löövat loomingulist obadust. See pani ka neile kahtlemata lisapinge peale. Kui Merivoo lasi selles olukorras kõigest lahti ja andis suure kaarega hoopis endale vastu lõugu, siis Eskod julgevad oma filmi metatasandi kaudu vähemalt tunnistada, et jooksid oma debüüdiga ummikusse ega leidnud sellele head lahendust.
Veidi leebema nihilismina võib vaadelda ka Eskode lõpptulemust: otsekui sketšidest koosnev "Mind on kaks" toob sisse üha uusi cameo-rolle ega väsi iseenda üle nalja heitmast. Selle kõige käigus sünnib ka homeeriliselt naljakaid hetki, kuid see kõik on lõppkokkuvõttes neid sõgedaid kaksikvendi arvestades lihtsalt liiga… viisakas. Ma usun, et täispika filmi tegemine oli neile endile oluline verstapost, aga ilmselt peaksid nad nüüd minema tagasi väiksema skaala peale. Mullu nägime PÖFF-il vaid Tiktoki jaoks toodetud mängufilmi "Carole and Gray" – ehk oleks selline mõõtkava ka neile sobivam? Eriti ägedad asjad võiksid sündida ka siis, kui mõni Eesti rämpskinofännist rikas annaks neile lihtsalt kohvritäie raha ja ütleks, et hakake nüüd tegema. Liiga normaalne filmitegemine ei tundu olevat Eskode veregrupp, pigem kujutan neid ette kahekesi kaameraga veiderdamas ehk tegemas täpselt seda, mis muutis "Välguga löödud" sedavõrd mõjuvaks.
Mulluse aasta kõige parem film, mis Tallifornia egiidi all valmis, on aga kahtlemata Meel Paliale teine täispikk mängufilm "Pikad paberid", mis suudab nõtkelt ja olemuslikult tabada, mida tähendab olla noor 21. sajandi Eestis. Tema esimest filmi "Kiik, kirves ja igavese armastuse puu" iseloomustanud wesandersonlik esteetika on kõrvale jäetud; Paliale haarab rohkem Ameerika indie'st ja ka nn kanepikomöödiatest, aga suudab need motiivid siinses kontekstis edukalt tööle panna.

Omal moel saavutab see film isegi antropoloogilise väärtuse, kuna jäädvustab nii Tallinna linnaruumi kui ka neid kohti, kus noored viimasel ajal põhiliselt hängivad. Võimalik, et see on meie läbi aegade parim kodumaine noortefilm. Tegelased on elavad-hingavad ja näitlejad ilmselgelt ka usuvad seda, mida mängivad. Eriti läheb hinge kahe peategelase armastuslugu — ennekõike üks kodune, otsekui tühine tüli, kuhu on aga kätketud kõik paarisuhte head ja vead.
Kuidas autorifilmile vinti peale keerata?
Ei tasu muidugi arvata, et meie kodumaisest arthouse'ist oleks viimaste aastatega saanud museaal, mida saab vaatamas käia vaid kuskil arhiivis või eriseanssidel. Tõsi, seda täpset piiri, kust algab kunstifilm ja lõpeb kõige laiemas mõttes autorikino, on keeruline tõmmata, aga 2024. aasta kontekstis tunduvad need liigitused lausa naeruväärsed. Nii Marko Raat, Liina Triškina-Vanhatalo kui ka Moonika Siimets — ma võtan julguse nimetada neid kõiki osaks kodumaisest arthouse'ist — saanuks oma lood ära rääkida ja probleemid lahti joonistada tõenäoliselt ka kahe jalaga maa peal olles. Aga kaine ja tõhusa lahenduse asemel on nad pööranud otsa ringi ja läinud ootamatus ja mõne vaataja arvates ilmselt täiesti vales suunas – või vähemalt tundub nii esmapilgul.
Kogenud autoritena suudavad nad aga oma ettearvamatu lahenduse veenvalt esitada, näidates, et alati ei pea vastama ootustele, vaid neid trotslikult eirates võib luua hoopis uue ja palju laiema ootuste platoo. Või parimal juhul isegi ebavajalikest ootustest lahti saada. Sest no kuidas saab olla nii, et Leelo Tungla armastatud "Seltsimees lapse" ekraniseerinud Moonika Siimets võtab kätte ja läheb tulnukafilmi tegema? Nii ju ei sobi!
Ka mitmetes intervjuudes kuulsime seda hämmeldusega esitatud küsimust ja see näitab meile, millise vale eeldusega paljud vaatajad meie kodumaisele filmile lähenevad. Teatrilavastajate puhul me ei arva, et see on kivisse raiutud, millist materjali nad vaatajate ette toovad: et sina oled ainult Shakespeare'i-mees, ära mõtlegi hakata kaasaega ronima! Filmi puhul astub režissöör tihti aga juba oma debüütfilmiga kasti, kust välja murda pole sugugi lihtne. Siimetsa puhul on see eeldus aga seda jaburam, et tema on juba varem paistnud silma hea absurdi- ja huumoritunnetusega. Sest kuidas saaks muudmoodi vaadata tema perekond Sõnajalgadest rääkivat lühidokumentaali "Salme saladus"? Elu on tragikoomilisem, kui ükspuha milline fiktsioon kunagi olla saaks. Nüüd aga üritab ta ikkagi Armin Kõomäe ja Andrus Kivirähki lühilugude toel sellesama kogemuse mängufilmi keelde valada.

Kuigi väga lihtne oleks Siimetsa "Musta auku" kohe ulmefilmiks nimetada – selleks annab alust nii mõnusa retrovaimuga tulnukas kui ka fakt, et see film on linastunud mitmetel rahvusvahelistel žanrifestivalidel –, peitub filmi mõistmiseks ja lahti muukimiseks vajalik võti tegelikult mujal. Võib isegi öelda, et kõik need reaalsusest kaugenevad aspektid, mida filmis rohkelt esineb, on üksnes magalarajooni kapseldunud inimeste ettekujutuste vili. Enamik filmi tegelasi on tõesti oma väikestesse korteritesse vangistatud, nende elust on kadunud lootus ja nad on oma muredega üksi jäetud. Maa pealt enam abi loota ei ole, ju siis võibki pilgu korraks taevasse pöörata. Võiks minna isegi kaugemale ja öelda, et "Must auk" on Veiko Õunpuu "Sügisballi" kummaline kaksik, mis leiab Mustamäe intellektuaalide kõrvalt üles ka väiksemad inimesed, kes seisavad aga silmitsi täpselt sama suurte küsimustega kui šveitser Theo või arhitekt Maurer. Eraldi tunnustust väärib üks Keskturu taga üles võetud kaklusstseen, mis on visuaalselt nii võimas, et eraldi nähtuna peaksin seda arvatavasti hetkeks mõnest "John Wicki" filmist.
Nii nagu suurem osa "Mustast august" toimub ööpimeduses, ei näe päikesevalgust naljalt ka Liina Triškina-Vanhatalo "Emalõvis". Või kui inimesed liiguvadki ringi päise päeva ajal, on ilm alati kuidagi pahaendeline. Kui aga Moonika Siimetsa kujutatud linnaruum tabab ära mingi kurbmagusa nostalgilise Tallinna, siis Triškina-Vanhatalo näeb pealinna hoopis teise nurga alt. See on selgelt urbanistlik keskkond, pidevalt arenev, kaasaegne linn, mis saab tema filmis ka otsekui eraldi tegelaseks. Ka tema tegelased on oma muredega nurka surutud, antud juhul on aga lahendused palju… šokeerivamad. Ta on taas pistnud oma filmiseemne idanema sotsiaaldraama mulda.
Filmi sõrestik on üsna sarnane tema täispika debüüdiga "Võta või jäta", ent "Emalõvi" mootori panevad eriti jõuliselt põrisema ikkagi trillerielemendid, mille Triškina-Vanhatalo teostab nii tugeva stsenaariumi kui ka täpse rütmi ja montaažiga. Filmi lõpus tulev pööre on välja mängitud mikrogrammi täpsusega, mistõttu see mõjub nagu kuvaldahoop lagipähe. Minu viimaste kuude jooksul läbi viidud suusõnaline miniuurimus on näidanud, et ükski mu tuttav pole veel seda pööret ette aimanud. Trillereid pole Eestis varem vaat et tehtudki ja nüüd tühjalt kohalt tuli selline maailmatasemel saavutus!

Kui "Emalõvi" ja "Musta augu" puhul saame rääkida üsna selgelt raamistatavast ajast ja ruumist, siis Marko Raat teeb oma värskes filmis "Biwa järve 8 nägu" umbes esimese kümmekonna minutiga selgeks, et midagi ratsionaalset tema maailmas sündima ei hakka. Peipsi-äärsed väikesed külad ja ajaloolised kombed-traditsioonid saavad kokku jaapani kommetega. Kuid hüppame nüüd korraks täiesti ootamatusse kohta ja küsime, mille poolest erinevad siis Jaak Kilmi "Vari" ja Marko Raadi "Biwa". Mõlemad esitavad enesekindlalt ootamatu väite ega anna sellele selgepiirilist vastust. Paraku suudab aga vaid Raat selle niiviisi lõpuni välja kanda, et filmimaagia sõnadesse panemine tundubki ebavajalik, osalt isegi tema visiooni tühistav. Teatud asjadest on võimalik rääkida vaid audiovisuaalses keeles ja "Biwa järve 8 nägu" just seda tõestabki.
Raat võtab saksa kirjaniku Max Dauthendey samanimelise raamatu, aga ei hakka seda piinliku täpsusega ekraanile tõlkima — see annab talle pigem kätte tööriistad ja niidiotsad, et hakata rääkima täiesti oma lugu. Üllatav on seejuures, et kuigi "Biwa" on täisvereline arthouse, ilmselt ainus selline mulluses Eestis, ei pane see rännak unistuste ja unenägude piirimail hetkekski vaatajat liialt proovile. Tema võngetele on üsna lihtne pihta saada ja siis samas rütmis ühiselt lõpuni õõtsuda. Siin on üksikuid pildikesi, mille võiks filmist välja lõigata, välja printida ja endale seinale panna, aga "Biwa järve 8 nägu" on ka tervikuna lummavalt ilus ja midagi alateadvuses liikuma panev, nii et ma ei oskagi päris täpselt defineerida, mis ja miks mulle seal nii väga korda läks. Olen kindel, et saladused, mida sellesse filmi on rohkelt peidetud, avanevad korduval vaatamisel või ajapikku — see film läheb aastatega ainult paremaks.
Pauk võib tulla ka luuavarrest
Ehk siis üllataval kombel on eesti film võtnud sihikindlalt suuna žanriradadele, ja seda isegi nii jõuliselt, et päriselt ei pääse sellest ükski linateos. Arvestades, et meie kodumaiseid õudukaid saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel ja ega ulmegagi seis palju parem ole, tegime 2024. aastaga nüüd küll mitmekümne aasta töö ära. Ma muidugi loodan, et eelöeldu ei vasta tõele ja et me paneme vähemalt sama hoogsalt edasi.
Aasta alguses HÕFF-il maailma esilinastuse teinud ja pärast seda kiiresti kulutulena üle maailma levinud õuduskomöödia "Mootorsaed laulsid" ei ole uskumatu saavutus mitte ainult meie väiksel kodumaisel mänguväljakul, vaid mulluse aasta üks suurim läbilöök omas žanris ka rahvusvahelisel areenil. Tegijate endi hinnangul on auhinnasaak praegu 20 preemia kanti, aga artikli ilmumise ajaks võib see olla juba kasvanud. Nende festivalide hulka, kus film linastunud on, ei jaksa vist enam keegi kokku lugeda.
Kõige märkimisväärsem on selle filmi puhul aga hoopis fakt, et see ei vasta pealtnäha mitte ühelegi reeglile, mis eesti filmis seni kehtinud on. Režissöör Sander Maran on teinud filmi nii sõltumatult kui võimalik, ta ei ole seotud ühegi produktsioonifirma ega tuntud produtsendiga (tõsi, kodumaise levi ajaks on Tallifornia neile appi tulnud). Ta segab kokku terve kimbu žanre, millest ühtegi pole viimasel ajal Eestis ette võetud, ja filmis figureerivad suures osas tundmatud näitlejad.

See kümmekond aastat tagasi üles võetud ja kaua aega järeltöötluses olnud linalugu oleks ilmselt mõjunud veel ootamatumalt, kui ta oleks lõpuni tehtud kohe pärast võtteid. Aga tuleb välja, et meie kodumaine filmimaastik on praegu veel sedavõrd lapsekingades, et sedavõrd piire ületav film astub otsekui tühjale areenile, kus talle kedagi teist vastu pole panna. Sihikindlus ja pretensioonitus viib võidule, ja seda mitte ainult kodumaal, vaid ka laias maailmas.
Aga üllatusi ei pakkunud ainult täispikad mängufilmid, suuri tegusid on üle ilma korda saatnud ka mitu kodumaist lühilugu. Anna Hints näiteks tõestas veenvalt, et "Savvusanna sõsarad" ei olnud mitte tema magnum opus, vaid et ta suudab sama tugevat loomingulist taset jätkata. Cannes'is esilinastunud "Sannapäiv" teeb nii vähe kui võimalik, aga suudab napi 15 minutiga öelda rohkem kui mõni teine kahe tunniga. Ja kaks ei jää ilma kolmandata – üksnes häid sõnu saab öelda ka Hintsi Tampere filmifestivalil välja tulnud "Pimeala" kohta. Hintsi täiesti ogar mõte minna Indiasse filmima ei mõju hetkeski kui tühine eksootika või pelk kõrvaltvaataja pilk, vaid tabab selles mängufilmi ja dokumentaalfilmi sulamis täpselt märki.

Seda, et lühivorme ei tohi alahinnata, kinnitas ka Madli Lääne "Ääremängijad", mis konkureerib "Pikkade paberite" kõrval parima eesti noortefilmi tiitlile, kuigi lähenemisnurk on neil filmidel väga erinev. Lääne võtab ühe pealtnäha süütu situatsiooni ja laseb noortel näitlejatel mängida sellest välja elumuutva kaose. Kõik need kolm on väärilised konkurendid täispikkadele filmidele ja tuleb tunnistada, et mitmest neist isegi säravamad.
Ehk siis võtan oma mõnikümmend tuhat tähemärki tagasi välja käidud väite tagasi: kehvast mängufilmiaastast oli asi kaugel. Pigem avati palju uksi ja mitmeid teeotsi, nüüd tuleb neist võimalustest kinni võtta ja edasi liikuda.
Allikas: Teater. Muusika. Kino