Eesti kino võib mõne erandiga kirjeldada kui külmades toonides identiteedirännakut, mis pöördub alatihti ajastudraamade poole. Nõukogude perioodi ideoloogilised nõuded ja kohaliku kultuuri säilitamise püüdlused on jätnud sügava jälje, mistõttu otsib eesti filmikunst pärast taasiseseisvumist endiselt oma autentset häält. Nüüd kuuluvad sellesse diskursusse ka kaksikvennad Romet ja Raul Esko, kes on võtnud enda peale eesti kino reformimise.

Neid on tõesti kaks

Esimesed sammud filmimaailmas tegid nad 2018. aastal lühifilmiga "Kõik koletised on väljamõeldud". Suurem läbimurre saabus lühidokumentaaliga "Välguga löödud" (2020), mis võttis fookusesse vendade parima sõbra, räppar Mängupoi$$ Käru surma. Emotsionaalne film võitis "PÖFF Shortsi" rahvusliku võistlusprogrammi parima lühifilmi auhinna ja publikupreemia. Nende hiljutine lühifilm "Topelt Turbo" (2022) laskus sulaehtsasse Hollywoodi, võttes eksklusiivselt šnitti pöörastest autofilmidest ja Hollywoodi märulitest. Lisaks lühifilmidele on vennad aktiivselt tegutsenud ka muusikavideote ja reklaamide vallas, mis on äratuntavad unikaalse visuaalse lähenemise poolest. Nüüdseks on noored valmis saanud täispika debüütfilmi "Mind on kaks", mille keskmeks on kaksikuks olemise maailmakogemus ja filmitegemine. 

Metafilmi võtmes komöödiamärul räägib loo filmitegijatest kaksikvendadest, keda kehastavad vennad ise. Põimitakse autobiograafilisi elemente fiktsiooniga ning käsitletakse sisemisi heitlusi ja vastutust, mida üks täispikk film endaga paratamatult kaasa toob. Seistakse silmitsi finantsiliste ja eraeluliste raskustega: renditakse kortereid ja stuudioid, mida tegelikult endale lubada pole võimalik, leitakse käevangu kena pruut, kellel puudub funktsioon, ja filmitakse üpris ebatavaliselt veelgi ebatavalisemaid stseene, näiteks kaksikute sünnitamist. Ühendades filmi tegemise protsessi ja kaksikuks olemise, lähtutakse seni avastamata meetoditest ja elementidest eesti kinos. Kõige sellega soovivad vennad enda sõnul innustada noori filmitegijaid eksperimenteerima ja suurelt mõtlema. Filmi algupoole heidetakse eesti filmidele ette konservatiivsust, need vajavat uut hingamist. Võetakse ette Tanel Toomi "Tõde ja õigus", mis on vaieldamatult üks parimaid eesti filme, millele vastuseks otsustavad vennad teha midagi täiesti uut ja sõgedat. Ilmselt pole selle mõte mitte see, et eesti kino on halb, pigem nenditakse sellega mitmete filmide üksluisust ja paratamatut igavust.

Kannaga näkku

Eskobrod ei kuulu oma stiiliga monotoonsesse kategooriasse; vastupidi, nende looming on postmodernistlikult maksimalistlik, ühendades kommertsi, popkultuuri ja  mängulisi eriefekte. Hüperstiliseeritud lähenemine on seotud filmitegijate varase lapsepõlvega, kui puututi tihedalt kokku 90-ndate märulite ja Cartoon Networkiga. Duo töödes võib leida camp-esteetikat iseloomustavat liialdust ja irooniat, mis loob tasakaalu maitsetuse ja nauditavuse vahel ning on suunatud inimestele, kes aduvad või naudivad ajuvaba netislängi. Taskuhäälingus "Kolmveerand Kauriga" nimetavad filmitegijad oma lemmikfilmide hulgas pigem suuri kassahitte, nagu "Kiired ja vihased 1", "Transformerid" ja "Arminägu". Tsiteerides üht vendadest: "Arthouse on mõnus, aga pigem vaataks "Avengerseid"" [eesti keeles "Tasujad"].

Eskod kasutavad oskuslikult eriefekte ja võimendatud visuaale, mis resoneerivad noorema vaatajaskonnaga, eriti TikToki ja muude sotsiaalmeedia trendidega harjunud publikuga. "Peab palju Instagramis ja TikTokis istuma, siis saad teada, mis on lahe," ütleb üks vendadest Just Filmi taskuringhäälingus JustPod. Umbes sellise suhtumisega on laetud ka kogu nende looming ja veelgi intensiivsemalt nende esimene täispikk film. Leidub viiteid Hollywoodi märulifilmidele ja kommertslikele naljadele, mida tänapäeva noored meemide kujul tunnevad. Stereotüüpset, karmi käega filmikooli õpetajat kehastab Rain Tolk, kelle tegelaskuju põhineb Tolgi enda väljaütlemisel seoses Eskobrode varasema filmiga. Kaksikute narratiivi aitavad edasi anda Märt ja Priit Pius ning Eskode ema kehastab Mirtel Pohla, kes on teinud vendadega varem koostööd filmi "Topelt Turbo" dubleerijana. Näitlejate valik on iseenesest väga potentsiaalikas ja aitab luua tekstuuri filmis, kus kõik keerleb kahe peaosatäitja ümber. Visuaalne stiil on Eskobrodele omaselt maskuliinne ja tempokas. Kasutades erksaid toone, kiirmontaaži ja loomingulisi kaameranurki, luuakse parajalt hektiline ja energiline maailm, mis tugineb GTAle ja Monsteri energiajookidele. Just eksperimenteeriva visuaalse keele poolest kujunevad filmi tugevuseks Rakhahari Ghoshi ja Minnaz Rehmani eriefektid, mis on meeldejäävad ja mõjuvad värskendavalt.

Alternatiivse vaatenurgana esindab "Mind on kaks" noorte positsiooni, mida eesti film kindlasti vajab. Ka rahvusvahelises kontekstis võib film oma eristuva žanriga pakkuda kõlapinda ja olla katapuldiks noortele režissööridele. Kõigest sellest võrsub paradoksaalne küsimus: kas sellist eeskuju peaks noortele pakkuma?

Pikk reklaam

Keeruline on kirjeldada ja rääkida filmist, mis täiesti mittemidagiütlevalt üritab palju öelda. Üks tund ja nelikümmend minutit filmi on võrdväärne sotsiaalmeedia sisu tarbimisega, mis söödab ette erinevaid lühikesi audio­visuaalseid segmente, kuid puuduliku koherentsuse tõttu kusagile välja ei jõua. Filmi üheks ideeks on kaksikuks olemise maailmakogemus, aga teemasse suhtutakse laias plaanis pinnapealselt. Film venib lõpuni välja nagu nälkjas, ühe erandiga — filmi lõpus reisivad vennad väikesesse Aafrika külla, mis on tuntud kõrge kaksikute sündimuse poolest. Ja tõepoolest lendavad Eskobrod kohale ja filmivad Nigeerias isegi mõned kaadrid. Samas ei ammenda see tõenäoliselt küllaltki kulukas väljasõit oma täit potentsiaali ega anna loo arengule ja süžeele midagi juurde. Selgub, et niivõrd suure vastutuse võtmine viib resultaadini, mis vajaks teist ja kolmandat ülevaatamist.

"Lõhume seina ja avame vaatajatele enneolematult ausa kuvandi iseendast," kommenteerivad vennad Postimehes filmivõtete algusfaasis 2023. aastal. "Lõhume seina" on aga palju öeldud. Kui filmi eelkajast ja Esko­brode eelnevast loomingust jääb mulje, et tuleb midagi täiesti sõgedat ja üle võlli, siis tegelikult jääb see kõik ikka veidi tooreks ja turvaliseks. Kogu filmi saakski kokku võtta pitch'iga, et vennad olid enda jaoks välja mõelnud vaid asjaolu, et tahetakse teha filmi kaksikutest, ja ülejäänud elemendid, ehk kogu film, pressiti vägisi selle mõtte ümber. Lünkliku loo künnisel ei ole ühtegi tegelast, kellega suhestuda, ja karakteri areng jääb nõrgaks. Esko­brod pearollis on põnev vaheldus, kuid piiratud karisma tõttu on raske tegelastele täies mahus kaasa elada.

Kurnav kommerts

Popkornikino peamine eesmärk on meelelahutus. See žanr ei eelda suurt, sügavat mõtet ega erilist autoripositsiooni, kuid nauditav peab ta siiski olema. Vaatamata mõningasele järeltöötlusele mõjus Eskode film lihtsalt väga igavalt ja ei ole mõtet kiita seda ainult uudsuse ja eristumise eest. On selge, et film ei võta end kuigi tõsiselt ja eesmärk oli ühe filmi sees katsetada nii palju kui võimalik. Paraku nõuab seegi analüütilist mõtlemist ja sihtrühmale keskendumist.

Keeruline on näha seda filmi eeskujuna noortele filmitegijatele. Noori võiks toetada vähemusnarratiivide kaasamisel ja oma autoripositsiooni vormimisel — eriti eesti kinos, kus seda kohtab pigem harva. See ei eelda kohe igavaks ristitud kunstikino, vaid mitmekesise perspektiivi ja visuaalse väljendusrikkuse poole pürgimist, mis kõnetab nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt. Antud juhul on see ressurss pandud kahe poisi loo peale, kelle iga kolmas slängiga raiutud lause on objektistav naiste suhtes, ennast upitav või tühine. Kas see on tõesti see, mida noorem põlvkond vajab? Olles Eskobrodest üks kuu vanem, satun tõesti kimbatusse, et kes see sihtgrupp olema peaks. Mind kui 25-aastast inimest, kes tarbib mõõdukalt sotsiaalmeediat, ei pannud see film ei filmitegemist ega kaksikuid teisiti vaatama. Hetkeks mõjub see hea vaheldusena, kuid pärast poolt tundi nõuab keskendumisvõime säilimine midagi toekamat. Seega ei saa öelda, et tegemist oleks noortefilmiga, pigem filmiga noortelt tegijatelt, mis on suunatud väga kindlale skeenele. Tagantjärele ei suuda ma Eskobrode uues filmis tuvastada mitte ühtegi sellist kohta, mis naha vahele oleks pugenud, või veel olulisem, mis oleks mind kuidagi saatma jäänud. Film on sama kiiresti seeditav kui kiirtoidu restoranist soetatud hamburger, mis mõnikord isutab, kuid millel puudub toiteväärtust.

Õnnetu algus

Eesti kinos on alati ruumi uutele ja julgetele lähenemistele, kuid need peavad olema tasakaalus, hästi läbi mõeldud loo ja sõnumiga. Kõigest saab filmi teha, aga see ei tähenda, et kõigest peaks filmi tegema. Globaalselt seisame silmitsi filmide ületootmisega, Eestis vastupidi, kuid üleüldiselt on pigem haruldane, et 25-aastasele antakse võimalus täispikka filmi teha. Eskosid võib kiita julguse eest proovida ja katsetada. Võit peitub teadmises, et lühikeses formaadis mõjub nende esteetiline keel värskendavalt, kuid täispikas see end välja ei mängi. Eskodel on kindlasti piisavalt publikut, et saada teine ja võib-olla kolmaski võimalus proovida kätt täispika filmiga. Hetkel ei näe ma lihtsalt mõtet kopeerida Hollywoodi kassahitte sel põhjusel, et seda pole eesti keeles varem tehtud. Seda enam, et film ei paigutu suurte Hollywoodi märulite kõrvale ega ka noortefilmide žanrisse Euroopas. Paikneb ta kuskil keset Liivi lahte ja suure tõenäosusega ta sinna ka upub. Kui just ei tehta parema stsenaariumiga järge, mis esimese osa täielikust uppumisest päästaks.