Eskod: Eesti filmidega tuleb tavaliselt masekas peale

Teie debüütmängufilm "Mind on kaks" esilinastub homme (Intervjuu toimus kolmapäeval, 20. novembril, toim.) PÖFF-il. Millal teil film lõpuks valmis sai?

Romet: Pühapäeval tegelikult. Neli päeva enne ehk siis 17. november.

Raul: Ja 21. on esikas.

Romet: Neli päeva enne linastust.

Ma saan aru, et möödunud reedel oli teil kinotest. Peale seda veel muutsite midagi?

Romet: Me tegime neli testi ja timmisime pärast igat testi.

Raul: Aga ilmselt me ikkagi veits teeme veel edasi, peale esilinastust. Kõigil on ilmselt mingid väiksed asjad, mida nad tahavad parandada. Kinolevi jaoks on paar päeva aega veel midagi lihvida. Peamiselt mingid väiksed helimiksi asjad või graafika.

Kuidas nii juhtus, et alles neli päeva enne esilinastust film valmis sai?

Raul: Me olemegi vist alati olnud sellist last minute tüübid.

Romet: Töötame kuni aega on.

Raul: Tahaks alati nagu maksimumi välja pigistada ja siis ei jäta enne.

Romet: Ma arvan, et see on isegi hea, et me ei saada seda üks päev enne. Uhke tunne tegelikult, et viis päeva enne ära saatsime. Tõnu (Hiielaid, filmi produtsent, toim.) lihtsalt ei lubanud kauem. (Naeravad.)

On siis film läinud teele ka üks päev varem?

Romet: Jaa, suht iga kord. "Topelt turboga" oli küll nii ma mäletan. Screening'u hommikul monteerija Roland veel midagi tegi ja küsisime, et "saad valmis või? Jõuab sinna või?" (Naeravad.)

See teile endale kurnav ei ole?

Raul: See pinge on naiss mu arust. Nii ei viitsiks, et film on valmis ja peab paar kuud lihtsalt ootama, millal filmi nähakse. Siis film on veel fresh ja kohe saab näidata.

Romet: Millegipärast, jah, mida lähemale see kuupäev jõuab, seda kiiremini ja intensiivsemalt me tööle hakkame. Ma ei teagi, miks (naerab). Seekord oleksime võinud tegelikult varem valmis saada, aga meil läks hästi kaua aega, et montaaž valmis saada. Tegime väga palju versioone ja äkki oktoobri alguses alles saimegi selle lukku. Siis oligi vist... kahe kuuga vaja kõik heli, värv ja graafika teha.

Raul: See mõjutas ka, et me filmisime kolme aasta jooksul. Esimene suvi, teine suvi ja siis selle aasta jaanuaris Nigeeria osa. Kõik olid eraldi montaažietapid, aga uus etapp mõjutas eelmist, kõik muutus, kui uue osa peale filmisime. Siis eelmisest etapist jäid mingid osad välja ja alles siis, kui kõik oli filmitud, nägi seda tervikut.

Aga see lugu, mis oktoobri alguseks valmis lõigatud sai, oli siis teie jaoks valmis-valmis või pidite ajaliste piirangute tõttu mingeid kompromisse tegema?

Raul: Victoria Villiguga, kes filmi monteeris, vaidlesime ikka suht palju. Peamiselt vist selle üle, et ta mõtles nagu kogu aeg selle peale, mida vaataja arvab. Aga meie ei mõtle selle peale, me ei tee seda otseselt vaatajale, vaid teeme sellist filmi, mida me ise tahaks vaadata või teha. Kui me üritame filmi tehes aimata, mida vaataja tahab, siis me lihtsalt aimamegi, mitte ei tee enda tunde järgi. Proovimegi lihtsalt nagu ära arvata, mis kellelegi meeldib.

Kõige esimene rough cut sai minu arust augustis valmis. See oli kaks ja pool tundi pikk, aga see oli nii valus vaatamine, ei kannatanud vaadata isegi. Tõmbasime sealt ülipalju stseene maha, niimoodi, et see läks pooleteist tunni peale. Siis ei meeldinud meile endale, et me nii palju häid stseene ära olime võtnud ja siis tõmbasime seda pooltteist tundi kompaktsemaks ja panime neid stseene jälle tagasi. Lõpptulemus ongi tund ja 35 minutit, enamus stseenid jäid sinna alles, aga ta on veits tihedam.

Kui film peale esilinastust veel viimast korda timmitud saab, siis kas saate endale öelda, et tuli "maailmatasemel film"?

Raul: Kindlasti kõige parem film, mis me oleme teinud.

Romet: Jaa...

Raul: Maailmatasemel... (naerab), seda ma ei teagi. Nii enesekesksed me vist ei ole, et me ütleks, et see on maailmatasemel (naerab). Endal on raske objektiivselt hinnata, aga vist saame ikkagi aru, et pikk tee on veel minna maailmatasemel filmini.

Filmis "Mind on kaks" teevad filmiversioonid teist ise ka filmi. Kas oligi mõte teha film filmi tegemisest või oli alguses mõte teha see film, mida te filmis teete?

Raul: Meid inspireeris film "Operation avalanche". Seal nad hakkasid tegema filmi NASA-st, aga lõpuks hakkasid filmima fake footage'it (võltsitud kaadreid, toim.) USA Kuul käigust. Seal oli ülilahedalt näidatud, et nad hakkasid ühte filmi tegema, aga ei teadnud, mis film sellest tuleb. Meil oligi ka nii, et võtame eesmärgi, hakkame lihtsalt tegema ja siis alles näeme, kuhu see läheb.

Romet: Meile tundus, jaa, et me ei taha oma essa filmi jaoks veel luua täiesti väljamõeldud tegelasi, keda ise oma mõtte järgi käituma paneme, vaid võtamegi tegelasteks iseennast. Aga see film, mida me filmis teeme, oli üks esimesi logline' (lühike sisukokkuvõte, tavaliselt ühelauseline, toim.), millel me pidama jäime.

Neid ideid oli tegelikult meil nii palju. Alguses mõtlesime küll, et sellest saab tuleviku- ja action-film. Ja kõik need erinevad versioonid, kuhu me läksime, jõudsid veits lõplikku filmi ka sisse, aga läbi meie enda.

Mis momendil see klõks käis, et teeme ikkagi filmi tegemisest filmi?

Romet: Mäletan, et meil oli mingi zoomikas (produtsentide) Raini ja Tõnuga, brainstorm'isime. Saatsime neile erinevaid logline' ja Raul kirjutas selle, et kaksikud filmitegijad teevad filmi kaksikutest, kes teevad filmi kaksikutest. See kõlas nii naljakalt, jäi nagu meelde ja tundus õige. Siis me lukustasime selle ära.

Raul: Jaa, mõtlesime, et see on ülioriginaalne ja siis keegi EFI-st ütles, et see on väga tüüpiline, et režissööride debüütmängufilm räägib sellest, kuidas filmi tehakse. Siis me olime nagu aww, man. Mõtlesime, et me oleme nii originaalsed.

Aga tegelt nii palju ei ole minu arust filme filmitegemisest. Veits on, aga neid on alati lahe vaadata.

Aga ise oma peas saate aru, et millise filmi te nüüd siis tegite?

Romet: Mina vist küll praegu saan, aga me oleme seda nii palju vaadanud. Kuid jah, see film, mis me valmis tegime, oli lõpuks see, mis me kirjutasime, kui me olime 22- või 21-aastased. 22-aastase minu mõistus ei suudaks hoomata, et see ongi päris. Et meie mõte muutus nii suurel kujul päris filmiks.

Erinevalt filmis nähtust oli teil siis ikka võttele minnes korralik stsenaarium välja kirjutatud dialoogiga olemas?

Raul: Jaa, ainuke asi, mis muutus oli lõpp, mille me monteerimisfaasis ümber tegime.

Romet: Tegime ikka enne võtteid proove ja nii. Kui me filmi kirjutasime ja samal ajal elasime, siis paljud laused, mis filmi jõudsid, olime me ise suvaliselt öelnud või kuskilt kuulnud. Olidki nagu päris laused.

"Aktuaalsele kaamerale" ütlesite, et saite filmiks inspiratsiooni videomängust "GTA: San Andreas" ja filmist "Sügisball". Esimene on filmi vaadates ilmselgem, aga "Sügisball" tundub vist pigem kaudsem inspiratsioon.

Raul: See on üks Eesti film, mis meile on väga meeldinud, sest ta on kuidagi ülistiiline. Siuke nagu päris, toetub mingil päris asjal. Aga me vaatame ikka suht palju filme ja "Mind on kahe" puhul me liiga palju mingit ühte inspiratsioon ei üritanud taga ajada, pigem proovisime enda käekirja leida. Hästi palju viiteid on seal küll. Või mingeid asju, mis me oleme mujalt varastanud, kindlasti. "Mid90s" näiteks, Jonah Hilli rulapoistefilm.

Aga ise tunnete, et midagi kandus "Sügisballist" üle? Või ongi "Sügisball" selline isa-film, mis teid juhtis?

Romet: Põhiliselt vist see koht, kus (Erik) Orgu tobi teeb. Võib-olla.

Raul: Sellega oli veits see ka, et BFM-is kogu aeg haibiti "Sügisballi". Et see on kõige kõvem Eesti film, mis on tehtud. Meil paps arvab ka, et "Sügisball" on kõige parem Eesti film.

Romet: Minu meelest see on naljakas, et Raul ütles, et "Sügisball" oli meie inspo, sest minu meelest on "Mind on kaks" nii kaugel "Sügisballist". (Naerab.)

Raul: Selles mõttes inspo, et keegi tegi ülikonkreetse visiooniga oma asja. Meie visioon on täiesti teistsugune, aga paljude asjade puhul oli hästi kindel mõte, kuidas me midagi teha tahame.

Filmi kohta, mida te filmis teete, ütlete te jällegi, et "ega see ei ole mingi "Sügisball", mida me teeme"?

Raul: Seal ongi siuke olukord, et me ei taha teha "Sügisballi", aga ikkagi tuleb välja nagu "Sügisball" (naerab). Mõnikord on, jah, nii, et keegi näiteks ei taha üldse olla oma vanemate moodi, aga paari aasta pärast saab aru, et ta on täpselt nagu oma vanemad.

Aga "GTA: San Andreas", mis on vist ühele põlvkonnale kõige olulisem videomäng, võib-olla paljudele ka ainus, mida mingisuguse suurema pühendumusega on mängitud?

Romet: Kõik need cut-scene'id seal. See on nii stiilne mäng.

Raul: Saime selle teises klassis omale arvuti peale.

Romet: Meile veits meeldis see idee ka, et C.J. ("GTA: San Andrease" peategelane, toim.) alati alustab nullist ja hakkab missioone tegema, ronib vaikselt ülespoole, jõuab kaugemale. Meil on ka vist nii. Elu on nagu mäng. Teed missioone ja saad vaikselt targemaks.

Ma olen proovinud mõelda, et huvitav miks läks nii paljudele 5- kuni 14-aastastele Eesti lastele korda mäng, kus mõneks ajaks ränga elu käest pääsenud Los Angelese gangster tuleb oma kodulinna tagasi ja hakkab seal organiseeritud kuritegevuses kaasa lööma.

Raul: Ma arvan, et me ei saanud sellest plot'ist üldse aru. Me vist ei rääkinud inglise keelt isegi piisavalt hästi, et aru saada. Sellel hetkel oli see vist lihtsalt kõige lahedama graafikaga kättesaadav arvutimäng, mida on nüüdseks nii palju läbi kütetud. Põhikoolis tulime poistega meiekale ja siis ostsime Piraadi krõpse, suure pudeli Cocat ja tegime lihtsalt San Andreast. Mitu aastat oli siuke rutiin.

Filmi alguses panete ennast veidi ka sellisesse teie vs maailm positsiooni. Teid nagu justkui päris ei mõistetaks ja teie ümber on erinevad isikupära tampivad jõud. Kas see on midagi, mida ta olete päriselt tajunud? Või tajusite isegi seda sama filmi tehes?

Raul: Kindlasti oleme, filmikooli alguses näiteks. Tihti tahame asju kiiresti teha, aga kõik võib-olla ei ole kindlad, kas me oleme piisavalt võimekad. Näiteks meie "Topelt Turbo" film, mis oli õppejõudude arvates liiga ambitsioonikas või midagi sellist. Nii et uues filmis oli äkki mingisugune enesekehtestamise vajadus, et näidata neile, et põmm – mitu täispikka sul on? Meil on juba üks olemas. (Naeravad.) That's what's up.

Filmis kehastab teie jaoks ebaõiglaselt kriitilist häält õppejõud Rain Tolk. Kas tema siis koondab endas teie päris kogemusi?

Romet: See on ühe päris õppejõu kuju, jaa.

Raul: Muideks Tolk oligi meil "Topelt Turbo" retsensent ja siis ta kirjutas meile mingi hästi pika arvustuse, mis oli ülinegatiivne. Lihtsalt trash'is kogu filmi ära. Me vist kirjutasime talle vastu ka, et kuule, alguses oli selline tunne, et tahaks sulle rusikaga näkku lüüa, aga meil on juba uus film välja mõeldud, et kas sa tahaksid sinna näitlema tulla ja seda sama asja, mis sa meile kirjutasid, teha siis stseenis. Siis saime talle filmis rusikaga näkku ka lüüa.

Mis ta siis teile seal retsensioonis ette heitis?

Romet: Kritiseeris igat osa minu arust. Näiteks seda, et meil olid peategelasteks võetud kogenematud näitlejad. Orgut kritiseeris, et Orgu ei oska näidelda. Ja siis ta laastas kogu selle maailma ära. Et film, mis pidi olema utoopiline tulevik oli rohkem nagu mingi 90ndate teatrietendus. (Naerab.)

Kas see tundub tänaseni totaalselt ülekohtune või oli selles kriitikas midagi, mida teil oli vaja kuulda?

Raul: Võib-olla.

Romet: See kriitika väga ei lähe meie sisse millegipärast. Me võime kuulata, aga... (naerab). Aga me juba tegime filmi valmis (naerab). Me nägime kaks aastat vaeva, andsime endast kõik, et teha nii hästi kui me suudame. Nii et sa võid ju öelda küll.

Aga ma arvan, et mitte keegi ei saaks meile öelda meie filmi kohta midagi, mida me juba ei tea. Teame ise väga hästi, kus me oleksime võinud midagi paremini teha. Ja paremini saabki teha siis, kui me teeme ühe korra natukene viltu ja siis teeme järgmises uuesti ja siis uuesti.

Raul: Me võiksime ise hakata filmikriitikuteks. Ootame, kuni Rain Tolgi uus film tuleb välja, et sellele lihtsalt kohe lajatada.

Kas Londonis õppides ka oli ka mõni selline tegelane?

Raul: Kasutame filmikooli-stseenis ühte joonist, kus on näidatud, et film peab koosnema kolmest osast. Ma mäletan, et esimesel koolinädalal Londonis oli täpselt see sama pilt tahvli ees. Olime suvel selle stseeni ära filminud ja siis ma mõtlesin, et kurat küll, me oleme jälle siin. Jälle seesama sitt (naerab). Hakkasin isegi selle õppejõuga vaidlema, et minu arust ei pea alati nii olema, et filmil on algus, keskpaik ja lõpp, seda võib ka segada. Mis iganes see ka ei oleks, siis sellel on ongi alati algus, keskpaik ja lõpp.

Kuidas te siis motiveerisite ennast filmikoolides käima?

Raul: Londonis jäi see esimesse nädalasse tegelikult. Sealt edasi läks juba põhjalikumaks. Mind aitaski see, et ma õppisin operaatori erialal, mis läks hästi spetsiifiliseks. Eesmärk ei olnud mitte saada operaatoriks, vaid näha teist külge filmindusest, veel täpsemat, ja olla ise seeläbi veel parem režissöör.

Romet: Meile meeldib seda kritiseerida ja näidata, et me võtame väga vabalt, aga tegelikult me läksime sinna selleks, et meil oleks veel tugevam pagas all, mida keegi tegelikult ei näe. Me näitame vist vahepeal välja, et teame vähem kui tegelikult teame.

Miks nii?

Raul: Mõnus on vist selline underdog olla. Et kellelgi on mingi eelarvamus. Tänaval meilt suht tihti küsitakse, et kas me oleme need tiktokkerid. Siis vastame, et jaa. Ja siis – boom – tulevad kinno meie filmi vaatama. Okei – poisid mõtlevad ikka veits rohkemale kui tiktokkidele.

Filmi "Mind on kaks" saite siis kogu oma isikupära sisse laadida või pidite ikkagi kuskilt nurki maha lihvima?

Raul: Minu meelest tuli ikka suht nii nagu me tahtsime.

Romet: Me tegime seda palju sirgemaks, jah. Mingid süžeeliinid jäid ikka välja. Sellega me tegelesime küll pikalt.

Vahepeal hakkas film ka päris eluga segunema. Ei saanud enam aru, kas me mängime mingeid karaktereid või me olemegi selle filmi sees. Olime aasta aega filmi sees olnud, kirjutanud karakteriliini, aga vahepeal ei saanud oma elu normaalselt edasi elada enne, kui me kõik ära filmisime. Või siis vastupidi, vahepeal pidime natukene edasi elama, et edasi filmida.

Side päris eluga oli siis nii tugev?

Raul: Jah, näiteks see minu tegelaskuju tüdruksõbraga seotud liin. Me filmisime mingile maale ära ja samal ajal päris elus toimuski ühe tüdrukuga see sama situatsioon. Siis ma pidin lõpu kirjutama, aga see situatsioon toimus filmi keskel, nii et ei osanudki päris elus ennustada, kuidas see filmis edasi võiks minna.

Filmi, mida te filmi sees teete, ja seeläbi tegelikult ka filmi, mille te päriselt tegite, vastandate ka n-ö "Eesti filmile". Tunnete siis, et selles "Eesti filmis" on midagi puudu?

Raul: Jaa, meile tundub küll, et nad on väga stiililt sarnased. Kuigi viimasel ajal on see natukene paremaks läinud. Nüüd tuleb rohkem värsket teemat peale, aga seni ongi nii olnud, et kui keegi küsib, mis su lemmik Eesti film on, siis ütledki "Sügisball", sest mingit muud lahedat filmi nagu ei tulegi pähe. Võib-olla "Tulnukas 2" saab ka nüüd sinna listi panna. "Lammas all paremas nurgas" on ka väga hea. "Nähtamatu võitlus" tegelt ka. Aga tavaliselt on need Eesti filmid siuksed, millega tuleb veits masekas peale. Või siis kui tehaksegi komöödiafilme, siis need on liiga juustused.

Meievanustest ongi Meel Paliale ainuke, kes ka kütab täie rauaga. Ma arvan, et nii "Mind on kaks" kui "Pikad Paberid" inspireerivad kindlasti uut ja noort filmitegijate põlvkonda. Kui meie ja Meel võime teha filmi suht mittemillestki, siis igaüks võib teha ükskõik millest filmi. See tegelt ei ole nii võimatu.

Tunnetegi siis, et värvist ja energiast on puudu?

Raul: Jah, ja veel tugevamast enda häälest või käekirjast või julgusest mitte teha seda, mida arvatakse, et inimesed näha tahavad, vaid teha seda, mida ise teha tahaks. Teoseid, mis ei ole tehtud mõeldes mingile väljamõeldud keskmisele Eesti kinovaatajale. Sellist asja ei olegi olemas nagu keskmine kinovaataja. Äkki on, ma ei tea.

Aga kui peaks "Tõde ja õigus 2" välja tulema, siis lähete ikka vaatama?

Raul: Ikka üritame ära vaadata.

Kuidas te Tanel Toomile seda selgitasite, et tule meie filmi ja mängime, et sinu järgmine film on hästi igav?

Raul: See oli suht lahe. Stsenaariumi kirjutamise ajal tuli selline mõte, et meie filmi alguses võiks ilmuda Tanel Toomi järg "Tõele ja õigusele". Küsisime, et mis ta arvab, kohtusime ja ta andis ülihead sisendit, et kui ta teeks teise osa, siis milline see oleks. Ja mitte ainult milline see päriselt oleks, vaid milline see meie filmi kontekstis võiks olla.

Romet: Rääkisime, milline see poster võiks olla. Siis ta ütles, et jaa, number "2" peab olema punaselt ja keskel. Lõpuks selle stseeni, mis meie filmi jõudis, kirjutasime tema jutu põhjal ise valmis. See on raamatust üks lõik, kus Indrek on põllu peal, mida me veits muutsime.

Tiitrite järgi otsisite te ise ka kõik näitlejad.

Raul: Me oleme seda alati ise teinud. See on üks kõige lahedam osa. Hästi palju mõtleme selle peale, et keda ei ole veel liiga palju kasutatud ja kes võib-olla ei pea endast nii palju suruma välja midagi, mida temas endas üldse ei ole, vaid kelles on juba olemas midagi, mida me otsime.

Romet: Meil on vist selline unikaalne tutvusringkond, millest on abi.

Kes prükkar Jürjo rollis üles astus?

Raul: See on meil mingi inside joke. Tegelt ta ei ole prükkar. Ta on sealt "Pean saama näidelda, muidu suren!" Facebooki grupist.

Leidsite sealt grupist veel osatäitjaid?

Romet: Ühe naise leidsime veel. Mõned ekstrad ka äkki.

Jürjoga on teil stseen, kus Jürjo peab mängima arsti, kes ütleb filmis, mida te filmi sees filmite, teie emale, et ta ootab kaksikuid. Kas ta sai aru kummas filmis tema näitleb?

Raul: Jürjo ei saanud mitte muhvigi aru. (Naeravad.) Stseenis, kus me filmime seda n-ö väljamõeldud filmi, ütleme me talle, et "tee rõõmsamalt". Siis ta oli ülisegaduses, et "oota – aga sa just ütlesid, et tee kurvemalt". Ehk siis duubli sees rääkisime täiesti vastupidist juttu sellele, mida me rääkisime siis, kui kaamera oli kinni. (Naeravad.)

Peale võtet ta veel ütles meile, et, oeh, ma ei tea, kas siit üldse tuleb midagi. (Naeravad.) Ma proovisin, aga te ütlesite kogu aeg, et ei sobi.

Palju teil selle protsessi jooksul nägusid silme eest läbi käis?

Romet: Me ei teinud casting'ut päris nii. Meie casting oligi see, et Rauliga arutasime nii kaua, kuni jõudsime ühe nimeni, kes oleks kõige parem. Siis kirjutasimegi tavaliselt ainult ühe korra ühele inimesele. Kui ta ei olnud nõus, siis mõtlesime teise variandi.

Raul: Minu meelest on päris ebaviisakas küsida kelleltki panust ilma, et ta päriselt saaks selle rolli. Paluda mingeid lauseid lugeda ja siis minema saata.

Romet: Me lihtsalt ei teinud sellist filmi. Kui kunagi on suurem cast, kes peab omavahel sobima, siis on loogiline, et korraldame päris casting'ud.

Prükkar Jürjo stseen oli muidugi siuke, et oligi peaaegu vaja, et ta ei oskaks näidelda.

Raul: Alguses pidi Ivo Uukkivi tulema seda rolli tegema, aga ta pani kogemata kalendrisse vale kuupäeva. Me filmisime juulis, aga ta pani augustisse. Umbes üks päev enne ta sai aru, et tal on mingi teatrietendus ja ta ei saa tulla. Siis me kirjasime Jürjole (naeravad). Aga nii oligi võib-olla parem. Ivo oleks võib-olla pidanud näitlema, et ta ei oska näidelda.

Teie omavahelises dialoogis on võrdlemisi palju juttu ka igasugusest läätsedest, kaameratest ja muust filmitehnikast. Kas te ise filmifännidena jälgite põnevusega seda tehnilist poolt?

Romet: See oli osa nende kahe karakteri arengust. Kui me ise esimesi filme tegime, siis meie jaoks oli see, mis lens'iga sa filmid tähtsam kui ükski teine asi (naeravad). "Teeme anamorphic lens'idega selle, siis tuleb ülihea film," (naeravad). Filmi lõpuks meie tegelased ka enam ei räägi lens'idest.

Raul: Vaatasime, jah, igasuguseid filmitegijate videosid Youtube'ist ja seal öeldi alati, et story comes first. Aga see ei jõudnud meile alguses üldse kohale. Nüüd võib-olla saame paremini aru, et sisu on tähtsam kui see, kuidas film tehtud on. Aga see oli naljakas asi, mida kasutada.

Kuigi meile meeldib see tehniline pool ikka ka, mõtleme visuaalse poole pealt ise alati palju kaasa. "Mind on kahe" puhul suht vähe tegelikult, sest olime ise kogu aeg kaadris, nii et ütlesime tiimile, et tehke nii nagu endale õige tundub. Me ei jõudnud monitori jälgida.

Peale selle fakti, et te ise kaksikud olete, siis mis teid ennast nn kaksikluse juures või sellega seotud "maagia" juures nii väga köidab?

Raul: See on enda jaoks ikkagi kuidagi tähtis või lahe, et me teistsugused oleme.

Romet: Meile tunduski, et filmi, mis nii detailselt seda kaksiklust lahkaks, ei ole olemas.

Raul: On mingeid filme kaksikutest, aga nende režissöörid ei ole ise kunagi kaksikud olnud. Ehk siis ta täpselt ei tea, mida ta teeb. Ta on lihtsalt kõrvalvaataja.

See konflikt, mis teie vahel filmi keskel tekib – just mõte, et "ükskõik, mis ma ka ei teeks, olen ikka nagu tema" –, on teid ka igapäeva elus saatnud? Selline heitlus peegelpildiga endast.

Romet: Vahepeal tundub, et on hea supervõime, aga vahepeal ei ole liiga lihtne kaksik olla. Ainult kaksikud tunnevad seda.

Mida siis?

Raul: Et kogu aeg on vaja mingeid kompromisse teha. Ei saa otsustada selle põhjal, mis mina arvan, vaid tuleb mõelda, mis meile kasulik on. Või see, et alati on vaja midagi jagada. Aga tänu sellele ei tee me jällegi väga enesekeskseid otsuseid, mis omakorda viivad Eskobrosid üles poole. Raul ja/või Romet võivad seal see-eest tagaplaanile jääda.

Romet: Kui kaksikutele meeldib näiteks sama tüdruk või sama mees, siis neil ongi pekkis. Ei olegi midagi teha (naeravad).

Raul: Õnneks meile meeldivad praegu erinevad tüdrukud. Aga koos on alati palju lihtsam grind'ida. Kui mina üksi läheks EFI-sse ja räägiksin, et tahan endast filmi teha, siis nad ütleksid, et mine koju (naeravad). Aga kui on kaks venda ja mõlemad on veendunud, et neil on ülihea mõte, siis on lihtsam.

Kas te kooli raames olete pidanud eraldi filme ka tegema?

Raul: Jah, aga siis mina olin näiteks kunstnik või Romet oli operaator. Režissööridena pole eraldi teinud. Kui on selline projekt, kus ühel meist on režissööri roll, siis ta ikka kutsub teise appi. Kunagi tulevikus, kui oleme juba paar täispikka ära teinud, siis võiksime mõlemad lavastada samal ajal sama stsenaariumi järgi filmi. Ja filmid ilmuksid üksteise järel.

Filmi alguses ületate noorte filmitegijatena ka küngast, mis lühifilmide ja täispika mängufilmi tegemise vahele jääb. Kas see samm nõudis mingit eraldi julgust? Või tundsite, et olete valmis ja varem ei olnud piisavalt vahendeid?

Raul: Meil oli tunne, et see täispikk on vaja võimalikult kiiresti ära teha. Peale "Topelt Turbot" olime suht veendunud, et nüüd me oleme valmis. Vahendid olidki vast peamiseks takistuseks. Pidimegi ennast enne tõestama, et need vahendid saada. Et oleks midagi ette näidata.

Ei tundunud suurem samm kui eelmised?

Romet: Oli küll suurem, aga iga järgmine samm, mis me teeme, peabki olema suurem. See on nagu trepp, mille astmed lähevad aina kõrgemaks.

Raul: Töö, mis me tegime, oli ikka sama. Lihtsalt suurema mahuga ja võttis rohkem aega.

Võtteplatsidel suutsite püsida sama rahulikud nagu te muidu tundute olevat?

Romet: Vahepeal tegime tempot küll, aga siis me jätamegi kõik emotsioonid kõrvale. Okei, see kaader on olemas, järgmine jne.

Raul: See on pigem pidupäev, kui on võttepäev. See tähendab, et projekt oli paberil piisavalt hea, et seda võiks hakata filmima. Võttepäeval pühendume maksimaalselt, sest raha põleb ja meeskonnal on ootused. Kui meie oleme selle meeskonna juhtivad hinged, siis peab olema eeskujulik ja teisi ka inspireerima.

Kuidas te ennast üldse režissööridena iseloomustaksite?

Raul: Siuksed suured egoistid, ma arvan. Kindla visiooniga, aga samas võtame vabalt ka. Teame, mis me tahame, aga proovime seda rahulikult saavutada.

Romet: Kui kedagi lavastame, siis oleme pigem vist näitlejatega enne sõbrad. Kui proove teeme, siis räägime näitlejatega ka nagu sõbrad. Selle tulemusena ei saa pilti näitlejat, vaid oma sõpra, kes annab meile enda kõige parema esituse.

Kas te üksteist kuidagi täiendate ka? Või töötate pigem ühise ajuga?

Raul: Võib-olla on selle osas tasakaal, et Romet ütleb näitlejatele, et see on see, mis on vaja teha. "Tee täpselt niimoodi." Mina jälle teiselt poolt aitan veits pehmemalt. Et see on nüüd siuke stseen ja proovime, mis siit tuleb. Üks meist tuletab meelde, et me ei läheks liiga kaugele sellest, mis stsenaariumis kirjas oli. Romet ei karda sellele tähelepanu juhtida ja öelda, et ei, sa pidid selle lause niimoodi ütlema.

Romet: (Naerab.) Huvitav vaade minule. Aga äkki on nii. Kui keegi oma lauset veidi muudab, siis mul on suva iseenesest.

Raul: Me võime neid pooli muidugi vahetada ka.

Romet: Ma ise arvaks, et äkki võtteplatsidel tuleb Raulil rohkem kiireid ideid, kuidas asju muuta. Tal on võib-olla kärmem otsustusvõime, aga ma ise jälgin vist väga palju rohkem, et kõik kokku jookseks. Üldjuhul oleme me ikkagi enne platsile jõudmist juba omavahel väga palju kõigest rääkinud.

Raul: Jah, et me ei loe päriselt üksteise mõtteid, vaid selle taga on intensiivne töö, et ma enam-vähem tean, mis Romet mõtleb.

Midagi, mida te filmitegemise kohta varem ei teadnud, selle protsessi käigus välja ei tulnud?

Raul: Otseselt mitte. Lihtsalt rohkem kannatust oli vaja. Iga etapp võttis kümme korda rohkem aega.

Romet: Minu jaoks oli kõige ootamatum avastus vist seotud näitlemisega. Tunda seda, mis tunne on ise olla mitu päeva võttel ja minna kaadritesse, anda mingi take – see tunne on suht vastik (naerab).

Raul: Teed duubli ära ja siis peale igat duublit mõtled, et oi, kurat, see oli nii sitt (naeravad). Teeme kohe uue otsa, ärme üle vaata (naeravad).

Romet: Aga see oli väga avardav, sest varem olime tegelasi ainult lavastanud. Siis tundsin, et – aa, okei, see on siuke tunne. Nüüd ma tean, kuidas lavastaja võiks mind aidata, kui ma mängin mingit stseeni ja mul on ebamugav. Edaspidi on meil lavastades enda sees veel üks level, sest oleme ise mänginud täispikas filmis ja tunneme neid näitleja võlusid ja valusid palju paremini.

Raul: Kui tulevikus mingi näitleja hakkab vinguma, siis meile on palju raskem vinguda. "Aa, mul on nii raske." Jaa, ma tean. Tõmba normi, me teeme veel neid duubleid, nii kaua, kuni üks on hea.

Mis need võlud ja valud olid?

Raul: Võlu on see, et saame vaadata ennast suurelt ekraanilt. Suht unikaalne koht, kus olla. Väikesest peale oleme vaadanud filme ja ikka tahaks ise olla see staar seal. Keegi niisama ei tule pakkuma, et jou, tahad täispikas peaosas olla? See võimalus tuleb ise endale tekitada.

Romet: See on vist, jah, põhiline võlu. Oleme elu lõpuni filmi sees. Surematud.

Raul: See, kui kaamera ees saad kätte selle võtme, mida stsenaariumis polnud liiga täpselt kirjas, on ka ikka väga nauditav. Kogemata teed ideaalselt, siis see tunne on nii hea.

Aga isegi kui tegelased olid väga tugevalt teie põhjal loodud, siis näidelda oli ikkagi vaja?

Raul: Jah, et tuua välja tegelastes mingeid kurve, mis filmi jooksul toimuvad. Et tegelane areneks ja jõuaks kuskilt kuhugi. Ja oleks selge, mille peale tegelane mõtleb. Kui me "Topelt Turbot" tegime, siis jäi meelde, kuidas Erki Lauril oli vaja iga oma tegelase lause puhul teada, mida ta tegelane sellel hetkel tahab.

Nii et võtsime maksimaalselt ikkagi seda näitlemistööd. Vaatasime palju Masterclasse läbi, Kevin Spacey ja Samuel L. Jacksoniga. Piusidega arutasime ka palju, saatsime neile proove ja nad andsid tagasisidet.

Mida Piusid teile õpetasid?

Raul: Kõige parem õppetund oli vist see, kui tegime ühest stseenist proovi ja saatsime neile video. Nad küsisid, et mitu korda te seda proovisite? Ütlesime, et jaa, see video oligi see proov (naeravad). Siis nad ütlesid, et tavai, tehke nüüd kümme videot ja saatke kümnes, siis vaatame, mis sealt järgi on jäänud. Ja siis lõpuks oligi ülinaiss. Peabki hästi kaua läbi tegema ja kõige puhtam tuumik jääb alles. Üleliigne kaob ära.

Või see ka, et ei jääks kunagi mõtlema selle peale, mis need laused on, mis sa pähe oled õppinud. Dialoog ise peab loomulikult tulema, siis saab muu peale mõelda.

Mis mälestused teile Nigeerias käigust jäid?

Raul: Ülilahe seiklus. Me olime seal kümme päeva. Kaks esimest päeva skautisime, viis päeva shoot'isime, üks päev oli vaba ja ühel päeval filmisime selle musavideo. Suht intensiivne graafik oli.

Kui lihtne seal oli asju ajada?

Raul: Tegelt oli nagu suht lihtne. Ükskõik, kuhu me läksime, olime me tähelepanu keskpunkt. Kõik tulid vastu ja tahtsid vaadata, mis me teeme.

Romet: Raha eest. Aga meil vedas sellega, et me saime enne sinna lendamist hea kohaliku produmeeskonnaga tuttavaks. Nii et me ei läinud tundmatusse kohta, vaid meile planeeriti kõik ette.

Raul: Nad tegid meile suht põhjaliku casting'u. Saatsid mingi lingi, kus olid videod umbes kümnest inimesest, kes olid ühte lauset teinud. Nad võtsid ülitõsiselt seda, kõik tahtsid täiega filmi saada. Kõige kuulsam näitleja oli see naine, kes mängib viirastust. Mingi Nollywoodi staar. Autojuhti mängis üks räppar.

Kuidas Nigeerias külapeo korraldamine käis?

Romet: See meile tehti ka ette, aga saime aru, et seal tehaksegi mingit tseremooniat. Ma ei tea, kuidas nemad seda korraldasid. Sest neil ei olnud telosid, bännereid, netti, aga järsku kõik teadsid, et seal külas õhtul kelle seitse midagi toimub (naeravad). Inimesi hakkas lihtsalt tulema.

Lõpuks pidimegi filmimise lõpetama, sest päike hakkas loojuma ja kui päike loojus, siis seal läks kottpimedaks. Aga inimesi tuli ainult juurde. Me ei teadnud enam lõpuks kus meie varustus on ja ei saanud üksteisega suhelda, sest me ei kuulnud mitte midagi.

Raul: Kohalik režissöör ütles ka, et jou, me peame siit uttu tõmbama, siin läheb ohtlikuks juba.

Romet: Lõpuks oligi nii, et me kõik jooksime bussi.

Raul: Siis Tõnu ütles üks hetk, et kuulge, üks kohver on kadunud. Nad läksid mingisse telki vaatama ja mingid tüübid olid meie kohvri võtnud. Nad ütlesid, et jaa, teie kohver vedeles niisama, me tõime selle siia hütti, et oleks turvalisem ja see turvateenus maksab 700 nairat. (Naeravad.)

Filmis teil kaovad ju ka kohvrid ära. See juhtus siis juhuslikult päris elus ka?

Raul: Jaa. Seal oli lahe ka see, et igal territooriumil või isegi tänaval oli oma pealik, kellele pidi maksma, et seal võiks filmida. Meil oli alati relvastatud turvameeskond kaasas. Kaks tükki oli peaaegu alati, kõige rohkem oli kuus.

Külades oligi neid kõige rohkem vaja. Pärast tuli välja, et plats, kus me omavahelise kaklusstseeni filmisime, oli ühe kiriku taga ja seal oli mingi kaev, mis oli püha. Keegi oli sinna peale pannud mingi lipu ja riideid. Tuli välja, et see oli üli disrespectful, et me seal kaklesime ja sülitasime. Mingid kohalikud ütlesid, et mida te siin teete, kasutate meie platsi ja me ei saagi raha. Tuli välja, et see pealik ei olnud raha elanikele edasi maksnud.

Ühele tüübile, kes tuli küsima, et mida te siin teete, pani meie turvamees relvakabaga vastu nägu. Mingiks hulluks kismaks läks. Kohalik produtsent pärast rääkis, et see oleks võinud väga halvasti lõppeda. Tal oli telefoni otsas veel 12 relvadega venda, kes olid valmis kohale sõitma, et me paremini kaitstud oleksime, kui asi hulluks läheb.

Räägime mõnest väiksemast või suuremast nn easter egg'ist, viidetest, mis teil filmi peale laiali laotatud on? Alustame näiteks 2Pacist, kes teie t-särkidel figureeris.

Raul: Meie kostüümikunstnik sai need kuskilt. See ei olnud päris meie enda algatusel. Meile meeldib küll 2Pac, oleme dokke vaadanud temast. Üks neist on ülihea, kus üks vend läheb vanglasse tema kohta uurima. Aga räppmuusika üldiselt on oluline küll. Eesti muusikast kuulamegi räppi kõige rohkem. Me elasime nelja- või viieaastaselt Leedus ja kodus käis kogu aeg Leedu MTV. Emps ma mäletan kuulas ka kogu aeg hiphopi. Tal oli 50 Centi "Get Rich, or Die Tryin'" CD isegi.

Rein Oja mängib teie filmis Yu-Gi-Oh! kaarte.

Raul: Need on meie isiklikud Yu-Gi-Oh! kaardid. Me kogusime neid täiega.

Romet: Meil on suht biist kollektsioon. Ostuhind on vist paar tuhat. Mingid on Jaapanist ka.

Raul: Rein Ojaga oli päris vähe aega proovi teha. Tulime kaardipakiga võttele ja hakkasime talle seletama, kuidas seda mängitakse.

Romet: Spell'id, monster'id...

Raul: Tal läks juhe nii kokku (naeravad).Ta oli, et oota – mis asja?! Lõpuks ütles, et okei, öelge mulle lihtsalt, mis ma ütlema pean ja mis kaardi millisel hetkel välja käin.

Me just paar nädalat tagasi võtsime selle mappi lahti ja vaatasime üle, aga ise pole ammu mänginud.

Romet: Mingist hetkest enam ei mänginud enam, sest meie deck'ides olid lõpuks ainult väga head kaardid ja siis ei olnud enam lõbus, kui keegi viie käiguga võtab.

Multikakanal Cartoon Network vilksatab ka ühe särgi peal.

Raul: See on meie lapsepõlv, jah. Emps käis öösiti tööl ja magas poole päevani. Mõni päev tuli seitsme või kaheksa ajal koju, äratas meid üles, andis meile Statoili kolmnurgavõilevad, pani teleka käima ja siis kuni kella kolmeni me laksisime lihtsalt Cartoon Networki. Kõige olulisem multikas oli vist "Samurai Jack".

Romet: "Ed, Edd and Eddy" meeldis, "Dexter" ka. "Kids Next Door" oli ka naiss.

Raul: "Courage" oli liiga hirmus meie jaoks.

Romet: "Johnny Bravot" vaatasime vist liiga vara (naeravad). Hey, mama!

Ühes kaadris, kus te filmi monteerite, on teil teisel ekraanil pooleli video, kus Uku Suviste esitab "Terevisioonis" Bobby McFerrini eeskujul biitlite lugu "Blackbird".

Romet: See oli meie selle suve hümn.

Raul: Kui hakkasime stuudios uut kaadrit tegema, selleks läheb umbes 15 minutit, et kõik kaamerad jne paika sättida, siis panime selle loo käima ja käisime kõikidele närvidele, et nad kiiremini teeksid. Päeva lõpus kõik ümisesid kaasa seda. Tahtsime, et see kuidagi filmi jõuaks.

Romet: Ühes stseenis pidi Uku Suviste ka olema, isegi rääkisime temaga, aga ta ei saanud tulla see päev. See oleks ülinaljakas olnud. Meil oli ülihea roll talle.

Tiitrites tänate ka Michael Bayd. Mille eest?

Raul: Sest ta on üks meie lemmikrežissööre.

Romet: Et ta selle spinning shot'i välja mõtles.

Raul: "Transformersi" esimene osa on üks esimesi filme, mille kinos vaatamist me mäletame. Me olime seitsme-aastased. Pärast oleme temast igasugust kaadritagust materjali ka vaadanud.

See oli ülilahe, kuidas ta seletas, kuidas ta näitlejaid otsis. Hellas Megan Foxile ja küsis lihtsalt, et kas sul on ilus kõht ja kas sa jooksed kiiresti. Megan ütles, et mul on enda meelest küll suht ilus kõht. Siis Bay rääkis, et "selle filmi jaoks oli meil vaja kõige kuumemat tüdrukut". Ta ei karda seda välja öelda.

Filmis ütlevad filmiversioonid teist ka välja, et eesmärk on saada maailmakuulsateks režissöörideks. Oletegi omale lae meelega võimalikult kõrgele tõstnud?

Raul: Jaa. Me juba kirjutame uut filmi. Umbes viies täispikk võiks juba väga hea olla. Siis me oleme äkki juba maailmakuulsad. "Mind on kahe" järg pole ka välistatud, aga äkki umbes kümne aasta pärast. Siis meil on täitsa uus elukogemus, mida filmi panna.

Mis ootused teil oma debüüdile seatud on? Mis elu ta peaks elama hakkama?

Raul: See võikski inspireerida uut põlvkonda rohkem filme tegema. Vahepeal tundub, et mina, Romet ja Meel olemegi ainsad. Keegi peab tulema ja sealt EFI-st raha välja peksma. Muidu need samad vennad, Toomid ja Õunpuud ainult lüpsavad ja teevad kogu aeg samu filme.

Romet: Üks inspiratsioonidest oli ka siuke film nagu "We Are Your Friends". See rääkis ühest DJ-st, kes teeb alguses oma toas mussi ja kogu aeg seletab, mida üks õige DJ teeb. Filmi lõpuks ta saab suurele lavale. See näitab nii hästi seda DJ-protsessi, et kui me seda 15-aastaselt nägime, siis mõtlesime, et see on nii hea film, et tahaksime ise ka DJ-ks hakata, sest see tüüp oli nii lahe ja inspireeriv.

"Mind on kahel" on natukene sama eesmärk. Näidata näiteks noortele filmihuvilistele, et kuidas mitte lavastada stseene.

Raul: Ja inspireerima neid leidma oma häält. Siis ongi film hea ja tõeline, kui keegi leiab oma käekirja või hääle üles.

Mida järgmine film siis endast kujutab?

Raul: Suvel tegelesime sellega rohkem, outline on valmis, aga saime aru, et peame selle veitsaks pausile panema ja "Mind on kahe" valmis tegema. Aga kohe, kui see kinovärk rahulikumaks läheb, siis kütame edasi. See tuleb täielik žanrikas, natuke rohkem "Topelt Turbo" moodi.

Romet: See läheb suunda, kus me veel käinud ei ole.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.