Istume praegu Tallinna botaanikaaia Palmimajas. Miks just siin? Lugesin just sinu kogu "Frankenstein" üle ja seal üsna kogu lõpus sa ka mainisid, et tahaksid kellegagi koos õppida taimede ladinakeelseid nimesid. Kas sul on taimedega mingi oma teema?

Ma sain paar aastat tagasi aru, et olen täiesti taimepime. Artišoki Biennaali raames hakkasin tegelema taimepimedusega ja siis lugesin tohutus koguses kirjandust taimedest. Eriti sellist, milles naised moonduvad taimedeks, tihti just vägivalla tulemusena. Kõige kuulsam näide on Han Kangi "The Vegeterian". Mind hakkas huvitama, kuidas nn taimepimedus üldse tekib, ja miks me lääne mõtteloos peame neid kuidagi passiivseteks ning pigem mõtlemisvõimetuteks olenditeks.

Siis ma läksin veel ka Kopli ametikooli nooremaednikuks õppima ja tegin siinsamas Tallinna botaanikaaias praktikat. See oli üpris karm füüsiline töö. 30- kraadise päikese alla muudkui küürutad, ütleme nii, et ma päris sellel alal ei näe ennast. Mulle sai selle käigus selgeks, et ma olen ikkagi selline kunstnikupreili (naerdes), mulle sobivad etendused ja tantsimine, selline seitsmetunnine füüsiline töö on ikka karm, müts maha nende ees, kes teevad seda. Proovisaalis sa rühmad ju ka, aga tingimused on ikkagi inimlikumad, vahepeal tagasisidestate oma tegevust, tegelete ideede genereerimise ja improvisatsiooniga…

Tallinna botaanikaaed pole mu kodust väga kaugel ka, bussiga 15 minutit sõita. Mulle tundubki, et siin tihtipeale käivad rohkem lasnamäelased. Kas sa ise oled siin käinud viimasel ajal?

Olen käinud korduvalt, viimati oli remont ja siis ma olin veidi pettunud. Aga siin on väga meeldiv, hea valik, kus intervjuud teha.

Jah, nad kogu aeg värskendavad ja ehitavad asju juurde. Mulle meeldib just kevadel siin käia, suvel on ka lahe, sest siis lilled õitsevad ja üldse on hea jalutada ja omi mõtteid mõelda. Siin saab lugeda ka, nad on puude vahele pannud lamamistoolid, saab rahulikult oleskleda, kui puugid just sind üles ei leia!

Seega sa said aru, et aednikuks ei hakka, aga lillede ja taimedega päris rahu ei ole teinud ikkagi?

Ei ole jah, ma mudin end kogu aeg nende suhtes tundlikumaks. Kohe kindlasti ma märkan neid ja mõtlen nende peale rohkem kui varem. Mulle tundub, et neilt on üldse palju õppida, sest taimede temporaalsus on palju aeglasem ning meil inimeste ja inimkonnana, kes elavad ju aina kiiremat elu, oleks neilt šnitti võtta küll ja küll! Üldse õppida kõigelt, mis-kes pole inimene.

Taimed maandavad mind kuidagi. Mul endal on ka kodus nüüd päris palju taimi, ma koroona-ajal hakkasingi neid endale koju ostma, sest siis polnud eriti midagi teha! Käisin pidevalt Bauhausis ja tõin endale iga kord uue taime koju. See oli hea koroona-aja tegevus. Aga nüüd on taimede ja roheluse kohalolu kodus mulle väga oluline, ja mitte ainult kodus muidugi.

Mõne nädala pärast on aastavahetus. Kas midagi head ka juhtus 2024. aastal? Praegu üldine foon on see, et tunneli lõpus on valgus küll, aga üsna kindlalt on see vastutulev rong.

Noh, siin on mitu asja. Kultuurikärped on see esimene rong, mis tuleb väga kiiresti ja sellise mütsuga, et sellest ei tule kultuuriväljal mitte keegi tervena välja. Me ei adu, mulle tundub, mis selle tagajärjed pikas perspektiivis on. Ma olen vabakutselisena muidugi kogu aeg elanud prekaarset (ebakindlat - toim) elu, nii et olen harjunud pidevas kriisisituatsioonis olema, aga vabakutselised on muidugi ka esimesed, kes praeguse kultuuripoliitika otsuste tulemusena kõige suurema hoobi ikkagi saavad!

Mul jookseb praegu nooremteaduri palk, kui seda ei oleks, siis ma mõtleks küll tõenäoliselt ümberspetsialiseerumise peale, sest see kultuuritöötaja elu ei ole jätkusuutlik. Kuigi ma igal pool jauran, et Eesti kultuuripoliitika ei tapa mind, siis vahel on küll tunne, et ei jaksa enam võidelda. Tahaks luua nii, et ei peaks pidevalt õigustama oma olemasolu tantsija, kirjutaja, lavastajana. Et ei peaks mingite baasressursside eest võitlema. Oleks siis, et me nõuaks ei tea mida, aga minu arust peaks olema elementaarne, et sul on ravikindlustus ja sa saad oma töö eest normaalset palka.

Mina näiteks töötan niimoodi, et ma teen üht lavastust tihti mitu aastat. On ettevalmistusperiood, kus ma loen, kaardistan ja teen oma mood board'id valmis. Ja alles siis kutsun inimesed proovisaali.

Näiteks praegu on mul töös kolm lavastuseidu, võrsekest, mis esietenduvad alles kahe ja kolme aasta pärast. Ja siis sa saad Kultuurkapitalist sellel nii palju toetust, et kokku tuleb mulle palgaks kontole ca 2000 eurot miinus maksud. Lahe, mis?

Ja kui sa arvutad kokku kõik need tasud-toetused ja nende pinnalt oma tunnihinna, siis see on umbes kaks senti.

See on täpselt nii (naerdes). Siis ma mõtlen, et issand jumal, ma olengi õhinapõhine tüüp, kellel on samas protestantlik tööeetika, sest kunstitegemisse ma panen 200 protsenti iga kord sisse! Aga see, mis seal vastu tuleb, on pigem "tore et teed, aga kui sind ei oleks, siis oleks ka täitsa okei" suhtumine.

Või noh, palganumbreid võiks vast ju nii tõlgendada? Eesti riik ütleb ja on öelnud juba pea 13 aastat mulle sellise suhtumise kaudu, et me ei vaja sind. Samal ajal mulle tundub, et on inimesi, kellele läheb korda see, mida mina ja mitmed teised vabakutselised siin maal oma loomingus ja loominguga teevad.

Ehk jõudsime ikkagi selleni, et midagi head 2024. aastal ei juhtunudki?

Hea on see, et rohkemad inimesed räägivad nüüd neil teemadel. Aga mulle tundub, et nende asjadega peab tihtipeale tegelema just rahulikel aegadel, sest me ei saa seda häält teha ainult siis, kui viimane piir on käes ja öeldakse, et nüüd võetakse ka viimane pisku ära. Tegelikult siis saabki lihtsamini neid viimaseid piskusid just ära võtta, sest me ei ole varem kollektiivselt selle eest piisavalt jõuliselt võidelnud. Aga olgu, see on selline tagantjäreletarkus nüüd.

See, et tantsumaailm sai nii suure kärpe, on minu jaoks aga täiesti arusaamatu. Kui ma seda kuulsin, siis alguses arvasin, et keegi teeb nalja! See pole lihtsalt reaalne, et tantsumaailm sai hoopis 27-protsendise kärpe osaliseks! See on täielik bully-mentaliteet, sest kõige hapramas olukorras olijatelt võeti ka see viimane nüüd ära. Kuidas need inimesed, kes seda raha jagavad, seda põhjendavad? Ma tõesti tahaks kuulda seda. Sest need, kes otsuseid tegid, pidid ometigi aru saama, et võtavad kõige nõrgematelt ära jälle ressursi, mida viimastel aga hädasti vaja on, et üldse edasi kesta, kõrgetasemelisest kunsti tegemisest rääkimata.

Tants on olnud alatasustatud pea 30 aastat, ja ma ütlen ausalt, varsti ma enam ei viitsi mingite sentide eest seda tööd teha. Eriti kui mõelda, kui palju isiklikku ressurssi, nii vaimset kui ka füüsilist, ma selle alla panen. See on täiesti asümmeetriline suhe. Muudkui anna ja anna, ja vastu ei saa midagi… Aga siin näikse, et see va protestantlik tööeetika ei tasu end üldse ära.

Sa ise oled ka koreograafina tantsuga palju tegelenud, aga nüüd vist edaspidi läheb olukord üsna keeruliseks, kui raha valdkonnas üldse ei ole?

Juhtuma hakkab see, et me muutume kõik teineteise konkurentideks. Kui varem olime ka teineteise konkurendid, siis nüüd me muutume lausa vast huntideks. Võidavad need, kes suudavad selles neoliberaalses majanduses ja majandamises end kõige paremini maha müüa ja end üles haipida, need, kes trendidega rohkem kaasa lähevad. Nii et kõik, kes me eriti praegu  peaks kokku hoidma, hakkame hoopis konkureerima selle vähese raha peale, mida laiali jagatakse. Ehk siis "tugevad võidavad, nõrgemad surevad" mentaliteet. Päris õudne.

Oleme rääkinud praegu palju kurbadest ja negatiivsetest teemadest, mäletan hästi, et kui Ukraina sõda algas, siis oli minu arust korraks isegi häbi, kui inimesed olid õnnelikud, sest see tähendas, et sa justkui ei toeta ukrainlasi. Kas praegu on okei olla õnnelik? Sa tegelesid selle küsimusega tegelikult ka oma viimases lavastuses "Sütitajad".

Rõõmu ja õnnega on selline asi, et sa saad ju samal ajal nii kaasa tunda inimestele kui ka kultiveerida ikkagi isiklikku ja ka kollektiivset rõõmu. Need asjad ei vastandu üksteisele, pigem võimendavad teineteist. See, et me ise tunneme end hästi, on ju eelduseks, et aidata hädasolijaid? Või ei?  Kui me ise oleme omadega kuskil augus, siis me ei suuda ju ka teisi aidata, või noh, see on hulga keerulisem. 

Viimasel ajal on rõõm mu jaoks otsekui vastupanu, mis hoiab ja toidab ning võimaldab seda mõtlemist, et ma tahan, et ka teistel läheks hästi. Rõõmus inimene ei mõtle ju vaid enese heaolu ja baasvajaduste peale, see on pigem hedonism. Aga nende kõigi kärbetega juhtubki muuhulgas ka see, et igaüks hakkab paratamatult rohkem enda ja enese heaolu peale mõtlema. Ma muidugi loodan, et see ei lähe nii.

Aga rõõmu tulebki kultiveerida! Ja vahel agressiivselt. Et kuigi olukord on geopoliitiliselt ja ka kohalikul tasandil väga keeruline, siis peab kuidagi end ikkagi hoidma ja õppima kultiveerima rõõmu ja tänulikkust. Juba selle üle tuleb ju tänulik olla, et meil siin pommid ei lange ja loodetavasti ei hakkagi langema, et me saame veel rahulikult jalutada, ei pea end varjenditesse peitma, saame käia teatris, lugeda raamatuid, kohtuda teiste inimestega ning pidada dialooge, mis ei räägi ainult pommitamisest ja sõjast.

Seega sa suudad praegu olla õnnelik?

Jah, ma arvan, et ma suudan olla praegu õnnelik. See on mul elus püsimise taktika, teadlik rõõmu otsimine, selle rakendamine. See ei ole samas kuidagi sinisilmne ja naiivne mõtlemine, et küll kõik asjad lähevad lõpuks hästi, ei! Lihtsalt hirmu ja muu taolise foonil on hästi eluterve tunda end hästi. Tihtipeale teevad rõõmsaks ju mingid pisikesed asjad.

Just hiljuti lugesin Viiu Härmi raamatut "Ilmatuga", seal on tema tehtud pildid ja nende juurde kirjutatud poeetilised katked-kirjeldused. Esialgu mõtlesin, et ah, tavaline pildi- ja tekstiraamat, aga siis hakkad vaatama pilte ja loed neid kirjeldusi juurde ning tead, need on nii tundlikud, täpsed, õrnad ja jõulised ning samas lihtsalt kirjutatud. Viiu Härm suudab nende tekstide ja piltidega saavutada selle, et sa hakkadki vaatama, kui palju ilu ja imelisust on maailmas igal pool! Ka praegu, siinsamas, sel hetkel, kui kõik need kohutavad asjad on paralleelselt toimumas. Ma ei tea, me nagu kogu aeg paneks endale klappe ette, ei märka seda ilu, ei oska näha. Aga maailm pole vaid peldik, mis sest, et see tihti näib nii.

Mulle tundub, et tuleb osata kultiveerida väikeste, aga tähtsate asjade nägemist, tajumist ja kogemist. 

Jõuame selle intervjuu käigus veel aastale tagasi vaadata, aga kui ma sulle välja pakkusin, et võiks intervjuu teha, siis endalegi üllatuseks avastasin, et see vestlus on ka üsna aktuaalne, sest sul ilmus kriitikakogumik "Kliitor on anarhist". Kas see on ka midagi, mille üle õnnelik olla?

Jaa! Kuigi see aasta on nii hull olnud, mulle tundub, et ma pole kunagi elus nii palju tööd teinud. Arvan, et olen natukene üle töötanud, vahel on ärevushood ja kui ma tean, et järgmine päev on pingeline, siis ma ei maga öösel.

Möödunud ööl said magada?

Magasin! Aga see on nii tore, vaata me räägime sinuga praegu, aga samal ajal veetakse neid raamatuid ladudesse ja igale poole poodidesse (intervjuu on tehtud kolmapäeval - toim.). Ma ei ole ise ka seda veel käes hoidnud, kui ma koju lähen, siis saan seda esimest korda käed külge panna. Nuusutada värskeid lehti ja! 

Alati, kui tuleb mingi loominguline artefakt välja, on see ju suur sündmus, sest sa saad jagada seda maailmaga, teiste inimestega. Selle raamatuga on aga nii, et ma ühel hetkel lihtsalt vaatasin, et päris palju arvustusi on vahepeal kogunenud ja tekkis mõte, et tahaks neid kaante vahel näha, et mul oleks endal ka mingi käegakatsutav märk nendest.

Sa oma kaanetekstis rõhutad ka, et see on ilmselt Eesti esimene läbinisti feministlik kriitikakogumik. Kas selle aspekti tõttu jäid ka mingid tekstid välja?

Selle aspekti tõttu vist ei jäänud isegi välja, aga ma tean, et varasemaid tekste ma sisse ei pannud, sest need pole kõige paremad.

Sa siis tajud, et mingid tekstid on kehvemad kui teised?

Oi, muidugi! Kui vaatad enda varasemaid tekste, siis näed, et mingeid asju võinuks teistmoodi öelda ja kui ma mõnikord olen kirjutanud kehva teksti, siis on endal ka kehv tunne tegelikult. Kehva teksti all pean silmas seda, et kui oled kellelegi liiga teinud. Huvitav on aga see, lisaks sellele, et teed arvustava teose autori tuju kehvaks, teed lõpuks selle tekstiga endale ka liiga. Kuidas Ines lauliski? "Kõik, mis sa teed, teed kõik endale". Ja nii ongi! Kehvade tekstide kirjutamist olen viimastel aastatel üritanud küll vältida (naerdes).

Päris lahmivat kriitikat ma ei ole eriti kirjutanud kah, või noh, ehk olen, aga mõnele teosele olen võib-olla ennatlikult liiga teinud. Selles osas olen ikka üritanud mudida end empaatilisemaks arvustajaks, eriti siis, kui kirjutan raamatutest. Mulle tundub küll, et tihti olen meesautorite suhtes halastamatum kui naisautorite osas, aga mulle endale meeldivad kuidagi naisautorite teosed ka rohkem. Kui mulle pakutakse, siis ma alati võtan naisautorite teoseid arvustada. 

Ühe meesautori teose puhul aga teadsin, et mina ei ole õige kriitik tema teosele, et sellest ei tule head nahka ja siis ma ütlesin küll Sirbi toimetajale Pille-Riin Larmile, et andke kellelegi teisele.

Ühest arvustusest oled ära öelnud?

Jah, siis ma ütlesin, et paku midagi muud, äkki on midagi teist anda. Aga üldiselt ma ei vali väga, mida arvustada. Võtan pea kõik vastu. 

Ma vist ei ole kunagi ühtegi ära öelnud.

Ma olengi ainult ühele, sest ma tõesti teadsin, et sellest ma ei suuda adekvaatselt kirjutada. Tundsin, et mul on mingi filter vahel, ma ei saa endast jagu ja hakkan seal tegema midagi muud, kirjutan ehk tegelikult oma antipaatiat teose autori vastu välja, mitte ei räägi autori teosest.

Kuidas sulle tundub, kas inimesed tahavad praegu üldse lugeda kriitikakogumikku? Või siis küsime vastupidi: kas kriitikakogumiku annad välja selleks, et teenida lisa madalatele honoraridele, mis sa nende tekstide eest saanud oled?

Just täpselt, nüüd ma teen kõik tasa, mis Sirp, Vikerkaar ja Looming on maksmata jätnud (naerdes).

Muide neid kirju on mul olnud mitmeid kõigile väljaannetele, et kui ma saan meili teel teada selle summa, siis ma olen küll kirjutanud, et kuulge sõbrad, kas see on nali? Ongi nii väike summa või? Siis mulle ikka seletatakse, et neil pole seda raha, aga mulle tundub, et vahel on oluline kirjutada neid kirju ja küsida ikkagi. Veidi pinda käia. 

Mul on see kreedo, et raamatuid arvustades üritan läbi lugeda kõik selle kirjaniku eelmised teosed, kui ma pole neid veel lugenud, või siis vähemalt diagonaalis lehitseda uuesti, kui on juba ammu loetud. Lihtsalt selleks, et aru saada, kuhu konteksti see praegune teos asetub. Mis tähendab, et see pole ühe päeva töö, eks!

Ehk sa saad 70 eurot, aga kulutad mitu nädalat.

Jah, just-just. Siis on jälle selline tunne, et kelle või mille jaoks ma teen seda. Kui te juba tellite seda minult, siis vist ikka eeldate, et sealt tuleb kvaliteetne asi. Aga mulle tundub tihti, et äkki peakski hakkama kirjutama selliseid 70-euroseid tekste. Aga muidugi ma ei tee seda, sest tean, et minu vastas on inimene, kes tahab saada konstruktiivset kriitikat ja kes, noh, solvub ju sellise tekstikäkerdise peale! Ja endal on ka pärast sitt maik suus. 

Kirjanduskriitikaga on kõige keerulisem, sest ta võtab kõigist kriitikavormidest kõige enam aega. Filmi, teatri ja muusikaga läheb veidi kiiremini.

Muidugi hea kriitik läheb filmi mitu korda vaatama ja kuulab plaati üle, aga raamatuga on tõesti temporaalsus aeglasem. Mulle endale meeldibki raamatut vist enim arvustada, sest see sunnib aeglustuma ja peatuma, minema tagasi, lugema üle. Mulle meeldib väga joonida alla mingeid asju ja tsitaate välja kirjutada. Raamatute arvustamine on ikkagi pikaajaline suhe ja ju ma olen selles osas ikka vanamoodne inimene! 

Aga kuidas sa ise kriitikat vastu võtad? Sinu viimase lavastuse "Sütitajad" kohta nägin ka krõbedamaid kommentaare siin-seal.

Kui seda ikka propagandaks kutsutakse, siis ma mõtlen, et mida kuradit! Kui ma lugesin Alliku (Karin Allik, toim.) arvustust, siis ma mõtlesin, et huvitav, kas Kultuurkapital ei andnud mulle "Frankensteini" jaoks ka raha, sest nad peavad mind liiga ideoloogiliseks. See tundub mulle endale obstsöönsena, aga tõesti, mingite tüüpide jaoks olen ilmselt liiga ideoloogiline ja siis nad otsivad minu loomingust alatasa mingeid märke.

Seega ma väga hästi ei reageeri, jah, aga ma pole enam päris 20-aastane, et kui üks tuul puhub, siis olen selline ja kui puhub teine tuul, siis jälle teistsugune. Ma üritan kultiveerida sellist praktikat, et kiitus ja laitus on mõnes mõttes sarnased, üks ega teine ei tohiks tegelikult eriti mõjutada, sest kui sa tead, millega sa tegeled ja kui palju vaeva oled tööga näinud, siis on endal nagunii hea tunne lõpuks. 

Muidugi teadlikult halvasti ütlevad arvustused, see on teine asi. Ma olen täiesti kindel, et kui Allik praegu või natukese aja pärast selle peale mõtleb, siis ta tunneb ehk ka, et see polnud päris adekvaatne tekst tal. 

Sa kommentaare ka loed? Mingitel hetkedel on seal sinu kohta ilmselt väga mahlakat teksti olnud.

Olen lugenud küll, aga viimasel ajal enam mitte. Kui ma lugesin kunagi neid, siis mul hakkas esmalt neist inimestest, kes neid kirjutavad, kahju. Ühed on jah trollid, aga teised on ju päris inimesed, kes tõesti arvavadki ja mõtlevadki nii. Ja mulle tundub, et neil inimestel ei lähe ilmselt vast kõige paremini. Mõtlesin, et mis peaks minu elus juhtuma, et ma läheksin kirjutama kellelegi sellist teksti. Kellelegi, keda ma isegi ei tunne ja pole võib-olla elus sõnagi vahetanud, ainult meedia kaudu on mingi pilt tuttav. Ausalt, mul hakkas neist lihtsalt kahju.

Hakkasin kohe mõtlema, et huvitav, mis paned inimesed sedasi käituma, mis neil puudu on? Mis teeb inimesed nii kurjaks ja kibestunuks? See on hästi kurb tegelikult. Olen tihti mõelnud ka selle peale, et meil kõigil on tegelikult hästi palju anda, aga väga vähestel on võimalus selleks. Mingil hulgal inimestest ongi mingi realiseerimata asi, ja nad hoopis tegelevad millegagi, millega nad tegelikult tegeleda ei taha, ja sellest tuleb see frustratsioon. Eriti nende suhtes, kes saavad.

Aga mul on üldse selline huvitav iseloom, et ma ei saagi neid asju teha, mida teha ei taha. Ma "töötasin" nooremana kunagi Ajakirjade Kirjastuses, kui seda töötamiseks saab nimetada, kus ma pidin müüma inimestele naisteajakirju. Istusin seal kuus tundi ära, ja sain aru, et ei saa müüa kellelegi midagi, millesse ma ise ei usu, ise ei osta ega loe. Lõpuks juhtus isegi nii, et helistasin inimesele ning kui ta ütles mulle "Halloo" ma panin ise toru ära. Mul tekkis täielik tõrge! Kui ma n-ö ei usu millessegi, siis ma ei saa seda teha, ja nii ongi. Kunsti ja kunstiga mul on hoopis teine suhe.

Sirbis ja ka värskes kriitikakogumikus ilmus sinu tekst, kus sa ütled, et peaksime rääkima rohkem teemadel, millest me rääkida ei taha. Oleme siin juba päris palju asju läbi võtnud, aga mis on sinu hinnangul praegu see üks teema kultuurivaldkonnas, millest me peaksime rääkima?

Aga räägime privileegipimedusest. Ma väga pikalt üldse mõtlesin, kas ma kirjutan selle "Noored provintsist pärit naisluuletajad lastakse ju maha" teksti, sest mulle ikka meeldib endast sellist võitmatu armaada muljet. Noh, et mind ei ole võimalik murda, ma olen ikkagi Grigorjeva! Selles loos aga näitasin, et kui 2013. aastal "Kes kardab Sveta Grigorjevat?" välja tuli, tegi see kriitika tegi mulle tollal ikka väga haiget ja ma pole sellest tegelikult siiamaani üle saanud.

Väga paljud kolleegid, kellega me praegu toetame teineteist ja sotsiaalmeedias jagame muudkui südamekesi teineteise postitusele, olid ka nii mõnedki neist, kes tol ajal sotsiaalmeedias erinevates lõimedes nõmedaid kommentaare alla panid. Ma arvan, et nad ise ei mäletagi seda, aga mina mäletan. See on endiselt minuga.

Seal on mitu asja, ühelt poolt oli "Kes kardab…" muidugi provotseeriv teos, aga samal ajal oli mul retseptsiooni vastuvõtmise tööriistakast täiesti tühi, ma ei saanud üldse aru, miks sellele nii kirglikult reageeritakse. Ma ei osanud end kaitsta, seega ma sain aru, et mul on vaja mingit võrgustikku. Nüüd, kui on piisavalt palju aastaid möödas, sain ma seda distantsilt ja n-ö ratsionaalselt analüüsida. Aga mulle tundub, et vaid minu analüüsist ei piisa, ka need inimesed, kes osalesid nendes solvangutes ja kirjutasid neid artikleid, peaksid mingit enesereflektsiooni tegema, et me saaksime koos areneda.

Aga tore on see, et pärast artiklit kirjutasid mitmed inimesed mulle, et nendega ka resoneerub kirjutatu, mitte ainult kirjanikud, vaid erinevaid kunstnikud ja isegi mitte-kunstnikud, kes tegelevad äriga ja tunnevad, et ka neil on erinev stardipakett elus olnud erinev ja et tegelikult on hästi keeruline rääkida neist asjadest. 

Privileegipimedus is a thing, ja privileegi olemasolu tihti raske asi, mida endale tunnistada. Aga siis ma mõtlen, et miks mul siis cis-heteronaisena ei ole raske aru saada, et mul on privileegid kväärnaiste ees? Sellel teemal oleks nagu lihtsam rääkida kui sotsiaalmajanduslikel teemadel. 

Kui palju see kriitika, mida sa "Kes kardab Sveta Grigorjevat?" eest said, on sind ennast kriitikuna mõjutanud?

Päris palju, ma arvan, et ma ei taha kindlasti olla selline kriitik nagu need, kes minust kümme aastat tagasi kirjutasid. Huvitav on tegelikult see, et väga paljud naised kirjutasid minust tol hetkel isegi julmemaid tekste kui meeskriitikud, mida on tagantjärele ka põnev analüüsida. 

Teisalt, äkki ma ise tajun neid julmematena, sest vaikimisi eeldan, et naised peaks olema minu kamraadid? See võib olla minu enda mingi projektsioon, et me naistena peame kokku hoidma. Aga mulle tundub tõesti, et naised on minu suhtes kohati olnud palju julmemad kui mehed. Ei teagi, miks. Internaliseeritud misogüünia? Kadedus? 

Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin kirjutama teksti, kui ma tean, et sellest ei tule muud kui lihtsalt ärapanemine. Mis ei tähenda, et tekst või kriitik ei tohiks olla kriitiline, aga ta võiks olla konstruktiivne. Eks kunstnikud on tundlik rahvas nagunii, meil on kohati ka konstruktiivset kriitikat raske vastu võtta. Viimasel ajal olen kohanud mitmeid teatrikriitikuid kirjutamas sotsiaalmeediasse ja isegi arvustusse sedastusi a la "kõige naljakam", "kõige terviklikum" – aga sellise arvamused ei ütle tegelikult mitte midagi lavastuse kohta, peale kriitiku enda maitse-eelistuse. Kriitika võiks olla palju huvitavam kui taoline lähenemine. Mis juhtuks siis, kui me ei kasutaks taolisi üldistusi? Mida me siis teatrit või teksti kohates-analüüsides eest leiaks? Minu jaoks on taolised küsimused palju huvitavamad. 

Kas on võimalik olla konstruktiivselt kriitiline olukorras, kus sul on mingis valdkonnas palju sõpru-tuttavaid tekkinud? On sul ka neid, kelle kohta sa enam ei saa või ei taha arvustusi kirjutada? On see kirjandusvaldkonnas üldse teema?

Kindlasti, seda on nii kirjandus- kui ka tantsumaailmas, kus ma tunnen, et mingite autorite teostest ma ei saa enam kirjutada, sest ma tunnen neid inimesi. Siis tekib juba see isiklik foon, kus ma mõistan, et ma ei saa enam ausat kriitikat anda. 

Mind ennast väga häirib, kui sõbrannad kirjutavad teineteisest. Mida kuradit? Ma võiksin ka lasta sõbrannadel kirjutada oma teostest, kindlasti tuleksid väga ülistavad tekstid, aga ma ei näe sellel mõtet.

Vaikselt jõuab kätte see aasta kokkuvõtete aeg kultuuriväljaannetes ja seal ka näed, kuidas tõstetakse esile...

Just, oma sõpru ja tuttavad. Ma ei saa sellest aru. Sellised asjad häirivad mind, kui sõbrad arvustavad teineteist, sest see on siis lihtsalt reklaamtekst ju! Sellisel juhul me võiks ju kõik lihtsalt kirjutada oma sõpradest? See ei peaks nii olema, Eesti on küll väike ja kultuuriringkond on väike, aga siin on piisavalt autoreid ja tegijaid, keda sa ei tunne nii hästi ja kelle suhtes sa saad hoida sellist distantsi, et on võimalik kirjutada konstruktiivset kriitikat.

Või siis tehagi nii, et vaid sõbrad võivad kirjutada ja siis tuleks selline ülistamise-battle, et kes kelle sõbrast paremini oskab kirjutada! Äkki olekski vaja megapositiivsete arvustuste renessanssi?

Eelarvamustest juba veidi rääkisime, aga sinu kohta ikka arvatakse, et sa oled vihane ja ütled ainult kõigi kohta halvasti. Või sa tunned...

Tead, ma just mõtlesin selle peale! Mul ei ole tegelikult nii palju probleeme inimestega kui neil minuga. Aga mis siis juhtub? Keegi ütleb minule või minu teose kohta midagi halvasti ja mina siis reageerin sellele. Mul on üsna salvav keel, mistõttu see reaktsioon saab palju rohkem tähelepanu. Siis inimesed vaatavad, ahah, Grigorjeva jälle tahab tähelepanu ja jaurab midagi, kuigi ma mitte ei alustanud probleemi, vaid lõpetasin selle (naerdes).

Tihtipeale ma enam ei vasta ka, aga vahel tuleb piir ette ja siis ma ikka pean ütlema. Aga lõpeta oma küsimus ära.

Jah, ma tahtsingi küsida, et kas seda on vähemaks jäänud?

Võib-olla mul endal on ka suva juba, et las nad siis arvavad. Äkki ma olen lihtsalt vanemaks saanud? See on hästi huvitav, et inimesed tõemeeli arvavad, et ma olengi hästi vihane ja vaid protesti täis. 

Praegu sa ei tundu vihane.

Ma ei olegi, ma olen hästi rõõmus inimene (naerdes). Mulle meeldivad värvid, ise käin ka värvilistes riietes ja olen tegelikult väga sõbralik mimm! Ma ei ole kunagi see, kes esimesena tüli alustab, aga kui keegi teine seda teeb, siis ma mõtlen, et olgu – kui mul parasjagu viitsimist on  – mängime siis seda mängu, kuigi ma võiks tegelikult teha midagi paremat oma eluga samal ajal!

Seda on kindlasti ka vähemaks jäänud, sest kui inimesed minuga tutvuvad, siis nad näevad, et ma olen täiesti normaalne inimene, kes ei käi ringi eesmärgiga provotseerida ja tekitada skandaale, pigem vastupidi. Mulle meeldib õhtuti kodus raamatuid lugeda, kasse paitada, muusikat kuulata, sõpradega aega veeta ja taimedega rääkida, mitte Sirbi veergudel tülisid alustada. 

Sa räägid kodus oma taimedega?

Muidugi, sest siis nad õitsevad paremini! Mulle tihtipeale tundub, et nad vastavad ka, muidugi nad ei vasta inimkeeles, vaid see on mingi teine keel. Ise nimetan ma seda selleks: olen taimedega konspiratiivses suhtes. Me vastastikku aitame ja hoiame teineteist. See on selline maagiline mõtlemine. Ma üritan alatasa kultiveerida mitte-inimestega suhteid, putukad on ilmselt next level.

Järgmisena lähed putukate juurde?

Mulle tundub küll, et see võiks olla järgmine samm, sest see on juba nii palju raskem, sest putukad liiguvad ja siblivad, neil on nii palju jalgu ja nad on ettearvamatud. See on aga õpitud jälestus, mida ma tahaks mudida teistsuguseks, et õppida suhestuma ka nende olenditega, keda me tihtipeale demoniseerime. Harjutan demokraatiat ka mitte-inimestega, noh!

Samas tundub, et prussakatega ma ei seda enam kätte ei saa, sest mul on trauma lapsepõlvest. Mäletan, et kui ma läksin öösel kööki, panin tule põlema, siis triljon prussakat jooksid alati laiali. See trauma on mul elu küll lõpuni ja nendega ei suuda ma vist kunagi kultiveerida mingit suhet. Aga mingite teistsuguste putukatega küll. Ämblikud mulle väga meeldivad ja kärbsed ka, ma ei tea miks, aga meeldivad!

Sa naerad praegu ja mõtled, et oh õudust (naerdes).

Ei-ei, ma mõistan sind (naerdes). Aga korra eelmise juurde tagasi tulles, siis sa tunned, et oled ise ka leebemaks muutunud?

Muidugi, kuigi vahepeal igatsen 20. eluaastate vihast aega. Mõtlen, et kurat, kui oleksin praegu 20-aastane, siis oskaksin sulle nii hästi öelda, aga vat enam ei oska. Või ei taha. Seega vanusega toimub mingisugune... mitte päris leppimine, aga see, et I choose my battles. 

Kärbetest juba rääkisime, aga kultuuriinimesed avaldasid seetõttu sel aastal kõvasti ka meelt. Kas nende meeleavaldustega tehti piisavalt häält või oleks pidanud veel valjemat häält tegema? Mulle kohati tundus, et need meeleavaldused olid... normaalsed.

Ma olen ka kuulnud, et need pildid meeleavalduselt olid sellised, et vanad tuttavad said kokku ja veetsid hästi aega, lisaks tegid siis natukene häält ka. See on võib-olla meedia oskamatus portreteerida tõsidust, et noh, teeme kallistavatest näitlejatest pilte, aga jätame kõrvale tõsisema fooni. See on ilmselt mõlemapoolne apsakas, nii näitlejate endi kui ka meedia oskamatus läheneda sellele. Aga muidugi peab alati rohkem häält tegema.

Ega me ei tea tegelikult, kas ükskõik kui vali hääl oleks toonud selle palgatõusu.

Jah, mulle tundub, et mingit momentumit ikkagi tabati, aga see võiks veel palju jõulisem olla. Aga eks inimesed kardavad siiani ehk, et häält tehes jäävad sellest vähestki ilma…

Nojah, sa pole peaaegu kunagi palka saanudki.

Täpselt, ma pole peaaegu kunagi palka saanudki, ma olen harjunud sellega, et raha ei ole. Mul tõesti ei ole midagi kaotada, mida te mult ikka ära võtate, kui ma kriitiline olen? Mul on kaks kassi ja taimed. Ja raamatud (naerdes).

Aga kui rahast rääkida, siis kas sa ostaksid 150 euro eest teatripileti?

Ei, ma ei lähe "Rahamaad" vaatama. Mitte selle pärast, et mul oleks midagi establishment'i vastu, aga ma võin kuhugi mujale ka selle raha paigutada.

Sa arvad, et see on liiga kallis piletihind?

Muidugi! Ma vaatasin ka, et tahaksin "Leviaatanit" minna vaatama, ma olen sellest palju head kuulnud, aga 45 eurot maksab pilet, no ma ei tea. Osal inimestel on sugar-mommy'd ja sugar-daddy'd, mul oleks vaja mittebinaarset teatri-mommy't või teatri-daddy't, kes viib mind teatrisse ja ainus, mis ta vastu saab, on see, et ma istun ta kõrval (naerdes).

Sama asi on raamatute hindadega. Ma saatsin oma kriitikakogumiku omahinnaks raamatupoodidele kogemata 25 eurot. Pärast hirmuga vaatasin, et veebis oli hind pandud 50 euro peale. Ma siis ütlesin, et oota-oota, 25 eurot on ikkagi see hind, millega te müüte ja omahind on 12,5 eurot. Ühelt poolt on nii tore, et võetigi tõsiselt, kujuta ette, et ma müün oma arvustuste kogu 50 euroga nagu Brigitte Susanne Hunt (naerdes). 

Mul on hea meel, et te arvate minust nii hästi, aga ma ei müüks mitte kunagi 50 euroga raamatut. See oleks iseenesest päris naljakas, ise jauran ju kogu aeg prekaarusest ja vaesusest, aga siis panen oma raamatu hinnaks 50!

Samamoodi teatripiletitega, minu jaoks on need liiga kallid. Ma üritan käia, ja mul on tudengi soodustus õnneks ka, kui seda poleks, siis sorri, 45 eurot lavastuse eest... Isegi kui see on hea lavastus, siis mul tekib kahtlus, kas ma ikka pean seda nägema. 

Sel aastal oled sa olnud kultuurivaldkonnas ka otsapidi funktsionäär, sest oled olnud erinevates komisjonides: aitasid valida kirjanikupalgalisi ning olid Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia ja Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna žüriis. Kas sulle meeldib olla nendes žüriides ja komisjonides?

Iseenesest on tore, et minu hääl on seal olemas. Mitte seda, et ma nüüd radikaalselt muudaks neid tulemusi, aga on huvitav kogemus, vaadata, kuidas mingeid otsuseid tehakse. Seni on need kogemused olnud positiivsed, mingit suuremat vastandumist pole olnud, pigem inimesed räägivad ja arutavad, ja tihti tekib üsna konstruktiivne dialoog. 

Tallinna Ülikooli preemia žüriis istumine oli aga üldse fun! Megatoredate inimestega sai seal asju arutada. Naerda sai palju. 

Aga kui sa oled kirjanduselu ka komisjonide-žüriide kaudu vaadanud, siis saabki sinult küsida, et kui head elu Eesti kirjandus tervikuna praegu elab?

Kui ma ausalt ütlen, siis mulle tundub, et varem olin positiivsem selles osas. Olen sel aastal pidanud lugema hästi palju avaldusi, aga ka väga palju ilukirjandust ja mulle tundub, et see foon on üsna ühedimensiooniline. Tegelikult on päris lihtne Eestis eristuda, kui keegi on tõesti väheke teistmoodi, siis see mõjub lihtsalt nii jõuliselt, sest foon on nii ühtlane.

Just novembris ma lugesin 30 luulekogu läbi ja 20 tükki neist on sellised, et võta üht ja viska teist! Kujundid on nii sarnased ja sarnane on ka arusaam sellest, mis luule on. 

Isikupära on vähe?

Just, isikupära, tugevat autorimina ja originaalsust on vähe. Võib-olla on minu arusaam kunstnikust ka pigem romantiline, et sa peadki olema omapärane ja kompromissitu, tugev isiksus eristamatu loomingulise käekirjaga. See ei tähenda, et see ei peaks ajas muutuma, vastupidi, ajas muutumine on väga hea, aga loomingus peab olema mingi krutski. Asendamatu omapära on see, mida mina loomingust otsin.

Seega kui sa vahepeal loedki neid tekste ja kuskilt ilmub keegi Gregor Kulla sugune, siis tekib tunne, et jumal tänatud, keegi kirjutab teistmoodi. Sellel foonil ta eristub väga kõvasti.

Jah, sul on õigus, kui ma mõtlen ka nende Gregor Kulla tekstide peale, mis on ilmunud Värskes Rõhus, või ka tema kriitika peale, siis võib-olla mõnes teises riigis mõjuks see palju normaalsemana, siin on aga täielik tuumaplahvatus.

Noh, mõjuks ilmselt värskena ka seal, aga siin võib-olla mõjub ekstra tugevalt, sest üldine foon on üpris igav. Vabandust, et nii ütlen, aga mulle tõesti tundub hetkel nii. Just sel aastal sain sellest aru, kui olen pidanud nii suurtes kogustes kohalikku teksti läbi töötama. 

Negatiivsetest asjadest oleme palju rääkinud, aga kui sa nüüd mõtled tagasi 2024. aastale, siis mis on üks positiivne asi, mis sul Eesti kultuurist kohe pähe tuleb.

Tahtsin öelda "Rahamaa", mida ma pole näinud (naerdes).

See on küll positiivne asi, kui keegi saabki 150 eurot pileti eest küsida.

Aga see ongi tegelikult positiivne, et keegi saab sellise raha eest müüa ja ostetakse. Aga ikkagi on positiivseid asju olnud...

Florian Wahl...

Jah, ma tahtsin just seda öelda, et las Florian Wahl müüb Estonia välja, see on küll väga tore! Ta on pikalt olnud outsider, aga ikkagi teinud oma asju. See näitab, et kompromissitus tasub lõpuks ikkagi ära.

Ma olen seda tihti märganud, et need autorid, kes hakkavad oma loomingus kompromisse tegema, jõuavadki kiiresti tippu, aga siis tuleb lagi ette. Samal ajal need tüübid, kes ajavad tegelikult kogu aeg oma rida ja neil on mingis mõttes suva, kas keegi neid näeb või ei näe, nad liiguvad küll aeglasemalt, aga neil ei ole seda lage ees, seega nad jõuavad lõpuks veel kõrgemale. Florian on hea kinnitus selle kohta.

Kuidas sinu puhul see teekond läinud on?

Mul on päris hästi läinud tegelikult (naerdes). Ma olen mõelnud, et mind on küll palju kritiseeritud, aga see on võimaldanud ka mitte mugavaks muutuda. Et olgu, kui räägite minust niimoodi, küll ma näitan veel teile teile, milleks ma võimeline olen!

Kui oleks olnud väga palju ülistamist, siis ma ehk oleks ära mugavnenud. Aga see, et keegi on sul kogu aeg nagu pind perses, see motiveerib tihti olema parem ja näitama oma kriitikutele, et tegelikult pole neil õigus. Ja polegi!

Lõpetuseks: kas sa uusaastalubadusi ka annad?

Jah, tead, ma tahan minna postitantsu õppima (naerdes).

Mu uus projekt tegeleb mimmutamisega, selle tööpealkiri on "Mimmud maailmalõpu vastu", ma tegelen tegelikult kontinentaalfilosoofiaga, aga ma tõlgin seda bimbo-keelde. Ma olen terve elu beib olnud, mulle meeldib end ilusaks teha, pilte ja selfie'sid teha, ilusaid riideid kanda ja mimmutada ja kuidagi see mimmutamise-faas on "Barbie" filmiga jälle peale tulnud, see on mu jaoks vabastav olnud, et võibki olla värviline ja naiselik. Ja selles valguses ma tahakski minna postitantsu õppima. 

Inimesed arvavad, et see on lihtne, aga ma olen teinud seda veidi, ja see on täielik jõusaal! Sa pead oma keharaskust üles tõstma ja akrobaatikat tegema, samal ajal on sul 20-sentimeetrised kontsad all!

See ei küll ole uusaastalubadus, aga tõesti tahaks tegeleda rohkem uute stiilide õppimisega. Üldse trenni tahaks rohkem teha, ma olen jõusaalis ka hakanud rohkem käima, see on hakanud mulle isegi meeldima! Varem see ei istunud mulle üldse, aga ma käin nüüd väikerühmatreeningus, mul on treener seal ja kui keegi mind ootab, siis ma lähen kohale kah. Kui ma ise üksinda peaks minema, siis ilmselt ei läheks…

Tore on see, et sa näed tulemusi üpris kiiresti. Ma ei mõtle, et keha muutub ilusamaks, vaid seda, et sa jõuad rohkem tõsta ja muutudki tugevamaks. See mulle meeldib ja motiveerib edasi tegema!

Aga need ei ole lubadused, ma tahaks lihtsalt tugevam olla. Ma ei tea, millega see seotud on, aga tahaks naisena tugevam olla mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Just in case (naerdes).

Aitäh sulle.

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.