Alustan seda jutuajamist eelmise nädala Sirbi artiklist. Kirjutasid seal Man Yau ja Eetu Sihvoneni näitust analüüsides, et: "Kolmekümnendad eluaastad teeb võluvaks pidev heitlus iseenda seljatamissoovi ja püsiva renomee kinnistamisvajaduse vahel". Kummal poolel sa nüüd ise 37 eluaastaga oled? Kas oled ennast seljatanud? Kas see probleem on su ette üldse kerkinud?

Seda heitlust ei iseloomustagi ühel või teisel pool olek, vaid pigem just tung, mis tekib kahe vahel olemises. Kahevahelolek on kõige olulisem aspekt seal. See on liikuv olek, dünaamiline olek, liikumine toimub pidevalt igas suunas.

Paratamatu on ka see, et ühiskond muutub järjest nooruskultuslikumaks. Vananemine polekski justkui teadmiste ja kogemuste kogunemine, vaid väsimine ja lagunemine. Vähemasti hetkel mulle nii tundub. Enda meelest on veel kõrvatagused märjad, aga minu poole on ka mitmel korral pöördutud, et sina kui vanema põlvkonna kunstnik (naerab). Kui sinu poole pöördutakse 30. eluaastate keskel kui vanema põlvkonna kunstniku poole, siis see tekitab survet, et kas sellega peaks kaasnema ka mingisugune mastaapsus – et sul on väljakujunenud stiil, maneerid, teemad. Ise tunnen, et ma alles triivin mingisuguste arusaamade poole.

Enamasti ütlevad kolleegid, kes ka päriselt vanema põlvkonna kunstnikud on, et enese käekirja leidmine hakkab tekkima nii kümme aastat pärast ülikooli lõpetamist. Arvestades, et ma lõpetasin ülikooli 2014, ongi mul justkui praegu täis saanud see aeg, kus ma üldse võiksin hakata ennast leidma. Minu meister Ruudt Peters, kelle juures pärast ülikooli Amsterdamis assistendina töötasin, polnud mingit rahu oma loomingulise agendaga teinud ka seitsmekümneselt. Ta kinnitas, et püsiv segadus ja teadmatus on säilinud ka pärast 40-aastast karjääri. Lihtsalt et ta on sellel karussellil nii kaua juba sõitnud, et loominguline ebakindlus ei löö enam rivist välja ja on tekkinud usaldus protsessi vääramatuse vastu. See on pigem illusioon mingisugusest kohale jõudmisest. Eakamad kunstnikud, keda imetlen, on endiselt pidevas otsingus, nad pole kuhugi kohale jõudnud, nad on kohatud.

Kunstniku käekiri ja teemad, millega töötad, on sul minu arvates väga selgelt välja kujunenud. Võtame kasvõi kuldse kolmnurga või nii-öelda püha kolmainsuse – asi, mälu ja keha – sinu töödes. Nad on pidevalt ühes või teises konfiguratsioonis su loomingus kohal.

Jah, keha ja asja võib isegi üheks lugeda, ma arvan. Objekti keha ja minu enda keha, need on väga tugevalt seotud, võib-olla isegi öelda nende koondsõnaks kehalisus. Mälu – olen täiesti nõus. Ja siis on veel mingi asi, mida ma ise ei suutnud enda jaoks nii hästi sõnastada, aga Julia Maria Künnap ütles kunagi, et see kolmas asi on üksindus.

Kui nüüd minna viimase näituse juurde, "Härra N-i elu ja surm", mis on praegu Kumus avatud, siis see on minu jaoks olnud selle aasta üks hoiatavamaid näitusi. Võib ka öelda, et see on üks omaette lugu või etendus. Seal on mälu ja keha teema kaudu väljendatud ka väikekodanliku enesessesulgumise ning eskapismi kriitikat.

Jah. Siin on taas indiviidi eksistentsiaalne üksijäetus vabaduse küsimusega. Mind huvitas selle näituse juures kõige rohkem, kuidas tulla toime vabadusega. Selle ümber seal kõik vähem või rohkem keerles. Haakisin taha Anton Hansen Tammsaare "Tõe ja õiguse" Indreku loo. Ta on seal öelnud, et vabadus on üks imelik taim, mis õgib iseennast. Ühiskonnas on alati teatud vabaduse ihalus, aga seesama vabadus lämbub väga sageli iseenda kätte.

Sel näitusel peegeldub ka eskapismi teema. Loo tegelane sulgeb ennast mingisugusesse ruumi ja ümbritseb ennast mõnusate objektidega ega näe väljastpoolt tulevat ohtu. Nii et selle näitusega läbitakse ka meie ajalugu.

Seda küll. See on ikkagi mingil määral niisuguse mäluta inimese sünnilugu. Härra N on fiktiivne inimene, kes on pärit muldpõranda pealt. Tema vanavanemad on olnud pärisorjad, tal ei ole olnud seda stiili, mis on olnud valitseval klassil, tal ei ole olnud vahendeid, mis on olnud valitseval klassil, tal ei ole vaba aega ega nii palju vaba tahet. Kui ta lõpuks selle kõigega kohtub, siis ta ei tule toime.

Mäletan omaenda tudengiajast mitmeid, kes tulid väga rangest perekonnast, väga autokraatlike ja hoolitsevate vanemate mõjuvõimu alt. Nad sattusid sellesse kunstimaailma patupessa, kus justkui kõik oli lubatud, kõik oli võimalik. Sa olid aktsepteeritud ükskõik missugusena ja hetkel, kui enam ei olnud seda hoolitsevat ja hoidvat inimest, siis ilmnes ka see, et sul puudus võime iseennast hoida. Need inimesed olid need, kes takerdusid kõige kiiremini mitte isegi ülikoolis õppimise probleemidesse, vaid pigem just elu elamise probleemidesse. Nad avastasid enda jaoks alkoholi, pidutsemise, suitsetamise, narkootikumid ja kuna paljud teised olid selle juba üle elanud, oma esimesed laksud 14–16 aasta vanuses kätte saanud, siis esimene kokkupuude alkoholiga 20-aastaselt ja sellest tulenev konflikt on palju-palju valusam. Eks parem on ikka esimene armumine teismeeas läbi teha kui keskeas (naerab).

Härra N paigutub selgesse ajastuperioodi. Samamoodi on needsamad probleemid üleval ka praegu, aga sa ei teinud näitust just tänapäeva inimesest. Sa tahad ikkagi kõikide oma töödega sammu tagasi astuda.

Jah, see samm tagasi on hästi teadlik, sest sammu tagasi tehes oled alati emotsionaalselt distantseeritum kui praeguses hetkes. Samas häirib mind, et sammu tagasi tehes tunduvad asjad praeguses mõttes palju settinumad. Näiteks kasvõi need eestlased, kes kommunistlike ideaalide nimel töötasid. Neutraalsel pinnal on tegu kõige üllamate humanistlike ideedega. Lugedes nende kaasaegsete tehasetööliste, kirjanike või põlluharijate meenutusi, polnud tegu inimestega, kes unistasid diktatuurist ja mingisugusest ülemvõimust. Enamik soovisid väga siiralt, et maailmas läheks elu paremaks. Kui sa tahad, et kogu maailmas läheks elu paremaks, pead muutma kogu maailma. Kõik pidi nende vaates kommunistlikuks saama.

Praegu kleebime kuidagi nii lihtsakäeliselt märgi külge: kõik, kes töötasid kommunismi eest, olid pahad, halvad. Näiteks sattusin Tšiilis matkates juhuslikult nägema suurt kommunistide protestimarssi. Olen Itaalias istunud kõrtsis koos kohalike hipidega, kel punased tähekesed ja Leninid rinnas. Nendega vesteldes saad aru, et nad pole kommunistlikest roimadest miskit kuulnudki. Nad võitlevad siiralt kaasavama, võrdsema ja õiglasema maailmakorra eest.

Põhjus, miks ma tegelen mineviku lugudega, on see, et ma olen targem kui inimesed, kes nendes lugudes ise elasid, kuna ma tean sündmuseid, mis olid enne neid, nende ajal ja ka pärast neid. Need inimesed ise ei teadnud, mis saab, nemad üritasid elada parimal võimalikul viisil, mida nad teadsid. Neil ei olnud veeranditki seda infot, mis minul praegu. Kui ma võtaksin mingisuguse väga tänapäevase situatsiooni, siis ma oleksin sama loll kui need teised inimesed, kellega oma aega jagan.

Ma ei räägi vanu lugusid, vaid ma räägin kaasaegseid lugusid läbi minevikus olnud paralleelide. Kasutan mineviku lugusid kaasaja ennustamiseks. Ma võtan minevikust tervikliku mudeli ja asetan teise kihina kaasaja peale, et uurida, kas seal on sarnasusi. See on täpselt samasugune mudeldamine, mida teadlased kasutavad mandrilaamade liikumise ennustamiseks või muldade sooldumise hindamiseks. Ma ei tea, kuhu liigub Netanyahu, aga paraku Pätsust olen praeguseks ikkagi targem.

Jah, seda võib siis sõnastada ka nii, et me ju ei tea praegu, mida head tähendab Donald Trumpi võimuletulek.

Pole aimugi. Me ei tea ühestki asjast mitte kui midagi. See ongi see, miks selline radikaalne polariseerumine minu jaoks kõige ähvardavam ja ohtlikum tundub. See vajadus võtta seisukoht mingisugusel teljel, mida tegelikult ei eksisteeri, teljel, kus ühes otsas on headus ja teises otsas kurjus, ühes otsas koledus ja teises ilu, heasoovlikkus ja pahasoovlikkus, õudne ja kaunis, mis iganes.

Need on ka kõige lihtsamad terminid, mis aitavad maailmas orienteeruda, eriti segastel aegadel. See on ka see, miks muinasjutte läbi aegade armastatakse: neis on needsamad selged kategooriad paigas, mille järgi saad vaadata ka oma ümbrust või iseennast.

Jah, sellepärast ma muinasjutukogumikke kogun. Mul on mitu riiulitäit muinasjuturaamatuid. Mitte tänapäeva unejutud, vaid just rahvajutud ja pärimuslood, kus kasutati muinasjuttu kui mudelit, et keegi saaks selle mudeli võtta ja iseennast läbi selle mudeli vaadata.

Mul on tunne, et mina loon samamoodi teatrilaval või kunstiruumis muinasjutu mudeleid. Minu looming on väga sarnane muinasjutule ja just sellele aspektile, et võtan mingisuguse mudeli, mille abil vaatlen midagi muud. Mind tegelikult ei huvita loo rääkimine esimesest Eesti päritolu keskklassist, mind ikkagi huvitab loo rääkimine praegusest ajast, mille jaoks ma kasutan muinasjutu mudelit.

Jah, see tähendabki, et sead ennast kõrgemale ja kaugemale kui see tasand, kus kõik toimub.

Jah, see aitab emotsiooni eemaldada. Emotsioon on see, mis takistab meil  ratsionaalselt käitumast. On ka vana hea budistlik õpetussõna, et emotsioon ei ole meie, need on erinevad tõuked, mis meid manipuleerivad.

Aga jah, paratamatult, vaadates kasvõi Iisraeli-Palestiina konflikti emotsiooni baasilt, on jube lihtne seisukohta võtta. Samas tean inimesi, kes on Iisraelis, tean inimesi, kes on Palestiinas. Kummagagi rääkides jõuan emotsionaalselt justkui erinevale seisukohale, sest mul on väga raske kummagi valuga vastanduda.

Mainisid kollektsiooni ja kollektsioneerimist. Sa oled mitmes intervjuus ka öelnud, et sulle meeldib koguda asju, sulle meeldib käia ja neid leida. Selleks kõigeks on ju muidugi ruumi vaja. Mitut kollektsiooni sa korraga ajad või kuidas see käib?

Mul ei ole ühtegi teadlikku kollektsiooni. Pigem on mul mingisugused äratundmised ja läbi nende äratundmiste hakkavad mingid asjad silma jääma ja kogunema. Ma ei käi teadlikult ringi, et mul on nüüd nende, nende ja nende asjade kollektsioon ja siis ma ajan neid taga nagu keegi, kes kogub spetsiifiliselt 19. sajandi lõhnaõlipudeleid näiteks.

Ma olen oma suurt agendat nimetanud sedasi, et ma ei tea, mida ma otsin, aga ma tunnen selle ära, kui ma seda näen. Sedasi on mul hakanud mingil kummalisel põhjusel kogunema muinasjuturaamatud. Nad on võtnud enda alla mitu riiulitäit. Midagi ma sealt leian ja ma millegipärast tahan, et nad oleksid minuga kaasas, et kui mul on vaja, siis ma saan nende juurde tagasi pöörduda.

Peale selle on mul hakanud kogunema vanad matusefotod. See klassikaline matusefoto, kus on surnukeha kirstus, omaksed seisavad kirstu taga ja siis tehakse koos surnuga pilti. Ma ei tea, mis selles on, ma olen juhtumisi mõningaid leidnud antikvariaatidest, siis leidsin pooleteistkilose kastitäie osta.ee lehelt. Ma ei tea, mis mind nende puhul huvitab. Need fotod ise jõuavad minu juurde. Kui ma tegin Hans-Otto Ojastega Hop galeriis näitust "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu", siis ma ajasin Tallinna pealt kokku sektsioonkappe. Kui ma neid sektsioonkappe näitust maha võttes lammutasin, kukkus ühes puruks löödud kapi tagumise papi vahelt välja matusefoto (naerab). Kõikidest võimalikest fotodest, mis oli kellelgi kunagi kukkunud sinna sektsioonkapi taha, oli tegu matusefotoga. Ja see kukkus mulle justkui sülle.

Universum tahaks sulle öelda, et järgmise näituse pead neist tegema, või midagi pead nendega tegema.

No ju siis, kuigi ma saatusesse ei usu. Ma usun äratundmisesse.

Kui sul on mingi kollektsioon, siis mida need asjad hakkavad sinuga tegema? Kas sa mingil ajal annad neile alla või kuidas see üksmeele leidmine käib, et nüüd aitab ja nüüd ma panen teid enda heaks tööle?

Need asjad peavad mõnda aega sinuga koos kuskil olema ja paratamatult, kui nad sinuga on, hakkavad nad sind mõjutama. Mõni asi, mille ma olen kusagilt ära vedanud, on võib-olla viis-kuus-seitse-kaheksa aastat kusagil olnud, mul ei ole sellega olnud mitte midagi peale hakata ja siis mingi hetk tekib kuskil mingisugune teine asi ja sa lood neid seoseid.

Jällegi jube keeruline kirjeldada, aga sellesama "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu" näituse idee juurde jõudsin sellega, et sain hästi suure jahitrofeede kogu. Seda hakati prügimäele viima ja ma sain sellel viimasel hetkel sabast kinni ja lasin selle prügimäe asemel omale garaaži ära vedada. Selle nii-öelda kollektsiooni pärinu oli väga õnnelik, et ta ei pea jäätmejaamas mingisugust ekstratasu selle eest maksma. Lihtsalt see kukub sulle sülle. Kõmm. Siin on sul sadakond jahitrofeed.

Need olid siis ainult sarved või topiseid oli ka?

Sarved, pead. Topised oli ta nii-öelda laiali jaganud, nende vastu oli kellegi juba huvi, aga kitsesarved näiteks.

See on klassika, selliseid on kõigil kusagil suvilates või maakodudes, võib-olla isegi linnas.

Aga sellega oli veel huvitav eellugu. Kogu pärija käis minu installatsioon-etendusel "Ülerahvastatud üksindus" (2022) Sõltumatu Tantsu Laval. Kuna ma olin kõikide sessioonide ajal kohal ja pidasin ka baari, tuli ta minu käest õlut ostma. Õlle kõrvale rääkis siis, et oh, sul on nii palju tavaari kokku aetud, ma pärisin isalt tema maja ja põhimõtteliselt oleks sa saanud sellest ühest samast majast juba kõik selle installatsiooni materjalid, jõudsin pea kõik prügimäele viia ja homseks on mul käru tellitud, vedasin kõik isa jahitrofeed sinna peale.

Isa oli tal elukutseline jahimees olnud, juba teismeliselt tegi esimese topise ja keldris oli kõik see lihalõikamisatribuutika. Mees rääkis, kuidas ta on eluaegne trauma, kuna isegi laste tubades olid kõik seinad trofeedega kaetud. Kõige rohkem vihkas ta seda, et kui ta hommikuti üles ärkas, lõi ta pidevalt mingi põdrapea vastu end ära. Tal on nii sügav trauma sellest, et nii kui ta selle asja enda kätte sai, oli ainult üks eesmärk: see kõik minema kihutada. Ma olen nii tänulik, et see kohtumine juhtus. Et ma kõigi oma kohustuste väliselt olin sel hetkel baariletis, ta tuli õlut ostma, me üldse rääkima hakkasime ja et ma suutsin selle nii-öelda laadungi omale garaaži ümber suunata.

Kui ma seda kogu nägin, hakkas mõte jooksma. Sellega haakus kuidagi Anton Tšehhovi "Kirsiaed". Mingil hetkel tekkis seos selle sarvede ja koljuhunniku ning "Kirsiaia" vahel. Sain aru, et need käivad kokku. Siis tekkis see äratundmine, et nüüd hakkan siit kuidagi edasi minema.

Mõnikord ei ole need kogud midagi muud kui lihtsalt fotod. Praegu on väga palju kogunenud selliseid fotosid, mille peal on emailitud portreed hauakividel. Mingil hetkel hakkavad emailpigmendid tuhmuma ja siis nad omandavad sellise ähmase vesipildiliku väljanägemise. Sa veel õrnalt aimad selle inimese näojooni, aga ta on nagu juba peaaegu kadunud. See on justkui teistkordne surm, kus keegi enam teda lõpuks ei mäletagi. Piltide email on kuuma ja külma ilma vaheldudes murenema hakanud, mingi osa sellest on hästi tihedalt ära krakleestunud, sinna hakanud sammal peale kasvama või on lihtsalt mingi pigmenditoon hakanud värvi vahetama.

Need haihtuvad personad hakkasid mulle silma jääma ja ma hakkasin neid üles pildistama. Pildistasin neid Prantsusmaal, Taimaal, Hiinas ja Tšiilis ning kõikjal oli see sama efekt – emailitud pilt, hauakivi, mis on kohe-kohe minemas. Mis hetkel nüüd see pauk ära käib, kus ühendus tekib, ei tea, aga ma tean, et see käib. Seni, kuni seda ootan, on mul ka kohustus neid üles pildistada.

See on ka huvitav, et sa ei rahuldu ühe meediumipõhise näitusega, näiteks mõni fotokunstnik teeks sellest ühe kontseptsiooni väljapaneku, kus ongi kõik need pildid ridamisi. Aga sa paned nad mingisse muusse universumisse, ümbritsed mingisuguste teiste esemetega, tekitad uue koosluse, andes neid tähendustasandeid teiste esemetega sinna juurde.

Jaa, see on tulnud samm-sammult. Ma ju õppisin hoopis sepaks, nii bakalaureuses kui ka magistriõppes. Sepana tegelesin väga palju selliste pragmaatiliste küsimustega. Kuna sepa eriala on disainiteaduskonnas, siis disainiõpe on minu esmane nii-öelda referentsipunkt, mitte arhitektuuriteooria ega kunstiajalugu. Hästi palju tuli läbi mõelda, et näiteks millise poldiga maja seina varikatus hakkab kinnituma ja nii edasi.

Aga samas, kui ma tegin nii-öelda kunstilisemaid asju, mingeid skulptuure, siis mind häiris, et erinevalt disainiobjektidest jäid kõik need asjad kuidagi tsölibaatseks. Umberto Eco on kirjeldanud Jean Tinguely masinaid kui tsölibaatseid masinaid. Need on asjad, mis töötavad, aga sellest tööst ei sünni mingit produkti või tulemust. Tekib vaid esteetiline elamus. Maal on maalina täiuslik nii, nagu ta on, sa ei pea selle maaliga mitte midagi tegema. Sa võid selle maali panna seina, aeg-ajalt seda vaatad või lähed galeriisse vaatama. Ja kui enam ei viitsi vaadata, võid selle maali eest ära minna ja mingeid muid asju hakata tegema.

Disainiobjektid, nagu mul jalas olevad ketsid või diivan, mille peal istud, või see padi, need kõik saavad selleks, mis nad on sel hetkel, kui keegi neid kasutab. Sa ei saa neid ketsidena lihtsalt naelaga vaatamiseks seina lüüa. Noh, okei, võib-olla keegi kollektsionäär paneb mingid väga rariteetsed Vansid või Jordanid sedasi vaadata.

Nojaa, aga siin on see banaani juhtum.

Jah, aga mis juhtub nende asjadega, mida ma kasutan, on see, et nad muutuvad kuidagi ajaliseks. Hetkel, kui maal on ajatu, vahet ei ole, kas ta ripub seinal viis päeva või viis aastat, ta positsioon ei muutu. Muidugi on seal kontekstikihte, mil see maal võib muutuda performatiivseks, aga iga tarbeobjekt on sunnitud olema performance. Ehk siis me teeme mingi aja kestel nende asjadega midagi, nad on need, mis nad on mingi aja jooksul, kui me neid kasutame. Kui ma nendega midagi teen, on nad tegevuslikud, ajas eskaleeruvad.

Teatris tehakse kõigi asjadega midagi. Teater on tegevuskunst – lähed lavale ja pilt ei seisa. Inimene läheb kellegi teise juurde ja ütleb midagi, mis eskaleerib mingi järgmise tegevuse, mida nad tegema hakkavad ja mida nad ütlema hakkavad. Seal on hästi selge seos disainimaailma või selle esemelise maailma ja tavalise tegevuse vahel. Ma sain aru, et need skulptuurid ja asjad, mida ma olen teinud, et nad on tegevuslikust, protsesseeruvast maailmast kuidagi välja lõigatud. Nad on eneseküllased ja tänu sellele ei loo nad enda ümber piisavalt maailma.

Siin tuleb mingil hektel taas juurde see äratundmine. Sain aru, et disaini-, objekti- ning teatrimaailm on need, mis minu puhul peavad kokku saama. Ja ma tundsin selle ära enne, kui ma hakkasin tegema mingisuguseidki installatiivseid lavastusi või lavastuslikke installatsioone. Ma sain aru, et minu sihiks on soov, et need maailmad omavahel nii-öelda põrkuksid. Ma tükk aega ei osanud välja mõelda, kuidas see juhtuma peaks. Küll tegin mingeid esemeid, mis kuidagi aja jooksul moondusid ja hakkasid justkui mingit rolli täitma, aga see oli ikkagi ese, mis on kusagil galeriiruumis ja muutub, kas hallitab või laguneb või muudab värvi, ta on endiselt see tsölibaatne asi.

Mingil hetkel mõistsin, et pean muutma teatraalseks mitte ainult selle eseme või objekti, vaid pean kogu ruumi üle võtma. See vaimustas mind teatri puhul, et kõik liigub, absoluutselt kõik liigub. Heli mitte ainult ei mängi tausta, vaid see heli ümbritseb mind igalt poolt. See heli tuleb külgedelt, läbi tooli seljatoe, see väristab minust läbi. Niisugused kõva bassiga asjad pakuvad alati naudingut, mis sul sisikonnast läbi käib, sa tunned neid lõhnasid. Näiteks kõige banaalsem viis –istud esireas, näitleja on kolm tundi laval olnud, sa juba tunned tema higilõhna, või kui näitleja suitsetab laval, sa tunned suitsulõhna. Seega lõhnad ümbritsevad sind, see tegevus ümbritseb sind, see kohaloleku rituaalsus ümbritseb sind. See, et lähed vaheajal välja, käid seal ringi, võtad võib-olla väikse klaasikese konjakit, saad kellegagi kokku. See, et kõik asjad liiguvad minu ümber, see peab olema üks terviklik pähklikoor, mille sees maailm toimib (naerab). Seetõttu olengi hakanud looma mitte ainult esemeid, vaid terviklikke maailmu.

Kunstikogujale teeb see asja väga keeruliseks.

Tõsi, see on jällegi üks asi, millega mina ja minu galerist Tütar galeriist on väga palju pead murdnud: mida sealt üldse müüa saab? Siin on sellist teatud paratamatust, et kuidagi tuleb ära ka elada.

Kas Veneetsia biennaalile Eesti esindajaks ka kandideerisid?

Kandideerisin ja olin ka üks kuue seas, kes finaali pääsesid. Igati tänuväärselt ja väljateenitult Merike Estna selle sai. Teised olid Paul Kuimet, Kristina Õllek, Ene-Liis Semper ja Karel Koplimets.

Seda me ei tea, millised need projektid olid. Saad sa nüüd avalikustada, mida sa tahtsid teha?

Jah, ega mina ka ei tea, mis kellegi teise projekt oli. Ainuke, kelle projektist me midagi teada saame, on Merike. Seekord ei soovitudki, et oleks viimistletud projekt, vaid pigem tundis žürii huvi, et kes on see kunstnik, kellega koos nad selle teekonna ette võtavad. Minu puhul oleks suure tõenäosusega sündinud terviklik installatiivne-kogemuslik ruum, nagu ma neid varemgi olen teinud. Märksõnaks oli "Uppuv luksus", mis lõi minu jaoks paralleeli praeguse läänemaailma ja Veneetsia kui koha vahel.

Millel on samuti oht uppuda.

Jah, millel on samuti oht uppuda. Sellepärast see mõte mul oligi. Oleksin tahtnud sinna luua mingisuguse väga dekadentliku ruumi.

Aga noh, see on niisugune hea mõtteharjutus iseendast ja ka kogemus, et oled kandideerinud, selle peale mõelnud, mida sinna teha saaks. Teisest küljest ongi lihtsam, et sa ei pea nüüd selle asjaga tegelema.

Nojah, kuidagi on need asjad jooksnud, et kohe tulid uued pakkumised peale ja kurb ma ei olnud, et ma sinna ei saanud. Seal oli ka neid, kes olid juba mitu korda kandideerinud. Mina kandideerisin esimest korda ja olekski võib-olla imelik olnud, et keegi on seda kadalippu juba kolm korda läbinud ja siis tuleb mingisugune tüüp, paneb esimese korraga asja kinni. Järgmisel korral taotledes olen kindlasti palju kogenum ja targem. Ega ma ei kujutanud ette, mille vastu nad tegelikult seal kõige rohkem huvi tunnevad või üldse, kuidas oma ideid nii-öelda esitleda.

Kuna komisjon käis ka mu Kumu näitusel, siis näiteks tagasiside, mis ma sain, oli kuidagi hästi spetsiifiliselt selle näituse keskne. See oli omakorda õpetuseks järgmiseks korraks, et ma pean oma varasemaid projekte paremini esitlema või neile selgeks tegema, mis on see detailsem pilt, millega ma tegelen. Ilmselt nad kuidagi eeldasid, et uus asi, mille ma Veneetsias teen, on niisugune Kumu 2.0.

Nad tõid kriitikana hiljem kirjalikult välja portsu asju, mille peale ma võiksin tulevikus mõelda ja oma loomingusse integreerida. Samas olid kõik need asjad minu varasemates töödes olemas. Pean väga täpselt portfoolio puhul läbi mõtlema, kuidas see sealt välja tuleks. Sain aru, et niipea kui midagi kommunikatsioonis hämaraks jääb, siis seda automaatselt ei eksisteeri.

Kuivõrd oluline on sulle pääseda Eesti piiridest väljapoole? Siin oled vist peaaegu kõik meie näitusepinnad juba ära kasutanud. EKKM-i pole sa veel saanud teha täismajana, aga ega meil neid näitusepindasid väga palju ei ole ju?

Jah, EKKM on minu vastu huvi tundnud, aga praegu on mul tunne, et ühe aasta jooksul on olnud juba kolm väga suurt isikunäitust. Kanuti Gildi Saalis oli lavastus "Tädi Õie 65. sünnipäev", lisaks veel kunstnikutöö Jarmo Reha ja Aare Pilve lavastusele "Eidos". Seega viis suurt projekti ühe aasta jooksul on olnud üpris läbipõletav.

Nii et kui sain vastuse, et ma ei osutunud valituks, tundsin veidi kergendust, et oh, järsku ma saan nüüd võtta ühe aasta, kus ma ei ole nii pööraselt rakkes, vaid saan keskenduda enda jaoks uute ja tundmatute asjade avastamisele. Aga fakt on see, et ükskõik mis žanris sa muusikat teed, unistad salaja ikka staadionikontserdist.

Loodame, et Veneetsia niipea veel ei upu. Nüüd on sul vähemalt aasta jagu vabadust, samas pead koolis ikka õpetamas käima.

Jah, annan endiselt EKA-s mõningaid loenguid ja teen projekte. Olen leidnud selle tasakaalu, kus ma pole liiga hõivatud, aga samas saan viibida samas mõtteruumis maailma kõige ägedamate noorte inimestega. See polegi niivõrd õpetamine, kui et toeks olemine, et keegi saaks end arendada parimaks versiooniks iseendast.

Suurim energia ei kulu teadmiste õpetamisele, vaid nendest arusaamisele. Kui sul pole kolmekümnendates eluaastates kahekümnendates mentoreid, oled paratamatult juba ajast maha jäänud. Nad on kõik väga tundlikud kanaarilinnud. Kogu maailm peegeldub neis. Kunsti või disaini õppimine on ennekõike maailma tundmaõppimine, mõistmaõppimine ja oma vastutusest arusaamine selle maailma mõjutamisel. Peerud võivad ju lõkendada, et noorus on hukas, aga kunstiakadeemia on üks neid väheseid kohti, kus ma saan tudengitega suheldes tagasi usku, et maailm pole veel täiesti mokas.

Loomingus üldisemalt on üksjagu asju plaanis. Mõtlesin, et kui ma maailma areenidele ei saa, lähen rohujuure tasandile tagasi. Võrus tuleb millalgi näitus ja eeloleval suvel, jaanipäeva paiku, avan näituse Ants Laikmaa majamuuseumis Taebla kandis. Seega jah, tahaks nüüd oma tegevuse tõmmata nii kammerlikuks kui võimalik. Põnev oleks veel leida mingeid väikeste kohtade kultuurimaju või pindu.

Mõtlesin nende majamuuseumide peale, mida meil on ju üpris palju ikkagi Eestimaa peal ja sinna ju eriti palju ikkagi külastajaid ei satu. Selline autorinäitus oleks just see tõmbenumber, kui kunstnikud saaks sinna mingisugust oma väärtust lisada, olgu see või ajutine, ja sealjuures ka selle koha olulisust esile tuua.

Jah, mul endal on isegi nagu väike softspot nende väikeste galeriide, näitusepindade ja kultuuriasutustega, sest ikkagi väga suur osa minu kunstiharidusest tuli sellest, et Agur Kruusing on väga pikalt Haapsalu Linnagaleriid vedanud. Seda galeriid olen külastanud püsivalt juba põhikooli ajast saati ja tänu sellele ikkagi näinud mitte ainult kohalikke akvarellimaalijaid, vaid ka ikkagi täiesti tõsiseltvõetavaid suuri tegijaid. Selles osas on Kruusing olnud kompromissitu.

Väikelinnaks olemine ei saa olla ettekäändeks, et seal saavad toimuda vaid keskpärased kommertsüritused nagu veinipäevad või rahvalaadad. Näiteks nägin seal Polymeri tehase kamba Tanel Saare performance'it, mida minu põhikooli õpilase aju kohe üldse lahti ei muukinud, aga jättis mingi väga veidra jälje: mingid paljad naised, kanajalgu loobitakse üksteise peale. Hästi tugeva jälje jättis Laurentsiuse näitus. Kui ma sain EKA-sse astudes teada, et minu maaliõpetajaks saab Laurentsius, tõmbas see kohe nagu mingisuguse sooritussurve sisse, ma käisin alati igas loengus kohal, tahtsin väga hästi õnnestuda nendes asjades, sellepärast et olin juba aastaid imetlenud Laurentsiuse tegemisi.

See on äärmiselt oluline, paljude inimeste jaoks on väikses kohas tegutsev galerii ainukeseks õlekõrreks üldse sellesse maailma sisse saada või sellest maailmast aimu saada. Kui kõrgkultuuri poleks kommertsi kõrval üksikute entusiastide toel näidatud, poleks mul tekkinud aimdust, et kultuur saab olla ka midagi enamat kui meelelahutus. Paar aastat tagasi tegin juba ise Haapsalu Linnagaleriis näituse.

Parasjagu kirjutan üht raamatut sellest, kuidas esemed mõjutavad meie identiteeti, mis tuleb EKA kirjastuse alt välja 2026. aastal ja üks teine käsikiri on ka vahelduva eduga laual. Ma võin tegelikult välja hõigata selle ka, et et Liisa Saaremäel tegi ettepaneku Von Krahlis temaga koos üht lavastust teha, nii et see tuleb siis juuni alguses välja.

Mida sa seal teha saad?

Ütleme nii, et mina vastutan ikkagi ennekõike nende asjade eest, mida teatris lavastuse kunstnik teeb. Aga ei minu ega Liisa huvi ei ole see, et me kuidagi mingis väljakujunenud teatri tüüphierarhias teeksime seda, mida lavastaja või kunstnik või videokunstnik tavaliselt teevad, pigem on see niisugune nagu läbi põimunud koosminek millegi tundmatu poole. Selline väga hägusate piiridega täppide ühine liikumine millegi tundmatu poole, kus igaüks ikkagi hoiab enda vastutusalas pinget peal.

Jääme ootama!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.