Alustan süüvimist kunstnik Urmas Lüüsi (snd 1987) tähendusmaailmadesse ühe marcelproustiliku trikiga. Pistan suhu sahtlinurka jäänud punase klaaskommi, mille olin suveniirina kaasa saanud tema etenduselt "Tädi Õie 65. sünnipäev" (esietendus 5. IV 2024 Kanuti gildi saalis) ja libisen vaikselt läbi hajusa barbarissimaitselise seosteahela, mis ulatub hilisnõukogulikust suhkrupuudusest kuni tänaste odavmarketite magusalettide spetsiifilise valiku ja väljapanekuni. Isegi selle kommipaberi – tsellofaanist kile – iseloomulikult terav krõbin kõlab hommikuvaikuses kuidagi tähendusrikkalt, puudutades üht kaduvat, marginaliseeruvat kohta ja aega, Ida-Euroopat meie ümber ja meie sees, teemat, mida Lüüs on enamasti avanud vanema naisterahva minakõne kaudu.

Kunstnikuna on Lüüsil muide kummastav püsisuhe selle küllastatud vaesuse esteetikaga, mida esindavad tahtmatud mälestused barbarissikommi imalhapust maitsepaletist. See ulatub tema puhul katoliiklikes surnuaedades peituva religioosse kitši kujundlikkusest kuni jahimajade seintel tolmuvate suveniirsarvedeni ning maitsetutest merevaigukildudest looduspiltidest kuni rišeljöötikandis pitsini. Tema suhe nende meie esteetilise fookuse äärealadelt üles korjatud esemeliste maailmadega on aga kõike muud kui nostalgilis-sentimentaalne camp'imine. Seda iseloomustab läbi kogetud, kokku kogutud ja üle kuhjatud ainese retroaktiivne ergastamine grotesksevõitu kujunditeks ja kiiksuga lugudeks. Juba iga irdne dekoratiivne detail iseeneses, kogu oma näiliselt huvipäratus motiveerimatuses, toimib kui vestluse käivitaja, a conversation piece. Alustades tunnete arheoloogina, lõpetab ta alati kui jutuvestja.

*

"Urmas Lüüs on eesti kunstnik, kes töötab ehte, skulptuuri, installatsiooni, kirjutamise, muusika ja teatri vallas" – nii kõlab üks küllap talle endale kuuluv kokkuvõtlik määratlus.¹ Talle enam kui tuttavate püsivaldkondade loetelule lisaksin veel tikandi, video ja fotograafia. See avatud nimekiri näikse esmapilgul viitavat sujuvalt ühest meediumist teise liikuvale postmodernistlikule kunstnikutüübile, kes kohandab eneseväljendust kontseptsiooniga nagu kehasse õmmeldud rätsepaülikonda ja võib vajaduse korral probleemideta oma töö teostuse ka allhankena tellida. Asi pole aga sugugi nii.

Urmas Lüüsi multimediaalne tegevus näib olevat algusest peale teistsugune. Et tema kunstiliste ideede lähtealuseks pole mitte kontseptsioon, vaid mingi materiaalne, argiesemeisse füüsiliselt sisse kodeeritud mõistatus, siis alustab ta sageli obsessiivse kogumisprotsessiga. Nii oli tema Tütar galeriis aset leidnud katoliiklikust hauakultuurist lähtunud installatiivse isiknäituse "Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda" (7. XII 2023–14. I 2024) lähtealuseks üle 7000 eri surnuaedadelt võetud foto.

Uusmaterialismi teoreetilisele horisondile jääva kunstnikuna pöörab Lüüs ümber kontseptualismi tähtsaima printsiibi "mõte olgu intensiivsem kui selle kehastumise väljendusjõud".² See suundumus kajastub uskumuses, et kunstilist teksti hoiab töös materjali isikliku poeetilise manipuleerimise energia. Lüüs on seega veendunud, et "igasuguse valdkondadeülesuse eeldus on ühe eriala väga heal tasemel valdamine".³ Teda iseloomustab n-ö jalad maas või käed töös kunstnikueetos, mis näib süstemaatiliselt torpedeerivat kroonilise kunstivaataja tajuhorisonti ohustavat snobismi.

Kõige üldisemal tasandil tähendab see aga teadlikku vastandumist nii industriaalse tootmisühiskonna kui ka teenustepõhise infoühiskonna valdavatele käitlusmudelitele. Postmodernistliku installatsioonikunsti kriteeriumiteta kõikelubavuse asemel näikse Lüüs nõustuvat Rosalind Kraussi kunagise tõdemusega, mille kohaselt selleks, et otsustada kunsti puhul teose edu või nurjumise üle, on meil siiski vajalik produktiivne suhe meediumi materiaalse tugistruktuuri ja konventsioonide vahel.⁴ Lüüsile omased meediumi ja/või žanri vahelised dialoogid saavad alguse tarbekunstniku praktiliste käsitööoskuste arsenalist – neid ta siis oma kaasaegse kunsti konteksti ümber konverteeribki. Süsteemi aluseks on näiliselt kasutu dekoratiivse žesti kõnekus.

Lüüs ise kirjeldab oma loomeprotsessi järgmiselt: "Olen koguja. Kogun kaltsukatest, prügikastitagustest, ehitusplatsidelt, tühermaadelt. Tassin nagu hamster kõik ateljeesse kokku. Kogun ka pähe. Salvestan sinna leitud esemetega tekkinud mõtted, lollid YouTube'i videod, sündmused tänavalt ja raamatust. Kõik see ulbib ringi ja mingil hetkel tekivad tungi ja kannatlikkuse vastastikmõjus ootamatud uued ühendused. [---] Olen puuteusku inimene. Väga sageli saavad ideed alguse sellest, et üritan mõnd uut oskust omandada, olgu see siis klaasipuhumine, korvipunumine, tikkimine või puutöö. Mul on vaja lisaks verbaalsele mõtlemisele ka kehaliselt mõelda."⁵

*

Tuleb tunnistada, et minul õnnestus Urmas Lüüsi tulek Eesti kunsti maha magada. 2012. aastal näitusetegevust alustanud kunstnik lõpetas sepakunsti magistrantuuri 2014. aastal ja tema magistrikursuse lõputöö "#ERROR #CORPUS #MACHINA" oli ka tema esimene füüsilise teatri laadis näitlejateta etendus. Vaadates kunstniku koduleheküljel tahavaatepeeglisse, näen kohati siiski veel üht hoopis teist Lüüsi – massiivsete vormidega ehte mehelikkust mõtestavat noort seppa, ekspressiivsete nongratalike kehaliste žestidega töötavat performance'i-kunstnikku ja industriaalsest traditsioonist lähtuvat müramuusikut.

Aga õige pea võib selles algselt ehk veidi hajusas kombinatsioonis tajuda liikumist selge ja intensiivse, väljapuhastatud kujundi suunas. Lüüsi skulpturaalse detailina esitatud kujund võib elada uut elu atribuudina mõnes fotos või videos või tema hilisemas installatsiooni- ja füüsilise teatri praktikas. Hea näide sellest on südame motiiv – hiiglasliku 35-kilose raudsüdame näol, mis jätab juba pooletunnise kandmise järel ihule jõhkraid vermeid, ja portselanist teostatud südamekujuliste pudelite näol, mida ta videos "Mortal Combat. Love" (2016) paiskab vastamata armastuse metafoorina Molotovi kokteili süütepudelitena vastu leekima löövat seina.

Seesama süda, ehkki uues füüsilises kehastuses, tuleb objektina taas mängu ka tema hiljutisel isiknäitusel Tütar galeriis. Lüüsi ehtekunsti, tikandi ja skulptuuri vahemaastikul paiknevad kinniskujundid leiavad endale pidevas taasringluses uusi kohti selles avatud, ent üleküllastatud kunstisüsteemis. Sama juhtub ka videoga 2021. aasta isiknäitusel "Teatavate piiride poorsusest" (20. V–7. VI 2021) Hobusepea galeriis, mille motiiv peas pimesi padjapüüri meikivast tegelasest ujub uute tähendusvarjunditega uuesti pinnale etenduse "Tädi Õie 65. sünnipäev" teises pildis. Igal esemel ja žestil on oma potentsiaalne järelelu.

"Teatavate piiride poorsusest" koosnes Lüüsi 83. eluaastal lahkunud vanaemast mahajäänud esemetest, millesse kunstnik omalaadse dialoogipartnerina sekkus. Näiteks oli teose "Olid segased ajad" (2021) aluseks vanaema sinililletikandiga linik. Kunstnik tikkis sinna lisaks teksti "Olid segased ajad. On segane aeg", mis oli võetud vanaemaga tehtud intervjuust maakonnalehele Lääne Elu 1988. aastal. Taas toimis Lüüsi loominguline süsteem, hargnedes korraga laiali nii üksikteoste kui ka tervikinstallatsiooni tasandile – midagi ligilähedast toimub ka tema esemelistes lavastustes.

Nii lähtus ka Sõltumatu Tantsu Lavale loodud installatiivne keskkond "Ülerahvastatud üksindus" (avaseanss 12. IV 2022) – tardunud sekund kujuteldavast etendusest – fiktiivsele vanemale naisterahvale kuulunud argisest keskkonnast. Butafoorsed seinad jagasid lava tsoonideks, mida vaatajad totaalse installatsiooni keskkonnana läbisid. Meditatiivsed objektid neis tsoonides, millega sellel teekonnal kohtuti, lõid koreograafilise kogemuse. Lüüsi installatsioonide ja etenduste kontekstis esitatud väiksemaid töid näib iseloomustavat sakramentaalsuse printsiip – nähtamatu ja spirituaalne on kohal nähtava ja materiaalse kaudu, mis omakorda muutub selle kohaloleku kaudu pühaks.

*

2023. aasta kevadel võtsid Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste oma kabakovilikult totaalse installatsiooniga "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu" (11.–30. V 2023) üle Hop Galerii kitsukesed ruumid. Teos oli mõeldud kujuteldava lisavaatusena Anton Tšehhovi lavastusele "Kirsiaed" (esietendus 17. I 1904 Moskva Kunstiteatris). Kui installatsiooni tekstuaalne mõõde jäigi vaatajaile kulissidetaguseks kujutelmaks, siis seda mõjuvam oli installatsiooni füüsiline kohalolu. Nõukogude Liidu aegsetest pruunikatest sektsioonkappidest moodustuvat klaustrofoobilisuseni labürintjat vaatajateekonda saatsid hüljatud jahimaja butafooriana mõjuvad suveniirsarved, elektriküünlad ja kummituslikult tiirlevad ventilaatorilabad, mis olid kohati oma liikumistee murdnud suisa läbi sektsioonkappide. Domineerisid vaikelu, vanitas'e ja natüürmordimotiivid oma õõvastavas tihendatuses. Nagu Lüüsi sooloinstallatsioonideski, püriti Anders Härmi sõnutsi ka siin edukalt "totaalse immersiivse ruumikogemuse loomise ja tavapärase ruumitaju nihestamise poole".⁶

Urmas Lüüsi seni viimase etteaste, Kanuti Gildis toimunud etenduse "Tädi Õie 65. sünnipäev" puhul, mis oli kunstniku esimene näitlejatega etendus, jättis mulle kõige eredama mulje töö taustatekstidega, mis olid mõeldud tegelaskuju reljeefsemaks väljajoonistamiseks ja tema tegutsemismotiivide läbimõtlemiseks. Novellilaadsed lühilood, mida vaatajad said kuulata ootehetkel enne sünnipäevale juhatamist, moodustavad nüüd vaat et raamatu mahus anekdootlike jutustuste kogumiku. Justnimelt sellisel kumulatiivsel moel jätkab Lüüs oma loomingulises süsteemis uute paralleelmaailmade tekitamist. Järgmine peatus: isiknäitus Kumus.⁷

¹ Vt lähemalt: www.urmasluus.com.

² Vappu Vabar, Salapärane performance. – Lähenemised. Kunstitekstid ja näitused 1988–2001. Tallinn: kunst.ee, 2007, lk 50–56.

³ Kai Lobjakas, Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine. – Sirp 4. VI 2021.

⁴ Rosalind Krauss, A Voyage on the North Sea: Art in the Age of the Post-Medium Condition, London: Thames & Hudson, 1999.

⁵ Kai Lobjakas, Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine.

⁶ Anders Härm, Lüüsi ja Ojaste totaalne natüürmort. – Sirp 26. V 2023.

⁷ Vt lähemalt: https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/harra-n-i-elu-ja-surm-urmas-luusi-kodanlikud-ruumid/.