Urmas Lüüsi näitus "Härra N-i elu ja surm" Kumus põimib Tammsaare "Tõde ja õigust" inimese elu vaatlusega. Härra N on Lüüsi sõnul oma aja mees, kes sündinud muldpõrandal, liikunud sealt edasi parketile ja saanud väga palju vabadusi. "See räägib sellest, milliste vabadustega ta kohtub ja milliste vabaduste alla ta jääb," selgitas kunstnik.

Härra N ei ole seotud ühegi Tammsaare karakteriga, vaid Lüüsi enda loodud tegelane. "Kui ta oleks härra P, härra Paas, härra Päts või härra Poska, siis me hakkaksime sinna külge kleepima tähendusi, mida tegelikult ei ole. See seos, mis mul on Tammsaare ja näituse vahel, on pigem mingites leitmotiivides, mis ma sealt nii-öelda alumistest sügavamatest kihtidest välja kirjutasin, aga see karakter on täiesti uus tegelane, nii nagu ma oma varasema näituse juures "Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu" kirjutasin ise osa Tšehhovi "Kirsiaiale", et olla vabam selle tõlgendamisel," lausus ta.

Väljapanekuid ja näituseid on Lüüsil olnud erinevates galeriides, ent see on tema esimene suurem näitus Kumus. Kunstnik ütles, et iga koht on tema jaoks olnud hästi erinev. "Kui ma olen teinud seda mõnes väiksemas galeriis, siis ma olen võrrelnud seda mingi hästi kiire hobusega kappamisega. Kui ma teen asja Kumus, siis see on kapata proovimine mammutiga ehk iga asi võtab kümme korda rohkem aega, samas sa jõuad kümme korda kaugemale, sest sul on palju suurem tiim," ütles Lüüs.

Lüüs pöördub näitusega tagasi 100 aastat ja usub, et iga vana lugu asetub uue kihina praeguste olukordade kohale. "Ma ei kasuta vanu lugusid selleks, et rääkida vanadest asjadest, vaid selleks, et vaadelda läbi vanade mustrite, kuidas need mustrid kohalduvad kaasajaga. Selline vabadusega mittetoimetulek on vaadeldav väga paljudes erinevates kultuurides ja aegades," märkis kunstnik.

Ise tunnetas Lüüs seda eriti Amsterdamis. "Kui sa lähed õhtul kodu poole, näed, et kuskil tänavakivi peal on mingi oimetu tüüp, võib-olla okseloigus, siis ma ei pidanud hakkama purssima neid viit hädist hollandikeelset sõna, mida ma ei suutnud ära õppida, vaid ma sain ta poole pöörduda inglise või vene keeles, ma teadsin, et tegu on turistiga. Amsterdamis on väga palju vabadusi, mida meil ei ole. Me ei näe neid vabadusi ka Poolas, Saksamaal. Sa saad osta igalt poolt kanepit, psühhedeelikume, alkoholi saad avalikult tarbida, osta naiseliha, meheliha, mis iganes liha sa eelistad," selgitas ta.

"Kui sa oled turist ja pead selle kõik ühe nädalavahetusega ära tarbima, siis lihtsalt see vabaduste laviin surubki su näo okseloiku, midagi ei ole parata. Me millegipärast inimolenditena ei suuda teha seda tehet nii lihtsalt, et kui ma saan, kas ma ka pean. Ma tahtsin võtta mingisuguse olukorra, kus keegi satub sellesse hiiglaslikku kommipoodi nii, et tal ei ole kultuurset ja traditsioonilist enesehaldamisvõimet sellele kommiriiulile vastupanu osutada," rääkis kunstnik.

Lüüs on oma uuel näitusel ruumi jätnud vaataja fantaasiale – kõrbenud raamat võib ühe jaoks tähendada kõrbenud piiblit, teisele ladina keele õpikut ja kolmandale aritmeetika vihikut. "See vabadus on igale inimesele jäetud. Ma teda kuskilt uksest sisse ei lükka, lasen tal seal piiluda ja mis seal kõik leiduda võib, see peab tema enda fantaasias sündima," lausus ta ja lisas, et on seda lavastamisviisi toetanud ühe ülikoolis toimunud juhtumisega.

"Ma olin teise kursuse tudeng, joonistamistunnis. Minu kursaõde armastas joonistada pilte servast servani täis, minu joonistamisõpetaja Margus Kadarik tuli vaikselt tema selja taha ja ütles, et kas sa arvad, et ma olen loll. Ütles, et kui sa joonistad kõik pildid nii servast servani täis, et sa minu fantaasiale ei jäta mitte mingisugust ruumi, siis sa pead arvama, et ma olen loll," meenutas kunstnik.

Vabaduse vastuolud

Tammsaare teosest võttis Lüüs kolm leitmotiivi. "Mu enda jaoks on teine osa hästi nietzschelik, seal väike Indrek kuulutab jumala surnuks ehk siis esimene suur kaotus, usukaotus jumalasse. Kolmandas osas – kus Indrek asub juhtima punast revolutsiooni, kus rahvas enam ei aja mingil hetkel taga tõde ja õigust, vaid see tõe ja õiguse janu vaheldub vägivallanaudinguga – toimub justkui teine suur kaotus, usukaotus inimsusse. Ja neljas osa, Indreku ja Karini lugu. Põhimõtteliselt pannakse kaks inimest sahvrisse luku taha, üksteist nad seal üles ei leia, hakatakse provotseerima, lõpuks Indrek üritab oma naist tappa. Kolmas suur kaotus, usukaotus armastusse. Viiendas osas ta muidugi kohtub selle kõigega, aga need kolm suurt leitmotiivi said minu alusvundamendiks, mida ma otseselt ei demonstreeri, aga minu enda jaoks olid need sambad, millele ma kogu selle maailma üles ehitasin," sõnas Lüüs ja rõhutas, et rohkem Tammsaarega seal seost ei ole.

Kui usk jumalasse, inimsusse ja armastusse on kaotatud, siis vabadus seda kõike ei kompenseeri. "Me võime ajada taga tõde ja õigust, aga väga kiiresti, nagu me nägime USA rahuvalvajate tungimisel Afganistani, ei olnud need pildid seal väga rõõmustavad. Me üpris kiiresti leidsime ühismeediast fotod, kus kinniseotud silmadega vangid seisavad kasti otsas, akuklemmid sõrmede küljes. See piir, kus inimene peab ise võtma vastutuse oma vabaduse eest on nii õhkõrn, et me millegipärast enamasti ei tule sellega toime," tõdes kunstnik.

Vabadusega seotud vastuolud on Lüüsi kandnud sest ajast peale, kui ta oli teismeline punkar ja hakkas mõtlema, kas kogu pungi sisu ongi ainult alkoholis, tubakas ja lärmakas avaliku korra rikkumises. "Hakkasin lugema anarhistlikke tekste, kõige tänuväärsemalt tol hetkel teismelise jaoks oli võtta kohe Tõnu Trubetsky "Anarhistid". Uurisin Mahnod, Tolstoi mingeid mõtteid ja sealt mul väga kiiresti jõudis mõte sinna, et anarhism kui ideaalse ühiskonna vorm, ideaalse vabaduse vorm jõuab väga kiiresti momenti, kus ühe inimese vabadus ristub teise inimese vabadusega või selle vabaduse kaotusega ja millegipärast inimloomus ei suuda nii suurt üllast ideed välja kanda. Sealt edasi järgmine hetk oli see Amsterdami moment, et kui sul on võimalik, kas sa ka pead ja miks me ei tule nende asjadega toime. Vastuseid mul ei ole. See näitus ongi minu jaoks see viis nende asjade üle mõelda," ütles Lüüs.

Lüüs rääkis ka vastutusest, mis vabaduse juurde kuulub. Enda sõnul on ta kunstiliste diskussioonidega jõudnudki diskussiooni kui sellise juurde. "Ma olen väga hakanud pelgama selgeid piire. Mida rohkem ma hetkel meediat tarbin, seda kõhedam tunne mul tuleb. Kui kergekäeliselt käivad dualistlikud määratlused: hea ja halb, ilus ja kole, viisakas ja ebaviisakas. Need piirid annavad meile illusiooni, et asjad on korras. Asjad on kas ühel või teisel pool piiri, aga enamasti suurem osa asju on nende piiride otsas, nende piiride peal," tõdes ta.

"Väga heaks näiteks on selline teooria nagu kaldajoone paradoks. Mida kaugemalt sa mingit nähtust vaatad, seda selgem see piir on. Võtame näiteks Google Mapsi. Kui suur on Inglismaa rannajoon? Kui sa vaatad Google Mapsist, siis see on ühe piksli laiune must selge triip, aga mida rohkem sa sisse suumid, seda ähmasemaks see piir muutub, kuni sa lõpuks lähed sinna rannaribale kohale. Seisad seal rannal, mõõdad ära laine erinevad positsioonid, võtad keskmise ja järgmine päev kohalik ütleb, et aga homme on mõõn ju. Et see kesk on hoopis teises kohas. Siis sa üritad kõik need ära mõõta ja kui sa oled kõik need ära mõõtnud, siis sa mingi hetk saad aru, et tegelikult sa ei saa neid ära mõõta, sest poole laine mõõtmise ajal juba see vesi imbub kuskile kivide vahele. Ehk mida lähemale sa ükskõik, mis olukorrale lähed, seda raskem on sul seda otsust langetada ja olla kas ühel- või teiselpool piiri. Kus on maismaa, kus on meri, seda piiri seal tegelikult ei eksisteeri, seda piiri saab luua, olles diskussioonis mingi väga konkreetse kontekstiga," sõnas kunstnik.

Aegumatud tüvitekstid

Lüüs kasutab tüvitekste oma loomingus ikka ja jälle, kuid ta ei taha jätta muljet, et ta alati ainult kõige stagneerunumate tekstide juurde jääb. Enda sõnul armastab ta lugeda iidsetest eepostest just ilmunud luulekogudeni, kuid oma võlu on tema jaoks nii "Kirsiaial", "Tõel ja õigusel" kui ka Ibseni "Nukumajal". "Hea paralleeli võiksin tuua ühe oma sõbra Andreas Kalkuniga, kes on etnograaf ja tema kogub vanu ikoone. Ükskord ma küsisin ta käest, et miks sa neid kogud, sa ise ei ole ju usklik. Tema ütles, et juba see fakt, et neid ikoone on üle saja aasta keegi suudelnud, annab sellele mingisuguse energia, mille pärast seda objekti austada ja imetleda. Tüvitekstide võlu minu jaoks on see, et võtame "Tõe ja õiguse" või "Kirsiaia" , neid tekste arutati sada aastat tagasi, nende tekstide üle mõeldi sada aastat tagasi ja neid tekste interpreteeriti sada aastat tagasi. Neid samu tekste interpreteeriti ka 60-ndatel, 70-ndatel ja 80-ndatel. Me võime võtta ükskõik millise teatripõlvkonna, ükskõik millise kirjandusteadlaste põlvkonna, ükskõik millise muusikute või kunstnike põlvkonna, nad kõik on selle teksti peale mõelnud ja see fakt, et see on mingisugune teos, mille üle on sada aastat järjest mõeldud ja sellest tekstist on üritanud iga põlvkond enda jaoks selle millegi välja võtta, annab selle aura, mille pärast seda teksti austada," on ta veendunud. Lisaks aitavad just tüvitekstid ühendada teda mingil moel nii endast väga palju vanemate kui ka nooremate kolleegidega.

Lüüsi sõnul sellised tüvitekstid ei hääbu. "Võib-olla ma ise olen väga hellitatud keskkonnas, sest reeglina inimesed, kes tulevad kultuuri õppima, on see muusika, kirjandus, minu puhul kunst ja disain, nad on väga laia silmaringiga, nad tunnevad huvi, miks maailmas on asjad nii, nagu nad on ja suure tõenäosusega ei ole nad kohustusliku kirjanduse kontrolltöid ära teinud mitte sisukokkuvõtete pealt, vaid nad on reaalselt läbi lugenud Kafka, Hesse ja Tammsaare. Minu jaoks see on nii suur võimalus. Ma ei tea, mida nemad vaatavad Tiktokis, ma ei tea, kus kontsertidel nad käivad, millega nad oma aega sisustavad, aga seal on mingisugused õlekõrred, millest ma saan nendega vesteldes kinni haarata, meil on see ühine ala," ütles kunstnik.

Lüüs teadis alati, et ta pärast gümnaasiumit kunsti õppima läheb. "Võib-olla mul lihtsalt ei ole olnud annet ühegi muu asja jaoks, võib-olla mul lihtsalt ei ole olnud huvi ühegi muu asja vastu. Ma arvan, et põhiline osa, mis meid muudab kunstnikuks või muusikuks või programmeerijaks ei ole see, et me oleme sündinud mingisuguse oskusega, vaid et me oleme sündinud mingisuguse tungiga, meid millegipärast väga intensiivselt huvitab mingi valdkond ja siis me harime end nii kaua, kuni me saame selles paremaks," sõnas ta, lisades et tal on ka õnnestunud igas eluetapis kokku sattuda inimestega, kellel on tugev sisemine põlemine ja kes ei ole väga konventsionaalsed.

"Kui ma läksin Haapsalus laste kunstikooli, sai minu õpetajaks Indrek Jets. Ta õpetas mulle enam-vähem kõiki materjale, millega saab ümber käia. Nahavoolimine, puutöö, keraamika, kiviraiumine, metallitöö. Samal ajal kutsus ta mind võitluskunstide trenni ja andis mulle igal neljapäeva õhtul peksa. Iga järgmine päev läksin kehalise kasvatuse tundi ja keha oli sinikatega kaetud, täiesti normaalne, puhas treeninguolukord. Noh, tegelikult justkui ei tohiks," meenutas Lüüs.

"Sealt ma läksin edasi kunstiakadeemiasse õppima metalli. Metallis võttis mind vastu professor Kadri Mälk, kes oli teada oma väga suure isiksuse poolest, tema õppemeetodid olid nii radikaalsed, et hetkel läheks need ka erinevate paragrahvide alla. Mul oli see õnn saada lammutatud ja uuesti kokku pandud, kui ma läksin pärast ülikooli lõppu Amsterdami. Ma sain assistendina tööd Amsterdamis, professor Ruudt Petersi juures, keda ma kogemata Tallinnas mõneks minutiks kohtasin. Tema oli hoopis teistsugune isiksus," rääkis Lüüs.

Maandav mateeria

Käeliste tegevuste juures köidab kunstnikku enim materjal. "Minu jaoks materjal on mingi asi, mis kuidagi maandab mind. Mulle väga meeldivad Kai Koppeli klaasid, et see ei ole mingi suvaline tööstustoodang, see on kellegi käe alt tulnud, sellel materjalil on massi, tunnetust, ma hoian seda käes, see mingil määral maandab mind. Ma olen väga tekstuuriusku inimene. Ma kahtlustan, et üks suur põhjus, miks meil on niivõrd palju psüühilisi probleeme tänapäeval, on see, et me oleme irdunud sellest maandustegurist. Meil ei ole seda elektriseadme maandumist küljes," ütles Lüüs.

"Meil on väga erinevaid intelligentsuseid. Me võime öelda, et meil on selline sõnastav, verbaalne intelligentsus, meil võib olla emotsionaalne intelligentsus ning üks asi, milles ma tunnen teatavat spetsialiteeti, on materiaalne intelligentsus. See, et ma tunnetan mingisugust materjali, ma saan astuda sellega kahekõnesse. Kuna enamasti minu looming on selline, et ma võtan mingi asja ja teen sellest midagi, ma lihtsalt ei teoretiseeri selle üle, siis see on nagu paaristants. Sa pead kogu aeg tunnetama seda partnerit. Kui kaugele ma saan minna, mis hetkel ma saan vastusurvet, kas see vastusurve on selline, millele ma pean alluma ja võtma mingi muu suuna või see on selline, millest ma saan läbi minna ja me saame koos mingisugusesse uude suunda minna. Klaasipuhumine on täpselt samasugune materjalitunnetus, sa ei saa seda konstruktsiooni, milleks see materjal saada ei taha, talle peale suruda, sa pead koos voolama."

Üks klassikaline seletus sellest, mida teeb üks skulptor, on see, et ta vaatab vormitavat ainet, näeb seal sees mingit kuju ja vabastab selle aine seest. Lüüsi arvates ei ole ühegi materjali sees ühtegi kuju olemas. "See on see kurikuulus kultuuriline konstruktsioon, mida sellele materjalile peale surutakse. Sa võid öelda, et sa justkui graniit- või marmorplokist puhastad välja selle valitseja peakuju või imekauni skulptuuri, aga niipea, kui sa oled selle töö lõpetanud, ükskõik, mis materjalist, see materjal teeb kõik, et hakata liikuma tagasi algoleku, oma loomuliku oleku poole. Marmor on settekivim. Nii, kui sa selle pea sealt oled välja tahunud, hakkavad selle kõrvad, nina, huuled ja lõug tagasi liivaks muutuma. Ta tahab jälle sellesse originaalolekusse. Raua algne olek on rooste. See on see, kuidas me ta maapinnast välja saame. Kui me muudame ta mingiks objektiks, skulptuuriks, aiaks, piirdeks, ta teeb kõik, et saada tagasi oma algolekusse, ta hakkab kohe roostetama," tõi kunstnik näiteid.

Ehkki ained liiguvad kaduvuse poole, on selles Lüüsi arvates väga palju igavest. "Ma arvan, et tänu sellele see igavikuline sinna juurde tuleb ka. Kui see asi, mille ma loon, jääks selliseks väga pikaks ajaks, siis see on väga kaduv. See teadmine, et minu keha on mingi materjal, see komposteerub. Me teame füüsikareegleid, energia ei teki ega kao, see muundub ühest vormist teise. Minu keha on üks hunnik molekule, see laguneb, see jõuab mingisse muude vormi ja võib-olla need molekulid, mis minu kehas praegu on, jõuavad saja aasta pärast kellegi teise kehasse. See, et kõik ringleb, mitte midagi ei katke. Kultuuris on katkestused, materjaliringluses ei ole, see on minu jaoks väga lootustandev," ütles ta.

Lüüs peab end infotehnoloogiast kaugeks. Tema kodus on kogu aeg mängitud arvutimänge ja teismelisena oleks tal alati olnud võimalus sama teha. Ta otsustas aga juba siis, et tahab tegeleda millegi füüsilisega. "Ma oleks alati saanud võtta selle otsuse, et nüüd ma istun arvuti taha ja ajan kuskil ekraani taga mingisuguseid kolle mööda metsa taga ja annan neile peksa. Selle asemel ma otsustasin minna võitluskunstitrenni, ajada päriselt inimesi taga, anda ja saada peksa. Minu jaoks see füüsiline aspekt on lihtsalt niivõrd olulisem," nentis ta.

Kunstiakadeemiaski on Lüüsi sõnul need, kes tulevad uuesti õppima, töötanud varem IT-vallas. "Selliseid materjalipõhiseid erialasid tulevad teisele erialale õppima just inimesed, kes enne on töötanud arvutitega, programmeerijad, raamatupidajad, inimesed, kes on kuidagi kaotanud sideme selle füüsilise mateeriaga," sõnas kunstnik.

Lüüs rääkis, kuidas tal endal on ärevushäiretega toime tulemiseks just materjalist kasu. "On hetki, kus ma võib-olla paar korda nädalas pean end uuesti kokku korjama. Põhiline viis, kuidas ärevushäiretega toime tulla, on füüsilised harjutused. Paanikahoo käigus on selline tunne, et su keha lahustub kaheks, keha on ühes kohas, vaim jääb justkui mingisuguse kesta sisse lõksu. Selleks, et sellest kestast välja tulla, sa hakkad tegema füüsilisi harjutusi. Ma enne mainisin tekstuursust. See sama tekstuursus, et ma saan võtta selle klaasi, ma saan sellest tugevast klaasmassist kinni hoida, see annab mulle selle maandatuse. Kõik materjalid, mis on nii-öelda õilsad, aitavad sind vaimselt uuesti maa peale tagasi tuua," ütles Lüüs ja meenutas, kuidas sellist maa peale tagasi toomise momenti koges ta kõige ehedamalt Itaalia mägedes matkates.

"Ma olin Mazzano Romano nimelises väikses külakeses. Seal on selline keskaegne kindluslinnake, ma olin seal kell seitse hommikul ja läbi une tundsin, et voodi tahab mind välja visata. Väga veider asi, mida tunda. Ma arvasin et see on uni, proovisin edasi magada. Ikka tundsin, et voodi üritab mind välja visata. Siis ma sain aru, et on maavärin. Hiljem tuli välja, et 6,4-palline maavärin oli seal. Sild kukkus kokku, kõrvalkülas mitu maja kukkus kokku. Selline suur maavärin, ta ei ole nagu vibratsioon, ta on aeglane. Tegin silmad lahti, läksin akna peale, minu ees oli mets. See mets käis nagu suur saunaviht. Ma jooksin välja, külaplatsile, nägin, kuidas selle külakese tornid nagu ussikesed käisid. Ma seisin keset külaplatsi ja mul polnud millestki kinni võtta, sest kõik kohad, kust oleks saanud kinni võtta, olid millegi ääres, mis oleks saanud mulle pähe kukkuda. See oli kõige eksistentsiaalsem üksindus, mida ma kunagi olen kogenud. Sa seisad keset välja ja maakera üritab sind maha raputada. Siis ma sain aru, et see hetk, kus sa saad midagi kätte võtta, saab sind füüsiliselt, mentaalselt maandada."

Lüüs ei näe põhjust kunstis vormitäiust otsida. Maailm on tema sõnul niivõrd täiuslik ja see täiuslikkus avaldubki läbi ebatäiuse. "Me arvame, et loodus on täiuslik, et ei ole midagi ilusamat, midagi paremat, midagi tõhusamat. Looduse täius avaldub selles, et ta on nii vigane. Kusagil on rohelised lehed, nende roheliste lehtede peal elavad rohelised liblikad. Mingid liblikad sünnivad pruunimad, nad on kiire saak, nad süüakse esimesena ära, aga ikka loodus sünnitab neid veidike pruunimaid liblikaid. Miks? Tuleb põud, lehed kolletuvad, sel hetkel need pruunimad värdjad on nii-öelda need, kes saavad tõhusama kaitse. Keskkond muutub, need, kes on normaalsed, tavalised, on esimesed, kes ära süüakse. Need, kes on ebardid, imelikud, teistsugused, äärealadelt pärit tegelased, nemad on need, kes seda maailma edasi kannavad. Ma ei näe mingit põhjust kunstis täiuslikkust taga ajada, kui minu jaoks vigasus ongi kõige täiuslikum täiuse vorm," sõnas kunstnik.

Lüüs ei tööta objektikeskselt, vaid keskkonnakeskselt. Teda erutab mudel. "Kui inimene käis härra N-i näitusel, siis ta nägi seal palju objekte, aga ennekõike need objektid lõid mingi ruumi ja neid ruume ma nimetan stseenideks. Täpselt samamoodi nagu mõni teadlane loob mudeli. Ta vaatab, kuidas mandrilaamad on liikunud ja selle mudeli abil ta ennustab, kuhu need mandrilaamad järgmiseks võiksid liikuda, kui kiiresti ja mis on selle tagajärg. Keegi teadlane uurib muldade sooldumist, ta teeb sellest joonise, ta saab tänu sellele aru, kui ta seda joonist võrdleb reaalse olukorraga. Siis ta vaatab, kas see joonis võiks midagi öelda selle reaalse olukorra kohta ja kui ütleb, siis mida selle joonise abil veel saaks ennustada. Mind huvitavad sellised kultuurilised mudelid," selgitas ta ja lisas, et seetõttu meeldivad talle ka muinasjutud ja lugude jutustamine, sest lood on need mudelid, mille abil on võimalik oma maailma lahti kodeerida.

"See on põhjus, miks meil on vaja teadlikult luua lugusid, milles inimesed end ära tunneksid. Väga palju on tehtud kriitikat, et miks näiteks mõned multikategelased on mustanahalised, kes üldse ei pea olema mustanahalised. Üks londoni disainer ütles, et teda ei ole kunagi rõhutud sellepärast, et ta on mustanahaline, aga ta läks õppima disaini, ta oli ainuke oma kursuselt, kes oli mustanahaline, ka koolis ei olnud ühtegi teist mustanahalist ja seda kooli ei olnud lõpetanud kunagi ükski mustanahaline ehk siis tal ei olnud seda mudelit, kuhu ennast seada, mitte keegi ei olnud nagu tema, aga sellises olukorras sa võid selle mudel leida sellisest kunstilisest loost."

Kunstnik armastab kõndida suurtel kalmistutel, kus ta enda sõnul otsib aegadeülest kollektiivsust. "Juba see kollektiivsus, et minu vanavanaema haua peal kasvasid metsmaasikad ja kui ma lapsena seal käisin, siis ma alati sõin neid, teadagi, millest need olid väetatud. Tundub väga sümpaatne viis, kuidas oma vaarema meenutada. Mingi hetk see oli kõige selgem, kui ma olin Prantsusmaal. Ma käisin mööda prantsuse kalmistuid, Pariisis ennekõike. Sa lihtsalt käid, näed Oscar Wilde'i, seal ta on. Mul tuli meelde, et pärast ühe suhte purunemist ma lugesin tema "De Profundist", mille Oscar Wilde oli oma armsale Bosiele kirjutanud. Ma sain aru, et tema mõtted on osa minust. Ma ei oleks see inimene, kui ma ei oleks mingitel strateegilistel hetkedel kohtunud tema mõtetega. Lähed seal veidikene edasi, seal on Edith Piaf, või lähed sealt edasi, leiad Jim Morrisoni, või lähed veidikene edasi, leiad meie oma Wiiralti. Saad aru, et ma olen suur vitraaž ja iga see inimene, kes seal mulla all on, on üks osa sellest vitraažist. Ma tajun kalmistul just seda suurt elurõõmsat kollektiivsust," lausus Lüüs.

Ta leiab ka oma tudengeid vaadates, et paremasse homsesse tuleb uskuda. "Ma arvan, et väga on mõtet uskuda paremasse maailma, sest kui ma lähen ja kohtun kunstiakadeemias auditooriumitäie 19-aastastega, siis oleks väga must mõelda, et nemad ei näe seda maailma. Ma arvan, et me kollektiivselt peame tegutsema selle nimel, et me elaksime paremas maailmas. See on see sama diskussioonide küsimus, et missuguses maailmas me tahame elada," ütles kunstnik.

Kultuurisoovitus. "Ma olen viimase kolme aasta jooksul saanud tänu teatriliidule vaadata väga palju lavastusi, peaaegu 300 lavastust olen ära näinud. Ma võiks öelda, et kõige huvitavamad asjad tulevad just sellistest väikestest etendusasutustest, kus programmi ei määra niivõrd turundusosakond, et kas suurt saali müüb välja või ei, seal saavad just sellised radikaalsemad avangardsemad provokatiivsemad eksperimentaalsed asjad juhtuda. Näiteks Ekspeditsioon on suurepäraste lavastustega välja tulnud, Von Krahli uus trupp on tippvormis, Kanuti Gildi Saal, Elektron, Sõltumatu Tantsu Lava ja kui kellelgi on kodus mõni gümnaasiumiealine noor ja te mõtlete, kuhu minna temaga midagi vaatama, siis VAT teatri "Kolmekas ilma Simoneta" on üks asi, mis neile kindlasti läheb korda," soovitas Lüüs.