Sel aastal panid 21 teadlast Anne Lille auks kokku eraldi köite 21 uurimusega, mis on küll ingliskeelne, ent kannab ladinakeelset pealkirja "Hortus Floridus" ehk "Lilleline aed" ja on sõnamäng Anne Lille nimega. Ilma Lilleta ei saaks me lugeda Aristotelest eesti keeles ja meil puuduksid mõned olulised antiiktragöödiad.

"See on väga tore, et me alustame algusest, sest see võiks olla niisugune soov, mis üldse igasuguste asjade juures on, et viia asjad alguse juurde tagasi. Minu huvi tekkis antiikaja ja -kultuuri ning vanade keelte vastu siis, kui ma olin keskkoolis, umbes kaheksandas-üheksandas klassis. Meil oli kodus ladina keele grammatika, ma hakkasin seda sirvima ja vaatasin, et seal on üsna palju selliseid sõnu, mis eesti keeleski on kasutusel ja ka näiteks inglise keeles. See tekitas huvi, et mis see siis on. Ja ikkagi see tahtmine minna alguse ja lätte juurde tagasi, et vaadata, kust kohast on meie praegusesse keelde need asjad tulnud," rääkis Anne Lill.

Ladina keele grammatika jõudis Lille koju üsna huvitaval kombel. "Kui mu isa sõjast tuli, siis ta ütles, et tee äärde oli laiali loobitud palju raamatuid, eriti raamatupoodide läheduses. Tema korjas sealt üles igasuguseid raamatuid ja nende hulgas ka selle ladina keele grammatika. Mind huvitas just see grammatikalugu. Seal oli palju igasugust muud kirjandust ka," ütles ta.

Ladina keele grammatika võlu selgitab Lill ise üldise huviga keelte vastu, mis tema sees oli ilmselt varemgi kui ta seda teadustas. "Selle ladina keele kaudu ja varem ka, kui inglise keel ja televiisorist soome keel tuli. See ei tekitanud probleeme, see polnud raske ja väga huvitav oli vaadata, kuidas erinevad keeled üht või sama asja väljendavad ja mismoodi see keeleliselt on," sõnas Lill.

Ladina keelele lisandus ülikoolis vanakreeka keel. "Meie õppejõud, kes ladina keelt õpetas, oli algselt veel Eesti ajal olnud ka kreeka keele õpetaja ja tema enda suur armastus oligi kreeka keel. Nii et see eestiaegne proua Lalla Gross oli see, kes selle kreeka keele armastuse tekitas ja kellega me pärast hakkasime ka lugema kreeka tekste ja kes viis meid sellesse ilusasse sinise taevaga maailma, kus kreeka keelt räägiti," meenutas filoloog.

Ajal, kui Lill ülikoolis vanu keeli õppis, ei olnud Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat erialana. Õppimisel sügava vene aja tingimustes oli siiski ka head. "See oli, kuidas öelda, nagu pelgupaik terve selle ümbruse eest. See oli ka üks asi, mis mind väga ahvatles, sest sellega ei tegeletud, eriala oli kinni pandud ja neid asju ei õpitud ja kui mina koos teiste huvilistega nendes lugemistundides käisin, see jättis ikkagi väga meeldiva tunde," sõnas ta.

Lille isa oli Emil Laansoo, tuntud muusik, kes oli ERSO viiulimängija ja Eesti Raadio ansambli asutaja. Lill usub, et muusikaga seotud olemine soodustas ka keeleõpet. "Ülikooli ajal ma tegin ühe seminaritöö isegi, kuidas muusika õppimine toetab keelte õppimist ja edasi ka üldse õppimist. Seal on oma tõepõhi olemas," sõnas ta. Temast endast muusikaõppijat ei saanud. Lille isa õed olid aga samuti suured keelte huvilised, nende kodus oli sõnaraamatuid ja palju tekste. "Üks õdedest oli eesti keele õpetaja, ma arvan, et see mingil määral suguseltsis siiski on."

Ühe perioodi aastast elab Lill Vahemere ääres. Ta on veendunud, et vanade keelte ja kultuuride tundmine annab Euroopas reisides palju juurde. "Sa vaatad hoopis teise pilguga kõike, mis su ümber on ja ka seda, mida enam ei ole, aga mis kunagi on olnud. Ma ei kujutaks ette, et ma käiksin kuskil ja ma ei teaks, mille peal ma kõnnin, mis seal kunagi on olnud või missugused need majad kunagi on olnud. Kuidas seal on mingisugune katedraal, mis on ehitatud Apolloni templi koha peale, mismoodi see Apolloni tempel seal välja näeb. Kasvõi see, et need trepiastmed, mis sinna katedraali juurde viivad, on täpselt selle arvuga trepiastmed, mis antiikaja Apolloni templil olid. See pidi olema paaritu arv, nii et ühe jalaga astud sinna esimesele trepiastmele, sama jalaga sa lähed siis edasi templisse," rääkis filoloog ja lisas, et just sellised väiksed teadmised teevad igasugused avastused äärmiselt võluvaks.

"Teisest küljest, mida ma praegu eriti naudin, kui ma Vahemere ääres olen, ma kujutan ette, kuidas foiniiklased tulid Väike-Aasiast ja sõitsid mööda Vahemerd Gibraltarini välja ning kuidas nemad andsid kreeklastele tähestiku ja väga palju majanduslikke oskusi. Niiviisi seda Vahemerd selle pilguga vaadata on ka äärmiselt suur nauding," tõdes Lill.

Vanade keelte kestvus

Vanu keeli, mida enam ei räägita, on Lille sõnul võimalik lõpuni selgeks õppida. Küsimus on, millisel tasemel keel omandatakse. "Ladina ja kreeka keelega on mõned lihtsamad autorid, mida õpetama hakata. Näiteks esimeste autoritena loetakse ja teised on jälle natuke keerulisemad. Niiviisi see õppimine ja keelte omandamine käib," lausus Lill. Probleem on, et neid keeli ei saa kuigi palju praktiliselt kasutada. "Kui ma apteeki lähen, siis ma teinekord küsin küll ladina keeles, kui ma tahan midagi. Proviisor saab üldiselt aru, aga kui mingid ajutised inimesed on võetud, ega nemad ei saa. Endal on nagu kindlam tunne ja kui tahad mingisugust silmatilka, siis võid küll apteegist küsida," ütles ta.

Üks klassikaline filoloog peaks Lille sõnul igal juhul tundma kreeka autoritest Homerost, edasi lüürika autoreid, Sappho armastusluulet, Alkaiost, edasi draamat: Aischylost, Sophoklest, Euripidest. "Huvitav on see, et need on kõik poeetilised tekstid, värsistatud tekstid, mitte proosa, nii et tegelikult kreeka kirjandus ei alanud proosast. Siis edasi tulid proosažanrid. Tulid ajalooautorid Herodotos ja teised. Ja siis edasi tulid juba uued luuletajad ja uued proosaautorid. Lõpuks kujunes romaan välja, aga see romaan ei ole selles mõttes romaan, mis meil praegu on," selgitas Lill ja lisas, et roomlased võtsid kreeklastelt žanrid üles. "Vergilius eepose, Horatius ja Ovidius, nende katkendeid loetakse ka juba varakult, kui õpitakse ladina keelt. Edasi ka ajalookirjanikud Tacitus, lõpus ka jällegi filosoofiline proosa ja retoorika oli ka Roomas väga tähtis – Cicero."

Kui võrrelda Lille tema kolleegidega mujalt Euroopa riikidest, ei saa just paljud öelda, et nad on Sophoklese, Euripidese, Aristotelese või Platoni tekstide esmatõlkija, nagu tema seda on. Põhitekstid on Euroopas nii prantsuse, saksa, inglise kui ka itaalia keelde tõlgitud juba isegi kümneid kordi. "Esimesena ei tõlgi neid enam keegi, aga igaüks tahab paremini tõlkida ja tõlgib jälle uuesti ja leiab, et tema tõlge on parem. On niisuguseid kolmanda- või neljandajärgulisi tekste ja neid ikkagi on natukene, mida ei ole üldse tõlgitud," rääkis Lill.

Rohkem ei ole Eestis jõutud tõlkida Lille sõnul seetõttu, et kui klassikalise filoloogia eriala 1952. aastal kinni pandi, oli see aeg, kus klassikalised filoloogid olid Eestis alles saanud nii küpseks, et antiiktekste tõlkida. "Sellega seoses tekkis väga suur auk aastani 1990, kui see eriala koos Eesti iseseisvusega avati. Selle eriala avamine ja taastamine oli üsna suur töö. Need inimesed, kes selles raamatus ["Hortus Floridus"] on kirjutanud, on kõik olnud suureks abiks, kirjandust andnud ja juhendanud ning aidanud neid õppeplaane koostada. See oli suur töö," lausus Lill.

Antiikteatri õpetused

Lille huvitab inimese hing ja hingeeluga seonduv ning kuidas kreeka filosoofid hakkasid seda maailma avastama. "Kui me vaatame ümberringi ja üldse, kus me elame ja mida me näeme ja mida tunnetame, siis üks asi on see käegakatsutav maailm, mis on näha ja saame katsuda, aga teine on see, mida me ei näe, võib-olla saame tunnetada, aga ei saa katsuda. See on see, kuidas kreeka filosoofid hakkasid ka seda avastama. Kõige varasemalt natuurfilosoofid võtsid kätte ja püüdsid leida materiaalsest reaalsest maailmast neid elemente ja asju, mis maailma aluseks on, olgu see siis tuli või vesi või mingisugused käegakatsutavad aatomid. Platon oli see, kes esimesena kindlalt rääkis ja tõestas seda, et kõige liikuma panevaks ja elusa aluseks on see hing, mida me ei saa käega katsuda, aga mis on olemas ja mis on nendest materiaalsetest asjadest kõrgem," sõnas filoloog.

Ta lisas, et just sellega seoses on ka temal tekkinud huvi filosoofilise külje vastu, eriti selle vastu, mis seos on inimese elus tegelikkuses hingelise küljega. "See rõhk sellele hingelisele küljele on ühelt poolt väga tore, aga teisest küljest, mida juba 19. sajandil Karl Morgenstern ütles, et on olemas geisteswissenschaft, tähendab vaimuteadused, hingele suunatud teadused, ja brotwissenschaft, leivale suunatud teadused. Ega see hingevärk ju leiba palju ei anna. Selles mõttes on see vastuolu olnud ka ülikooliõpetuses ja terves vaimumaailmas, et see vaim ja hing on olemas, aga on palju inimesi ja suundi, mis võtavad selle praktilise külje ja vaatavad, kuidas leib lauale tuleb," rääkis Lill.

Lille on pikalt köitnud ka antiikteater ja antiikne tragöödia. "Minu meelest on nendes kreeka tragöödiates, mis meile säilinud on – säilinud on väga väike osa –, koos terve maailm. Seal on koos see, kuidas me elame, mis meie ümber on, mida me läbi elame, missugused on tunded ja kuhu nad võivad välja viia. See oli väga ahvatlev maailm ja ta on piltlikult või kujundlikult ka selline, mis haarab kaasa," lausus filoloog.

Üks põhiline asi, mis kreeka tragöödia elama paneb ja millest ka Aristoteles kirjutas, on kannatus. "Igaüks ju teab, et on olemas elus kannatus ja kõik, aga mis sa selle kannatusega peale hakkad ja kuidas sa seda läbi elad, missugune on sinu reaktsioon, kuidas sa mõjutad sellega teisi. Niisugused küsimused on mind kogu aeg huvitanud," ütles Lill.

Filoloogi on huvitanud ka see, kas maailm toimib õiglaselt. Antiiktragöödiad õpetavad meile tema sõnul, et kõigi jaoks kindlasti õiglust olemas ei ole. "Tragöödia esitab küsimusi, miks see nii on. Küsitakse isegi seda, miks jumalad nii julmad on, et nad täitsa korraliku, heade kavatsustega inimese panevad selliselt kannatama ja lõpuks ka surema, sest surm on ka selle kannatuse üks osa. Tragöödia muidugi ei keskendu surmale, vaid just sellele kannatuse küsimusele. See on ka see, mispärast näiteks Platon ei tahtnud, et tema poolt ideaalseks peetud riigis üldse tragöödiaid kirjutatakse ja etendatakse. Näidatakse, et maailm on nii ebatäiuslik, et inimesed kannatavad, nad ei ole ise süüdi ja nende suhtes tekib sümpaatia, aga mis maailm see on, mis niiviisi paneb kannatama – jumalad on midagi valesti teinud. Aga seda Platon ei kannatanud, et öelda, et jumalad on valesti teinud, Platoni arvates on jumalad kõik väga õigesti teinud," selgitas Lill.

Vanadel kreeklastel olid tähtsal kohal müüdid, kus toimus vahel päris imelikke asju – keegi sõi oma lapsi, keegi varastas pruudi, kellegi hammastest tekkisid sõdurid jne. Jumalatega seotud süngemad ja inimese jaoks arusaamatumad lood on Lille sõnul seotud maailmatekkeliste müütidega, kuid kirjandusse läksid rohkem teistsugused, mis olid seotud kangelastega. "Tragöödiad on kirjutatud just nende müütide alusel, mis kangelastega seotud olid ja see oli juba see inimese külg. Kreeklaste ettekujutus jumalatest oli üldse selline, et jumalate jaoks ei olnud need inimlikud tunded üldse olulised. Nemad elasid oma maailmas. Inimese ja jumala vahe kreeklase jaoks oli see, et jumalad on surematud ja inimesed on surelikud, aga see, et jumal oleks armas ja hea, kes aitaks inimesi, seda kreeklased ei uskunud," rääkis ta.

Müütides ja teatritükkides toimus ka kohutavaid asju. Kreeklased oli väga võitluslikud, kirglikud, nad pidasid ka omavahel sõdasid. Lill ütleb, et maailm ei olegi harmooniline ja reaalsus on natuke teine. "Platon kirjutas utoopias, mismoodi võiks ideaalne maailm välja näha, aga tema arvamused ja kujutlused sellest ideaalsest maailmast, nii nagu paljud uurijad on öelnud, viivad totalitaarse režiimini. Et on olemas üks ja õige ja ainuõige valitseja, kes ütleb, mida tuleb teha ja siis kõik teevadki seda," sõnas filoloog.

Küsimused hingest ja eetikast

Filosoofide juurde jõudis Lill tragöödia kaudu, sest teda hakkas huvitama inimese ja eetika probleem ning sellega seotud jumalate külg. Enim on ta tegelenud Platoniga, kelle kuulsaim teos "Riik" esitab nägemuse inimhingest ja utoopilisest riigikorraldusest. Lill on aga tõlkinud hoopis tema mahukama, kuid vähem populaarsema "Seadused".

""Seadused" on mul sellepärast võetud, et kuna juba oli inimene, kes tõlgib "Riiki", siis loomulikult tema teeb oma tööd edasi. Need on omavahel seotud, sest ilmselt Platon oma vanas eas sai aru, et päris selliselt see utoopiline riik välja ei kuku, peab olema ka midagi muud. Ta püüdis oma "Politeiat" või "Riiki", utoopiat viia natukene reaalsemale pinnale, kuidas tegelikus elus see asi võiks välja kukkuda," lausus Lill.

Lisaks Platonile on Lill eesti keelde tõlkinud ka mitmeid Aristotelese tekste. Aristotelese jaoks põhineb hea riik filoloogi sõnul mõistuslikul ja teooriale rajatud põhimõttel. "Ta püüdis siduda seda ideekülge ja hingelist külge reaalsuse ja praktikaga. See oli see, mis tema jaoks oli vaja Platonilt edasi arendada. Ma ei ütleks, et ta niivõrd kritiseeris, aga täiendas seda. Platon tegelikult "Seadustes" ka sinna jõudis, et ei piisa sellest, et on üks tark valitseja, kes ütleb, mida kõik peavad tegema, vaid igal inimesel peab olema oma mingi parameeter või õigluse ja eetika alus, kuidas tegutseda," rääkis Lill ja lisas, et oluline osa hea riigi toimimisel on Aristotelese järgi ka lähedustundel.

"Kreeka sõna philia on väga laia tähendusega ja see tähendab lähedasi suhteid ja kiindumust näiteks perekonnas: vanemad, lapsed, mees, naine, või siis sõpruskonnas on samuti see philia mõiste väga tähtis, või ka riigis. Riigis oleks ta tõesti selline lähedustunne, et inimesed tunnevad, et nad tegutsevad mingisuguse ühtse idee või mõtte nimel ja kui inimesed seda tunnevad, siis on kõigil riigis hea elada. Kui nad seda ei tunne, siis tekivad igasugused vastuolud ja vaenulikkused. See philia idee, mida Aristoteles edasi arendab, on minu meelest üks ilusamaid asju, mida on poliitilises filosoofias hakatud aina rohkem hindama," ütles ta.

Aristoteles rõhutab, et poliitikat ei saa teha enne, kui on läbitud eetika. Ka Platon lootis, et niisugused riigimehed on olemas. "Mind ajab see Platoni asi natukene ka naerma, et kui ta räägib sellest ideaalsest riigimehest ja ideedest ja mida riigimees peaks õppima, siis lõppkokkuvõttes tuleb välja, et tema oleks see ainukene ja õige, kes seda riiki võiks juhtida. Tegelikult seda Aristotelese eetikat on just 20. sajandil ja hiljem hakatud hindama, sest varem oli ikkagi põhiline rõhk Platoni mõtetel ja ideedel," nentis Lill.

Sel aastal ilmus Lille tõlkes vanakreeka keeles Sophoklese näidend "Antigone", mille hääldusega on üksjagu segadust olnud. Kaks häälduspilti olenevad ladina või kreeka keele kasutusest. Kreeka keeles on rõhk o-tähel, ladina keeles i-tähel. "Kuna roomlased võtsid kreeka keelest üle nii žanrid kui ka lood ja natuke modifitseerisid, siis ladina keele rõhupõhimõtted on natukene teised ja kuna selle kaudu läksid need teosed Lääne-Euroopas, siis Lääne-Euroopas ja romaani keeltes ikkagi hääldatakse rohkem ladinapäraselt." Filoloog ise eelistab kreekapärast hääldust.

Näidendis on kuulus koorilaul, kus öeldakse, et inimene on võimas ja õudne, kreeka keeles "deinos". Seal lauldakse sellest, kuidas inimene vallutab maa, ehitab linnad ja keerab kõik pahupidi, ainult surma ta ei võida. "Ta ongi selline kahepalgeline. Üheltpoolt suudab teha palju. See "deinos" sõna iseenesest tähendab nii hirmus, hirmuäratav kui ka hirmus tore ja uhke ja igatpidi suurepärane. Eesti keeles sellist sõna, mis mõlemat poolt hõlmab, ei ole. Võib mõelda, kuidas tahes ja ma olen seda teinud ja seda tõlkida on praktiliselt võimatu, sa võid end ära seletada. Muidugi Sophokles oleks võinud kasutada ka sellist ühemõttelist sõna, et inimene on suurepärane, aga ta kasutas seda sõna "deinos", mis annab selle teise varjundi ka," rääkis Lill.

Lisaks vanadele tekstidele on Lill eestindanud ka Sigmund Freudi klassikalisi tekste, näiteks "Unenägude tõlgendamine". "See unenägude kirjapanemine kreeka tragöödias on üks huvitav nähtus, sest need põhimõtted, kuidas tragöödiad unenägusid esitavad ja kuidas need tegelased unenägusid näevad, on läinud ka sellesse "Unenägude tõlgendamisse" sisse. Üheltpoolt kajastuvad tragöödia unenägudes nende tegelaste hirmud, mingil määral ka mingid tulevikuviited sellele, mis võib asjadest kujuneda ja edasi ka see, mis on juhtunud, kuidas see unenägudesse kandub," rääkis filoloog.

Lill tõdes, et Freudist on tihtipeale väga üheülbaline ettekujutlus, aga see, kuidas unenägu töötab, on Freudil väga huvitav. "Kuidas unenägu võtab sellise funktsiooni, et ta ühelt poolt võtab minevikust midagi ja siis ta püüab seda minevikku natukene keerutada või teistmoodi esitada ja seda une nägijat ära petta, et ta aru ei saaks. Siis inimese sisemusest ka mingid aimdused, mida võib-olla polegi veel teadvustatud, kuidas need unenäos tekivad. Mind hakkas huvitama, kuidas Freud tuli oma Oidipuse kompleksiga klassikalise tragöödia kaudu unenägude juurde," sõnas Lill.

Jüri Allik küll lammutas Lille "Inimhinge anatoomiast" tõlke järelsõnas Freudi maatasa. Lill ise arvab, et lugemist väärt on Freud kindlasti ja seda juba seetõttu, et ta viib algpõhjuste ja lähtekohtade juurde, kust midagi on tekkinud. "Loomulikult peab meeles pidama, et Freud vaatas asju oma viktoriaanliku moraaliga ajastu kontekstis. Seal on oma väga toredad ja iseloomulikud asjad, mida saab paralleeliga ka kreeka tragöödias näha," ütles ta.

Lisaks Lille muusikust isale tegeleb muusikaga, täpsemalt heliloomega ka tema poeg Märt-Matis Lill. Muusika ja selle mõju on Lille arvates igale inimesele individuaalne ja sõltub olukorrast. "Kui filosoofe vaadata, siis Platon oli üldse kultuuri suhtes üsna kriitiline ja püüdis ära tsenseerida ja välja tuua just need asjad, mis oleksid inimese arenguks ja õigeks toimimiseks kasulikud. Tema jaoks olid esiteks hümnid jumalatele sisuliselt õiged ja head asjad ja teiseks olid sellised marsilaulude tüüpi oopused, mis aitasid sõdureid, kui nad pidid lahingusse minema. Kindlasti ei meeldinud talle selline tundeid õhutav või ekstaatiline muusikalaad, mis näiteks oli Dionysose müsteeriumides, kus tamburiinide, trummide ja flöötide saatel ennastunustavalt tantsiti," rääkis filoloog.

Kultuurisoovitus. "Siin on üks raamat, Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad". See on ilmunud üle kümne aasta tagasi, aga selles on väga poeetiliselt ja ilusti kreeka müütide taustal kirja pandud see, millest on pärit Euroopa tsivilisatsioon. See, et Kadmos tõi tähestiku Euroopasse: Kreekasse, sealt edasi läks ta Rooma ja nii edasi mujale Euroopasse. Kuidas tekkisid inimeste vahelised suhted ja probleemid. Ta küsib väga ilusti iga natukese aja tagant, kuidas kõik see algas. Minu soov kultuuriga tegelejatele ja inimestele üldse on küsida ka iga asja puhul, kuidas see algas. See on see, mis mind ka klassikalise filoloogia juurde viis," soovitab Anne Lill.