"Ma olen seitsmeliikmelise perekonna neljas laps. Ma pidin alati suuremate vastu võitlema. Mulle ei meeldi suured, aga väikesed meeldivad," avas Hasselblatt, miks ta Eesti asja nii väga armastab. "Teine asi on keel. Eesti keel, nagu soome keelgi, on nii eriline keel, et see on hoopis midagi muud ja sellest juba aitas," lisas ta.

Hasselblatt sündis 1960. aastal Saksamaal, tema emakeel on saksa keel. Praegu elab ta Hollandis. Hasselblatti baltisakslasest isa viis poja 11-aastaselt Soome suvitama, seal armus ta soome keelde. Tema ema oli hoopis mujalt pärit ja mingeid Eesti juuri Hasselblatt endal ei näe – õigemini ei meeldi talle üldse seda sõna kasutada. "See on see ainus Ristikivi luuletus, mis mul ei ole peas – juured on igas paigas, kust me kunagi oleme üle käinud. Inimestel ei ole juuri, nad liiguvad. Nad ei kasva. Sellepärast see juurte metafoor mulle ei meeldi," lausus ta.

Eestisse jõudis Hasselblatt esimest korda 1982. aastal. "Brežnev vist oli alles elavate kirjas, nii et suvel. See oli reis, kus isa käis oma kaasmaalastega ja võttis nooremad lapsed kaasa, aga kui see reis toimus, siis ma juba teadsin, et lähen aastaks Soome Helsingi ülikooli õppima," rääkis estofiil.

Helsingis olles õppis ta esmalt soome keelt, aga et ümber oli palju soomlasi, kes Eestist huvitusid ja ülikoolis oli ka eesti lektor, alustas ta ka eesti keele õppimisega. 1982. aasta novembris tõlkis ta esimese kirjandusteksti eesti keelest saksa keelde.

"Eesti keele lektor ütles, et kaks eesti luuletajat tulevad külla ja kuna meie kursusel ei olnud ainult soomlased, ka üks hiinlane, üks inglane ja kaks sakslast, siis pidime tõlkima need luuletused oma emakeelde. Siis anti Juhan Viidingu ja Viivi Luige luuletused kätte ja pidime tõlkima. Ma olin alles kuus nädalat eesti keelt õppinud, ma ei osanud sõnagi tegelikult, aga kuidagi soome keele kaudu ja abiga saime hakkama," meenutas Hasselblatt. Juhan Viiding ei saanud tookord küll tulla, kuid Viivi Luik ja Kalle Kurg kuulasid noorte tudengite tõlgitud värsid kohapeal ära.

Sealt algasid Hasselblatti Eestis käigud, kus ta sai üsna kiiresti kontakti eesti kirjanikega. "See esimene kontakt oli Viivi Luigega. Ju ta kuulas Helsingis olles, et seal on üks noor saksa poiss, huvitav. Temaga oli vist juba see, et ta ütles, et huvitav, et see tuleb sellisest nurgast, kus meil ei ole nii palju tuttavaid, Soomega on juba kontaktid olnud," sõnas Hasselblatt.

Lisaks tutvus ta kirjanikega kurikuulsal VEKSA eesti keele kursusel 1983. aasta suvel. "See kursus oli väga tühi tookord, väliseestlased ei tahtnud enam oma lapsi Eestisse saata, nad kartsid, et nad tulid nagu kommunistid tagasi. Ja sellepärast mina mitteväliseestlasena – mina mingi väliseestlane ju ei ole – sain ka osa võtta. Seal oli kaks sakslast, kaks soomlast, üks poolungarlane. Me olime kaheksakesi. Meile kaheksale tehti suurepärane kultuuriprogramm ja kolmest nädalast oli üks tund propaganda – revolutsioonist, juunist ja sellist jampsi. Aga mina ei olnud nii roheline poiss, et ma ei teadnud. Ma õppisin ka ajalugu, nii et see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kõik ülejäänu oli lihtsalt aus kultuuri näitamine," ütles Hasselblatt ja lisas, et tol suvel kohtus ta näiteks Jaan Krossi, Lennart Meri ja Enn Soosarega.

Hasselblatt oli siis 22- või 23-aastane noor, kirjanikud ja tõlkijad tema ümber aga neljakümne ringis. Ta mõtles juba toona, mis võis tuntud kirjanikke tema puhul huvitada. "Alles hiljem sain aru, mis mind huvitavaks tegi. See ei olnud minu isik, vaid fakt, et ma tulin Lääne-Saksamaalt. Nagu ma ütlesin, soomlastega neil oli väga palju kontakte, Georg Ots või õigemini selle eelkäija käis Tallinnasse aastast 1965, nii et pidevalt tulid soomlased, aga et läänlaste hulgas oli keegi Lääne-Saksamaalt Hamburgist, see oli neile miskipärast huvitav," leidis ta.

Sidemed kirjanikega olid Hasselblattil kohati väga isiklikud. Näiteks oli Juhan Viiding vaimustuses tema kuue revääri rahumärgist. "See on nende inimeste märk, kes keelduvad sõjaväkke minemast ja ta tuli loomulikult ajast, kus sellist võimalust ei olnud olemas. Ma kinkisin selle talle ja pärast ta rääkis, et ta oli selle edasi kinkinud mingile sõbrale, kes läks Siberisse mingi ekskursiooniga ja ta oli Siberis selle kellelegi teisele edasi kinkinud. Ma mõtlesin, et vaata kui vaimukas, et minu rahumärk rändab üle maailma. See oli väga armas lugu tegelikult," rääkis Hasselblatt.

Võimalik, et Hasselblatt oli esimene inimene, kes luges Viivi Luige "Seitsmendat rahukevadet". Luik tõi Hasselblattile raamatu otse trükikojast sadamasse, kus ta suurema osa sellest laeval läbi luges. See oli Hasselblatti mäletamisi 31. märtsil 1985.

Nõukaaja elu läänlase silmis

Hasselblatt tuli läänest. Talle oli küll räägitud, milline Nõukogude liit on, kuid päriselt siin olles veendus ta, et Eestis on võimalik elada küll, ehkki midagi väga ilusat ses polnud. "Muidugi oli see kole, nagu ikka selline nõukogude elu oli, aga see ei olnud koledam, kui ma oleks ette kujutanud. Ega see nii kole ka ei olnud. Lihtsalt oli huvitav. See oli midagi muud ja mul oli raske öelda, mis oli Eesti oma, mis oli nõukogude oma, mis oli soomeugri oma. See oli väga huvitav segu. See tegi asja väga põnevaks ja huvitavaks," sõnas estofiil.

Hasselblatt mäletab näiteks, et välismaalane ei tohtinud Tartus ööbida. Tema sõnul on paljud eestlased arvanud, et Tartu oli suletud linn, aga tegelikult oligi läänlaste seal ööbimine piiratud. "Me ööbisime siis Käärikul või Viljandis. See oli niisugune nõukogude paranoia. Tartu oli loomulikult see "peaga" linn ja seal oli vaim ja ülikool, nii et – mitte liiga palju välismaalasi. Aga ma käisin Tartus 1983. ja 1985. aastal ja sain seal inimestega kokku, Kaplinskiga, Paul Aristega, kõik oli võimalik, ainult et ööseks tuli siis Käärikule minna," rääkis ta, meenutades, kuidas kell kümme õhtul pidi sammud bussi peale seadma, et ööbimispaika sõita.

Hasselblatt rääkis neist hetkedest, kui ta mõistis, et Eesti hakkab vabaks saama. "Minagi olin siin, kui Tšernenko suri ja Gorbatšov tuli. Ma olin kuus nädalat siin kirjanike liidu stipendiumiga. Kui ma rääkisin märtsis 1985 eestlastega, siis enamus ütles, et üks uus mees, see võib kohe selle kamba vastu hakata. Teatud ringkondades lootus ei olnud väga suur. Aga siis hakkas tasapisi arenema laulev revolutsioon ja 1988, 1989, siis hakkasin nägema, et siin on siiski midagi võimalik, aga nii konkreetselt mitte, täpselt nagu keegi ei osanud Berliini müüri langemist oodata," meenutas ta.

"Jaanuar 1991 oli ju väga sünge, kui olid verised pühapäevad Vilniuses ja Riias ja mäletan ka väga hästi seda hommikut, kui Moskvas oli putš, ka see oli väga sünge moment," meenutas ta. Kui talle siis üks Hamburgi ajakirjanik helistas, tundis ta, et lõpuks hakkavad asjad muutuma. "Ta küsis, kas ma olen juba kuulnud, putš Moskvas, Gorbatšov Krimmis. Ma ei olnud midagi kuulnud, valmistusin Taani sõiduks, et puhkusele minna. Ma helistasin Tallinna ja rääkisin Jaak Jõerüüdiga, et kuidas teil on. Siis ta rääkis, kuidas neil oli ja kus Savisaar oli ja kus Meri oli. Me vestlesime pool tundi ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd sain telefoniühenduse, kui need lollid seal Moskvas on nii lollid, võib-olla purjus, siis küll saame [vabaks], jah. Siis ma olin optimistlik," ütles Hasselblatt.

Hasselblatt ei käinud turistina niisama Eestis aega veetmas, selle kõige käigus kasvas armastus eesti kirjanduse vastu. Ta tegi omale programmi, sest tahtis kogu eesti kirjandusklassikat lugeda. "Loomulikult kõike ei jõudnud, aga ma hakkasin siiski üsna süstemaatiliselt lugema ja kui ma "Keisri hullu" lugesin, siis ma mõtlesin, oh, see on nüüd küll tõesti midagi huvitavat. "Seitsmenda rahukevade" puhul oli samuti, aga kui ma "Seitsmendat rahukevadet" pakkusin saksa kirjastajatele, siis nad ütlesid, et sõjajärgseid lugusid või mingisuguseid lapsepõlve lugusid on meil nii palju, et ei usu, et see oleks huvitav. Nii et sellest ma isegi sain aru, et on raske veenda sakslasi, aga selline asi nagu "Keisri hull" või Arvo Valtoni satiirid või Mati Unt, need olid midagi erinevat ja huvitavat ja osaliselt ka näiteks tõestus, et ka raudse eesriide taga osatakse kirjutada," sõnas estofiil.

Helsingis olles otsustas ta, et läheb Saksamaale tagasi ja lõpetab oma õpingud seal. Enne seda tahtis ta Helsingist nii palju kaasa võtta kui võimalik, sh alustada eesti kirjanduskorpuse läbilugemist. "Seal oli üks eesti kirjanduse kursus. Nende kursuste käigus proovisin nii palju lugeda kui võimalik. Alguses ma olin soomekeelses tõlkes lugenud ja tasapisi hakkasin ka eesti keeles lugema ning ma koondasin kõike, mida oli juba saksa keelde tõlgitud. Tammsaaret olen saksa keeles ka lugenud, sest ta oli siis juba tõlgitud. Siis ma otsisin neid raamatuid, tellisin endale ja küsisin sõpradelt, kas nad saavad ise antikvariaatides käia ja minu jaoks otsida. Mul oli võrgustik olemas ja ma hankisin üsna palju endale," rääkis ta ja nentis, et kindlasti ei olnud see väga süstemaatiline lugemine, sest noore tudengina oli ka muid tegemisi.

Eesti kirjanduse alustalad

Hasselblatt märkis, et 1990. aastate keskel tundis ta, et mingi ülevaade eesti kirjandusest on tal nüüd olemas. Eesti kirjandust iseloomustab tema sõnul tugev side rahvaluulega. "Sellist asja nagu "Kalevipoeg" või "Kalevala" saksa kirjanduses ju pole. Kusjuures tegelikult avaldas "Kalevala" mulle alguses suuremat muljet, aga kui ma hakkasin "Kalevipojaga" tutvuma, siis sellel on ka oma väga tugevad küljed. Selline asi nagu "Kalevipoeg" on kindlasti suur asi. Siis on sellised romaanid nagu "Tõde ja õigus". Tõesti suurepärane romaan ja seda võib mitu korda lugeda. See on minu jaoks üks hea kirjanduse kriteerium, kui loed seda rohkem kui üks kord oma elus. See käib samuti "Kolme katku vahel" kohta. Ja võib-olla neid ei olegi eriti palju, aga aitab ju vähestest. Ja ma ei ütlekski kunagi, et eesti kirjandus oleks parem kui läti või sloveenia või albaania kirjandus, neid ma lihtsalt ei tunne. Ma lihtsalt otsustasin, et see on huvitav, sel alal ma võin midagi leida ja sellepärast ma hakkasingi seda armastama. Või oli see vastupidi, ma ei tea," rääkis ta.

Lisaks on eesti kirjandusele Hasselblatti sõnutsi iseloomulik huumori esile tõstmine. "Peaaegu kõik eestlased kirjutavad nii, et varem või hiljem tuleb huumor sisse. On süngeid kirjanikke ka, aga neid on tunduvalt vähem kui teistes kirjandustes, see on üks põhiiseloom, et ikka võetakse elu siiski natukene kergemalt kui mõni teine rahvas. Selline iroonia, see mulle väga meeldib, kuni selliste saavutusteni nagu Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu", see on ju suurepärane näide, sellist saksa kirjanduses küll ei ole olemas," tõdes ta.

On ka üks selline eestlastele armas teos, mille fenomenist Hasselblatt aru ei saa – Oskar Lutsu "Kevade". "Tegelikult "Kevadet" lugesin suhteliselt hilja. Mõtlesin, et kui kõik eestlased sellest pidevalt räägivad, siis peaks ju ka ükskord lugema. Lugesingi, paipoiss nagu olin, aga pärast mõtlesin, et kena lugu küll, aga miks te nüüd [sellest] nii hullud olete. Võib-olla oleks pidanud lugema, kui ma olin 15-aastane," arvas Hasselblatt.

Enda sõnul õpib ta eesti keeles lugemist pidevalt, teisalt sai ta tänu tugevale soome keele põhjale sellega hakkama umbes kolme nädalaga. "Olin kolm aastat soome keelt õppinud ja viimase aasta Soomes elanud. Minu soome keel oli suhteliselt heal tasemel. Kui saksa keel on veel ka emakeel, siis on eesti keel juba olemas. Kui sul on soome ja saksa, mis siis veel? Need mõned vene laensõnad. Siis see läks tõesti kolme nädalaga. Kui ma saabusin sellele VEKSA kursusele, kõik hakkasid mind kõnetama eesti keeles, esimesel päeval ma ei saanud millestki aru ja vastasin soome keeles või mingis segakeeles, aga kolme nädala pärast rääkisin eesti keelt," meenutas ta.

Hasselblatt on tõlkinud saksa ja hollandi keelde rohkem kui 30 teost. Ta ütleb, et kõike saab tõlkida, kuid igas tõlkes jääb midagi ikka puudu, vahet pole, mis keelest mis keelde tõlgitakse. "Ma ei ütleks, et meie, indoeurooplased, ei saaks soomeugrilastest aru saada, ei, saame küll, aga see võtab aega. Teinekord on teine mõtlemisviis, aga kõike võib ju õppida. Ma arvan küll, et see on võimalik. Õige loomulikult on, et teinekord tuleb natuke pikemalt järele mõelda," lausus estofiil.

Näiteks Ristikivi luuletused on tal arvutis olnud juba 20 aastat ja ta töötab selle nimel, et need saksa keelde tõlkida. Üks kuulsam, "Arkaadia teel", pole veel viimast impulssi saanud, pidevalt on tunne, et midagi võiks muuta. "See protsess pole kunagi valmis. Sa arvad, et sa saad aru, aga siiski päriselt ei saa. Loomulikult sakslane teab, mis on saun, aga võib-olla ta küsiks tõepoolest, aga miks see poiss saunas on sündinud. Mulle endale tuleb see sellest, et ma olen juba liiga palju Soome ja Eestiga koos olnud. Kõik on saunas sündinud, sest see on kõige puhtam koht ja see on ainus koht, kus on sooja vett. Siin on seda väga lihtne asendada sõnaga hurtsik, sest minu versioonis ei ole see riimsõna, vaid keskel. Siis kõik saaksid aru, et see oli lihtsalt madal päritolu," rääkis Hasselblatt. Ristikivi luuletused ilmuvad kahe-kolme aasta pärast suures saksakeelses eesti luule antoloogias, mille Hasselblatt koos oma kolleegiga kokku paneb.

Hasselblatt on saksakeelsele lugejale kirjutanud ka suure eesti kirjanduse ajaloo. Enda sõnul tahab ta, et teadmised oleksid mingisuguses käsiraamatus käepärast ja tunneb, et iga rahva kirjandused on huvitavad. "Saksa keeles ei olnud midagi olemas, et saksakeelne lugeja oleks saanud teada eesti kirjanduse kohta. Kui midagi oli, siis see oli tõlgitud eesti keelest, eestlase poolt kirjutatud, või inglise keeles, see oli ka eestlaste poolt kirjutatud. Oli ainult üks vanema sakslasest kolleegi poolt kirjutatud lugu, kes kirjutas eesti, läti ja leedu kirjanduse kohta, aga see lõppes tegelikult enne teist maailmasõda. Ma mõtlesin, et ma peaks oma vaatevinklist, oma maitse järgi ja põhjalikult seda uuesti kirjutama," lausus Hasselblatt.

Kui Vikipeediast eesti kirjanduse kohta infot otsida, on eestikeelsed artiklid suhteliselt vähese infoga, kuid saksakeelsed artiklid eesti autorite raamatute kohta sisukad ja pikad. Hasselblatt ütles, et on vähemalt kolmveerand neist ise kirja pannud. "Mul oli ülikoolist see kogemus, et ma võin oma tudengitele rääkida, et seal on käsiraamat, seal on bibliograafia, seal on kataloog, mis on nende erinevused. Esimene asi, mis nad teevad, nad guugeldavad. Kui nad nagunii guugeldavad, siis mina võin ju teha nii, et nad leiavad õige informatsiooni guugeldades," sõnas ta. Ta kirjutas ühe vähetuntud eesti luuletaja, Vaike Pilvistu kohta lühikese artikli saksa keeles ja mõned kuud hiljem nägi, et ka eesti keeles on info tekkinud, allikaks saksakeelne Vikipeedia. "See on väga kena tegelikult, kui see teinekord töötab."

Hasselblatt ei kahetse oma õpingute osas midagi, kuid tõdeb, et maailm on muutunud ja tehnoloogia üha tähtsamaks saanud. Kui täna mõni noor tema käest küsiks, mida õppida, soovitaks Hasselblatt minna temaga sama teed siis, kui inimene hea meelega loeb ja talle keeled meeldivad. "Ma ei saa midagi lubada, mulle endale pole ka midagi lubatud tegelikult. Mina olen teinud seda ainult selle pärast, et see oli huvitav. Ma ei teadnud, mis minust saab ja mul oli õnn, et ma sain professoriks, aga neid inimesi on väga vähe tegelikult," ütles ta.

Kultuurile ja kirjandusele vaatab Hasselblatt praegu veidi pessimistlikult – inimeste lugemisvõime ja -oskus langeb kõvasti. "Mingit retsepti mul endal kahjuks ka ei ole. Lihtsalt ei saa ju inimesi piitsaga raamatukokku saata. Ma ei usu ka, et see on minu ülesanne."

Hasselblatt on öelnud, et kui ta lõpetas eesti kirjanduse ajaloo kirjutamise, siis tundis, et see on jäänud juba vanaks ja oleks vaja kirjutada eestlaste lugemisajalugu. "Selle taga on nimelt, et keegi meist kogu maailmas ei loe kirjandust ainult ühes keeles, tõlgituna või mitte. Me alustame Lewis Carrolli või Astrid Lindgreniga teadmata, et see polegi eesti keeles kirjutatud, vaid rootsi või saksa või inglise, ja me võtame igalt poolt midagi uut. Selline asi nagu ühe keele kirjanduse ajalugu on ajast ja arust. Huvitavam oleks teada, mida eestlased hakkasid esimeste teostena lugema – oli see Astrid Lindgren või Eno Raud või Ellen Niit. Loomulikult see oli mingi segu, aga igal juhul mitte ainult eestikeelseid raamatuid. Eesti keelde oli tõlgitud ka mitmed muid keeli ja kogu aeg tuli juurde. See on huvitav. Praegu on see selline seiskunud programm, sellest ei tulnud veel midagi, aga kuna eesti keele ruum on võrdlemisi väike ja meil on kõik bibliograafiad olemas, mis eesti keeles on trükitud, saaks ülevaate ju küll, ainult me ei saa teada, kui palju eestlased loevad otse inglise või saksa või soome keelest, see on järgmine küsimus," sõnas estofiil.

Kultuurisoovitus. "Ma pidin selle üle mõtlema ja ma arvan, et tuleks lugeda uuesti Jaan Krossi romaani "Tabamatus". See on ilmunud 1993. aastal. See on suhteliselt vähetuntud, aga see on esimene Jaan Krossi romaan, mis on täielikult tsensuurivabas ajas kirjutatud ja sündinud. Selle alapealkiri on "Jüri Vilmsi romaan", aga tegelikult see on Jaan Krossi romaan. Lugege seda uuesti, aeglaselt ja siis räägime edasi," soovitas Cornelius Hasselblatt.