Möödunud nädalal jõudis viimast korda publiku ette Lille ja Priit Põldma kirjutatud-lavastatud "Üks helevalge tuvi", mis jutustab kirjanik Elin Toona elust. Lill oli ka ise saalis ning tõdes, et tunne oli sarnane esietendusega.

"Sellepärast just, et Elin Toona oli saalis, nagu ka esietendusel. Kui see inimene, kelle sugugi mitte lihtsat lugu sa mängid, on seal esimeses reas, siis tekib hästi-hästi suur energiavahetus selle saaliga, kus tema on ka kohal," selgitas Lill ning märkis, et pärast proovisaalist väljumist on etendus ka muutunud.

"Kindlasti muutus, sest et etendused, mis ei muutu pärast esietendust, on murettekitavad. Ikka ju õpib näitleja ajas võib-olla veel paremini tundma oma rolli ja eelkõige ikkagi on ansamblimäng minu jaoks teatris põhiline, mida ma otsin," tõdes Lill.

Kokku mängiti "Ühte helevalget tuvi" 47 korda. "Ma arvan, et seda on suvelavastuse kohta ikka päris palju, sest ega see väga sage ole, et mängitakse ka kolmandat suve. See isegi oli üllatus meile kõigile. Sada korda teda kokku ei tulnud, aga lõpuks mulle tundub, ei olegi vist see number nii oluline. /.../ Kuna ta on päris kõrge ja keerulise emotsionaalse kraadiga tükk, siis ega see ei ole ka näitlejale lihtne mängida. See ei ole tükk, mida saaks kaks korda päevas mängida, nii et ma usun, et, et tal oli tegelikult ilus lend," rääkis Lill.

"Eks see viimane kord ole ikka selline magusvalus õhtu, aga mulle tundub, et sellega ka õpib toime tulema. Alguses oli võib-olla raskem, sest ma ei ole ju õppinud lavastajaks, ma olen õppinud näitlejaks. Mulle tundub, see on veidi erinev, et kui tükk läheb maha, milles sa näitlejana osaled ja kui läheb maha tükk, milles sa lavastajana osaled, kus sa võib-olla oled veel natukene rohkem sellesse kõigesse panustanud."

"Nagu üldse leinaga, tuleb lihtsalt õppida sellega toime tulema. Sellest vaatest mulle tundub ikkagi, et 47 on ikka täitsa korralikult mängitud tükk, vähesed jõuavad sajani. Palju suurem lein on siis, kui seda mängitakse kuus korda ja mingil põhjusel see läheb maha. Ehk siis natukene sarnane, et kui inimene lahkub väga noorelt, siis lein on, on hoopis suurem, ja kui ta elab täitsa toreda pika elu, mis mulle tundub, et "Tuvi" elas, siis on lihtsam ka leinata," tõdes Lill.

Oma näitleja diplomi sai Lill kätte 20 aastat tagasi. "Seda tundub väga-väga palju, sest et nüüd ma hakkan aru saama, kui kunagi lugesin raamatutest või intervjuudest, kuidas vanemad kolleegid ütlesid, et "aeg on nii suhteline" ja "oma hinges ma olen ikkagi kakskümmend seitse". Nüüd ma hakkan palju paremini seda mõistma. Meil oli just kursuse kokkutulek ja tõesti väga tore oli, ammu pole nii palju naernud. Seal me ka rääkisime, kuidas teised tajuvad aega: mis teile tundub, palju koolist möödas on? Pigem kõlasid numbreid nagu seitse või nagu polekski eriti möödas," muigas Lill.

Ennast kõikide ametite vahel täpselt paika panna on Lille sõnul keeruline. "Seda küsiti ka kursuse kokkutulekul. Kas ma nüüd olen siis rohkem lavastaja. Ma mäletan, et kui mu esimesed lavastused tulid välja, siis mul oli hästi raske, kui kuskile pidi kirjutama "lavastaja". See tundus kuidagi nii suur ja nii pretensioonikas, ma ei ole tegelikult seda õppinud ja ma ei tea, kas ma üldse veel kunagi midagi lavastan," meenutas ta.

"Nüüd ma saan aru, et ma ju lavastan väga palju rohkem, kui ma mängin. Nii et ma peaksin tegelikult võtma vastu selle, et ma olen nüüd rohkem lavastaja ja eks ma olen hakanud sellega leppima. Hetkel olen lavastaja, olen dramaturg, pole ammu mänginud, aga tegelikult hea meelega mängiks, nii et ilmselt võib siis öelda, et kõiki neid kolme. Ja lõpuks mulle tundub, et me üldse peaksime inimestena defineerima ennast vähem läbi töö. Nii et ma olen tegelikult elukaaslane, ema, tütar," märkis Lill, kes on viimasel ajal hakanud mängimist igatsema.

"Eks ta ju tõsi on, et olen jõudnud ka vanusesse, kus klassikaline näitekirjandus ei ole väga nende naiste peale mõelnud. Paraku mängib rolli ka see, et kui lavastajana plaane teed, siis teed neid päris pikalt ette ja sinna vahele ei olegi kõige lihtsam midagi juurde planeerida. Aga igatsust olen viimasel ajal tundnud," rääkis Lill.

Viimati tuli Lill lavastajana välja Eesti Noorsooteatris "Nõusolekuga". "Mind kõnetas nõusolekuteema juba pikka aega. Olen jälginud ka kõiki ühiskondlikke arenguid ja õnneks me tänaseks oleme jõudnud kohta, kus nõusolekuseadus on vastu võetud ja loodetavasti hakkavad ka ühiskondlikud hoiakud tänu sellele veidikene muutuma. Mulle lihtsalt tundus absurdne, et me üldse arutame selle üle, kas peab küsima nõusolekut, kui sa tungid nii privaatsesse sfääri nagu teise inimese keha. Ühtlasi mulle tundub, et see nõusoleku lugu, Vanessa Springora autobiograafia põhjal, ei räägi ju vägistamisest, mis on justkui selge. Enamik inimesi arvab, et see on objektiivselt vale," nentis Lill.

"Aga kui me räägime suhtest, kus üks on 14 ja teine on 50, ega ta ju ei öelnud ei, ei karjunud appi. See oli suhe, kus tundus, et seal antakse nõusolek, aga mind huvitaski kõige rohkem küsimus seal nõusoleku äärealal. Kas 14-aastane on päriselt positsioonis, et anda see nõusolek, kas see nõusolek on päriselt vaba, kui ta kohtub endast nii palju vanema manipuleeriva ärakasutajaga. See teema on keeruline, aga seda enam mulle tundub, et seda ei ole ka võib-olla mõtet niimoodi täiskasvanute ringis arutada. Mulle tundub seda oluline just rääkida Eesti Noorsooteatris sellele publikule, kes võib-olla on kusagil sellises eas, kus potentsiaalselt ta võiks kohtuda sellise ärakasutajaga ja vaadates seda lugu kõrvalt oskab ta võib-olla teha targemaid valikuid," lootis Lill.

Lill ei salga, et ta võib olla n-ö "näpuga püsti", moraliseeriv lavastaja. "Ma võtan omaks. Ma arvan küll, et olen ja olen täiesti teadlikult. Võib-olla kunagi, kui ma võtan ette teema, mis on vähem valus, võib-olla siis ma suudan olla ka ambivalentsem, aga ma ei oska nii, jah. Ehk siis näiteks sellesama "Nõusoleku" näitel olen ka kuulnud etteheiteid, et kuidagi võiks ikkagi olla ka vähem poolivaliv ja võib-olla ikkagi mõista natukene selle pedofiilsete kalduvustega härra hingeelu," jagas Lill.

"Ma võin kirjeldada tema hingeelu, aga ma ei ole valmis tegema tükki, kus ma jätan otsad lahti. Mõelge siit ise edasi, et äkki ikkagi tal olid ka omad vajadused ja nii. Ehk siis ma ei oska selliste teemade puhul, kus ohver on tegelikult nii silmaga näha ja tegelikult ka see jälg, mille see tegu jätab, on nii silmaga näha ja kaugele ulatuv ja pikaajaline. Ei oska nendel teemadel kuidagi seisukohta mitte võtta või rääkida niimoodi ambivalentselt ja kõikimõistvalt. Selles olukorras tahan ikkagi öelda, et see, mida see mees tegi, on vale ja kui see on moraliseeriv, siis võtan selle omaks ja kavatsen edasi moraliseerida."

Lavakooli õpetajana üllatab Lille see, et õpilastega viibitakse eri kultuuriruumides. "Ma ei hakka nüüd seda vanainimese juttu rääkima, et noored ei loe üldse ja nii. Loevad ikka, loevad teisi asju. Ma saan aru, et mina olin lugenud Anu Lambiga sarnasemaid asju kui minu õpilased minuga võrreldes. Seal on koht, kus mina saan tutvustada enda maailma ja võtta vastu nende oma. Heas mõttes üllatab mind nende julgus ja ka enesekindlus."

"Julgevad proovida, julgevad kõneleda, julgevad enda eest seista, ka õppetöö olukorras. Võib-olla on sellega ka mingid üle piiri minekud, minu maitse jaoks, aga ma mäletan, et meie oma kursusega olime kooli ajal liiga kartlikud. Kartsime igat sammu ja see ei ole õppimiseks hea," meenutas Lill.