Eesti Kunstimuuseumis avati sel sügisel kaks näitust, milles lähenetakse ajaloo mõtestamisele radikaalselt erinevas stiilis, kuid mis ühiselt lähtuvad minevikust kui faktide ja kujutelmade mitmekihilisest kompleksist, kus tõde on pidevas muutumises.

Eero Epneri kureeritud "Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid" Kumus võlub painajaliku, žanrilt psühholoogilist põnevikku meenutava atmosfääriga, kommenteerides ajaloosündmusi fiktiivse peategelase dramatiseeritud sisemaailma vaatenurgast.

Niguliste muuseumi näituse "Ükssarvik võlumetsas" kuraatorid Merike Kurisoo ja Pia Bengtsson Melin aga suunavad muuseumikülastaja hellalt ajalooteadmiste poole, jutustades ükssarviku motiivi kujunemise ja tõlgendusviiside kaudu ühiskondlike veendumuste ja hoiakute muutumisest viimase viiesaja aasta jooksul. Üks viib meid õõvastavasse, teine helgesse unenäomaailma, ent mõlemad kutsuvad mõtlema ajaloo mitmetähenduslikkuse üle ning kompama tegelikkuse ja fantaasia piire.

*

"Härra N-i elu ja surm" mõjub Kumu 3. korruse püsiekspositsiooni "Identiteedimaastikud" loomuliku jätkuna, tuues viimases käsitletud 18.–20. sajandil toimunud kultuuriliste eneseotsingute teemad möödunud sajandi alguse konteksti ja intiimsemale, isiklikumale tasandile. Urmas Lüüsi seni suurim näitus-installatsioon haarab meid fiktiivse Härra N-i killustunud mälestustesse, jutustades lühikese iseseisvusaja ja uuesti vabaduse kaotamisega seotud ühiskondlikust traumast.

Eero Epneri kuraatorikäekirjale omaselt hõlmab näitus nii personaal- kui ka grupinäituse elemente ning dialoogi uue ja vanema kunsti vahel (rõhuga siiski Lüüsil endal – vanematele autoritele on viidatud vaid saatelehel, kus nimestik ei kulge päris loogilises järjekorras ja teoste autorsust on küllaltki keeruline jälgida). Näitusel on taaskasutatud teoseid Lüüsi varasematest projektidest, sh "Teatavate piiride poorsusest" (2021), "Ülerahvastatud üksindus" (2022) ja "Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda" (2023). Lüüsile omane dekonstruktivistlik esteetika, milles lõhutakse tuttavaid ideid ning pannakse neist kokku midagi uut ja õõvastavat, on ühendatud majamuuseumile iseloomuliku atmosfääriga, milles aga minevik ja tulevik põimuvad ning aegruumi struktuur järk-järgult taandub, avades tee unenäoloogikal toimivale painajalikule maailmale.

Esmalt võib muuseumikülastajat tabada kerge kohmetus, kui ta satub Kumu tuttavate kunstisaalide asemel kellegi elutuppa – tuleks ehk välisjalanõud ära võtta ja peremeest oodata? Ent läbi argise miljöö lõikab juba kaugelt ängistav muusika ja diivanil istub üks Lüüsi "kettjalgadega" tarbetuks ümbertöödeldud toolidest. Kodune, turvaline ruum muutub Lüüsi ja Epneri käe all võõraks ja kummituslikuks. Kristuse motiiv härra N-i koolipõlvest, mis on kord tähistanud lootust ja pääsemist, on oma tähenduse minetanud ja usust on järel vaid põlenud riismed. Kuigi siinkohal viitavad teosed 19. sajandi lõpule, on aja ja ruumi tunnetus selles Kumu nurgakeses hägune. Oleme sattunud ühe eksistentsiaalse teekonna alguspunkti ning peame liikuma edasi usu ja kindlustundeta.

Iseseisvunud Eestis saab härra N-ist lugupeetud härrasmees. Tema kodu on väärikalt sisustatud ja kaunistatud hinnatud kunstnike loominguga – Eduard Wiiralt, Oskar Kallis, August Weizenberg… Maalid ei täida härra N-i kodus üksnes dekoratiivset rolli, vaid toimivad ka akendena tema helgematesse mälestustesse: piknikutesse Kadrioru pargis, jalutuskäikudesse looduses, hetkedesse kaunite daamide seltsis. Ent magamistoas, kodanliku unelma keskel voodis, ihumahladest niiskunud taskurätinutsakate vahel, lebab härra N veel ühe kettjalgadega dekonstruktivistliku toolkehana, samas kui voodipeatsis ripub etteheitvalt üks Lüüsi tühjadest okaskroon-raamidest, pingestades ruumi mõrkja vihjega härra N-i siseheitlustele.

Lähenev kohutav klaverimürin annab märku, et midagi hirmsat on tulemas – see häiriv tunne peab olema härra N-i saatnud läbi terve tema elu. Ühel järjekordsel kohvikukülastusel kuulebki ta vägede sissetungist ning kunstinäitus pöördub jubetuks sõjakaoseks, kus oleme sunnitud kasutuna pealt vaatama härra N-i elu traagilist lõppu. Vaenlase käe läbi hävib kõik, mis on teda inimesena defineerinud – au, rikkus, lootus ja identiteet. Surm ja kaos kulmineeruvad klaverimürinas, aeg ja ruum paisuvad ning tõmbuvad uuesti kokku, füüsikaseadused kaotavad kehtivuse.

Viimases, valges, peaaegu steriilselt valges ruumis peab härra N Issandale oma elust aru andes tunnistama selle sisutühjust. Naaseme esimesse, neutraalsesse vabariigiaegsesse elutuppa, justkui oleks ring täis saanud, ja kus härra N väsinult sohvale on vajunud. On see lõpp või uus algus?

Kogu kogemus meenutab walking simulator'i tüüpi videomängu, kus iga samm viib meid sügavamale saladustesse, mis on vaja härra N-i loo mõistmiseks ilmsiks tuua. Tema teekond peegeldab Eesti enda saatust 20. sajandi esimeses pooles – vabaduse saavutamist, sellega harjumist ja taas selle traagilist kaotamist.

Külastada näitust "Ükssarvik võlumetsas" nädalavahetusel kl 16 ajal, mil algab orelipooltund ja võimsad helid saadavad meid sajandite jooksul ajaga sümbioosis kujunenud müütilise ükssarviku lummavasse maailma, on erakordne kogemus. Sameti, pärlite ja tumeroheliste toonidega kaunistatud Niguliste väike kabel loob näituse peategelase ümber salapärase ja pühaliku mõõtme, säilitades lapsemeelse mängulisuse ja tunnetuse lõputult võimalusi kätkevast laiast maailmast.

Keskaegsed tekstid käsitlesid ükssarvikut eksootilise olendina, kelle olemasolu peeti sama usutavaks kui kaugetel maadel elavate loomade oma. Näituse õhustikku läbib samasugune mõistatuslik kõhklus, mida illustreerib ehk kõige suurepärasemalt ühe eksponaadina välja pandud peegelmotiiviga damasträtt 17. sajandist, millele ilmub sissekootud stseen ükssarvikuga vaid kindla nurga alt kangast vaadates. See peegeldab olendi tabamatust ja müstilist olemust, meenutades samas, et tõde sõltub alati vaatenurgast.

Kambri esimese korruse väljapanekus keskendutakse varauusaegse Eesti- ja Liivimaa ning Rootsi visuaalkultuurile – nimelt on Niguliste näitus valminud koostöös Rootsi Ajaloomuuseumide ja Rootsi Kuningliku Relvakambriga. Siin kehastab ükssarvik kristliku sümbolina ühtaegu nii voorust kui ka väge. Müüdi järgi saab teda taltsutada vaid neitsi, rõhutades olendi seotust puhtuse ja süütusega. Vastavalt viitab ükssarviku kujutis näitusel eksponeeritud varauusaegsetel ristimisvaagnatel lapse hingelisele puhtusele ja ristimisvee transformeerivale väele seoses ükssarviku sarve võimega vett puhastada. Hõlmatud on ka lahinguvarustust ja relvi, millel ükssarviku kujutis sümboliseerib kaitset kahju eest ja headuse võidukäiku kurjuse üle.

Ent olendi eriline ja puutumatu olemus tegid ta ka sihtmärgiks. Sümboliline kontrast avaldub ükssarviku jahtimise ja tapmise motiivides, mida võiks omaaegses ikonograafias tõlgendada kui meeldetuletust inimesele omasest ihnusest ja kalduvusest eelistada maiseid hüvesid vaimsetele ideaalidele. Seda ambivalentsust võimendab näitusel eksponeeritud narvali võhk, mida kesk- ja varauusajal peeti ükssarviku sarveks ja mis tegi sellest hinnalise kauba. Üks selletaoline kuulus ka 17. sajandil elanud taani antikvaari Ole Wormi kuulsasse kuriositeetide kogusse, illustreerides lääne renessansile omast püüdlust seletada tundmatut ja tabamatut.

Näituse teine osa Niguliste väikese kabeli teisel korrusel keskendub ükssarviku käekäigule kunstis möödunud sajandi algusest tänapäevani. Julie Borkwelli astroloogiateemaline seinavaip "Põhjataevas" (1938/1939) viitab ükssarviku rollile taevaste märkide seas, samas kui Erich von Kügelgeni maal "Motiiv" (1915) kõneleb olendi ilmnemisest religiooniülestes müütides. Mütoloogilisele motiivile lisavad kaasaegset mõõdet Jüri Arraku lohelikud ükssarvikud.

Muus osas iseloomustab teise korruse väljapanekut aga ükssarviku järkjärguline kadumine ja asendumine pigem loodus- ja meeleolupiltidega. Kuraatori tõlgendust mütoloogilise olendiga seostatavast tundeilmast see küll väljendab, ent mitte ilmtingimata eksponeeritud kunstnike konkreetseid kavatsusi. Niisugune valik teeb näituse loogika teisel korrusel mõnevõrra häguseks, kuid seda saab ka tõlgendada osana 20. sajandi suundumusest, kui fantastilise ükssarviku kontseptsioon seostus rohkem abstraktsete ideede kui tegelikkusega. Igal juhul omandavad Julius von Kleveri 1910. aastate päikesetõusumaalid lühtrite valguses unenäolise kuma ja Aili Vindi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate pastelsed pilvemaalid meenutavad hea tahtmise korral tõepoolest ükssarvikuga seostatavat õrna tundelisust.

21. sajandi esindamine on näitusel jäetud nullindatest pärinevate teoste hooleks: eksponeeritud on Jasper Zoova traatvõrgust skulptuur "Ükssarv" (2003) ja Kärt Ojavee seinavaip "Viimane ükssarvik" (2004), millel ükssarvikut on kujutatud My Little Pony frantsiisile omase kahemõõtmelise roosa ponina. Paraku on algselt helivaibana valminud gobelääni heliline funktsioon jäänud näitusesse kaasamata, ent seda asendab trepiruumist kostev Sven Grünbergi ülev muusika 1978. aasta filmist "Linalakk ja Rosalind", mis sisaldab samuti ükssarvikut meenutavat lendavat tulihobu.

Kuigi näituse tutvustustekstides on mainitud ükssarviku seost LGBTQ+ sümboolikaga, on see jäänud vaid ettevaatlikesse sõnadesse, mis oleks võinud külastaja eksitamise vältimiseks vabalt ka olemata olla. Hea kujutlusvõime korral võiks selle sümboolikaga seostada Vindi ja Ojavee teostel kasutatud vikerkaaretoone, mis jäävad aga siinkohal peaaegu märkamatuks ega väljenda ka nende teoste konteksti arvestades autorite tegelikke kavatsusi. Ju tunduks ka kväärteemade julgem käsitlus ühe kirikumuuseumi ruumides liiga riskantne.

*

Mõlemad näitused on ehitatud üles sarnasel põhimõttel, hõlmates eri aegadel tegutsenud kunstnike loomingut ja museaale ajaloolistest kogudest. Oma unikaalsetel viisidel mõtestavad "Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid" ja "Ükssarvik võlumetsas" kuraatorid kultuuri muutumise ja ajaloomälu keerukaid seoseid, avades kollektiivseid psühholoogilisi ja emotsionaalseid kihte.

Härra N-i teekond peegeldab laiemalt Eesti ajalugu omariikluse saavutamise ja kaotamise kontekstis, tõstatades küsimuse, kas meie identiteet on stabiilne või kujundame seda pidevalt muutuvate mälestuste ja fantaasiate toel. "Ükssarvik võlumetsas" pakub aga kontrastset vaadet, ühendades lapsepõlvest tuttava ükssarviku motiivi ajalooliste sündmuste ja kultuurilise ambivalentsiga, andes võimaluse kombata kujutluste ja tegelikkuse piire.

Kuigi näituste lähenemisviisid on diametraalselt vastandlikud – üks tõukab meid painajalikesse mälestustesse, teine suunab hellalt nostalgiaradadele –, valgustavad mõlemad ajaloo, uskumuste ja individuaalse mälu kokkupuutepunkte ning illustreerivad fantaasia võimet täita valust ja ebakindlusest sündinud tühimikke.