Näitus koosneb 11nest stseenist, kuhu Urmas Lüüs on lisaks enda loodud objektidele kaasanud kunsti, mööblit ja esemeid Eesti muuseumidest ja erakogudest. Pikkade vestluste tulemusena sündinud väljapanek on tõukunud kunstniku tähelepanekutest, kuidas inimene või rahvas, kel pole vabaduse traditsiooni, üritab seda tarbida kohe, kiiresti ja korraga.

"Sest see küsimus, kui sa saad, kas ka pead, on asi, mis vajab mingisugust kogemust, mingisugust traditsiooni, mingisugust harjumust ja sedasi võtsime selle näituse aluseks mingisuguse sammu tagasi, et mitte liiga tänapäevaselt karikatuurne olla. Räägime selles fiktiivses situatsioonis esimese vabariigi eelset ja aegset lugu," selgitas Lüüs.

"Härra N-i väärikad eluaastad möödusid 1920. ja 1930. aastatel, mil ta oli saavutanud varalise külluse ning vahetanud muldpõranda jäädavalt – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – kalasabaparketi vastu. Siin avanesid tema jaoks uued elamise viisid, väärtuste normid ja eneseteostuse võimalused. Ta oli saavutanud vabaduse – sõltumatu ja täielise vabaduse. Ihad leidsid uued kanalid, sitalepiku asemel käidi hädal majja rajatud tualetis ja jumal asendati kõvakübaraga. Tekkinud pikkadel, kuid üksildastel jõudehetkedel leidis härra N alati aega, et minna jalutama, astuda sisse kohvikusse ning mõtiskleda elu ja surma, mässu ja ihu, aja ja usu, tarkuse ja tungide, palja naiseliha ning jälestusväärse pööbli üle. Kui härra N meie seast lahkus, juhtus see märkamatult. Tema tuppa langes tolm," seisab näituse kirjelduses.

Näitus "Härra N-i elu ja surm" ei ole dokumentaalne uurimus, vaid põhineb assotsiatsioonidel, väljamõeldistel ning kujutlustel. Millised olid kodanlase ihad ja mõtted, allasurutud tungid ja hiilivad hirmud? Mis oli härra N-il südamel? Millest sai ta vabaks ja mis teda kammitses?

"Selle terviku aluseks võtsin ma meie kõige eepilisema kujunemis- ja kesklassistumisloo sellest ajast, milleks on Vargamäe Indreku muutumine Indrek Paasiks. Ma ei räägi küll seda raamatu lugu, aga võtsin leitmotiividena teisest osast usu kaotamise jumalasse, kuna Tammsaare tugineb seal hästi palju Nietzschele ja Vargamäe Indrek kuulutab noore poisina raamatu lõpus jumala surnuks," rääkis Lüüs.

"Kolmandast osast laenasin seda, kus Indrek asub juhtima punaste revolutsiooni ning on tunnistajaks, et õigluse janu asendub väga kiiresti vägivalla januga ja kaotab usu inimsusse. Neljandas osas on kemplemine Kariniga, mis paneb ta pettuma usus armastusse ning viiendas osas läheb ta suure peegelnarratiivina kõigi nende asjadega uuesti kohtuma. Ja see narratiiv läbib kogu seda näitust," lisas kunstnik.

Urmas Lüüs (snd 1987) on õppinud sepakunsti ning loonud suuremõõtmelisi installatsioone ja lavastusi. Tema isikunäitused on sageli olnud jutustava koega, luues ruumilisi keskkondi, kus justkui keegi on elanud, olnud, käinud. Ruumidesse tekivad nihked, katkestused, võimatused, mis loovad poeetilise ja kujundliku tasandi. Kõnealusele näitusele on kaasatud arvukalt objekte ja kunstiteoseid erinevate muuseumide hoidlatest, võltsimaks ajaloolist autentsust ning tekitamaks uusi mõttelabürinte.

Näitusele on kaasatud Eduard Wiiralti, Johannes Mülberi, Oskar Kallise, August Weizenbergi, Erna Kreischmanni, Hando Mugasto, Endel Kõksi, Amandus Adamsoni ja mitmete teiste kunstnike teoseid Eesti Kunstimuuseumi ja muude Eesti muuseumide kogudest. Näitusel eksponeeritud ajalooline mööbel ja tarbeesemed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi kogust ja erakogudest.

Näitus "Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid" on Kumu 3. korrusel avatud kuni 16. veebruarini 2025.