Näitusesaalides kohtuvad kaheksa eriilmelise kaasaegse kunstniku teosed, mis ühel või teisel moel peateemat avavad.

"Viimastel aastatel räägime me, et oleme kriiside ajastul, et järjest selgemaks on saanud, et tasakaalu hoidmine on väga keeruline, aga samas ta on üks võtmeoskuseid, et siin kõige selle keskel orienteeruda ja ellu jääda," rääkis näituse kuraator Karin Vicente. "Sellest tuli soov kutsuda inimesi läbi kunsti märkama seda, kuidas me oma elus tasakaalu hoiame ja kui habras see tasakaal on," selgitas ta.

Ingrid Alliku teos "Tasakaal" on otseses mõttes näide sellest, kui habras võib olla tasakaalu saavutamine ja selle hoidmine ning milline mõju võib olla ühel väikesel liigutusel kõigile teistele.

"Loomulikult sa pead leidma kõigepealt endas selle tasakaalu, nii nagu üks vana jaapani pottsepa ütlus on, et enne, kui hakkad kedral tsentreerima potti, pead endas tasakaalu ja tsentri leidma. Sama tunne oli seda teost koos üles pannes, et üksi sa ei saagi, kohe kui ühes otsas midagi liigutad, läheb teises otsas midagi paigast ära," selgitas Allik.

Urmas Lüüsi sarjas "Teatavate piiride poorsusest" pärit purustatud nõude kildudest objekt visualiseerib dramaatilisel lahkuminekul ja taasleppimisel toimuvaid protsesse.

"Ma arvan, et kunstniku või loojana oled sa nii-öelda tunnetustöötaja, sa üritad tõlkida midagi, mida teised inimesed on tundnud. Ma arvan, et neid, kes selliseid emotsioone ei oleks tundnud, väga palju ei ole, aga nad ei leia sellele õiget sõna või õiget kujundit ja kunstiline kujund aitab kuidagi leida selle hetke, et mul on ka nii olnud," arutles Urmas Lüüs.

Muuseumi keldris on aga puhastuskambrike, kus näitusekülastajal on võimalik peas keerlevad muremõtted üles kirjutada ja seejärel neil rahulikult haihtuda lasta.