"Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid" on Urmas Lüüsi isikunäitus Kumu 3. korrusel ja tüüpiliselt Urmas Lüüsile on ta loonud installatiivse ruumi, kus on võimalik näha härra N-i elu sünnist surmani," ütles kunstikriitik Peeter Kormašov.

Kormašovi sõnul on härra N salapärane tegelane, Gogoli juttudest tuttav anonüümne isik. "Härra N on kodanlane, kes esimese vabariigi ajal on saanud kätte rikkuse ja hakanud neid hüvesid nautima, kuni, nagu ikka hüvedega võib juhtuda, lõpeb see kõik paratamatu lagunemisega. Aga seda näitust võib vabalt vaadata ka ilma taustalugu teadmata."

Lüüs on Kormašovi arvates inspireerunud Tammsaarest ja Vargamäe Indrekust.

Kumu saal on liigendatud erinevateks ruumideks. Esimene tuba on roosa salong. "Urmas ise on öelnud, et siin on härra N vahetanud sitalepiku kalasabaparketi vastu. See on algus, kus ta alles hakkab nautima oma uut elu," lisas ta. "Härra N kaotab järjest usu erinevatesse asjadesse. Samamoodi nagu Vargamäe Indrek "Tõe ja õiguse" teises, kolmandas ja neljandas osas. Nii armastusse, inimesse, kui ka jumalasse."

"Järgmises toas näeme, kuidas härra N hakkab jumalast eralduma ja usku temasse kaotama," ütles Kormašov. "Kui vaadata sümboleid nagu põlenud piibel, sulanud jeesused ja Kristuse pea, mis on maha löödud."

Paljud esemed näitusel pärinevad Eesti Kunstimuuseumi kogudest. "Mõned asjad on Lüüs ka ise loonud. Ta on ise ka öelnud, et tal olid väga vabad käed, sai võtta, mida ta tahtis selle näituse loomisel," ütles Kormašov.

Seksuaalse vabaduse toas või ka bordellis tõi Kormašov välja, et esimese vabariigi ajal tekkis seksuaalse vabaduse puhang. "Tekkis juurde palju uusi bordelle. Oli ka kunsti, millesugust tänapäeval väga ei kohta," viidates toa seinale olevale Eduard Wiiralti erootilisele kompositsioonile.

Ühes provokatiivses toas soovitas Kormašov nõrganärvilistel inimestel mitte piiluda linade alla, sest seal on fotod surnukehadest. "Siin on lagunemine. Usu kaotamine nii inimesse, armastusse kui jumalasse on veelgi tugevnenud. Siin on kõik täiesti läbi."

"Praegu on 1930. aastatele sarnane aeg. Samamoodi kõik asjad lagunevad. Kui ta räägib minevikust, siis on tal lihtsam seda teha, sest meil on ajaline distants," lisas Kormašov.

Toad on näitusel hämarad ja heli kohati väga vali. "See on katsumus, aga see ongi teekond. Ruum on mõnes mõttes nagu teater, dramaturgiline ruum. Sa oled sinna ruumi sisse pakitud, oled seal mingis mõttes vangis ja ainus võimalus sealt välja saada, on see läbi käia," selgitas Kormašov.

"See on hea keskendumisharjutus tänapäeva inimesele. Siis ei hakka telefoni näppima samal ajal ja mõtlema muid mõtteid, vaid oled täiesti kunsti sees."

"Asi, mida ma ammu olen oodanud, et Urmas Lüüs jõuaks Veneetsia biennaalile. Kui Edith Karlson on seal praegu, siis Urmas Lüüs oleks väga loogiline järgmine valik," tõi Kormašov välja.

Enne Urmas Lüüsi näitusele minemist soovitas Kormašov vaadata Kumu 5. korrusel Jevgeni Zolotko näitust "Aadama saladus". "Siis tekib huvitav paralleel. Nad on käsitlenud sama teemat väga erinevalt ja mõnes mõttes ka väga sarnaselt. See on sünnist surmani teekond."

Kormašovi sõnul läks ta Lüüsi näituselt ära heade tunnetega. "Lüüsi näitus on väga mänguline ja siin on väga palju toredaid sümboleid, mida otsida. Kuigi see lõpeb surmaga, siis pigem taastab see inimese usu headusesse ja ellu."