Alguses pole häbi ega hirmu. On süütu lapsuke. Usaldav naeratus näol ja tühi korvike käe otsas. Poisike, kes on asunud teele. See on foto Jevgeni Zolotko isast, aga see laps olen ka mina ja oled sina. Mäletan, et esimest korda seda nähes oli mul tunne, nagu seisaksin ikooni ees. Mingi pühadus oli selles ja pühadus on vist alati… loomulik. Kõige loomulikum olemine üldse. Zolotko on rääkinud, et hetkedel, mil elu tundub keeruline, pöördub ta ikka selle foto juurde tagasi. See on pilt, mis häälestab, paneb perspektiivi paika.

Nõnda algab inimese teekond siin maailmas. Algab Zolotko "seni kõige pikem lause". On küll erinevad teosed, aga lausetervikus on igaüks neist võrdse tähendusega. Inimese elu vaates pole olemas vähem tähtsaid asju. Loodu kannab endas Looja vaimu. 

Hall ja soe

Armastatud Diokleia metropoliit Kallistos Ware (1934–2022) kirjutab oma klassikaks saanud raamatus "Õigeusu tee": "Õigeusk on kaasaegses maailmas tõesti "vana puu". Kuid vanaduse kõrval on ka elujõud, igavene ülestõusmine, ja oluline on just see, mitte niivõrd vanadus. Kristus ei öelnud: "Mina olen tava"; ta ütles: "Mina olen Elu.""¹ Ja Zolotko usk on elav. Ta julgeb polemiseerida, vaielda, isegi Pühakirjaga. Kuid mitte nii, nagu kõrgeimaks ja võimsaimaks loodud ingel, kes tahtis ise Jumalaks saada, vaid olles lõpuni inimlik. Tunnistades inimlikku kannatust kogu tema kõrguses ja sügavuses, laiuses. Võttes inimesena vastu inimese koha.

Teosega "Leigus" (2014/2016/2024) kaasnenud Piibli kirjakohta (nagu ka ühtegi teist kirjakohta) Kumu näitusel ei näe, ometi tuleb see ruumi kaasa. "Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust."² Zolotko astub Piibliga dialoogi: "[O]leme paljudes asjades süütud, kuigi paljud asjad lähevad kehvasti. Inimene muutub selliseks, aga ta ei ole selles süüdi. Inimeste üle ei saa kohut mõista, kuigi nad on leiged. Aga järelikult oleme kõik välja sülitatud… Enam-vähem kõik."³

Zolotko maailmapilt "ei ole must ja valge, vaid pigem hall ja soe. Kui sa õrn oled, leplik."⁴ Mida inimene vajab, on kaastunne. Vist ainult kaastunne suudab päriselt katta kogu inimese alastust ja häbi.

Alasti kehakest katta püüab ka Ema, kelle kudumine meenutab omamoodi lakkamatut palvet. "See saab olema soe kate. See on tarvis inimesele, kui on külm. Inimesed külmetavad omaette kõik. Aga neile on vähe vaja. Soe kate näiteks kõlbab."⁵ Ema koob, koob lakkamata, aga ikka tuleb sisse väike viga, mis kordub ja kordub ja kordub… kuni sellest saab muster ning "soe kate" laiali laguneb. Vastupidiselt masinale jääb inimene alati tegema vigu. Need vead võivad küll olla saatuslikud, aga mitte kunagi fataalsed.

Eros ja Logos

Emaga paralleelselt saadab N-i – väikest poisikest (kes olen ka mina ja oled sina) – läbi elu Vaatleja pilk. Teadlane, kes analüüsib, mõõdab, annab hinnanguid.

"Minuga on ta alati rääkinud," ütleb Ema vaikiva N-i kohta, kelle vaimses võimekuses Vaatleja tugevalt kahtleb. Ta rääkis "[i]nglite keeles, onju. Valjusti rääkis. Kõigega. Iga asjaga. See tegi inimestele hirmu."⁶ Vastuolu, mis paistab olevat meie inimolemisse sisse kirjutatud: "Sest kes räägib keeli, ei räägi inimestele, vaid Jumalale, sest keegi ei mõista teda, ta räägib vaimu ajel ju saladusi."⁷

Ema on see, kes õpetab, et igal asjal siin maailmas on nimi, ja väsimatult vastab, kui laps oma väikese näpuga millelegi osutab. "See on nukk, see on niit, see on lusikas, see on seesamune…" N hakkab kõnelema, hakkab asju nimetama ja lõpmatu loetelu toimub erinevates, ka "surnud" keeltes. Teadlased püüavad aidata, suunata N-i arengut "normaalsuse piiridesse".

Huvitav on nii Ema kui Vaatleja positsioonide seos feminiinse ja maskuliinsega. Ma ei pea siin silmas tegelaste sugu, vaid arhetüüpset Erost ja Logost, mis mõlemad on vajalikud ja väärtuslikud osad meie psüühest. Meie maailm aga kipub olema tugevalt maskuliinse poole kaldu. "Kõik sai alguse siis, kui Logos avastas "ümberlükkamatu tõe", deduktsioonimeetodi, millega seletada kogu universumit. Kannustatuna oma mõjuvõimust looduse üle, asus Logos lammutama Erose müsteeriume, pidades neid taandatavaiks erinevatele aineosakestele. Logose sarmist lummatuna järgneti talle, Eros aga saadeti koos võlurite ja kuutõbiste, poeetide ja lõbutsejatega elama maa-alustesse paikadesse, kus ta ei saanud enam inimesi mõjutada oma tumeda ja niiske igatsusega looduse pühaduse järele."⁸

Kuigi mehed pole sugugi vähem Erose kui naised Logose kandjad, kannustab näitusel arhetüüpset käsitlust tõsiasi, et Vaatlejat mängib küll naisnäitleja (Tiina Mälberg), kuid tema hääl on mehe oma (Tanel Rander). Zolotko ei vastanda Ema ja Vaatleja positsioone, vaid on mõlemas mõistmisega kohal, aidates neil lõpuks ka ühes ruumis, ühes kaadris kokku saada. Teineteist puudutada.

Luua ja hävitada

Ikka ja jälle lipsab süütu viga sisse, kordab ja paljundab ennast, kasvab saatuslikult suureks. Pahatahtmatu hirmutamise tulemusena läheb snepperlukk kogemata kinni ja Ema sulgeb end väljapoole, jättes N-i, kes ust avada ei saa või ei taha, üksi. "Ei saa enam ust lahti, ei saa. Ei ole võtit."⁹ Välisukse sulgumisega sulgub ka üks teine uks N-i sees. Ta jääb vait. "Me ei pääsenud sinna enam sisse… Tundus, et ta sulgus meie jaoks."¹⁰

Hallid seina äärde tõstetud uksed on pooleldi lagunenud, hingedelt maas. Snepperlukk ülendatud postamendile ja välja valgustatud, tõstetud esile samasuguse austuse ja armastusega, nagu mõni väärisese. Asju juhtub, aga lukk ei ole milleski süüdi. Lukk on lihtsalt lukk, sellisena väärtuslik ja ilus.

Väärtuslik ja ilus on ka tuli, mis plekist kuusekesega inglikella tiivikut ringi ajab. Tulel on jõud panna asjad liikuma, luua ja hävitada. Et oma last tulekahjust päästa, peab hirmul Ema ta lahti laskma, lubama tal kukkuda pimedusse, kust kostub hääl: "Viska ta mulle, ma olen siin. Ma olen siin."

Mesilasvahast kirikuküünalde kimbukestel on peos hoidmise jäljed. Sarnaseid otsast põletatud küünlakimpe võib ülestõusmispühade ajal leida õigeusukirikutest, kuhu need jõuavad Jeruusalemmast, Püha Haua kirikust. Igal aastal vaiksel laupäeval süttib Kristuse hauakabelis üleloomulikul viisil Püha Tuli, mis esimestel minutitel ei põleta ja millega süüdatakse sadu tuhandeid küünlaid, Püha Valgust nõnda edasi andes. Zolotko küünlad on aga põletatud mõlemast otsast. Siingi pole ülemist ega alumist, mõlemad pooled on samaväärsed.

Küünaldega dialoogis on kolm väljavalgustatud lapsekeha kirstukujuliseks kaardunud alustel. Sirged kui kirikuküünlad. Puhas ja lõhnav vaha, mida käsi võib muljuda ja tuli põletada. Õrn ja aukartustäratav ühtaegu.

Armastada iga asja

"Inimene Zolotko loomingus ei asu kuidagi sümboolselt kõrgemal, vaid pigem asetub ühte ritta pööningult leitud hüljatud ja armetute asjadega, siiski ka sellisena hoolt ja armastust väärivana."¹¹

Viis, kuidas Zolotko näitusel asjadele nimesid antakse, meenutab inimese enda igatsust olla ära tuntud ja nimepidi hüütud. Iga juuksekarv inimese peas on loetud ja kõigil onu Saša asjadel on oma väike, aga väärtuslik koht.

Zolotko ise on varasemalt viidanud Dostojevskile: "Armastage kogu Jumala loomingut, nii tervikut kui iga üksikut liivatera. Armastage iga lehekest, iga Jumala päikesekiirt. Armastage loomi, armastage taimi, armastage iga asja. Kui sa iga asja armastad, mõistad sa ka Jumala saladust asjades."¹² Siin tsitaat lõppeb, aga raamatus jätkab vagamees Zossima: "Sa taipad seda ükskord milleski, ja seepeale hakkad seda juba väsimatult, üha edasi ja üha rohkem mõistma, iga päev. Ja lõpuks hakkad sa armastama kogu ilma põhjatuma, üleilmse armastusega."¹³ Ehk peitub siin ka Aadama saladus?

Keele ja mateeria vahel pole dihhotoomiat ja Zolotko ei vali poolt. "[S]õna on Kristus, kes on sündinud füüsiliselt ja füüsilisse maailma, ning need mõlemad on paradoksaalselt teineteisest lahutamatud."¹⁴ Millegipärast oli Jumalale oluline, et tema Pojal oleks ihu. Et ta sünniks siia maailma ihulikult. Et ta kehastuks. Et Jumala Poeg käiks oma ihuga läbi kõik need mõeldavad ja mõeldamatud paigad, kust ka meil tuleb minna.

Õigeusu kirikus on säilinud algkristlik traditsioon, mille kohaselt teenitakse Euharistia sakramenti kristlike märtrite sarkadel. See tähendab, et altaris peab tingimata olema antimins – Kristuse haudapanemise kujutisega pühitsetud rätik, mille sisse on õmmeldud mõne pühaku säilmed. See on aujärje kohustuslik osa, ilma milleta ei saa teenida Jumalikku Liturgiat.

Asjad on ka mingit laadi elumärgid. Tõendid selle kohta, et inimene on olemas olnud, elanud. Näeme Ema ehitatud tuulelohet, mis suurelt kõrguselt puruks kukkus. Näeme N-i (kellest on vahepeal saanud teekäija) helkurvesti, jalanõusid, tükikest kilet ja jupikest Ema kootud vigasest, aga soojast kattest.

Õieke väljal

"Mine ära. Ma hakkan nüüd rohu sees elama,"¹⁵ on väikese N-i sõnad Emale, kui kõrgele taevasse lennanud tuulelohe lõpuks ikkagi vastu maad puruks kukub. Veel üks samm täielikuks inimeseks saamise poole. Inimeseks, kelle "elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam."¹⁶

Inimeste käed on rinnal risti. Õigeusu kirikus minnakse nii armulauale, tunnistades alistumist Jumalale, aga kujutatakse ka neid pühakuid, kelle elu on möödunud ristimärgi tähe all. See tähendab, eriliste kannatuste ja alandlikkuse vaimus. Zolotko näitab selle vaimsuse kohalolu seal, kuhu ehk kõige vähem vaadata osatakse – "lihtsa tööinimese" igapäevas. Meenub kunagi kuuldud Annika Laatsa mõte, et pole võimalik pöörduda Jumala poole, pöörates samal ajal selga inimesele. Zolotko ei keera inimesele selga – ta jääb tema juurde nii kannatustes kui igatsustes.

Inimlikku igatsust teise inimese läheduse järele väljendavad ehk kõige vahetumalt 1990. aastast pärit ajaleheväljavõtted tutvumiskuulutustest. "Ei, ma ei otsi kedagi ainulaadset, midagi üleloomulikku pole vaja." "Võimalik, et mu võimalused on nullilähedased, kuid otsustasin õnne proovida." "Võib-olla kuskil meie tohutu kodumaa kaugetes avarustes ootab mind saatus." "Ma ei usu tegelikult, et siit midagi head tuleb, aga kes teab, nii et otsustasin siiski pöörduda." "Võib-olla nüüd veab?"

Need on laused, mida kirja pannes sirutatakse tundmatusse oma värisev käsi, et ulatada teisele oma õrn ja haavatav süda. Mehed ja naised seisavad üksteisega silmitsi ja midagi väga süütut on nende esmapilgul kohmakana mõjuvas alastuses.

Tuul lennutab tuulelohesid ja pillutab neid põrmu. Rohi kasvab, haljendab ja kuivab ära. Aeg raiub nimed hauaplaadilt, aga kivi jääb. Hauas pole inimest, jääb vaid armastus, mis ei hääbu. "Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõppeb ära."¹⁷

Kusagil käib N mööda teed ja kordab sõnu, mis kostusid kord tulekahju ajal akna alt pimedast: "Ma olen siin… Ma olen siin… Ma olen siin…" Võib-olla on see kõige ilusam asi, mida me siin pimeduses üksteisele üldse öelda saame.

Saladus

"Verbaalsuse-väline kogemus on see, mille poole ma tahaks jõuda. Seal me oleme koos,"¹⁸ ütleb Zolotko. Ja kuigi ta läheb nii kaugele, et sõnastab Aadama saladuse, jääb see siiski osutama sõnastamatule. Mingis mõttes kehtib siin sama loogika, mis ikoonide puhul, kus valgus Kristuse ümber pole kujutatud mitte kõige eredama valge, vaid kõige tumedama sinisena – see on pilgule läbitungimatu valgus. Valgus, mis on alati hoopis teistsugune – totaliter aliter.

Kõige lõpuks viib Zolotko meid välja kaunile, kosutavale maastikule ja hällitab meid külakiigel kuldse taeva all. See on hällilaul inimkonnale, kes "on nagu orb maailmas, kus meie ettekujutus Jumalast meid mustadeks ja valgeteks jagab".¹⁹

Kui vastu võttis meid isa, siis teele kaasa annab Zolotko oma poja. Väikese poisi, kes viljapõllu sees joostes komistab, end rõõmsalt püsti ajab ja edasi jookseb – nüüd, ikka ja igavesti.

***

¹ Kallistos Ware, Õigeusu tee. Tallinn: EAÕK kirjastustoimkond, 2001, lk 7.
² Ilm 3:16.
³ Jevgeni Zolotko. Koost. Eero Epner, Peeter Talvistu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu, 2024, lk 101.
⁴ Ibid., lk 101.
⁵ "Vaikiv. Ema I. Inglite keel". Teose "Vaikiv" transkribeeritud tekst. Vt https://kunstimuuseum.ekm.ee/wp-content/uploads/2023/11/EST_web_Zolotko_Vaikiv.pdf.
⁶ Ibid.
⁷ 1Kr 14:2.
⁸ Toko-pa Turner, Belonging: Remembering Ourselves Home. Salt Spring Island: Her Own Room Press, 2017, lk 56–57.
⁹ "Vaikiv. Ema II. Uks". Teose "Vaikiv" transkribeeritud tekst.
¹⁰ "Vaikiv. Vaatleja II. Uks". Teose "Vaikiv" transkribeeritud tekst.
¹¹ Triin Tulgiste-Toss, Jevgeni Zolotko. I–III. – Jevgeni Zolotko, lk 14.
¹² Jevgeni Zolotko kuueosalise teose "Asjad" VI peatükk. 6. IX–6. X 2012 Tartu Kunstimaja pööningul. Vt https://kunstimaja.ee/2012/09/jevgeni-zolotko-kuueosalise-teose-asjad-vi-peatukk-avamine-06-septembril-kl-19-tartu-kunstimaja-pooning.
¹³ Fjodor Dostojevski, Vennad Karamazovid. I osa. Tallinn: Varrak, 2015, lk 390.
¹⁴ Jevgeni Zolotko, lk 166.
¹⁵ "Vaikiv. Ema IV. Tuulelohe". Teose "Vaikiv" transkribeeritud tekst.
¹⁶ Ps 103:15–16.
¹⁷ 1Kr 13:8.
¹⁸ Jevgeni Zolotko, lk 137.
¹⁹ Ibid., lk 101.