Üht selget liidrit tänavusest kunstiaastast välja tuua ei saa, kuna lausa kolme erinevat kunstinäitust või -sündmust mainiti sama palju kordi: esile tõsteti nii Edith Karlsoni "Hora Lupi" Veneetsia biennaalil, Tartu 2024 raames valminud "Metsikud bitid" Otepääl Maajaamas ning Urmas Lüüsi "Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid" Kumus, kõiki neid tõid oma ülevaadetes välja 11 spetsialisti. Seitse korda tõsteti esile nii Jevgeni Zolotko "Aadama saladust" Kumus kui ka Ene-Liis Semperi isikunäitust EKKM-is. Ülejäänud kunstisündmuseid toodi välja paaril korral, esile võib tõsta ehk näituse "Kohtumine: Evi Tihemets ja Kaupo Kikkas" Krulli kvartalis, EKA lõputööde näituse TASE ning Evald Okase muuseumi taasavamise, mis mahtusid kõik kolme spetsialist ülevaadetesse.

Kunstiaasta ülevaates osalesid Siim Raie, Kaisa Maasik, Johanna Jolen Kuzmenko, Kai Lobjakas, Mart Kalm, Harry Liivrand, Bianka Soe, Kiwa, Kristi Kongi, Mai Levin, Vano Allsalu, Olga Temnikova, Mailis Timmi, Sille Pihlak, Peeter Talvistu, Liisa Kaljula, Kadi-Ell Tähiste, Johannes Saar, Stella Mõttus, Kristel Schwede, Kadi Polli, Tanel Veenre, Aleksander Metsamärt, Andrei Liimets, Urmo Vaikla, Maarin Mürk, Helena Aadli, Triinu Jürmann, Tõnu Karjatse, Airi Triisberg, Anu Vahtra, Andreas Trossek ja Elin Kard.

Siim Raie
Artrovert galerii galerist

Esimene ja mitte ainult 2024, vaid ka kindlasti aastate üleselt meelde jääv elamus oli Veneetsias Fondazione Prada esitletud Christoph Bücheli projekt "Monte di Pietà". Totaalne installatsioon, mille käigus oli kogu ajalooline palazzo Ca' Corner della Regina muudetud viimaseid päevi lahti olevaks pandimajaks. Seal oli kõike, mida võlgu elamine endaga kaasa toob – alates maja kanali poolsel fassaadil olevast müügikuulutusest, mis koheselt eksitab ja paneb küsima, kas sa ikka oled õiges kohas, kuni üliväärtuslike kunstiteosteni, mille puhul pole aru saada, kas need on odavad reprod või muuseumilaenud.

Kui pea tunnise sihitu läbi tubade ja korruste uitamise lõpus hakkas kohale jõudma, millega on tegemist ning saaligiid avas pisut ka autori taotlusi, siis mu reaktsioon oli kehaline – korraga segadus, üllatus, isegi väike viha, et see kõik nii raskesti end kätte andis. Ammu pole sellist reaktsiooni endas märganud.

Teine, ka esmalt lummav ruumikogemus ning seejärel kunsti, on lõpuks valmis saanud Berliini Neue Nationalgalerie ning seal avatud Gerhard Richter "100 Works for Berlin" – sada teost Berliinile näitus. Väga esinduslik läbilõige elava legendi loomingust ning mõtlemapanev ka ühe autori muutumise ning ideede genereerimise ning nende kunstis väljendamise võimest ning mitmekesisusest. Kohati ei tundugi ühe autori tagasivaatena vaid grupinäitusena.

Kodustest näitustest jääb pikemaks meelde Kumus esimesel poolaastal üleval olnud Itaalia transavangardi näitus. Meeldejäävaks tegi selle õnnestunud dialoog Eesti autoritega. Tabasin end mõttelt, et see on minu eluea jooksul toimunud ning juba kunstiajalugu – seetõttu küllap ka aktiivsem suhestumine ning taas äratundmine, et raudne eesriie oli haavatav kunsti läbistavale mõjule ning me oleme alati kuhugi kuulunud ning kultuuriülekanne toimub vastastikku ka ilmvõimatutes oludes. Või vähemalt on seda kõike võimalik tagasivaates selliselt esitleda.

Kaasaegse kunsti galeriid pidava galeristina on iga-aastaseks pidusöögiks minu jaoks ka EKA lõputööde näitus TASE. Mitte ainult selle pärast, et näha, kes ja mida teeb ning kuidas noored elu näevad ja kunsti viljelevad, vaid ennekõike nautimaks seda mõru-magusat hetke kunstniku elus, milleks on kooli lõpetamine. Mõne jaoks on see võib-olla esimene ja ka viimane näitus – sealt edasi tuleb elu vahele ja kunsti tegemine ununeb, aga mõne jaoks on see hüppelaud. Sel aastal oli, mida nautida ja oli, kellel silma peal hoida tuleviku mõttes.

Kaisa Maasik
EKA galerii galerist

Aasta lõikes oli ühtlaselt palju väga häid projekte, mistõttu püüan mitmeid lemmikuid esile tuua. Mulle jäid silma eelkõige terviklikud projektid, mis kustutasid rännuhimu või avasid tuttavat näituseruumi uuest küljest.

Suurtest näitustest kangastuvad eredalt suviseid elamusi pakkuvad off-site projektid, mis andsid võimaluse eripalgelisi paiku (taas)avastada. Kaks suurimat neist keskendusid tehnoloogilisele kunstile: Maajaamas toimunud grupinäitus "Metsikud bitid" (kuraatorid Mari-Liis Rebane, Timo Toots, Marie Valgre, Kadri Lind, Taavi Suisalu) ning Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli loodusmuuseumis toimunud "Metsavaimud masinas" (kuraatorid Henri Hütt, Evelyn Raudsepp). Ka Kuko Kuubis (kuraatorid-projektijuhid Maarin Ektermann, Mary-Ann Talvistu) pani ringi rändama, suhestudes eelmainitud projektidega veel mitmest küljest: tehnoloogilisest vaatepunktist ehk enim Karel Koplimetsa düstoopilise tulevikuvisiooniga Tartu Observatooriumis ning "metsa" aspekti poolest Uku Sepsivarti skulptuuridega. Lisaks sellele, et mitmed teosed olid valminud spetsiaalselt uue keskkonna jaoks, mõjusid need ka tänu asukohale terviklikumalt ja meeleolukamalt. Lisaks tooksin esile grupinäitust "Päästik" (kuraatorid Maria Helen Känd, Evelyn Raudsepp) EKKM-is, mille videoteosed kummitavad mind siiani. 

2024. aasta paistis kunstis silma tugevate isiku- ja duonäituste poolest. Üks mu lemmikuid uusi kooslusi olid kunstnikud Joosep Kivimäe ja Mattias Väärsi ning kuraator Laura Linsi, kes nii Tartu Kunstimaja suures saalis kui Hobusepea galeriis suutsid nii ruumiliselt kui aineliselt mängulised väljapanekud luua. Olen väga õnnelik, et jõudsin Tarvo Varrese isikunäitusele "Vahetult enne…" ARS projektiruumi, mis kestis kahjuks üksnes kaks nädalat. Kuuldavasti pühendas kunstnik näituse ülespanekule vähemalt sama palju aega, kui see lõpuks lahti oli, kuid peab tõdema, et lõplik väljapanek õigustas end täielikult. Nautisin väga Mara Kirchbergi väljapanekuid "TEST RUN 2024" ja "Lekkiva naha toitmine" Uus Rada galeriis, mis avasid ruumi uutest kohaspetsiifilistest külgedest. Samas galeriis meeldis mulle väga ka Ats Kruusingu esimene isikunäitus "Mitmel viisil asjast rääkides".

Noorema generatsiooni maalikunstnikest olid tugevalt esil kehalisusele keskenduvad Lisette Lepik, Brenda Purtsak ja Marleen Suvi. Kõik hõivavad oskuslikult ruume ning ootan põnevusega nende järgnevaid projekte. Lõppu viskan veel äramainimiseks Hanna Samosoni isikunäitus "Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi" Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis, Denisa Štefanigová isikunäituse "Vaadelda pilvi" Tütar galeriis (kujundaja Johannes Luik), Zody Burke'i isikunäituse mastaabi saavutanud lõputöö KuKu klubi endistes ruumides, Maria Izabella Lehtsaare isikunäituse "Sinikalilla" Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis (kuraator Mikk Lahesalu) ja Johannes Säre isikunäitus "Trellid ja redelid" Tartu Kunstimajas – kõik olid lõpuni viimistletud ja põnevad tervikud.

Johanna Jolen Kuzmenko
Kumu näituste koordinaator, kunstikriitik

Johhan Rosenbergi lavastus "Järelsuve koor" toimus aasta jooksul mitmes kohas – nii Balti jaama tunnelis, Baltoscandalil kui ka Noblessneri väljakul. Minul õnnestus näha suve lõpus Noblessneri versiooni ja mul on väga hea meel, et just see ette sattus, kuna kontrast klantsitud keskkonna ja performance'i vahel oli võrratu. Rosenberg etendused olid kindlasti omal kohal nii Balti jaama tunnelis, mis on keskkond, kust tavaliselt kõnnitakse ilma pikemalt aega raiskamata läbi, et jõuda punktist A punkti B ja Rakvere turuplatsil ka tavaliselt selliseid tegelasi ei näe, kuid kontrast Noblessneris oli maksimaalne. Rosenbergi räbaldunud tegelasi kehastasid Lavakunstikooli XXXI lennu näitlejad, kelle jaoks oli see minu teada üks viimaseid täiskoosseisulisi ettevõtmisi. Sügisest suundusid värsked näitlejad erinevatesse koduteatritesse, seega oli eriti meeldejääv näha seda intensiivse õppetöö käigus kokkusulanud truppi.

Kai kunstikeskuse näitus "Tsüanookeanid". Tuomas A. Laitineni ja Kristina Õlleki ühisnäitus käsitles suuri teemasid – mereökoloogiat, keskkonnahoidu ja muid olulisi küsimusi, mis on seotud inimeste ja ülejäänud elukeskkonna koostoimega, et elu saaks mõlema jaoks võimalikult hästi edasi kesta. Minu jaoks oli sümpaatne see, et Õllek ja Laitinen ei olnud näitusel ülemäära didaktilised – nad kasutasid kunstnikena visuaalne ja näpuotsaga toetavat teksti, et anda edasi seda, mida nad soovisid öelda.

Edith Karlsoni Eesti paviljoni näitus "Hora Lupi" Veneetsia biennaalil. Edith Karlson võttis ette ühe ajaloolise, ajahambast puretud kiriku ja täitis selle olendite ning tegelastega. See väljapanek toimis oma keskkonnas imeliselt. Minu jaoks on paviljoni ainus väike miinus see, et kirik asus Veneetsia linna äärealal ja jäi seega Giardini-Arsenale peanäituste piirkonnast kaugele. Kuid Veneetsia-suuruses jalgsikäidavas linnas ei ole tegelikult miski väga kaugel, seega on see vaid väike nurin.

Tartu Kunstimuuseumi näitus "Viltuse maja saladused". Hanna-Liis Kont kureeris näituse, mille peamine sihtrühm olid lapsed. Minu arvates on äärmiselt tervitatav, et Kont astus julge sammu ja täitis terve muuseumi lastele suunatud sisuga. Mulle jääb see näitus meelde just seetõttu, et Tartu Kunstimuuseum korraldas näituse lastele ja peredele, ning võib vaid loota, et need lapsed ja noored, kes said Viltusest majast hea elamuse, tulevad sinna tagasi ka klassikalises formaadis kunstinäitustele.

Kai Lobjakas
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor

Ehtekunst ja pildirüüste endises toomkirikus

Ehtekunstnike rühmituse Õhuloss (Piret Hirv, Eve Margus, Kristiina Laurits, Villu Plink, Tanel Veenre) näitus "Jää jumalaga, gravitatsioon" endises toomkirikus paikneva Tartu Ülikooli muuseumi pööningul. Harvemini avatud pinnal suhestus kooslus selle paigaga hõrgul moel ja mitmetasandiliselt. Hõivates vaid mõned ruutmeetrid ruumi keskosas, toetas sinna ehitatud justkui purustustest koosnev konstruktsioon füüsiliselt õrna ehtemaailma. Ideeline seos 1525. aasta pildirüüste ja kohaspetsiifika aga ka tänaste lammutavate turbulentsidega lõi tähendusliku fooni temaatilistele valikutele nii näituse üldtonaalsuses kui ka igale üksikule teosele.

Kunstnikud kogudes ja Tõravere observatoorium

Projekt, mis sai alguse juba aastaid tagasi ja vohas sel aastal eriliselt Lõuna-Eestis. Endiselt tunnen selle puhul positiivset kadedust, et ise nii hea mõtte peale ei tulnud. Kaasaegsete kunstnike poolt olemasolevasse pärandisse sekkumisest mõjus ühe mõtlemapanevamana Karel Koplimetsa tõlgendus - ulmeline ruumiinstallatsioon tulevikust aastal 2074 Tõravere observatooriumi ühes teleskoobitornis. Lisaks andis see võimaluse tutvuda legendaarse paiga vaimustava hoonestusega, seguga vabaõhu-futust ja telelavastuslikust keskkonnast ning mitme monumentaalteose, Lagle Israeli kivimosaiigi ja Maie-Ann Rauni klaasvitraažiga peahoones. Vaimustunumad võisid jätkata seal värskelt peale avamist üles võetud filmiga Supernoova (1965) noore Ago Endrik Kergega peaosas.

Metsikud bitid Otepääl

Suvine tehnoloogilisele kunstile keskendunud näitus looduses ühendas hoolikalt kureeritud tervikuks nii mitu vaimustust tekitavat aspekti – teema, teosed, keskkonna, kontrastid, kajad ja lõhnad. Orgaaniline, suurepäraselt esitletud ja vaatajasõbralik tervik, mõtlemapanev kooslus ja nii täpne pealkiri. Maajaama loomise ja bittide eest on Timo Toots ja tema tiim kindlasti õigustatult suurema täpina nii Eesti kui rahvusvahelisel kunstikaardil.

Urmas Lüüs

Urmas Lüüsi juba mitu aastat kestev raugematu hoog on nauditav. Mulle sümpatiseerib, kuidas ta töötab rohkelt ja mõnuga ning eriti kuidas ta sihib täpselt, aga kartmata seejuures mööda panna, avades konventsionaalse vähemnähtavaid kihte ja lõbutsedes samaaegselt kohaliku kultuuri tüvede ning paiguti hüljatud materjalide ja teemadega. Tema mõtlemine on ootamatu ja põnev, tööd kuidagi pika toimega, mõjuvad nagu raamatu lugemine. "Härra N-i elu ja surm" on nagu väike festival Tammsaare ja kodanluse teemadel.

Moraalihoidjad ja naised kirglised

Väikesel näitusel KUMU projektiruumis esitleti 1920-1930. aastate ühiskonna hoiakuid seksitöösse ja selle peegeldusi Eesti kunstike töödes, mida just sellest spetsiifilisest perioodist võib leida ka kunstimuuseumi kogudest rohkelt, Eduard Wiiraltist ja Ado Vabbest Natalie Mei ja Erki Obermannini. Magdaleena Maasiku poolt kureeritud näitusel oli huvitav fookus, põnevad valikud ning kokku veenev esitlus hoiakutest, hinnangutest ja nende esitamisest alati olemas olnud, kuid vähekäsitletud teemal.

Mart Kalm
EKA rektor

Riigigümnaasiumid

Suvel vallandus mitmekülgne pahameele laine poliitik Jaak Aaviksoo raporti peale, millest ajakirjandus ekslikult luges välja, et õpetajate palgad on nii madalad, kuna haridusraha on raisatud mõttetult luksuslike riigigümnaasiumide peale. Ühtepidi on õpetajate palgad võrreldes ülikooli õppejõudude palkadega päris kenad, teistpidi olid ju nõukaaja lõpuks, mil rajoonilinnades elas hulka rohkem rahvast, kõigil koolikohad olemas ja otseselt ilmetute tüüpkoolimajade tõttu ei jäänud keegi ogaraks.

Vanade koolimajade kõrvale/asemele riigigümnaasiumide ehitamine on poliitikute väljamõeldud luksusprojekt, millel on oma mõte. Olukorras, kus riigiasutused paigutuvad üha enam superministeeriumi moodi ilmetutesse säästukastidesse, mis riigi autoriteedi tõstmisele muidugi kaasa ei aita, ja erasektor ammugi ei täi arhitektuurile kulutada, nagu osutavad äsjavalminud valgete ilutriipude taha varjunud mustad klaastahukad "Olümpia" vastas, on investeerimine kooliarhitektuuri igati õigustatud.

Kui üle 10 aasta tagasi valmis Salto kavandatud Viljandi riigigümnaasium, käisid Tallinna õpilased seal ekskursioonidel õhates, et tahame siia õppima tulla. Üldise ajude väljavoolu ja maakonnalinnade kokkutõmbumise tingimustes on kõrge kvaliteediga kooliarhitektuur väga oluline tasakaalustav tegur kompenseerimaks riigi enam kui nappi regionaalpoliitikat.

Poliitiliselt tähtsad on tänavu valminud väljapaistva arhitektuuriga riigi koolimajad Narvas. Arhitektuuribüroo 3+1 projekteeritud Eesti kool ja vanalinna lasteaed toovad hävitatud Narva tagasi klassikalist linnaruumi. Salto arhitektide kavandatud Kesklinna kooli juurdeehitus ja eriti Narva Gümnaasium oma lihtsas täisnurksuses otsib lepitust õpilaste kodudega nõukaaegsetes tüüpelamutes. Kui sajandi algul oli Tartu ülikooli Narva kolledži hoone etapiline eesti arhitektuuris, kuid ei suutnud siis veel üksinda vanalinna käima tõmmata, siis need uued eestluse tähised on üliolulised järjest venestuvas linnas. Hiljuti aasta puitehitiseks tunnustatud Koko arhitektide Rae gümnaasium on väljapaistva arhitektuuriga koolimaja uusasunduses, kus vana polnud ja tuli igal juhul kool ehitada.

Logi saun

Inimene võiks ju osata väikse ehitise oma aruga ise kokku panna, aga tavaliselt on tulemuseks piinlikult kipakas putka, mida näeme kõikjal. Selles kontekstis on Linnahalli varjus kogukondlik Logi saun, mille taga peamiselt kunstiteadlase või urbanisti taustaga aktivistid ning nii maineka Rietveldi akadeemia kui ehituskooli lõpetanud disainer Kaisa Sööt, lihtsalt imeline. Esimesel hetkel pead seda suvaliseks isetekkeliseks ehitiseks, aga lähemalt vaadetes saad aru, kui peenelt läbimõeldud ja timmitud värk on tegelikult.

Rüütelkonna hoone renoveerimine Eesti esindushooneks

Neorenessansi kohta üllatavalt toon-toonis fassaadi taga on interjöörid jahedalt esinduslikud, nagu end Põhjamaiseks mõelda armastavatele eestlastele kohane. Vabahärrade suure joone ja eestiaegse Välisministeeriumi kohmakavõitu ümberehituste kõrval on kõrgläikeline kaasaegne mööbel tõesti šikk. Pille Lausmäe-Lõoke näitab järjekordselt oma kõrgklassi. Kartsin, et baltisakslaste vappide taasesitamine suures saalis võib kujuneda meie alanduste toaks, kuid maja on tasakaalus ja kõik kokku lõimitud ühtseks maiskondlikuks Eesti ajalooks. Eriline rosin on EKA professori Hilkka Hiiopi meeskonna ootamatult avastatud ja nüüd restaureeritud rootsiaegne laemaal Kohtu tänava äärses tiivas. See muudab kogu kompleksi palju mitmekihilisemaks, vanemaks, rikkamaks ja esinduslikumaks.

Arhitektuuribüroo Molumba

Neil hoog ei rauge. Kohalikke ehmatanud Keila lauluväljaku funktsionaalsuse osas ma ei oska suud täis võtta, aga sundimatult keerutavavormilise jõudeaja maastiku aktiivne kasutus ütleb, et vaja oli ja omaks on võetud. Põhjala kvartalis Ankru 8 tehasehoone rekonstrueerimine stuudiokorteritega elamuks on värske briis meie sumbunud elamuarhitektuuris. Ümbrust hästi tajuv tööstuslikkus hõlmab nii fassaade kui interjööre. Range, kuid tänu võredele õhulise maja kohal kõrguva katusemaastiku vahukooretort ei lase unustada, kuivõrd nad vormimänge armastavad.

Harry Liivrand
kunstiteadlane

Vist kõik Tallinna ja Tartu näitused jõudsin ära vaadata, lisaks mõned Pärnus, Haapsalus ning veel siin-seal. Oli nagu ikka mitmekesine näituseaasta. Kui kunstikriitik Kati Kivimaa avaldas Facebookis arvamust, et praegu ei jõua kunstiväljal silma peal hoida, siis minu arvates see väide ei päde. Kaasaegse kunstiga tegelev kunstiteadlane peab vähemalt Tallinna ja Tartu näitustega kursis olema, see on professionaalsuse küsimus.

Mart Oru näitus "Kunstnik kolme kodurannaga" Pärnu Muuseumis (kuraatorid Marian ja Jan Grau)

Eestlaste suure põgenemise 80. aastapäeva mälestamisprogrammi kuuluv Mart Oru maalinäitus on erakordselt oluline kunstisündmus, sest tutvustab esmakordselt Eestis nii laiaulatuslikult selle Pärnus 1935. aastal sündinud ja 1944. aastal koos perekonnaga Rootsi pagenud tulevase maalija loomingut. Org tegi peale kunstiõpingute lõppu Stockholmis 1960. aastate algul muljetavaldavat karjääri suures formaadis töötava uusrealistliku maalijana, mis tollases Rootsis mainstream'iks muutunud abstraktsionismi taustal mõjus omakorda üllatava ja moodsa kunstina. Näituse teise osa moodustavad Mart Oru ema Leida Oru (1907-1978) aplikatsioonitehnikas tekstiilvaibad, mida rootsi kunstikriitika samuti väga kõrgelt hindas. Kolmandaks – tänu kuraatorite initsiatiivile kinkis Org muuseumile ligemale 200 enda ja oma ema teost. Kas KUMU ei võiks 2025 aastal, mil Org tähistab oma 90. sünnipäeva, näituse korraldama?

Raul Meeli näitus "Huuu huuu huuu!" Kastellaanimaja galeriis

Kõige hingeminevam näitus 2024. aastal. Eesti avangardi elava legendi Raul Meeli eetilisus, originaalsed ideed ja ebakonjunktuursus on alati olnud muljetavaldavad ning tema universalistlik looming oleks ammu pidanud Veneetsia biennaalil Eestit esindama (vähemalt 2024. aasta biennaalil Eesti paviljonis esinenud Edith Karlsoni sürrealistlik ruumiprojekt "Hora lupi" oli üle kümne aasta Eesti läbikukkunud paviljonide ajaloos siiski küllaltki huvitav saavutus).

Meel, kelle nägemisest, kuulmisest ja manuaalsest motoorikast on alles vaid 50 protsenti, jätkas tohutu hulga akrüülmarkeriga joonistatud töödega talle omast motiivide totaalsel varieerimisel ja seriaalsusel põhinevat väljenduslaadi, kontseptualiseerides nii tema vaateväljas ja kujutluses olevaid maastikke kui tuttavaid inimesi poeetilisel ja sõnamängulisel viisil, mis viib tagasi tema 1960. aastate nn. konkreetse luuleni. See näitus oli ka ülistus vabakäejoonele ja süsteemsele mõtlemisele grandioosses formaadis, ning ma olen kindel, et võitluses isikliku saatusega vallandus Meelis selline loomeenergia, mis on eesti kunstis pretsedenditu.

Näitus "Kohtumine: Evi Tihemets ja Kaupo Kikkas" Krulli tehases (kuraator Kadri Asmer)

Eesti graafika grand old lady Evi Tihemetsa ja oma põlvkonna mustvalge fotograafia suurmeistri Kaupo Kikkase ühisnäitus, ühendavaks teemaks inimtegevuse jälgedega loodus ja linn, oli tõeline näide kahe tehniliselt nii erineva ja mentaliteedis ometi sarnase kunstniku teineteist täiendavast ja dialoogi pidavast tööst, vastastikusest empaatiast. Koos täpselt valitud valgustusega muutus ajalooline tööstushoone müstiliseks keskkonnaks, nagu panoptilikuks poeetiliseks jutustuseks ilust, kaduvusest ja kestmisest.

Näitus "Langebraun – Veenre. Draakonid ja merihobukesed" Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (kuraator Anne Ruussaar)

Eesti tarbekunsti ajalugu ehk legendaarse Nikolai Langebrauni portselani ja kaasaega ehk Tanel Veenre portselani ja ehteid sarnaste kujundite kaudu ühendav väljapanek on kontseptuaalselt heas mõttes üllatav ning mõjuvalt esteetilise tundlikkusega funktsioneeriv näitus igale stiilset elegantsi nautivale vaatajale. See on ka Veenre merihobu-kujunditega seriaalse loomingu tour de force. Kuid näituse kontekstis on tähtis üks uus ja seni varjus olnud nimi – portselanimaalija Astrid Tiits, kes dekoreerib 1930. aastatel Langebrauni toodangut, sealhulgas tollal ülimoodsate art deco'like draakonitega.

Näitus "Bruno Tomberg. Disaini leiutamine" Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis (kuraator Kai Lobjakas)

Meie disaini suurkuju Bruno Tomberg (1925-20121), mitmekülgne nii praktiku kui õppejõuna, kes 1966. aastal lõi EKA tööstuskunsti kateedri, on lõpuks pälvinud põhjaliku suurnäituse, mida ammu oleks väärinud. Nõukogude okupatsiooni kiuste suutis Tomberg propageerida ning kavandada juba 1950. aastate lõpust alates läänelikku modernistlikku ruumikujundust, mööblit, lampe, graafilist disaini ja olla üks neist sirgeselgsetest tööstuskunstnikest, kelle looming radikaalselt muutis eestlase ettekujutust moodsast lakoonilise vormiga ruumikujundusest. Igale disainihuvilisele on see näitus must.

Bianka Soe
Telliskivi Loomelinnaku sisujuht

Kuna ilmselt suured institutsioonid, näitused ja aasta lõpu hitid (Ene-Liis Semper, Urmas Lüüs ja Jevgeni Zolotko Kumus; Maajaam jt) saavad kindlasti paljude poolt ära mainitud, toon välja oma lemmikud väiksemad näitusepinnad. Tegu on kunstnikega, kes ajavad julgelt oma rida. Kuigi mõned neist on kunstiväljal pikalt tegutsenud ja näitavad end regulaarselt, suudavad nad pea alati mõjuda mentooliselt pahviks lööva ja värske lähenemisega. 

ARS projektiruum, Laivi "Mapping Paradise"

Tuus ja terav täistabamus. 

Draakoni galerii, Johanna Ulfsaki "Juhtlõngad"

Maise ja ebamaise mõnus mikstuur. 

Hobusepea galerii, Sten Saaritsa "Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast"

Mitte väga tihti kohatav video- ja helikunsti suurepärane sümbioos.

Hobusepea galerii, Jass Kaselaan "Isa ja poeg"

Suured skulptuurid versus isiklikud, hellad ja superhead joonistused. Mõjuvalt mega!

Tütar galerii, Urmas Lüüsi isikunäitus "Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda"

Kuigi Kumus on hetkel olemas Lüüsilt ka midagi väga head ja mastaapset, siis see näitus meeldis mulle oma intiimsuses ja fantastilises ruumikujunduses. Ei taha väga esoteeriliseks minna, aga mingi müstiline halo sealt ruumist kummitab endiselt. 

Tütar galerii, Kärt Hammer "DIRTY WHITE"

Nimi ütleb kõik ja nii oligi. Töötas.

Krulli tehas, "Kohtumine: Evi Tihemets ja Kaupo Kikkas"

Igasugused uued, omanäolised näitusekohad on väga teretulnud ja Tihemetsa-Kikkase näitus oli kvaliteetne tervik.

Hobusepea galerii, Aleksei Gordin "Võimud ja vaimud"

Gordin on üldse üks suur lemmik! Temasugust "no bullshit" siirust, toorust ja teravat silma võiks kunstiväljal isegi rohkem olla. See näitus on ka hetkel avatud. Soe soovitus!

Suurematest näitusepindadest tooksin välja Kunstihoones olnud Hanna Samosoni näituse "Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi". Täiesti vaimustav näitus! Sügavad teemad, kvaliteetne teostus ja hõrk huumor olid suurepäraseks, argipäeva ergastavaks pastaks. Näitus, kust saatsin mitmele sõbrale sõnumi, et peate kohe kohale tulema. Kunstihoone Lasnamäe ruumide perfektne ära kasutamine. 

EKKM "Päästik"

Järjekordne 5 väikse plussiga sooritus EKKM-i profilt kuraatorite tiimilt. 

Kiwa
kunstnik

Jälgisin lõppeval aastal läbi interdistsiplinaarse prisma nii galerii-, heli- kui eksperimentaalsemaid etenduskunste. Oli erakordne kontrastide aasta, sest vähemalt etenduskunstide vallas õnnestus kogeda nii elu paremaid kui halvemaid tükke.

Absoluutne bänger oli Maarja Tosina performance-etendus "Arti-San" BFM-is. Hullumeelne totaalse omailma kehtestamine ja nende mängureeglite järgi emotsionaalse intensiivsuse ja füüsilise emotsionaalsuse trippimine. Puhas psühhedeelne energia, muinasjutuline vaib, läbimõeldud koreograafia, vaimustav kunstnikutöö, ulme hea helikujundus. Täielik killer ühesõnaga.

Väga psühhedeelne oli ka Marianne Kõrveri "Surematud" (Eksperditsioon), mis tõukus Borgesest ja pakkus next level irooniat ja absurdi. Kui "Arti-San" flirtis neopaganismi ja rituaalsusega, siis massiivselt sukeldus sellesse teemasse Johann Rosenbergi "Järelsuve koor". Mitmekülgne, rikkalik ja läbimõeldud Reaalsuse ja Normaalsuse purustamine läbi kollektiivse ekstaasi ja rituaalse ajuvabaduse. Teine meeldejääv Rosenbergi etteaste toimus koos Florian Wahliga Fotografiskas Toomas Volkmanni näituse finissage'l. Tõeliselt ägedad etendused olid veel Mart Kangro "Inimese anatoomia", Liisbeth Horni "Tõsielu laulikud", Renate Keerdi "Kahheldraal" ja Anu-Mai Raska/Liisbeth Horni/Kärt Koppeli "Roti rumba".

Näituste koha pealt oleks võinud aasta maha kanda, kui poleks olnud Urmas Lüüsi "Härra N-i elu ja surma" Kumus. Aasta tagasi ennustasin, et Lüüsi tähelend jätkub, aga poleks oodanud, et ta seekord, olles oma kaubamärgilise vananemise ja suremise valdkonna kõrvale jätnud, sedavõrd igavanana tunduvast teemast nagu talupoegade kodanlasteks muutumine miskit nõnda müstiliselt ägedat välja muneb.

Aasta lõpu poole tuli veel üllatusi, täiega paugutasid Killu Sukmiti, Aleksei Gordini ja Kadi Estlandi punknäitused Hobusepea ja Draakoni galeriides. Kaks viimast tõestasid, et installatsioonikunst ei ole surnud ja Gordinil oli see viimase kümne aasta ainuke mitte-maalinäitus. Kõige kohal hõljus heleda tähena Tarvo Varrese "Vahetult enne…" ARSi projektiruumis – hapruse, minatuse ja mittelineaarse aja teemad. Maalinäitustest meeldis Angela Maasalu "Helisev muusika" Tütar galeriis. Hea meel oli ka tõdeda Raul Meele järjekordset meelemuutust Kastellaanimaja galeriis.

Helikunstis oli oluline kõik, mis seostus nelja kuraatoriga – Aivar Tõnso (Üle Heli festival), Mihkel Kleis (üritustesari Konsum), DJ Nikunii ehk Iris Lillemägi (üritustesari Unlocker) ja Taavi Kerikmäe. Viimane korraldas nii ansambel U: kontsertsarja, millest ühel keskenduti keha ja muusika seostele, kui avas ka Nüüdismuusika Keskuses Studio Tallinn 1965-e, millega kaasnesid näitus, töötoad ja mitmepäevane konverents "Tulevik läks meist mööda".

Paistab, et kogu kultuur paigutus kindlapiirilistesse valdkondadesse nagu mõne Kultuuriministeeriumi ametniku peas. Ainsana ületas žanripiire Gregor Kulla, kelle kontsert-performance'id Saundi festivalil, Paavli klubis ja Kanuti SAAL3-l olid täiesti uus tuul jäikade žanripiiride kohal.

Kristi Kongi
kunstnik

Proovisin ühe hooga kirja panna esimesi näitusi ja kogemusi, mis mind eriliselt kõnetama jäid ja toon välja just Eesti kunstnike tegemisi. Head kunsti on palju! Ja nimekiri on tegelikult palju pikem. 

On olnud mõtlik aasta ja keeruline aeg paneb paljut ümber hindama. Kunstist otsin enda jaoks seda, et kuidas praegusel ajal kunst võiks aidata ja otsin enda jaoks mingit mõtet. 

Mõtet, mis aitaks edasi ja otsin mõtet, mis annab võimaluse mõelda sellele elule meie ümber mingi uue nurga alt. 

Esimesena tuli pähe selle aasta Veneetsia Biennaal ja Edith Karlson. Ootasin väga, mida Edith Veneetsiasse teeb. Edithi installatsioon selles lagunevas Santa Maria delle Penitenti kirikus oli kriipiv, puudutav ja väga mõjus. 

Soovin tuua välja ka Urmas Lüüsi. On põnev jagada praegust ajaruumi sellise looja ja mõtlejaga. Tema mõtteselgus nii sõnas kui ka visuaalis ja võime oma lugudega viia kuskile kohta, kuhu endalegi ootamatult kohale jõuad, on kummaline aga huvitav. Näitused Kumu kunstimuuseumis ja Tütar galeriis. Aga tahaksin ka välja tuua tema tekste ja intervjuusid. 

Veel tunnustan ja soovitan alati külastada tehnoloogijaam Maajaama, mida veavad Mari-Liis Rebane ja Timo Toots. Nende tegevus on vajalik ja alati erakordne. Sellel aastal oli Maajaamas suurepärane rahvusvaheline tehnoloogilise kunsti vabaõhtunäituse "Metsikud Bitid". Seal Otepää vallas keset imekaunist loodust asuvas kohas saab näha ja kogeda, kuidas kaasaegne kunst mõjub looduskeskkonnas. Kuidas kunst rikastab loodust ja loodus rikastab kunsti.

Eriliselt paelusid mind selle aasta mitmed väga head maalinäitused. Tahaksin tuua välja päris pika loetelu. Väga head näitused sellistel kunstnikel nagu Alice Kask ja Merike Estna Temnikova ja Kasela galeriis, Angela Maasalu Tütar galeriis ja erinevatel grupinäitustel väljaspool Eestit, Sirja-Liisa Eelma Kumu Kunstimuuseumis, Katrin Piile näitused üle terve Eesti. 

Kunstiväljale on sisenenud põnevad noored maalijaid nagu Lisette Lepik, Brenda Purtsak, Eero Alev, Daria Morozova. Viljandis Kondase keskuses on avatud Jaan Toomiku, Kaido Ole ja Marko Mäetamme hea näitus. Kumus avati just suur Enn Põldroosi näitus ja Adamson Ericus vapustav Kaja Kärner. 

Möödunud aastast jäi ikkagi liiga palju kõlama ka negatiivset, et ei osata ja soovita osata näha, miks kultuur on tähtis ja oluline. Kultuur toimib väheste vahendite toel ja ei ela üle kärpeid, mis võtavad loovisikutelt igasuguse jõu. 

Kultuur on ühiskonnale vundament ja tugisüsteem. Tugev vundament on riigi elujõuks ja julgeolekuks hädavajalik. 

Mai Levin
kunstiajalooline ja -kuraator

Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa. Ladina-Ameerika kunsti näitus Phoebus Foundationi kogudest. – Kumu, 21.06. – 3.11. 2024. Kuraatorid: Kadi Polli ja Sirje Helme

Eesti Kunstimuuseum on korraldanud järjepanu suurejoonelisi välisnäitusi. Kuni maikuuni oli Kumus vaadata mullu sügisel avatud Itaalia transavangardi näitus Nende meeltes on lõputu universum, millel olid itaallaste kõrval võrdväärsetena eksponeeritud Raoul Kurvitza ja Urmas Muru uusekspressionistlikud tööd. Selle vahetas välja kütkestav valik 16.-20. sajandi Ladina-Ameerika maade kunstist. Vanemad kunstihuvilised mäletavad kindlasti Ladina-Ameerika kunsti väljapanekuid Riiklikus Ermitaažis alates 1960-61. aasta suurnäitusest Mehhiko kunst iidsetest aegadest tänapäevani ja lõpetades arvukate graafikanäitustega, millest mõned – Mehhiko, Brasiilia, Kuuba ja Puerto Rico omad - jõudsid ka Eestisse.

Praegune Kumu näitus Phoebus Foundationi kollektsioonist tutvustab terve rea Ladina-Ameerika maade kunstnikke kolonisatsiooniperioodist, s.o. 16 – 18. sajandist ja nende 20. sajandi modernismi. Euroopa juhtivate kunstimaade mõju ristumine igasuguse perifeeriaga, olgu selleks Ida-Euroopa, Lähis-Ida, Põhja- või Lõuna-Ameerika, on ikka andnud tulemuse, mis liigutab oma siira püüdlikkusega ja lõbustab euroopalike lihvitud kaanonite rahvalikult naiivse ning toretseva tõlgitsusega. Kolonialismiperiood oli Kumu näitusel atraktiivsuse poolest modernismile kõva konkurent. Aga rahvalik alge, indiaani-aafrika-ibeeria temperamentide ja maailmapiltide segu on väga tugev ka Ladina-Ameerika maade 20. sajandi kunstis. Eriliselt intensiivne elutunnetus köidab ju ka sealses kirjanduses. Sellesse kultuuri on sulandunud eurooplasi mitte ainult Hispaaniast ja Portugalist. Näiteks Uruguay uuemas kunstis on oma nišš juudi päritolu José Gurvichil Leedust, Mehhiko kunstis – inglannast sürrealistil Leonora Carringtonil, kelle töödekogu eksponeeriti Kumu projektiruumis. Antverpenis resideeriv erakogude baasil loodud Phoebus Foundation eksponeeris 2021. aastal Kadrioru Muuseumis ka oma tipptasemel kogu flaami kunsti kuldajast Memlingist Rubensini ning Goossen van der Weydeni poolt 16. sajandil loodud altarimaali Iiri märterpühaku Dymphna elust (Nigulistes). Selliste näituste maaletoomise taga on Eesti Kunstimuuseumi töötajate kompetents, suhtlemisoskus ja suur organiseerimistöö.

Katrin Kaev. Vaatenurgast välja. Õiguskantsleri kantselei Toompeal. 13.05. – 21.06. 2024. Kuraator: Piret Arukaevu

Palju eesti kunstnike heatasemelisi isikunäitusi nii kaasajast kui ka klassikast on tehtud galeriides, kelle ettevõtlikkus väärib tunnustust. Ent on ka näitusepindu ametiasutustes, millele ligipääs on piiratud, kus aga samuti toimuvad huvitavad näitused, mille juurde kuuluvad kohtumised kunstnikega. Üks selliseid on anfilaad Õiguskantsleri kantseleis Toompeal, kus mais-juunis korraldas oma digigraafika näituse Katrin Kaev, hinnatud raamatukujundaja ja üks stuudios graafika.ee tegutsevaid kunstnikke. Oma töödes oli ta lähtunud näituseruumidest endist ja nende valgusküllusest ning tulemuseks oli poeetiline, valguse- ja ruumimänge elavalt ja tundlikult esitav sari. Katrin Kaevu tehnikalt ja kujundikeelelt moodne graafika sobis hästi Kaulbarsi palee klassitsistlikku interjööri.

Mets. Evi Tihemets ja Jaak Visnap. Tampere Maja, 29.02. – 24.03.2024.

Jalutuskäik iseendaga. Evi Tihemetsa graafika. Vana-Võromaa Kultuurikoda, 24.05. – 14.07.2024. Kuraator: Jana Huul

Kohtumine. Evi Tihemets ja Kaupo Kikkas. Kopli t. 70b, 13.09. – 13.10.2024. Kuraator: Kadri Asmer.

Käelisel tegevusel põhineva kivilito traditsiooni hoidja Jaak Visnapi stuudios on usinaim töötegija Evi Tihemets, meie graafika grand old lady, kes ammutab inspiratsiooni muuhulgas omaenda mahukast loomingust. Koos Visnapiga tegid nad kevadel litonäituse Tampere Majas, kus Tihemets pani välja uued ekspressiivsed lehed metsast ja hundist, milles lähtus oma 1958. aasta diplomitööst ERKI-s – illustratsioonidest August Kitzbergi "Libahundile". Suvel oli tema suur isikunäitus Jalutuskäik iseendaga Vana-Võromaa Kultuurikojas, sügisel esines ta duetis fotograaf Kaupo Kikkasega Krulli kvartali endises jõujaamas. Nende näituse teemaks oli Eesti maastik ja inimese jälg selles. Evi Tihemetsa maastikud ja tööstusmaastikud 66 aasta pikkuselt loometeelt moodustasid Kaupo Kikkase fotodega üllatavalt harmoonilise ansambli. Sellest õhkuvat looduse võimsuse tunnetust võimendas vastavastatud näituseruum – mahajäetud tehasehoone, millesse kaks kunstnikku eri põlvkondadest tõid uue elu.

Enne kukke ja koitu – Allimanni maja kunstilugu. Näitus perekond Sterniide kogust. Saaremaa Muuseum, 10.05. – 21.09.2024. Kuraator: Aleksander Stern. Projektijuhid: Karl Stern, Maret Kukkur, Tõnis Kallas.

Kolm Burmanit - Paul, Karl seenior ja Karl juunior – on tuntud klassikud ja klassikuks võib tituleerida ka graafikut ning suurepärast joonistajat-animalisti Sandor Sterni, kelle sünnist möödus 25.jaanuaril 2024 sada aastat. Ilusa valiku kõrval nende loomingust võis näitusel näha ka Tallinna Loomaaia kunagise (1961-75) direktori Karoly Sterni joonistusi ja maale. Karoly Stern panigi aluse perekonna sisukale kunstikogule. Näitus täiendas eesti kunstilugu seni vähetuntud faktiga: Burmanitel ja Sternidel oli ühine juur, nimelt 18. sajandil Šveitsist Pärnusse kolinud parkal Peter Ludwig Allimann. Tolle lapselapselapselaps, kellassepp Emil Ferdinand Allimann kolis 19. sajandi lõpul Tallinnast Kuressaarde, kus avas oma äri majas Kauba tänav 1.

Vennad Paul Burman ja Karl Burman seenior olid Emil Allimanni täditütre Aline Therese pojad, vennad Sandor ja Karoly Stern aga Emili tütre Alma pojad. Pea kõik Allimannid lahkusid Eestist Teise Maailmasõja algul, ent Alma Stern koos poegadega jäi Kuressaarde. 1952. aastal müüs ta kellatorniga maja Kauba tänaval kellassepp Pallopsonile. Suguvõsa kunstnik #1 on, muidugi, Paul Burman, kellelt oli näitusel saalitäis häid töid. Näituse kujunduses kasutas Andrei Kormašov leidlikult ära Kuressaare linnuse sügavaid akna- ja ukseorvasid. Tore, et niisuguseid kunstilooliselt olulisi näitusi korraldatakse ka väljaspool Tallinna.

Vano Allsalu
Eesti Kunstnike Liidu asepresident, maalikunstnik

Huvitavaid näitusi toimus üle Eesti kümneid ja kümneid – seega luban mõne esiletoomiseks endale hoida fookust maalikunstil.

Kunstiaasta 2024 üheks tähtsündmuseks oli kahtlemata Evald Okase muuseumi uus tulemine Haapsalus. Maestro temperamentse kunstnikest suguvõsa aastatepikkuste püüdluste tulemuseks on värvika isikumuuseumi ja kaasaegse kunstikeskuse sümbioos ehedas ajaloolises hoones. Detsembrikuus pälvis põhjalikult renoveeritud muuseum muinsuskaitseameti aastapreemia. Okase loomingu vastuvõttu ja tõlgendamist taasiseseisvumise järgsetel kümnenditel on vältimatult mõjutanud tema nõukogude perioodi "punased" suurteosed. Aeg aga annab arutust ja täna on Eesti Picassokski hüütud mehe kire ja meistrikäega loodud teosed nii kunstioksjonite hittideks kui nauditavaks "kunstieineks" nii kohalikele kui suvituslinna väisavatele visuaalgurmaanidele.

Haapsalus elab kenasti ka kaasaegne kunst. Maalikunstniku pilguga vaadates oli üks minu lemmikuid lõppevast aastast Katrin Piile "Ei miski ja muu taoline" Haapsalu Linnagaleriis. Kunstnik lõimib oma loomingus erakordse täpsuse ja töökuse, optilise "silmamoondamisoskuse" ja kontseptuaalselt vaimuka vaate. See omakorda leidis võimenduse koostöönäitusel "Sümbioos" Art Allmägiga Tartu Kunstimajas. Piile loomingulise aasta kokkuvõtteks tuli ära ka Konrad Mäe preemia 2024.

Jõulise näituseprogrammiga tähistas 70. sünnipäeva Jaan Elken: avaakordiks "Camino" Allee galeriis, värsked tööd ARS Projektiruumis näitusel "Maastik", "Maalid 2001–2024" Viinistu tünnigaleriides. Programmiline ja sihikindel, samas alati valmis iseendagi reegleid jultunult rikkuma, sukelduma abstraktsete ambivalentside rägastikku (autori enese sõnul on ta muutunud "häirivalt realistlikuks"). Minu jaoks on kõige põnevam Elkeni jätkuv avanemine koloristina – jälgida, kuidas optiline värv murrab ennast välja füüsilise värvi ladestustest ning hakkab elama oma elu – nagu jää või meri muutuvates ilmastikuoludes.

Enn Põldroosi vägev väljapanek "Kinnismõtete muuseum" Kumus (kuraator Anders Härm). Põldroosi looming ilmutab ennast nii mitmel moel, et paari lausega seda niikuinii ei kirjelda – seda näitust peab kõigist kihistustest läbi murdmiseks igaüks ise vaatama, ja soovitavalt ka teist (või kolmandatki) korda.

Kontekstiks ja kvintessentsiks vältimatu: Martha Jungwirthi "Heart of Darkness" Veneetsias Palazzo Cinis. Igihaljas less is more ei pea tähendama maalilise materjali redutseerimist miinimumini, vaid värvi kandmist lõuendile üksnes hädavajalikul määral, kuid absoluutse sisemise veendumusega. Kui kõik on öeldud, ei ole vaja enam midagi lisada.

Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus "Konstruktiivsuse õrnad jooned" Kai kunstikeskuses. 27 kunstnikku Põhja- ja Baltimaadest (kandideeris 470). Kuraator Maret Sarapu sõnul jäi silma põnev materjaliotsing, aeganõudvate tehnoloogiate kasutamine, unustatud või põlatud materjalidele uute kasutusviiside leidmine. Lisaksin: mõnus tasakaal kontseptuaalse ja visuaalse, materiaalse ja imaginaarse vahel.

Hea kunst saab sündida siis, kui kaitstakse kunstnike huve, edendatakse avatud suhtlust ja tõhusat koostööd. Selles vallas võiks teiste tublide seas esile tõsta Eesti Kunstiasutuste Liidu (KAEL) tegemisi Kadi-Ell Tähiste eestvedamisel. Kunstiaasta suursündmuseks kunstitaristu vallas on kahtlemata 9,9 miljoni euro eraldamine 90-aastase Tallinna Kunstihoone renoveerimiseks – au ja kiitus kõigile, kes selle nimel pingutasid!

Olga Temnikova
Temnikova & Kasela galerii galerist

Selle aasta sees tuleb mulle meelde näiteks Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis Raul Meele ja Krzysztof Piętka ühisnäitus "Ülemlaul", kuraator Tamara Luuk. Mulle laiemalt meeldib Kunstihoone Lasnamäe projekt, elasin ise seal kandis 16 aastat. Usun, et see on vajalik, sest see on hea väljakutse nii Kunstihoone tiimile kui ka Lasnamäe elanikele. Tamara Luuk pani kokku enda avastatud noore Oświęcimis sündinud maalijae Raul Meele Gulagi sarja ja südantlõhestava Peterburi bändi Shortparis muusika ning see ei jätnud mind külmaks. Käisin tütrega, tal oli palju tegemist, kujundus oli ka tasemel. Ideaalne näitus.

Kahjuks ei saa ma mainida Kumu Elisarioni super-näitust, sest sellest võttis osa meie galerii kunstnik Jaanus Samma, samuti seda, et Kris Lemsalu suur teos sattus tänavu maineka Centre Pompidou kogusse, Veneetsia Biennaali Eesti paviljoni ka ei saa mainida, sest Edith Karlson on samuti meie galerii kunstnik, Viljandi Kondase keskuse näituse Mäetamme-Ole-Toomikuga ka ei saa esile tuua… Esther Eesti majas New Yorgis esimest korda toimunud kunstimessi ka mitte…

Aga tuleb muidugi meelde "Päästik", EKKMi kuraatorite Evelyn Raudsepa ja Maria Helen Kändi näitus. Ergas, valuline, mega kunstnike valik. Nali kuubis on muidugi see, et ma ise kohale ei jõudnudki. Samas sotsiaalmeedias jälgisin ja see oli tase. Olen kuraatoritele ja kunstnikele tänulik.

Ryoji Ikeda ERMi suurnäitus, kuraator Kati Torp on õnneks ka veel 2. märtsini avatud. Kati on teinud ka varem näitusi, mis panevad Eestit rahvusvahelise kunsti tippsündmuste kaardile, see on aga ka tema jaoks uus tase. Kaks kolmest suurejoonelistest teostest olid produtseeritud koos Eesti muusikute ja teadlastega. Sellisel tasemel produktsioon on see, mida märgatakse, kindlasti ka tipp-kunstnike seas. Nii et võime oodata, et selliseid produktsiooni tuleb veel. Elagu Tartu ja Kati!

Ene-Liis Semperi isikunäitus EKKMis oli ka super, eriti hea oli seda vaadata komplektis Riia Dailes teatris lavastatud Semperi-Ojasoo "Meister ja Margaritaga". Olla eestlane on uhke ja hää.

Kumus on 16. veebruarini üleval Eero Epneri kureeritud noore ehtekunstniku Urmas Lüüsi näitus "Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid". Andekas noor kunstnik, lisan ka, et sellist Wiiraltit pole te elus näinud! Ja Kumus Maria Arusoo kureeritud Hollandi kunstniku Melanie Bonajo. "Kui keha ütleb Jah+" kõnetas. Palju häid asju!

Mailis Timmi
Tütar galerii galerist

Lõppev kunstiaasta oli rikkalik, pakkudes publikule külastamist väärivaid näitusi nii Tallinnas, Tartus, Viljandis kui kaugemalgi. Kõige tugevama elamuse osaliseks sain siiski meie kunsti mekas Kumus, kus võis sel sügisel ühe külastusega saada tõeliselt tugevate emotsioonide osaliseks. Jevgeni Zolotko "Aadama saladus", Urmas Lüüsi "Härra N-i elu ja surm" ning Ladina-Ameerika kunsti näitus täiendasid teineteist ja avasid inimeseks olemise erinevaid kihte äärmiselt põnevalt ja endasse haaravalt. Plaanin Jevgeni Zolotko näitust enne selle sulgemist veel kindlasti uuesti endasse salvestama minna, sest näituse kõigi teoste läbi vaatamine paraku esimese korraga ei õnnestunud. (Näituse külastuse kestuseks on muide kavandatud enam kui neli tundi!) Siiski võin juba praegu tõdeda, et minu jaoks oli tegemist aasta suurima elamusega kunstinäituselt, mis mul viimased pool aastat pidevalt meeles on mõlkunud. 

Hoopis teist laadi mõjusat elamust pakkus Tartu kultuuripealinna programmi kuulunud näitus "Metsikud bitid" Maajaamas. Loodusesse sulanduvad ja looduses toimuvat võimendavad teosed mõjusid absoluutselt maagiliselt. Kuuma suveleitsakuga näitust külastades tekkis kujutlus ideaalsest näitusest, mis ei tooda midagi uut, vaid muudab nähtavaks ja kuuldavaks selle tähenduse ja need protsessid, mis looduses juba nagunii olemas on ja toimuvad. Mõeldes praegu tagasi sellele päevale, kus oli aega kogu näitus läbi jalutada, jahedas kasesalus asunud kohvikus jääkohvi juua ja lõpetuseks naabertalu koplist pääsenud hobuseid taga ajada, ei ole kahtlust, et just see oligi selle aasta kõige ilusam päev. 

Väljasõitu väärisid tänavu kindlasti ka Kuko Kuubis projektid Lõuna-Eesti erinevais paigus, Katrin Piile ja Art Allmägi ühisnäitus "Sümbioos" Tartu Kunstimajas, Toomiku, Ole ja Mäetamme ühisnäitus Kondase keskuses ning Tommi Toija võimas isikunäitus Helsingi Taide Hallis. Okei, Edith Karlson Veneetsias niisamuti, aga kes siis seda veel ei teadnud...

Sille Pihlak
EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan

Urmas Lüüsi näitus Kumus

Kogesin võimsat ruumikogemus, mis avanes igas toas ja hägustas tugevalt kunsti ja arhitektuuri piire. Kogemise narratiivne liikumine sidus ja lahutas meeli, mis vast on olulisim.

"Utoopia Saatkond: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!*" näitus EKA galeriis

Provokatiivne sisu ja kõnekas tegu said kokku ühe ruumiliigutuse — laua —ääres. Performatiivse projekti näituseline osa võimestas tugevalt tegu ja loodan, et tulevikus protestides, valjuhäälselt millelegi vastu astudes kasutame rohkem ruumilisi liigutusi või objekte öeldava võimestamiseks.

Veneetsia Eesti paviljon, Edith Karlson

Leitud varemeis kirik oli geniaalne dialoogipartner Edithi töödele. Kindlasti aasta kõige tugevam kultuurikogemus.

Maria Metsalu "Kultuur" Kanuti Gildi Saalis

Hea laengu andis vähemalt osaliselt institutsiooniseinetevahelt lahkumine, kõige külmemal päeval Raekoja platsis inimesi kaasates ja endaga kaasa meelitades. 

EKA TASE näitus Kunstihoones ja Kuku ruumides

Mis koheselt meenub on nn kuku metsa (Kuku vanadesse ruumidesse sisestatud tugikonstruktsioon) peidetud maalid, mis olid nii müstilised kui tehnokraatlikud ja olemasoleva olustikuga mõjusalt koostöös. Muidugi oli kogu maja, kaasa arvatud korterite külastamine, väga põnev ja seiklusrikas.

Peeter Talvistu
Tartu Kunstnike Liidu esimees

Kunstiajaloolasena teataksin esmalt, et kõige vägevamat tänavust näituseseina saab vaadata 16. märtsini Adamson-Ericu Muuseumis. Selleks on Kaja Kärneri isikunäitusel "Sõprus ja aeg" ühte seina täitav abstraktsetest maalidest kompositsioon (kuraator Kersti Koll ja siinkohal paslik mainida ka näituse kujundaja Inga Heamägi). Kuigi mind on Kärneri hõrgult soe vaade Karlovale alati köitnud, pole ma (enda isiklikust piiratusest tulenevalt) kunagi suutnud tema abstraktseid töid päris õige pilguga vaadata. Nüüd on see võimalik ja saab öelda, et tulemus on samavõrd veenev kui misiganes hiiglaslik Rothko või Pollock.

Lisaks tõstaksin vanemast kunstist veel esile unustuste hõlma vajunud pallaslase Hilda Kamdroni uut esiletõusu: aprillini on Kumus väike isikunäitus "Kuidas kadus Tartu. Hilda Kamdroni tarumatsüklid" (kuraator Eero Epner, kaasneb ka kataloog) ning suvel oli Tartu 19. sajandi linnakodanikumuuseumis näitus "Kui Emajõe Ateenast sai Pompeji. Hilda Kamdron ja Maarja kirik" (kuraator Enn Lillemets). Aasta olulisima kunstitrükisena lisaksin siia nimekirja ka Liisa Kaljula ja Elanara Taidre koostatud Ülo Soosteri monograafia, millega kaasneb Mikkeli Muuseumis erakogudel põhinev väljapanek.

Aasta suurimat ühiskondliku mõju omanud teoseks-näituseks loeksin Estookini ja Rebeca Parbuse Ukraina sõja teemalist reklaampinna näituse "Hetk". See tabas väga teravalt üht olulist valukohta ja alustas mitmeid erinevaid diskussioone – kunst, ka sotsiaalse kunsti nimetusele pretendeeriv, ei saa sellega just sageli hakkama. Lisaks loomulikult tavapärasest kunsti näitamise ruumist välja astumine ja meisterlik teostus. Siia kõrvale paneksin sügavat mõju omanud teosena (sest sisuliselt saab seda nõnda lugeda) Jevgeni Zolotko isikunäituse Kumus (kuraatoriks kevadel liiga vara meie hulgast lahkunud Triin Tulgiste-Toss), mis esitas vist igale vaatajale mingeid üldinimlikke küsimusi.

Tartlasena ei saa üle ega ümber ka tänavusest kultuuripealinna-aastast. Kõige värskema ja kuratoorselt veenvama elamuse pakkus Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste maja pugerikke ja nurgataguseid enda alla haaranud näitus "Metsavaimud masinas" (kuraatorid Henri Hütt ja Evelyn Raudsepp). Kuigi ka selle puhul kummitas kõike-ära-öelda-tahtmise raskuse alla kokku varisemise oht, olid nii teoste valik, nende esitlemiskoht kui välja panemise viis siiski piisavalt tõlgendamisvõimalusi ja mõttekohti pakkuvad, et lõpptulemus mõjus kuidagi värskendavalt. Lisaks mainiksin Maajaama näitust, mis suutis suure hulga muidu kunstikaugeid inimesi viia pooleteisetunnisele mõnusale matkale ja pani laia maailma korüfeed sääseparvede keskel kunsti hoopis uue tunnetusega vaatama.

Liisa Kaljula
kunstiajaloolane ja -kuraator

Eesti paviljon "Hora lupi" Veneetsia biennaalil, kunstnik Edith Karlson, dramaturg Eero Epner, komissar Maria Arusoo

Julgeks pakkuda, et kunstnik Edith Karlsoni ja dramaturg Eero Epneri loodud hingemattev keskkond Veneetsia Santa Maria delle Penitenti mahajäetud kirikus on üks õnnestunumaid Eesti paviljone läbi aegade. Ülejäänud biennaali ja eriti varasemate biennaalide teemasid üle ketrava kuraatorinäituse kontekstis jäi "Hora lupi" silma oma praeguse, inimkonda mitte just kõige kaunimast küljest näitava aja suhtes tundliku tumedusega, mille monumentaalse keskteose kummituslikud siluetid jäid külastajaid küllap saatma ka peale Veneetsiast lahkumist ja õigustasid igati oma eneseküllast asukohta biennaali tavatrajektooridest kaugel eemal.

"Anu Põder. Space for My Body" Suschi Muuseumis, kuraator Cecilia Alemani

Ehkki Eestis on sellest juttu olnud võrdlemisi vähe, tuleb Cecilia Alemani kureeritud Anu Põdra retrospektiivnäitust Suschi Muuseumis Šveitsis pidada üheks selle aasta olulisemaks sündmuseks Eesti kunsti rahvusvahelistumise plaanis. Rahvusvahelised kunstimessid tulevad ja lähevad ning neist jääb kultuurilukku vähe maha, aga suur ja korralik välisnäitus Euroopa muuseumis koos rahvusvahelise kataloogiga seob Eestit jäävamalt selle liberaalse ja demokraatliku kultuuriruumiga, kuhu Eesti on otsustanud kuuluda. Ja kes oleks võinud sellist tähelepanu Eesti kunstile rahvusvaheliselt staarkuraatorilt loota veel paar aastat tagasi, mil Cecilia Alemani kureeris Veneetsia biennaali peanäituse "Milk of Dreams"?

"Jevgeni Zolotko. Aadama saladus" Kumu kunstimuuseumis, kuraator Triin Tulgiste-Toss

Jevgeni Zolotko näitus "Aadama saladus" Kumu kaasaegse kunsti korrusel on esimene suuremahuline eestivene kunstniku isikunäitus Kumu Kunstimuuseumis, kui mitte arvestada Nikolai Kormašovi näitust neljanda korruse B-tiivas 2013. aastal ja Maria Kapajeva näitust kolmanda korruse projektiruumis 2022. aastal. Kumu viimaste aastate programmi tuleb kiita ka hea tasakaalu eest rahvalikumate blockbuster'ite ja keerukamaid teemasid käsitlevate näituste vahel. Käesoleval aastal meie seast lahkunud kunstiteadlase Triin Tulgiste-Tossi kureeritud "Aadama saladus" kuulub kahtlemata viimaste hulka, käsitledes julgelt ja avatult sedavõrd raskeid teemasid nagu seda on elu ja surm, üksildus ja hääbumine.

Evald Okase Muuseumi taasavamine peale mitmeaastast kapitaalremonti, projektijuhid Mara Ljutjuk ja Üla Koppel, kuraator Mai Levin ja Okase perekond

Selleks, et professionaalne kunstielu ei koonduks Eestis ainult suurematesse keskustesse ning et ka suvel Eestimaa äärealadel ringi sõites oleks, mida teha ja näha, on vaja tohutul hulgal entusiasmi kohalikul tasandil. Viimase paari aastaga, mil Haapsalus asuv Evald Okase Muuseum oli publikule suletud, on muuseumi tiim maja kuni skeletini lahti võtnud ja kõikvõimalike kommunikatsioonideni renoveerinud, mis võimaldab seda edaspidi lahti hoida aastaringselt ja tuua majja ka nõudlikumaid muuseuminäitusi. Ehkki muuseumi otsus mitte käsitleda kunstniku nõukogude perioodi vastuolulisemat pärandit jätab selle ennekõike perekonnamuuseumiks, on väikelinn Haapsalu saanud endale kaasaegse kunstikeskuse.

"Metsikud bitid" Maajaamas, kunstiline kolleegium Mari-Liis Rebane, Kadri Lind, Taavi Suisalu ja Timo Toots

Tehnoloogilise kunsti vabaõhunäitus Otepää vallas kunstitalu Maajaam ümbruses oli minu isiklik lemmik Kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammis ehk seetõttu, et sattusin seda nägema päikeselisel kesksuvel koos oma perekonnaga Lõuna-Eestis ringi tiirutades. Tänu suvisele ajale ja Lõuna-Eesti kuppelmaastikule laiali pillutatud interaktiivsetele teostele oligi näitus ilmselt populaarne lastega reisivate seltskondade seas ning tekitas kaasaegse tehnoloogia ümber hipilikult helge meeleolu. Ka Euroopa kultuuripealinna sürrealismifookus ja ellujäämise kunstide fookus olid ideedena sümpaatsed, aga põhiprogrammi üritustest ainsatena suutsid Shiro Takatani etendus ja Ryoji Ikeda näitus tekitada suurte ja säravate kunstisündmuste elevust.

Kadi-Ell Tähiste
Eesti Kunstiasutuste Liidu tegevjuht

Pikalt keerutamata ütlen ära, et minu lõppeva aasta vaieldamatult parim näitusekogemus oli Edith Karlsoni "Hora lupi" 60. Veneetsia biennaalil. See südamepõhjani liigutav ja erakordselt õnnestunud asupaiga valikuga väljapanek oli minu meelest täiesti objektiivselt (mitte "sest, et Eesti") tänavuse biennaali üks parimaid paviljone ning see võtab sisse kõrge koha ka minu kõigi aegade parimate näituste edetabelis. 

Järgmisena tooksin välja kaks Tartu 2024 kultuuriaasta programmi kuulunud näituse "Metsavaimud masinas" Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis ning "Metsikud bitid" Otepää vallas asuvas Maajaamas. Mõlemad näitused esitlesid kunsti väljaspool galeriikeskkonda, kuid suutsid seda teha nii, et teoseid ei mõjunud võõrkehadena ega suhe ümbritsevaga punnitatuna. Arvestades kõikide keskkondade pretensioonikust (Kirjandusmuuseumi pottahi või Lõuna-Eesti kaunis loodus on ju vaatamisväärsused omaette) on see minu meelest saavutus. Lisaks mõjus väljapanekute teljeks olnud looduse ja tehnoloogia suhe seekord päriselt sümbiootilisena. Võta nüüd kinni, kas siin taga on korda läinud teostevalik või on masinate ülestõus mind suutnud lootusetult uinutada… 

Kolmandaks tahaksin ära märkida ühe väga õnnestunud duonäituse - Tuomas A. Laitineni ja Kristina Õlleki "Tsüanookeanid" Kai kunstikeskuses. Kunstnike looming kõlas tõesti hästi kokku ja avamisel juhuslikult pealtkuuldud lausekatket, et "siin ju ei saagi aru, mis teosed on kelle tehtud" tuleks minu meelest käsitleda komplimendina. Tugeva atmosfääriloomega väljapanek pani mõtlema mereökoloogia väljakutsetele, suunates nägema seoseid ja kasvatades empaatiat. Värskendav vaheldus hurjutamisele, mis aeg-ajalt keskkonnateemalistel näitustel kipub pead tõstma.

Hiidlasena ei saa ma märkimata jätta Ühtri külast sirgunud suurmeistri Ülo Soostri 100. sünniaastapäeva, mis sai Ajaloomuuseumi, Mikkeli muuseumi ja Hiiumaa Muuseumi Pika Maja näituste ning põhjaliku kataloogiga minu meelest igati vääriliselt tähistatud. Kunstiga oli üldse Hiiumaal tänavu hästi, lisaks Soostrile näidati rahvale kunstiaasta puhul klassikuid Mägist ja Ormissonist kuni Vabbe ja Subbini, kellele lisandus veel tubli annus kaasaegseid tegijaid. Pole siis imestada, et Statistikaameti andmetel on kõige usinamad kunstigaleriide külastajad justnimelt hiidlased.  

Viimaks, ehkki ajad on äärmiselt keerulised ja kunstirahastuse tekk käriseb jätkuvalt igast otsast, siis tõi aasta ka mõned head uudiseid: Tallinna Kunstihoone renoveerimise rahastus sai rohelise tule ja suve keskel avas taas uksed suurepäraselt renoveeritud Evald Okase Muuseum Haapsalus. Kvaliteetse kunstiruumi lisandumine teeb heameelt!

Johannes Saar
kunstiteadlane

Selle aasta veebruaris rabas tallinnlasi Estookini ja Rebeca Parbuse meediahäkk "Hetk", milles Musta-. Lasna- ja Õismäe suuremõõdulistel välireklaapindadel näidati tehisintellekti abiga ümbritsevat linnaruumi sõjast purustatuna. See meediategu pälvis juba reklaamibüroode tunnustuse, ent asi on laiem. Tegu on Ukraina sõja kajastusega meie linnaruumis ning kahtlemata ka näitega sõjafotograafia ja seonduva infovoo võimekusega fabritseerida meedias edukalt suvalisi narratiive, nihestada reaalsustaju ja vallandada irratsionaalseid afekte. Kunstnikud osutasid haavatavusele kui ja eksistentsiaalsele ohule ja tegid seda tõhusalt.

Suve hakul läks Vaal galeriis lahti maalija Jaak Adamsoni retrospektiiv "Kaks lahkumist", mis tunnustas ja mälestas mõni aasta tagasi meie hulgast lahkunud andekat ja tagakiusatud kunstnikku, kes aeti võõrsile ja vajas pärast surma rehabiliteerimist olulise tegijana Eesti maalikunsti ajaloos. See sai selle näitusega ka tehtud

Sügisel avanes Kumus Urmas Lüüsi isiknäitus "Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid". Suurepärane ekskurss eestluse alateadvusse, selle ebameeldivatesse varjukülgedesse, tõusiku muredesse oma reputatsiooni ja tsiviliseerituse pärast. Pool tunnustust kuraator Eero Epnerile.

Kunstiaastale paneb krooni pähe "kunstisündmus" aasta lõpust. Päeval, mis Eesti Kunstiakadeemias peeti kauaaegse õppejõu Boris Bernsteini 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestus- ja teaduskonverentsi, sadas akadeemiale pähe süüdistusi antisemitismis lihtsalt selle eest, et ta korraldas õppetööd solidaarselt teiste Euroopa ülikoolidega. Kes ei saa aru olukorra julmast irooniast peaks kindlasti konsulteerima David Vsevioviga, teise kunstiakadeemia äärmiselt teeneka õppejõuga, kes võiks Toompea kärkivatele bojaarpoliitikutele pidada loengu sarjast "Müstiline Eestimaa".

Stella Mõttus
Kogo galerii programmijuht-produtsent

Minu jaoks on kõige suurem võlu erinevatel filmidel, raamatutel, lavastustel ja näitustel see, kui need suudavad mind pikalt kummitama jääda. Loovad minu pähe kodu ja jäävad sinna tükiks ajaks elama. Eriliselt jäid sellest aastast sinna tuba üürima Ene-Liis Semperi isikunäitus EKKM-is ja Jevgeni Zolotko näitus Kumus, kuid eelkõige näitusega kaasas käivas trükises välja toodud näitus "Asjad" Tartu Kunstimaja pööningul aastast 2012, mis täielikult pahviks lõi. 

Loomulikult ei saa mainimata jätta selliseid ettevõtmisi, mis võiksid ka kultuuripealinna väliselt sama ägedalt edasi panna. Näiteks iseloomustasid minu suve mitmed külastused Maajaama ning nende vabaõhunäitusele "Metsikud bitid", mis sügiseks juba täitsa koduseks muutus. Mul on suur vaimustus selliste näitusepindade vastu, mis asuvad kohtades, kuhu muidu keegi väga ei satu – näiteks jällegi kultuuripealinna toel toimunud Stencibility näitus "Peitus: Pärmikas". 

Loodetavasti hakkavad ka järgmistel aastatel eesti ja läti kunstiskeene edasi samas taktis sammuma. Eriliselt soe ja kosutav oli Lilian Hiobi kureeritud näitus "Shiting Sand" sellel aastal avatud ASNI galeriis Riias, mis muideks asub täpselt Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi vastas, tuues samale horisondile uue ja vana. Ning üheks kõige inspireerivamaks peaksin Zuzeumis üleval olnud ameerika kunstniku Donna Huenca suuremahulist ja kõiki meeli aktiveerinud näitust "Utopic Cells". 

Lõpetuseks, soovin palju edu värskelt renoveeritud ja taasavatud Evald Okase muuseumile, mis teeb silmad ette paljudele teistele väikelinna kultuurimajadele ja/või muuseumidele.

Kristel Schwede
Galerii Positiiv galerist

Olen galeristi ja kuraatorina alati huviga jälginud, kuidas mõned teemad tõusevad lainetena esile ja siis jälle taanduvad. Käesolev aasta oli keha aasta Fotomuuseumis ("Keha", "Sugu ja lugu"), Fotografiskas ("Nude. Ihualasti") ja EKA galeriis ("Riides ja alasti. 110 aastat figuuriõpet Eesti Kunstiakadeemias"). EKA galerii näitusele ma kahjuks ei jõudnud, kuid jagan muljeid Fotomuuseumi ja Fotografiska näitustest.

"Keha". Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumi galerii Seek, 7.06.-30.11.24. Kuraator Annika Haas

Kas keha teemal, mis on aegade algusest saadik olnud üks enam kasutuses olnud inimeksistentsi kujutusviise, on võimalik midagi üllatavat pakkuda? On! Sotsiaalselt tundlik kuraator on valinud tavapärasest esteetiliselt kaunilt keha kujutamisest mitmekihilisemad ja ühiskonnas hetkel kõlavad teemakäsitlused (haigusest tulenevad stigmad, diskrimineerimine, ilukirurgia), samuti intiimsed kogemused, kehatunnetused ja väärtushinnangud. Kuigi 23 osaleva kunstniku tööd olid nii sisu kui ka vormistuse poolest väga erinevad, moodustasid need hämmastaval kombel ühtse terviku. Ühisnäitused on alati veidi kui laulupeod, kus eri maanurkadest kokku tulnud erineva maailmavaatega inimesed hingavad selleks korraks õlg õla kõrval ühes rütmis, et siis jätkata enda elurännakuid mööda individuaalseid radu.

"Nude. Ihualasti". Fotografiska, 13.09.24-19. 01.25. Eesti näituse kuraator Maarja Loorents, rahvusvaheline kuraator Johan Vikner

Kui Fotomuuseumi näitusel esitlesid keha teemat eelkõige Eesti kunstnikud ja mõned välismaised, siis Fotografiskas oli vastupidi. Rahvusvahelise rändnäitusena valminud väljapanek tõi Tallinnasse 32 põnevat rahvusvahelist kunstnikku, neist kaks pärit Eestist: Cloe Jancis ja Marlen Kärema. Enamus Fotografiska näituseid on julged, tugevaid emotsioone tekitavad ja vaatajat häbenemata enda võimusesse haaravad. Suureformaadiliste tööde sisse libiseb vaataja märkamatult, neid ei saa eirata.

"Nude" kehakäsitlused on väga kaasaegsed ja ausad, kohati ka väga valusad ja haprad oma intiimsuses ning avatuses. Tegemist on näitusega, mis tekitab vaatajas terve rea Miks? küsimusi ja lisaks mõtlemapanevaid petlikke illusioone. Näiteks osutus esmapilgul visuaalselt kaunis seeria noorest naisest looduses hoopis vägivallateo hoiatavaks taaslavastuseks ning esmapilgul kaootiline ja veidi häiriv videoteos sõnumi lugemisel täiesti mõistetavaks ning meeldivaks kunstielamuseks. Eks igasugune kunsti vaatamine sisaldab alati ka isiklikku sisekaemust, kus nii mõnedki ootamatud emotsioonid või eelarvamused võivad välja vupsata ning endaga tegelemist nõuda. 

Heleliis Hõim. "Siis kui päike tõuseb". Artrovert galerii, 30.04.-23.07.24

Heleliis Hõimu näitus äsja Pelgulinna kolinud Artroverdi uuel galeriipinnal oli võimas elamus. Kunstniku mastaapsed, abstraktsed õlimaalid kiirgasid ürgjõudu ja vaimuenergiat. Seenemütseelist teosed tekitasid kummalise ja veidi uskumatu elamuse ning tekitasid soovi tasahilju teoseid puudutada. Installatiivsete skulptuuride kolmemõõtmeline olemus lisas meeltele uusi aistinguid, hiidputukatena ka ebamäärast ohutunnet.

Heleliisi näitused on alati sõnumitihedad, justkui mitmesaja lehekülje pikkused-paksused järjeromaanid, mille mõju kannad endaga kaasas veel kaua aega peale läbilugemist. Juba näituse idee sõnastus "mõtisklus inimese ja looduse suhetest, märkamisest, kohalolu sügavusest ja vaimse tasakaalu otsingutest" sisaldab endas nelja erineva olulise teema käsitlust. Heleliisi näitused ongi järjejutud, osa teoseid, mille sõnum on kunstniku jaoks veel aktuaalne ja kohalolek oluline, rändavad edasi järgmisele väljapanekule. 

Pille Ernesaks. "Igavene meri". Artrovert galerii, 24.09.-26.10.24

Kunstniku eksperimentaalne näitus, kus eri tooni siniseks maalitud hiidlõuendid olid tõusulainena tardunud installatsioonideks, mõjus kummastavalt ja värskendavalt. Seintelt osaliselt alla voolanud ning kolmemõõtmeliseks muutunud maalide jõus oli tunda vee elemendi muutlikku olemust. Pille Ernesaks üllatab iga näitusega, ta ei karda end vabaks lasta ja on tunda, et ta on nautinud täiega loomeprotsessi hoogu ja väljakutseid.

Kadi Polli
Kumu direktor

Kui jätta kõrvale Kumu kunstimuuseumi enda programm, kus sellel aastal sündis mitu erilist ja võimsat isikunäitust – Jevgeni Zolotko, Urmas Lüüs, Elisar von Kupffer ja Jaanus Samma –, siis kujundasid kunstielu paratamatult kõige enam suursündmused 60. Veneetsia biennaal ja Tartu 2024.   

Veneetsia biennaalil esindas Eestit sedakorda Edith Karlson väga mõjusa projektiga "Hora lupi". Mulle Edithi looming tõesti väga meeldib ja ega ei teagi kedagi, kellele tema "Hora lupi" Santa Maria delle Penitenti kirikus ei oleks korda läinud. Aga sama palju kui maaliline kirikuhoone andis teosele oma koha- ja ruumimõjuga juurde, oli selle kauge asukoht Cannaregios kindlasti teatavaks takistuseks Eesti paviljoni suuremale rahvusvahelisele tunnustamisele, mida kunstnik ja väljapanek väärinuks.

Tartu 2024 rahastus tegi võimalikuks näiteks Tartmusi rahvusvahelise projekti "Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood" ning jaapani visuaalkunstniku Ryoji Ikeda järjekordse näituse Eestis. Nende suurte institutsionaalsete formaatide kõrval jäid suvisest Lõuna-Eestist eredalt meelde aga hoopis kaks omapärasemat tehnoloogilise kunsti väljapanekut: vabaõhunäitus "Metsikud bitid" ja Eesti Kirjandusmuuseumi projekt "Metsavaimud masinas". "Metsikud bitid" Timo Tootsi kunstitalus Maajaam pakkus n-ö sisukat tervikelamust, matkarada ühe kunstiteose juurest teise juurde, kaasa mängimas ilm, loodus, käepärased materjalid, nutikad lahendused ja tarvilik infrastruktuur. Sama elamuslik oli ka Henri Hütti ja Evelyn Raudsepa kureeritud "Metsavaimud masinas", mis näitas tehnoloogilist ja keskkondlikult ärgast kunsti traditsioonilises keskkonnas, kutsudes avastama kirjandusmuuseumi ja TÜ loodusmuuseumi ajaloolisi hooneid.

Tanel Veenre
ehtekunstnik

"Modern Gothic", Ateneum

Tallinnast paari laevatunni kaugusel on minu selle aasta näituse-elamus, Ateneumis kohtuvad Norra, Soome ja Austria tumedad sümbolistid ja müstikud, oluliseks näituse võtmeks on ka meie Niguliste surmatants. Pööraselt hästi kureeritud, jääb pikalt painama, on ilus ja ärevuses.

Bruno Tomberg "Disaini leiutamine", ETDM

Lugu loojast, kes muutis keskkonda. Põhjalik kuraatoritöö (Kai Lobjakas), nostalgilised kollaažid nõuka-aegsest keskkonna esteetikast.

Sille Luiga "Kinnine pidu: sõnavõtt", HOP galerii

Noore ehtekunstniku elujaatav ja sillerdavalt värviline mäng mõtte ja vormiga.

"Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma", Kumu

Fantastiline leid kohalikust kunstiloost, subtiilne elukunsti peegeldus naivistlikult siiras ja pastelses maaliloomes. Jaanus Samma lisaboonusena.

"Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid", Kumu

Stiilselt kureeritud valik vabamõtleja Urmas Lüüsi ja Eesti kunstiloo tumevulgaarsete teoste dialooge väga teatraalses garneeringus. Erakordselt nauditav ja tihe elamus.

Edith Karlson Veneetsias

Vapustav kunsti, dramaturgia ja paiga koosmõju, kirikukambri vesisest august põrandal näkilaadsed välja roomamas ... Edith pani aja seisma.

Aleksander Metsamärt
kultuuriajakirjanik

Lihtsalt lemmikuid nimekirja lükata tundus kuidagi meelevaldne ja natuke liiga suvaline.  Sestap proovin aastat kokku võtta viies kategoorias. Igas kategoorias valisin esile tõsta kaks tegijat, sest milleks ometi otsustada, kui seda tingimata ei pea.

Väike isikunäitus – Katariin Mudist "Nälkjad nagu meie" ning Jass Kaselaan "Isa ja Poeg"

Häid isiku- ja tandemnäituseid oli sel aastal palju ning mulle tõusid nende seast esile just Mudisti ja Kaselaani etteasted. "Nälkjad nagu meie", moodustas tellislatakatest, kolmesajakonnast keraamilisest nälkjast ning vaataja kehast, neidsamu nälkjaid uurimas ja jälgimas, mängulise ja toeka terviku, mille intellektuaalse mootorina hakkas tööle just mängulisus ise (julgeks väita, et kui vaataja Hop galerii põrandal vähemalt korra käpuli polnud, jäi tal pool point'i kätte saamata). Õpikunäide sellest, kuidas indiviidi ja ühiskonna peent suhet saab kunstis avastada, olemata kuidagi obstsöönselt otsene.

Jass Kaselaani "Isa ja Poeg", oli näitusetervikuna kuidagi sellisel mastaabil sügav, armastav ning hell, et tundub kuidagi vale seda hakata liiga pikalt lahti kirjutama. Kui kunsti (contra meelelahutus) mõte on kuidagi inimsusega, hingega, kontaktis olla, oli see näitus lühiühendus südamega. Üle ega ümber ei saa ka sellest, et Jass Kaselaane graafilised laevajoonised, võivad vabalt pretendeerida parimate näideta hulka lastetuppa passivast kunstist Eesti kunstiajaloos.

Lisaks tuleb mõlemat kunstniku kiita ka suurepärase ülesastumise pärast tandemnäitustel. Katariin Mudis koos Johanna Mudistiga ("Õdedel on õelus", kuraator Kerly Ritval). Jass Kaselaan koos Jenny Grönholmiga ("Sügis 2024.")

Suur isikunäitus – Jevgeni Zolotko "Aadama saladus" ning Ene-Liis Semper

Suured isikunäitused olid sel aastal küllaltki rasked, eksistentsiaalsed ja sissepoole pööratud. Oma nelja tunni videomaterjali, Atlasena maailmaraskust hetkeks enda õlule võtva ning seejuures hingeliselt raputavana, paistis kuidagi monumentaalsena, nagu jäämägi laeva ees, välja Jevgeni Zolotko "Aadama saladus". Zolotko sõnutsi on näitusetegevus ennast tema jaoks ammendanud ning seda meeles hoides, on tervik elust, armastusest, surmast ja üksindusest, kuidagi. . . meister-rätsepa tasemel inimese mõõtu õmmeldud. 

Ene-Liis Semperi isikunäitus EKKM-is oli hardcore. Intensiivne ent mõtlik. Käikudelt füüsiline, ent oma liikumistes metafüüsiline. Kui Zolotko näitusel kaaluti hinge, võttis Semper ette ja illustreeris küllaltki konkreetselt, mida täpselt tähendab "hing sees", ning kui visa ta, raisk, suudab ikka olla. 

Kuraatorinäitus – Johannes Luik "Vormumise teekond" ning Indrek Grigori "Initsatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel"

Kuraatorinäituste osas jäid meelde kaks eri žanri esindajat. Indrek Grigori kureeritud "Initsatiiv altpoolt. Eesti Karikatuur 1980ndatel", on imeline näide sellest, kuidas näitus saab olla terviklik uurimus ja ajakapsel – täiuslik formaat, et võtta kokku ajalugu, kombineerida perioodikat, arhiivimaterjale ja kunsti ning nüansseeritult ja lihtsustamata taasleida mingi kadunud aeg. Seda kõike rahuldustpakkuvalt irvitades. Tegu on nii eduka sammuga Tartu 88 näituseprojektis, kui isikliku lemmikuga tervest Tartu 2024 näituseaastast.

Kunstnik-installeerija, on kohalikus kunstielus kujunenud küllaltki levinud autoripositsiooniks (Neeme Külm, Johannes Säre, Ats Kruusing jt.). Seetõttu oli väga põnev jälgida, kuidas Johannes Luik kombineeris antud positsiooni äärmiselt edukalt Rüki galerii näitusel "Vormumise teekond" kunstnik-kuraatori positsiooniga. Perverdina naudin ma väga igatsorit metatasanditel mängimist – kunsti, mida tehakse kunstist, kunsti tegemisest või nagu antud näituse puhul, kunstiloome/ehituse protsessist – ning Luige kuraatoritöö suutis seda kobrutavat paiset mu kõhu all mõnuga kratsida.   

Fancy näitus välismaalt – Aleksandra Murre ja Carlos Alonso Pérez-Fajardo "España Blanca y Negra. Hispaania maastikud Fortunyist Picassoni" ning Sirje Helme ja Fabio Cavalucci "Nende meeltes on lõputu universium"

Väikerahva esindajana, tabab mind teadagi ekstaas, kui maailma kõrgkultuur saabub minu õuele!

Väljapaistvana hüppab mulle esmalt pähe väike, ent erakordselt hea teosevaliku, lihtsa, ent ennast igati väljakandva kontseptsiooni ja lausa erutavalt eriilmeliste kunstikeelte poolest hiilanud Hispaania modernistliku kunsti näitus Kadrioru kunstimuuseumis. Mõnikord suudab üks väike näitus mõnda perioodi, liikumist või kohalikku konteksti kokku võtta paremini kui triiki täis topitud paleed ja rahvuslikud kunstimuuseumid seda oma hiiglaslikes mastaapides seda teevad. See oli üks selline näitus. 

Tehniliselt avati "Nende meeltes on lõputu universium" veel eelmisel aastal ning tehniliselt olid kolmandik näitusel esindatud kunstnikke eestlased. Ent ma ei lase ennast sellest takistada, sest väljas olnud tööd olid kuratlikult head, dialoog oli rahvusvahelise haardega ning näitusetervik, maalikunstist suurt rõõmu leidvale inimesele, oli lihtsalt hunnitu. Minu meelest on kunst pigem eesmärk kui vahend ning see näitus jõudis selles mõttes sügavalt kohale. 

Vanameistri eritunnustus

Raul Meelel oli sel aastal kolm näitust. Kolm väga arvestatavat näitust. Mis on nii meistri tervist kui vanust arvestades muljetavaldavamast muljetavaladavam. "Kirjad Eesti Laululindudelt" (koos Fred Jüssiga), "Ülemlaul" (koos Krzysztof Pietkaga) ning "HUU-HUU-HUU" olid kõik ülimalt küpsed ja seejuures Meelele omasest huumorimeelest ja mängulisusest kantud tervikud. Eriliselt hakkas seejuures hinge "HUU-HUU-HUU". Kadriorus on hetkel nimelt naljakas olukord, kus surmaga tegelevad osati või otse väga mitu näitust – Lüüsi "Härra N", Zolotko "Aadama Saladus", Eelma "Igatsus kaotatud ruumi järele" – ent Meel saab Surmale kuidagi. . .ilustamata ja eluliselt nii täpselt pihta, et lausa naljakas hakkab. Ent mitte "lausa ängistav hakkab", nagu see lõplike asjade puhul olema kipub. Elu ja surma vahel on palju liikumist ja sahkerdamist. Meel on osanud selle vähemärgatavad nüansid kuidagi paberimassiivide näol illustreerida. Kiitust talle selle eest!

P.S. Ma pole küll enam kindel, kelle käest ma seda mõtet esimesena kuulsin, kuid kuidagi tuleks teoks teha küllaltki elavalt ringlema hakanud idee, leida Raul Meele mastaabis sõnakunstnikule oma saal mõne aasta pärast avanevas rahvusraamatukogus. Ikkagi rahvuslik aare. 

Andrei Liimets
kultuurikriitik

Kahjuks ei õnnestunud jõuda kahele tänavu palju kõneainet pakkunud näitusele, "Metsikutele bittidele" Lõuna-Eestis ja Edith Karlsonile Veneetsias. Sellegipoolest jääb 2024 meelde tugevatest kunstinäitustest tihedalt täidetud aastana. Eraldi vääriks välja toomist Ene-Liis Semperi isikunäituse efektne ruumiloome Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Kadi Estlandi naistevastase vägivalla teemalise "Menopausal lido" tekitatud äng Hobusepea galeriis, Kris Lemsalu mänguline "Donatella. Elukeeris" Tartu Kunstimuuseumis, sürrealistlik segadus "Kaose kogudus 101" Tartu Kunstimajas ja Urmas Lüüsi ajalugu ning fiktsiooni, teiste kunstnike töid ning omaloomingut kombineeriv "Härra N-i elu ja surm" Kumus.

Kunstiaasta säravaimaks tipuks võib aga pidada Tartu 2024 kultuuripealinna programmi raames Eestisse toodud ja märtsini avatud Ryoji Ikeda isikunäitust ERMis. Niivõrd mõjuvat digikunsti ja enda alla matvat mastaapi kohtab harva. Poliitilise kaalu ja ajastuse mõttes tuleb teha kummardus Fotografiska ees, kes tõi Ameerika presidendivalimiste ajaks oma ruumidesse ühe maailma tuntuima tänavakunstniku Shepard Fairey "Fotosünteesi" ühes ikoonilise Obama postri ja paljude teiste ühiskondlike töödega.

Viimaks, kui vaadata kaardil ka õige pisut kaugemale, siis ilmselt pärineb aasta suurim elamus hoopis Helsingist. Sealses Amos Rexis võib märtsi alguseni näha Palestiina päritolu Larissa Sansouri võimsat näitust, mis segab filmi, ulmet, arheoloogiat, mälupoliitikat ja aktivismi. Väga soovitatud.

Urmo Vaikla
sisearhitekt, Kordon Art Residency kaasasutaja

Eesti kunstielu 2024 oli sündmusterohke ning väga heal tasemel näitused olid nii Tallinna Kunstihoones, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Kumus, Kai Kunstikeskuses, ERMis ning mujal. Hetkel tooksin esile siiski kolm isiklikku elamust väljaspool tavapäraseid näitusesaale, mis lisaks heale kunstile aktiveerisid ja panid avastama ka uusi kohti Tallinnas ja mujal Eestimaal.

1. Veebruaris avanes Tallinna linnaruumis näitus "Hetk", kus Õismäel, Mustamäel ja Lasnamäel olid suurtel reklaamtahvlitel eksponeeritud neli vaadet hävinud linnaruumile. Estookini ja Rebeca Parbuse aktsioon kutsus üles märkama meie ümber asju, mille peale me igapäevaselt ei mõtle, kuid mis meil on hästi ja mille eest võiksime tänulikud olla. Nii avastasingi sõjast puutumata linnaruumis ringi sõites ja kunstiteoseid otsides Tallinnat erineva nurga alt, justkui uuest perspektiivist. Kunstiaktsioon käsitles suurt teemat nagu sõda vägagi leidlikult ning mastaapset võtet kasutades.

2. Astudes täiesti juhusllikult suvel sisse Viljandis Kondase keskusesse ei osanud arvata, et saan vägagi valgustusliku elamuse. Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamme kureeritud Euroopa Kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluv näitus "Varjatud maailmade avardumine" tutvustas peamiselt Ida-Euroopas loodud autsaiderkunsti, koondades esmakordselt ühele näitusele mitme maa kunstnike erakordsed, kuid laiemale publikule seni varjus olnud tööd. Enamasti oli tegemist psühhiaatriahaiglates või erihooldekodudes sotsiaalses isolatsioonis sündinud kunstiga, teiste hulgas ka meie Eesti kunstnike teosed. Uskumatult rikkalik ja emotsionaalselt laetud kogemus võrdselt nii eksponeeritud siiraste ja kompromissitute teoste kui ka samas kõrval ära toodud kunstnike lugude kaudu.

3. Kolmanda kunstisündmusena tooksin esile Maarin Ektermanni ja Mary-Ann Talvistu projekti "Kuko kuubis – kunstnikud kogudes, kogukondades ja kollektiivides", mis oli projekti "Kunstnikud kogudes" edasiarendus Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 regionaalse programmi jaoks. Kaasaegset tipptasemel kunsti ja pärandit siduv "Kuko kuubis" saatis kunstnikud loomeresidentuuri nelja Lõuna-Eesti paika, kus autori ja kohaliku kogukonna dialoogis sündis ainukordne tõlgendus Eesti kultuuripärandist. 

Kahjuks ei õnnestunud näha kõiki nelja kunstiprojekti, kuid Karel Koplimetsa ulmeline ruumiinstallatsioon suveöises inimtühjas Tõravere observatooriumis andis uskumatu kõikide meeltega tajutava aja ja ruumikogemuse. Sama tänuväärne oli ka Räpina (taas)avastamine tänu Ingrid Alliku ja Martin Alliku ruumiinstallatsioonile. "Kunstnikud kogudes" projekti suurimaks väärtuseks ongi eelkõige tipptasemel kunstiga tõmbekeskustest eemal asuvate kohtade aktiveerimine, dialoogi ja sünergia tekitamine, kunstielu viimine "äärealadele" ja samade "äärealadele" tutvustamine kunstipublikule.

Maarin Mürk
kunstiteadlane ja kuraator

Mõned näitused, millest tahtsin, aga ei jõudnud möödunud aastal pikemalt kirjutada.

Kõigepealt, üks 2023. aasta lõpust/2024. aasta algusest saatmata jäänud kiri Anna Shkodenkole:

Tere Anna!

Käisin sinu näitusel "Käeulatuses" Tallinna Linnagaleriis ja tahtsin sind tänada! Ma olin täitsa lummatud. Ja intrigeeritud, kuna lummus jäigi mulle vaid käeulatusse. Lummatud, kuna sinu näitus oli nii ilus. Hõrk. Poeetline. Varemeromantika ja närtsinud lilled. /.../ Kuid küünikut minus erutas kõige enam see, et kõik see hõrk ja meisterlik jäi vaid käeulatusse. Ma sirutusin selle poole, ma olin seda tahtma hakanud, kuid lähemale astudes tabas minu vaatajakogemust error error'i otsa. Valgustid tekitaksid minu kehast teostele lahmakaid varje, nii et ma ei näinud enam detaile. "Miks sa nii väga keskel seista tahad?", küsis tekst ühel maalil. Kui üritasin läheneda küljetsi, peegeldasid alumiiniumplaadid silmipimestavalt vastu ning jälle ei näinud ma midagi. Kui mul õnnestus teostes ees vingerdades leida mingi vahepeale nurk, avastasin, et ma ei saanud tekstidest peaaegu midagi aru – kas ei lugenud käekirja välja või olid need vene keeles või üksteise peale kuhjatud või tagurpidi, liiga suured või liiga väikesed. /.../ Nii jõudiski mulle pärale, mida sa vist ehk teha & öelda tahtsid – minu näituse vaatamise kogemus kehastas iseenesest misiganes suhtlusakti kohalejõudmis-, arusaamis-, haaramis-võimatust, isegi painet. Ja seda kehastunud tunnet näituseset piltide vaatamisega juba kätte ei saa, dokumentatsioonifotod on kõik puhtad, nagu ideaalmaastikud.

/.../

Aitäh ja kohtumiseni!
Maarin

Ei saa üle ega ümber (ega tahagi) – Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 toel loodud projektid. Kultuuripealinna õnnestumise üle võib vaielda kõikvõimalike nurkade alt, aga minu meelest on sellesse formaati lausa sisse kirjutatud, et erinevad huvigrupid ei saagi kõik rahule jääda – ikka on kellegi jaoks midagi liiga palju ja midagi liiga vähe, + bürokraatiat kapaga kõigile. Ehk liigagi vähe on aga tähelepanu saanud seekordse kultuuripealinna loodud n-ö inkubatsiooniprogramm, kus paljud projektid said mitmeaastase toetuse.

Haruldase luksusena oli isetekkelistel kunstiprojektidel ressursse tegelda oma teema uurimise, rahvusvaheliste kontaktide loomise ja lõpuks näituste produtseerimisega. Ja seda pikemat marineerimist, mis kunstivälja nii harva võimalik on, oli näituste tasemest näha. Tõstaksin eriti esile kolme: Maajaama "Metsikud bitid" (Timo Tootsi ja Mari-Liis Rebase eestvedamisel), Eesti Kirjandusmuuseumi projekti osana näitus "Metsavaimud masinas" (kontseptsioon ja korraldus: Henri Hütt, Evelyn Raudsepp, Taive Särg, Ave Goršič) ning "Viltuse maja saladused" (kuraator Hanna-Liis Kont). Kõik need näitused viisid publikut tavapärastelt radadelt välja, uitama maastikusse ja ajaloolistesse hoonetesse, pärandisse, tehnoloogiasse ja kaasaega, kutsusid ümber mõtestama sümbol-asutusi nagu muuseum, põimisid mängulusti ja tõsist süvenemist ning lõid maailmu, kus tundus, et koos-tegemise ja koos-olemisega on võimalikud mingid helgemad tulevikud.

Siis ikkagi – Edith Karlson ja "Hora Lupi" ehk Eesti paviljon seekordsel Veneetsia biennaalil (kuraator Eero Epner). Olin end juba lohutanud, et jään sellest, mida kõik nii kiidavad, ilma, aga vähemalt olen sotsiaalmeedia vahendusel näinud juba miljon kaadrit... Jõudsin siiski kaheteistkümnendal tunnil ning kohapeal hakkas tervik ikkagi täiesti maagiliselt tööle. Kuhtuva kiriku kihistused, kunstniku loodud maailm, mis arendas edasi inimkonna toretsemise hääbumist, mille tõttu hakkavad jälle teravamalt paistma kätte tahud, mida pühaduse ja harduse nimel ikka alla on surutud, kuid mis inimloomuse küljest kuhugi ei kao. Melanhoolset maailma lõpus uitamise tunnet võimaldas ka helitaust, kuid mida rohkem avastasin teekonnale kaaslaseks antud linde ning teisi tegelasi, kes olid peitunud interjööridetailide vahele, jätnud soppidesse ja pragudesse endast maha nahkasid, pesasid ja mune, sai selgeks, et meiega võib ju pikemas perspektiivis kööga olla, aga elu läheb ikka edasi. Inimesele ongi mõeldud ehk üks ainus kitsuke tuba, aga on truu kaaslane, katus pea kohal, võimalus mõtisklusteks ja võib-olla seda ongi juba rohkem kui oleme ära teeninud. Kokkuvõttes oli minu meelest tõesti väga eriline näitus – Karlsoni eelnevad tööd ärkasid siin uue jõuga ja kui tihti mängib ajaloolistes keskkondades ruum kunstiteosed omaenda karismaatilisusega üle, siis siin moodustus väga orgaaniline tervik. Kaasaja nurjatud probleemid olid kõik karjakaupa kohal, aga näpuga ei viibutatud, oli ruumi tunda ja mõelda.

Edasi, kaasaegse kunsti jõulised statement'id Kumus – Urmas Lüüs "Härra N-i elu ja surm" ja Jevgeni Zolotko "Aadama saladus".

Lüüs on viimastel aastatel oma mõjusa, painajaliku ja totaalse situatsiooniloomega justkui kõikjal – etenduskunstiasutustes, näitusesaalides, auhinnalavadel, "Plekktrummis" ning nüüd siis justkui apoteoosina ka Kumus. Lõpuks ometi ei pea Lüüs enam kõike ise põlve otsas ja sõprade abiga ehitama, vaid saab vajalikud tükid lihtsalt kõigi muuseumite varasalvedest kokku laenata; ning need tükid, mida on ta ise tahunud/tikkinud/sulatanud/väänanud, seeläbi ainult võidavad, on paremini välja puhastatud ja veenvamad. Tervik on kokkuvõttes igati hõrgum, aga eks vaikselt hiilib ka küsimus, et kuhu siit edasi? Mis mind seekordse lüsiograafia peatüki puhul üllatas, oli kergelt moraliseeriv toon – juba sisenedes hõlmati külastaja teatava pahaendelisusega, oli selge, et ega see härra Ni elunautimine hästi ei lõppe. Ei lõppenudki, ajaloo suurte tuulte tõttu, aga need tuuled tabasid ju ka vähem "usu kaotanud" ja vähem ülemeelikult elu nautivaid kodanikke. Kodanlust kui nähtust on lihtne pilgata, avangard on seda ikka süstemaatiliselt ette võtnud, aga ega muldpõrand ka automaatselt mingit vaimset/hingelist kirgastumist ei evi. Mäluasutuste pärandis tuulamine sellise loo tarbeks on muidugi tänuväärne tegevus, saab välja panna paljusid artefakte, mis muidu nõutuks teevad, näiteks millal muidu tekiks vajadus eksponeerida Seaküla Simsoni rott-peeniseid ja Wiiralti siivutusi?

Mulle väga meeldis seinatekstis öeldud Zolotko mõte "See näitus on kõige pikem lause, mille ma olen kirjutanud". On tunda, et seda lauset pole olnud lihtne kirjutada. See on ka vaataja suhtes nõudlik näitus, lihtsalt läbijalutamisega saab kätte vaid killukese. Näiteks kui sa ei taba, et pead "Vaikiva" episoodid kõik järjest ära vaatama, lähevad kaotsi ka ruumi jäetud esemete tähendused, mis asja need uksed, lukud, muuseumikogudest välja toodud olustikustseenid jms seal ajavad. Zolotko võtab oma tegelased ühiskonna äärealadelt, nende igapäev on pidevas kokkutraageldamises ning saatuse löögid tabavad neid raskelt ning seda pidurdavat puhvrit ei ole. Kuid just nemad võivad kogeda asju, mis teistel märkamatuks jäävad, saada pühakuks. Näitusega haakus mul 2024. aastal eesti keelde tõlgitud Jon Fosse lühike jutt "Valendus", kus minategelase auto jääb talvisele metsateele kinni ning edasi kulgeb lugu elu ja surma piiri kompides. Ka Fosse tegelase puhul ei ole elu hammasrattad tema kasuks jahvatanud ning nüüd avastab ta end keset öist, lummetuisanud metsa, kuidas siis nii? Ka tema kogeb midagi oma maisest eksistentsist kõrgemat, mis trööstib ja leevendab, kuid tekitab ka segadust ja pingeid. Kumbki autoritest ei tegele sotsiaalkriitilise vaatega, st sellega, miks või kuidas tegelased sellesse olukorda on sattunud, vaid pakuvad kaastunnet ja justkui mingit lunastust. PS Ma ei saa mõelda sellest näitusest, ilma, et mõtleksin Triinule (Tulgiste-Tossile). Küllap oleks ükskõik milline näitus, mis oleks jäänud tema viimaseks kuraatoritööks, mõjunud tähenduslikuna. Samas, astudes suurde saali ja vaadates hauakivide massiivset lainet, kõigilt nimed on maha toksitud, võttis ikka hinge kinni küll. Kuid kunstniku tõlgenduses vabastab see akt hinged, kes muidu hauakivide alla lõksu jääksid. Kummastav-kurb-ilus kunsti ja elu kohtumispunkt.

9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus "Konstruktiivsuse õrnad jooned" (kuraator Maret Sarapu) Kai kunstikeskuses

Nii et 19. sajandil Arts & Crafts liikumise eestvedaja William Morris lause, et sul kodus ei oleks midagi, mis ei tunduks sulle kasutatav või ei tunduks sulle ilus või siis lähiajast koristamis-guru Marie Kondo kuulus lause, et alles tuleks jätta ainult asjad, mis sinus rõõmu sütitavad on lisaks isiklikule (mõnu)tasandile kaasajal ka päris poliitilised. Rakenduskunsti triennaali seekordse näituse puhul tekkisid mõtted rakenduslikkusest selles suunas, et kohtasin palju teoseid, kuhu tahaks sisse pugeda. Samuti on seal mitmeid teosed, mida tahaks endaga talismanina kaasa võtta. Mõlemal juhul ergutab see vaataja kujutlusvõimet, et kuidas see tunne – olla mõne teose sees või kandes seda endaga kaasas – oleks, mingi teine reaalsuse-kogemus. Näitus toob endaga mõtisklemise meisterlikkuse mõiste ja töömahukate praktikate üle, mis võivad tähistada nii nö sisepagulust (eemaldumine) kui ka just intensiivne kohalolu. Muidugi tekib sellega seoses ka küsimus, et kas mõned ametid jäävad alati selliseks, kus väärilise töötasu puudujääki peaks kompenseerima sümboolne kapital ja see, et sulle endale meeldib seda teha ja et sa üldse saad seda teha? Veel hakkasin mõtlema selle, et kus on traditsiooniliste tehnikate painutamise punased jooned? Kas midagi nagu ei sobi teha, mille korral heidetakse sind kolleegide hulgast välja? Mis oleks "liiga metsik tegu"? Ja vastukaaluks näitusel väljas olevatele meisterlikele ja huvitavatele materjalikasutustele tekkis veel provotseeriv küsimus, kas ja millal on materjal halb? Äkki siis, kui see:

teeskleb – tahab näida millegi muuna*
ei paku erinevatele meeltele – silmale, kompimiseks, nuusutamiseks jne
keeldub lahkumast – ei idane ega mädane
ei varieeru – seda on liiga palju ja ühesuguselt
pikemaks selle külge jäämiseks ei ole seal piisavalt, see on monotoonne, ei muutu ka pikemal uurimisel
ei sütita edasisi ettekujutusi, ideid, tundeid
*maha tõmmatud, kuna järele mõeldes võib millegi teesklemine anda väga huvitavaid tulemusi

Lõpuks üks rosin Draakoni galeriist – Loora Kaubi "Kuigi tihti tajub ta mingit eredamat valgust"

Võtsin näituselt kaasa selle tõsiduse, vaikuse, hämaruse. Rohmakuse paaris õrnusega. Materjalid – kimpu köidetud oksaraod, helendavad tardunud nartsud. Laest rippuvad talad (nagu sambad, mida on tabanud olemise talumatu kergus). Tardunud ligasuse (ka tardunud, jah), mida mingi mõttemaastiku ülesvõttena uurida. Sgraffito kui täiesti arvestatava meediumi kaasaegse kunsti kontekstis (mulle seostub see tehnika ikka veel 20 saj II poole avaliku ruumi kunstiga). Punase jala tagaosa – see ei ole just see tükk kehast, millele tihti mõtleks; siin on see nagu jälg kellestki, kes on äsja ruumist läbi seina lahkunud, ilus viimane pilguheit talle; Anita Kodaniku Sirbi artiklis välja toodud Achilleuse kand oli ka hea seos. Vaimne ja kehaline väsimus, ikka aktuaalsed, nii ühiskondlikus kui isiklikus plaanis. Mida teha kui ärgatakse ikka väsinuna?

Helena Aadli
Müürilehe kultuuritoimetaja

Ei saa üle ega ümber tänavusest Eesti paviljonist Veneetsia biennaalil, mille töid õnnestus näha juba märtsis, mil teosed Eestist teele saadeti. Raske on mainimata jätta Maria Aderi ürituse tarbeks tehtud toiduinstallatsiooni – laual olid muu hulgas kivideks maskeerunud karamell ja halvaast tehtud tellis –, olin vaimustuses! Veneetsias koha peal sain aru, et suurima põnevusega ootangi just "Hora lupi" nägemist. Kirik oli justkui Edith Karlsoni teoste jaoks oma soppide, niiskuse ja tolmuse valgusega loodud. See ruum ja tunne jäi sügavale mällu. 

Omaette oluline pundar koosneb sel aastal kunstisaalis elektron nähtust. Esile tooksin näiteks Ruslan Stepanovi "Küsi minu kehalt", kus etendajate kohalolu pinevus oli muljetavaldav; "Viie gestuuri" ettevõtmised ja kunstnike grupi BOT etenduse "Eesti Rahwa Edenduskunst", mis huumorinälga kosutas. 

Sel aastal pakkus üksjagu mõtteainet ka EKA lõputööde näitus TASE. Alati on põnev õhus võbelevat tunnistada, ent tänavu andis Kunstihoone nurgataguste läbi kammimine meeldejääva kogemuse. Maajaama näitus "Metsikud bitid" keset magusaimat eesti suve oleks ka kuueaastasel minul aastakokkuvõttesse jõudnud.

Triinu Jürmann
Rüki galerii galerist

Jevgeni Zolotko "Aadama saladus" Kumu Kunstimuuseumis

Põhjalik, sisutihe, läbimõeldud väljapanek, mis võtab ideaalselt kokku Zolotko loomingu. Aega ja süvenemist nõudev näitus, kust väljumisel oled täielikult ära "tinistatud" ja enesesse vaatamast ei pääse.

"Toomiku, Ole ja Mäetamme ellujäämise kunstid" Kondase Keskuses Viljandis

Äge kooslus, just ka ootamatu näitusekoha valiku tõttu. Tabavalt presenteeritud teosed, mis spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud. Antud kontekstis nagu muutuksid autsaiderkunstnikeks ka Toomik, Ole ja Mäetamm ja seda ainult positiivses võtmes.

"Metsikud bitid" Maajaamas

Selle suve hitt nii kunstivaldkonna siseselt kui väljaspool seda. Suurepärane kaasaegse kunsti tutvustamise viis ja lähemale toomine n-ö tavainimesele. Hea idee ja teostus, põnev igale vanusegrupile.

Ene-Liis Semperi isiknäitus EKKM-is

Silma paistis väljapaneku emotsionaalne sügavus ja visuaalne mõjuvus, mis sidus isiklikke ja ühiskondlikke teemasid intiimses ja ausas vormis. Leidlik ruumi ja materjalide kasutus, mis pakkus külastajatele nii mõtlemisainet kui ka tugevat esteetilist kogemust.

Tõnu Karjatse
kultuuriajakirjanik

Edith Karlsoni "Hora Lupi" Veneetsia biennaalil

Karlsoni "Hunditund" Santa Maria delle Penitenti kirikus lõi pühakotta ühtaegu koduse ja teisalt ka müütilise ruumi. Karlson kasutas leidlikult ära kiriku kui maa peal asuva taevaliku ruumi ambivalentsust, asustades selle olendite ja stseenidega, mis kuuluvad samuti justkui taevase ja maise, loomuliku ja üleloomuliku vahelisse maailma. Iga stseen väljendas omaette lugu ja emotsiooni või andis võimaluse selle loomiseks, moodustades elava ja eluta maailma vahelise ajatu ala.

Urmas Lüüsi "Härra N-i elu ja surm" Kumus

Urmas Lüüs viib vaataja mõttelisele rännakule tuttavas lähiajaloos ja senini elavas mentaalsuses. Nii mõjub tammsaarelik lugu ühtaegu hoiatava ja ka kütkestavana. Uues kontekstis saavad uuenenud tähenduse ka mitmed Lüüsi varasematest näitustest tuttavad objektid, justkui oleks eelmised näitused ettevalmistuseks Kumu isikunäitusele. Mingis kontekstis see ju ka nii on, kuid "Härra N-i elu ja surm" on siiski eraldiseisev teos, installatiivne etendus, mis haarab, ehmatab, vaimustab ja vapustab. 

Ene-Liis Semperi isikunäitus EKKM-is

Semperi esimene isikunäitus üle 13 aasta on tour de force, millega vahepeal peamiselt teatri- ja etenduskunstidega tegelenud Semper näitab oma endist tugevust ka kontseptuaalse kunstnikuna. Võimalus luua EKKM-i ruumidesse isikunäitus on kunstnikule suur privileeg ja samas ka väljakutse, Semper täidab selle ülesande justkui mängeldes. EKKM-i väljapanekut võib võrrelda ülekantud tähenduses Veneetsia biennaali koduse variandiga, kusjuures "kodust" tuleks siin mõista mitte "kodukootuse" mõttes, vaid selles, et väga kõva kunsti saab teha ka siinsetes oludes. 

Airi Triisberg
vabakuntseline kunstitöötaja

Näituste seas on mulle sellest aastast kõige eredamalt meelde jäänud Liisa Kruusmäe "Mälestusi Altai Kraist" Tallinna Linnagaleriis, mis jutustas lugusid, kuidas kunstniku esivanemad 19. sajandi lõpus Siberisse ümber asusid. Dekoloniaalse pilguga vaadates tõstatas see näitus okkalisi küsimusi, mis on ühiskonnas tänaseni lahti rääkimata – näiteks millist rolli mängisid Eesti väljarändajad Vene impeeriumi asunduskolonialismis?

Suure huviga olen jälginud uue kväärfeministliku kollektiivse platvormi Daylight Project'i arengujoont, sest individualistlikus kunstimaailmas tähendab kollektiivne tegutsemine vastuvoolu ujumist. Daylight tegutseb väljaspool institutsionaalseid ruume ja sellega kaasnevad sümpaatselt hägusad piirid eksperimentaalse kultuuri, kogukondade loomise ja sotsiaalsete liikumiste vahel. Üks teine muljetavaldav kollektiivne kväärprojekt on lühifilm "Lillade õuduste öö" (režissöörid Kadri Nikopensius ja Rebeka Põldsam), mida näidatakse ERMi näitusel "Kellele kuulub öö?" Filmi on kaasatud mitmekesine seltskond kvääre kunstnikke ja kogukonnategelasi ning siingi sulanduvad kõikvõimalikud piirid, näiteks erinevate kultuurialade, institutsionaalse ja põrandaaluse või mineviku ja oleviku vahel.

Kaks meeldejäävat näitusekogemust on veel seotud ühe erilise kunsti näitamise kohaga – üle pika aja on jälle kasutusel EKKMi estakaad. Kui silmitsesin pimedasse sügavikku kuhjatud päästevestide hunnikut Ene-Liis Semperi isikunäitusel või Cevdet Ereki heli- ja valgusinstallatsiooni näitusel "Päästik", hakkasin mõtlema, et selle ainulaadse ruumi jaoks aegade jooksul loodud kohatundlikud teosed vääriksid omaette ajalookäsitlust.

Kommenteerin mõne lausega ka kunstivaldkonna töötingimustega seotud arenguid. Vabakutselistele kultuuritöötajatele ei olnud 2024 hea aasta, iseäranis kui pidada meeles lubadust luua "Euroopa parim vabakutseliste süsteem", mille kultuuriministeerium meile alles kolm aastat tagasi andis. Vastupidi, kärpekäärid puudutavad eriti teravalt just vabakutselisi. Kui sügisel toimusid vaidlused kultuuriinimeste palkade ümber, siis ilmnes, et kärpepoliitikat teostav valitsus käib kokkuhoidlikult ümber ka tõega. Avalikkusele esitati hoolikalt valitud andmeid kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavate kultuuritöötajate keskmise palgataseme kohta, jättes võrrandist täiesti välja vabakutseliste madalad sissetulekud, mis jäävad sageli allapoole riiklikku alampalka. Vabakutselised unustati palgadebatis täiesti ära ning see tekitab pettumust ja nördimust.

Üllatuslikul kombel sattus kultuurivaldkonna sees suurte vaidluste keskpunkti otsus lisada Kultuurkapitali loometoetustele sotsiaalmaksu komponent. Pikki aastaid vabakutselisena tegutsenud inimesena võin kinnitada, et minu vaatepunktist on küll tegu ühemõtteliselt positiivse sammuga, sest isegi väikeste summade pealt koguneb aastakümnete jooksul tasapisi pensioniõiguslikku staaži. Veel halvem stsenaarium on, kui maksustamata Kultuurkapitali toetused lõikavad vabakutselised kunstnikud ravikindlustuse ja pensioni mudelitest ülepea välja.

Anu Vahtra
kunstnik, õppejõud

Kunst

Hanna Samosoni näitus "Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi" Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis (kureeris Siim Preiman) avanes juba 2023. aastal, kuid juhatas minu jaoks sisse 2024. kunstiaasta ja on seni institutsionaalsetest suurvormidest meeldejäävaim. Teekond, millele Hanna mind kättpidi kaasa tõmbas, oli kõikehõlmav ja isiklik, südantlõhestav ja kergusest pahvatav samal ajal – ja näitusesaali loodud maailm nii totaalne, et neelas mu enda ja paviljoni arhitektuurse ruumi pea täielikult (mis Kunstihoone Lasnamäe paviljoni puhul on tõeline väljakutse). 

Quinsy Gario performance "Bluusi juuresolekul. II osa" Mustpeade majas oli osa näituse "Keeruline minevik. Jagatud maailm" (Kunstihoone Lasnamäe paviljon, kureerisid Margaret Tali ja Ieva Astahovska) publikuprogrammist ning informatiivne ja inspireeriv näide Quinsy pühendunud dekoloniaalsest kunstipraktikast, sedapuhku Eesti kontekstis.

Kirjastamine

– Omaalgatuslikus projektiruumis ETC. (mille vedamist toetab EKA graafilise disaini magistriprogramm) toimus esimest korda Fair Enough (kunsti)raamatumess. Korraldajad Agnes Isabelle Veevo ja Linnea Lindgren tõid kokku põneva rahvusvahelise seltskonna (ise)kirjastajaid, heldelt erinevaid trükiseid ja elevil publiku. Väga vajalik ja seni vajaka olnud sündmus kaasaegse kunsti ja disaini väljal. Toimub taas tuleval kevadel!

Iseseisva kirjastuse OPA! tegevus, mis on pühendatud luule ja tüpograafia ristumiskohtadele ja mida veab graafiline disainer Ott Kagovere. Kevadel andis OPA! välja kolmekeelsena ja kolme eraldi köitena Maria Kapajeva luulekogu "Aastapikkune karje" (graafiline disain Kersti Heile), mille kirjutamist alustas Maria 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes identiteedi, kollektiivse ja individuaalse vastutuse ning süü küsimusi, samuti keelt ja kuulumist, feminismi ning aasta jooksul kohatud Ukraina pagulaste lugusid. Raamatu esitlus toimus Maria näitusel "Kuula minu karjumist, kuula nende unistusi" Draakoni galeriis, mis asub täpselt Vene saatkonna vastas. 

Kogukond

Minu jaoks avardus kohalik kultuurimaastik oluliselt, kui Daylight Projecti tegevusest teadlikuks sain. Daylight Project määratleb end kväärfeministliku avatud kollektiivi ja kogukondliku platvormina, mille tegevus edendab alternatiivseid lähenemisviise koostööle ja kogukonna loomisele, toetab omaalgatuslikkust ja jätkusuutlikkust. Daylighti liikmed on algatanud ja võõrustanud väga mitmeid erinevaid sündmuseid alates avalikest lugemisõhtutest, videokunsti linastusest, improvisatsioonilise muusika õhtutest kuni Lasnamäe noortele suunatud töötubade ja Logi saunas kväärsauna võõrustamiseni välja. 

Samuti ei saa jätta mainimata Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) tegemisi ja põhimõtteid, mis samuti rõhutavad institutsioonivälise kokkuhoidva kogukonna tähtsust ning üksteisele toetuse ja tunnustuse jagamise olulisust. Soovitan liituda ENKKLi kuukirjaga, et end liikmete argipäeva ja tegemistega kursis hoida!

Solidaarsusliikumine Palestiina toetuseks – Eestis väike, aga meelekindel – ühendab erinevaid kogukondi nii kunsti- ja kultuuriväljal kui sellest väljaspool. Solidaarsusalgatused, olgu tegemist demostratsiooni, filmilinastuse, aruteluringi, lugemisgrupi, arvamusartikli, ühismeedia postituse, heategevusliku laada või kontserdiga, keskenduvad üksteise harimisele, edendavad kriitilist mõtet ja vastupanukultuuri, pakkudes platvormi Palestiina häältele ning tasakaalu Eesti peavoolumeedia uudistevalikule. 

Andreas Trossek
Kunst.ee peatoimetaja

Ligi tuhandest Eestis aasta jooksul toimunud kunstinäitusest kolme kuni viie esiletõstmine tähendab kiitust isegi mitte protsentides, vaid veel pisemates promillides. Aga olgu siis nii. Eeldan, et teised küsitlusele vastanud on ehk juba nimetanud neid meeldejäävaid suurprojekte, mille väljatoomine 2024. aastast peaaegu et kohustuslik näib (kõik need sürrealismisajandi ja keskkonnakriisi teemalised näitused, tähtsad klassikute muuseumiretrospektiivid, esinduspindadel laiutav lavastuslik installatsioonikunst ehk edithkarlsonid-jevgenizolotkod-eneliissemperid-urmaslüüsid) ja keskendun seetõttu oma subjektiivses tippviisikus pigem vähema büdžetiga isiknäitustele.

Jass Kaselaane "Isa ja poeg" Hobusepea galeriis

Liigutav lugu sellest, kuidas lapsed oma vanematele lõpuks alati mõistatuseks jäävad. Oma põlvkonna juhtiva skulptori ootamatu debüüt detailitäpse joonistajana.

Tiina Sarapu "Tume maa" Hop galeriis

Auhinnatud klaasikunstniku ja näituse kuraatori Maarja Mäemetsa distsipliinikeskselt eneseküllane dialoog Tallinna rakenduskunsti triennaali raames. Totaalne installatsioon ilma ühegi tüütu aluspostamendita. (Vt ka: Claude Lorraini must peegel, "Squid Game'i" klaassild, Bilröst.)

Katrin Piile ja Art Allmägi "Sümbioos" Tartu Kunstimajas

Hiljuti Konrad Mägi nimelise maalipreemia pälvinud Piile kolmas ühisnäitus Allmäega on harvaesinevaks tunnistuseks, et huumor näitusesaalis ei pruugigi alati olla halb mõte. Värviküllane, vormitugev, elujaatav, lõbus. (Vt ka: "Origami" ühisnäitus 2023. aastal Tallinnas ja Pärnus.)

Laivi (I Λ I V I), kodanikunimega Laivi Suurväli "Kaardistades paradiisi" ARS projektiruumis

Kontseptuaalne moenäitus, mis tekitas soovi riietuda eranditult musta ja tarbida vähem igasugust mittevajalikku hooajapõhist träni.

Killu Sukmit "Kõnelused tiigriga" Draakoni galeriis

Näitus, millelt tõuseb esile tegelikult juba mõni aasta varem näidatud tikand "Eesti esimene nais-DJ live'i andmas, XI–XII saj" (2021). Võiks praegu ilmselt vabalt kanda ka päevakajalisemat pealkirja "Kultuuriminister töötab", kui see poleks vaid nii rumal nali. (Vt ka: Marco Laimre "Punane nool", 1996.)

Elin Kard
Eesti Kunstnike Liidu president

Kuigi lähteülesanne soovitas välja tuua kolm kuni viis kunstinäitust või -sündmust, lähtun väljatoodus kultuurivaldkonda puudutavatest pealisülesannetest ja eelkõige koos tulevikuvaatega, sest näituste- ja sündmuste-ülesed protsessid ei lõpe ega alga kalendriaasta vahetumisega, küll aga mõjutavad olulisel määral kõiki igapäevaseid tegevusi.

Aastakümneid väldanud loovisikute keerukale olukorrale tähelepanu juhtimise protsessis toimus lõppeval aastal taas mitu positiivset muudatust. Kevadel võttis Riigikogu vastu Kultuurkapitali seaduse muudatuse, millega anti Kultuurkapitalile õigus lisaks senistele projekti-, tegevus-, elutöö- ja teistele toetustele maksta ka loometöötasu. Senisetele stipendiumidele ja loometoetustele lisandusid loometöötasud, millega kaasnevad lühiajalised sotsiaalsed tagatised nagu ravikindlustus ja töötuskindlustus ning maksed pensionisammastesse.

Muudatus on küll esimene ja väike, aga see-eest väga oluline kultuuripoliitiline samm, mis viib meid kõiki lähemale loovisikute igapäevase tegevuse tunnustamisele tööna. Muudatuse mõju suurendamiseks peab võimalikult kiiresti sellele järgnema ka sotsiaalmaksu summeerimise pikendamine, mille nimel töötavad nii Kultuuriministeerium kui ka Sotsiaalministeerium. Seniselt kuupõhiselt vähemalt aasta pikkusele perioodile summeeritud n-ö rulluv sotsiaalmaks parandaks oluliselt töövõtjate ligipääsu sotsiaalsetele garantiidele ja tooks lisavahendeid riigieelarvesse.

Kindlasti vajab tähelepanu ja kiireid muudatusi vabakutseliste pensionisüsteem. Olukorra parandamiseks on mitmeid võimalusi: rakendada garantiipensionide süsteemi, muuta praegune sotsiaalmaksu miinimumlävend sissetuleku suurusest lähtuvaks või luua ajutiselt vabakutseliste loovisikute eripensioni süsteem. Loovisikutele turvalisema sotsiaalsüsteemi loomine eeldab aga eelkõige poliitilist tahet (kuna loodav süsteem peab tooma lisanduvate maksumaksjate toel lisavahendeid sotsiaalsüsteemi ja võimaldama seeläbi muutuseid) ning laiapõhjalist koalitsiooni nende elluviimiseks.

Laiapõhjalise koalitsiooni oluline osa on loojad. Lõppeval aastal suurenes üha laienevate kultuurikärbete ja meid kõiki mõjutava majandusolukorra tõttu ka muutuste elluviimisel olulist rolli omav maastikusurve. Üha enam loovisikuid tunneb sissetulekute vähesusest ja sotsiaalse süsteemi näilisest solidaarsusest tingitud kõrvalejäetust. Oktoobris Eesti Teatriliidu kutsel Toompeale kogunenud näitlejate, teatritöötajate ja teiste loomevaldkondade esindajate peamine eesmärk oli juhtida tähelepanu kultuuri ja hariduse ebaõiglaselt suurele panusele eelarvekärbetes ning sooviga algatada diskussioon küsimuses, kui suur peaks olema Eesti Vabariigi kultuurieelarve.

Eelarvekärbetega seotud kultuuritöötaja miinimumpalga vähesusele lisaks oli vajadus juhtida laiemalt tähelepanu vabakutseliste loovisikute töö väärtustamisele. Euroopa Parlamendi 2023. aasta andmetest lähtuvalt töötab Euroopa Liidu kultuuri- ja loomemajandussektoris hinnanguliselt 7,7 miljonit inimest ehk 3,8% Euroopa tööjõust. Vabakutselisuse käsitlemine töö tegemisena ei ole aga Euroopas siiani õigusraamistikuga piisavalt defineeritud ja puudub ühtne mõistete süsteem, mis teeb ka Eestis muutuste elluviimise aeglaseks ja keerukaks.

2024. aasta üheks olulisemaks kultuuripoliitiliseks otsuseks oli kindlasti aga ka kogu kunsti-valdkonda puudutav Vabariigi Valituse otsus toetada 2022. aastal alanud Kunstihoone renoveerimise lõpuleviimist 9,9 miljoni euroga.