Arvustus. Gregor Kulla "Peenar": viljakas kohatrauma

Uus raamat
Gregor Kulla
"Peenar"
Värske raamat nr 35, 2024
"Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus õhtul pole mitte kuhugile minna.
Kus elu unistus on kasutatud bemar
või eramaja ning suur suur suur suur peenar."1
Võib ju proovida end mujale istutada ja ümber kasvatada – juua sojapiima, hängida kultuurimaastiku koorekihiga, süüa hommikust Helsingis, lõunat Haapsalus ja õhtusööki Tallinnas –, kuid päeva lõpuks oled ikka suvaline Malle maalt või Kulla Põlvast. Oma provintsilikku päritolu lihtsalt niisama välja ei juuri: kui oled üles kasvanud keskkonnas, kus prestiiž liigub liinil bemm-erakas-peenar, siis leiad end varem või hiljem sinnapoole püüdlemast. Nii täidab ka oma sünnilinna enamasti vastikusega meenutav multikunstnik Gregor Kulla oma uue debüütkoguga just põliselt väikelinlikku eluunistust – nüüd on ka temal päris oma "Peenar". Kas just "suur suur suur suur" – pigem väike, roosa ja ülivõrdes camp, kuid…
Lapsepõlv(a)
"kus mõned endiselt ei lukustagi ust"
…………..Muidugi ei pane Gregor oma kod ust (lk 92) kunagi lukku, Gregor on Põlvast.
…….Muidugi on lihapirukas õlis (lk 141) Gregori lemmik, Gregor on Põlvast.
…………………Muidugi meeldib Gregorile riietuda nagu nõukaaja tädi (lk 76), Gregor on Põlvast.
Muidugi sai Gregor muusikakoolist lapsepõlvatrauma,
Gregor on Põlvast.
Mida rohkem kultuuri ma endale näost sisse ajan, seda enam mulle näib, et millegi loomine on sisuliselt oma lapsepõlva lüpsmine. Isegi kui teos pole otseselt autobiograafiline, püsib kogu loodud krempel püsti ikka kodustest kappidest varastatud luukerede toel. Kodukoht kui kindlalt mällu sööbinud kujutluspilt tagab detailse ja spetsiifilise omailmamudeli, mis võimaldab autoril luua teosele usutava (ehk piisavalt kompleksse ja klišeevaba) sündmuspaiga. Sealjuures on eriti vedanud just nendel kunstnikel, kes on pärit veidratest nurgatagustest – kolkaküladest või küsitava mainega linnajagudest –, sest just taolistest sfääridest ainest ammutades pole eriti raske eksootiliselt mõjuda.
Keeruliseks võib asi minna aga siis, kui lugeja on lapsena mütanud täpselt samades mülgastes, kus teose autorgi: "vana hea" pole ilmtingimata hea ning esmane äratundmisrõõm on kiire asenduma valu- ja/või tüdimusetorgetega. Näiteks lugedes Carolina Pihelga eelmise aasta menukit "Lõikejoon", valdas mind enamjaolt tühja kõhu tunne – muidu tugev ja pinget pakkuv süžee rullus lahti minu jaoks liiga äratuntavas olustikus ning mõjus seepärast (kahjuks!) kohati tüütuna. Seega pelgasin ka enne "Peenra" kättevõtmist, et teos ei suuda juba eos täita mu nälga millegi intrigeeriva järele, kuna Kulla luuletuste sagedane sündmuspaik on just tema kasvulava Põlva, mida minagi tänini oma kodulinnaks pean. Raske on näpuga näidata, mida Kulla Pihelgast teistmoodi tegi, kuid seekordne potentsiaalselt nüri elamus osutus sootuks vastupidiseks – pidev võimalus samastuda tekitas hoopis hasarti ning ootamatult kirglikku soovi kaasa luua: kommenteerida, vahele karjuda ning dialoogi pidada: "see on peenar ja need on vestlused mida ma peaks peenramaal need on peenramaavestlused" (lk 124).
Peale minu sütitab see depressiivne väikelinn ka Kullat ennast – ning mitte ainult "Peenra" vagude vahel. Kuigi Põlva pole kaugeltki Kulla raamatu või tema eluloo peateema, ei taha sealne paigavaim ka Eesti teises otsas ja uues eluetapis teda kuidagi rahule jätta. See murrab ikka ja jälle tema loomingusse sisse: näiteks ammutab Kulla nii oma lavastusteks kui ka igapäevasteks moevalikuteks tänini inspiratsiooni just Põlva Muusikakooli pedagoogide riietumisstiilist – "väike konts väike tuunika väike kulm" (lk 77) – ning nende õelast ja küünilisest olemusest. Võib öelda, et nõukaaegse klaverisaatja esteetika on lausa tema alter ego alus. Veel enam, kuna olen samuti tundide kaupa sama õppeasutuse nelja seina vahel viibinud, julgen spekuleerida, et ka Kulla heliloomingu eksperimentaalse ja kontrollitult kaootilise stiili alged võivad pärineda just sealt, mürase muusikakooli koridori rüpest, kus sünnib igal õhtul kümnete harjutajate kaeblike pillihelide ja õpetajate käredate vahemärkuste koosmõjul üks parajalt raju kakofoonia.
Mu vend on lesbi
Igal õigel väikelinnal on vähemalt üks teada-tuntud külahull, kes jaurab ja kooserdab vabalt mööda küla ringi ning keda peetakse täiesti loomulikuks, lausa asendamatuks osakeseks kohalikust floorast ja faunast. Kusjuures, täpselt sealt ühe tõelise väikelinlase tolereerivuse piir jooksebki – suuremat "teistsugususe" või veel hullem, "teistSUGUsuse" koormat tema kitsas rind lihtsalt kanda ei jaksa. Seega ei jää kõikidel muudel väikelinnas sündinud dissidentidel, kes aktsepteeritud ullikese mõõtu välja ei anna ning ahistavast keskkonnast põgeneda kaa ei saa, üle muud kui elada sobitumise nimel topeltelu, vahetada identiteete vastavalt vajadusele.
Ka "Peenart" lugedes on oluline tähele panna, et täpselt nii nagu väikelinna eristujatel on varuks mitu "mina", pole ka Gregor Kulla kui teose autor ja luulegregor kui tema lugude kangelane kaugeltki üks ja seesama isik. Kui enamasti pole taoline ilmselge vahe autori ja minategelase vahel kunstis mainimistki väärt, siis "Peenar" suudab oma eheda kirjastiili, väga spetsiifiliste üksikasjadega ja avameelsusega ajada lugeja parajalt segadusse ning tekitada teosele realistliku mõõtme: luulegregor kirjeldab detailselt Gregor Kulla elus aset leidnud sündmusi ning jutustab lugusid selgelt äratuntavatest isikutest. Taolist lähenemist – julget mängu tõsielulise teabe ja fiktsiooni piiril – võib eesti kirjandusskeenel kohata näiteks ka Sveta Grigorjeva loomes, kelle luule- ja pärismina vaheline suhe on samuti võluvalt hägune. Sirbis ilmunud arvustuses "Sveta olemise servad"2 sõnastas Saara Liis Jõerand tabavalt, et väljamõeldu "ühtelangevus reaalelu faktidega lisab [loodule] jõudu ja tõsiseltvõetavust": teravaid küsimusi käsitledes "oma hääle ja näo" kasutamine on eriliselt mõjus tööriist. Ka "Peenras" avatakse teemasid sageli läbi Kulla isikuandmete filtri, kuid mitte ainult – probleemide isikustamises mängivad suurt rolli ka tema ümberkaudsed, kelle (argiseid) mõttekilde ta agaralt kunstiks ülendab: "nele ütles" (lk 8), "helena ütles" (lk 35), "erkki-sven ka vastas mulle" (lk 37), "luuletaja piret ütles" (lk 81). Üleüldse on usutavuse lõkse ehk paralleele ja seoseid päris eluga teoses rohkem kui Põlvas passateid ning seega olen isegi natuke pettunud, kui pärast paljutõotavalt mahlakaid klatšiepsioode selgub, et "see pole päevik päevikut kirjutan mujale" (lk 54). Õnneks tehakse "Peenra" viimastel lehekülgedel naiivsele lugejale puust ja punaseks, et autor viljeleb lihtsalt autofiktsiooni kui (vähemuskirjandusele omast) loomisviisi, ning tuletatakse talle meelde liialdust kui ilukirjanduse põhivõtet.
Kuigi "Peenart" reklaamitakse vähemuskirjandusena, polnud Kulla sõnul selle liigituse saavutamine kuidagi teadlik püüe, vaid pigem tema lihtne soov käsitleda teemasid, millest muidu ei räägita.3 Tõepoolest, "Peenrasse" mahub palju väikseid ja väeteid: lisaks Põlvale, kellest mitte keegi teine nagunii ei kirjuta, võtab ta üles ka naiste väheesindatuse teema eesti kultuurikaanonis ning lahkab võimupositsiooni kuritarvitamist ja vägivalla avaldumisvorme konservatiivsetes õppeasutustes. Kõige kirglikum sõnasõda käib teoses aga seksuaalvähemuste diskrimineerimise vastu ning seda tehakse sealjuures vägagi targalt, näiteks netikommentaatorite sõimuarsenale enda kasuks pöörates: "mis "kväär" ja "kväärima" pede ja pedema ma tegin otsa lahti mulle võib pede öelda" (lk 20). Muide, sarnast etteheiteid omaks võtvat ja vastaspoolt relvituks tegevat pehmet, ent kavalat vastupanuvormi LGBTIQ+-kogukonna normaliseerimiseks võis mullu suvel täheldada ka eesti muusikapõllul: "Peenrast" pool kuud varem ilmavalgust näinud Florian Wahli hitt "Mu vend on lesbi" on üks edukamaid näiteid, kuidas üdini vastandlikust ja ebaloogilisest lausest võib saada täielik ilmselgsus, kui seda lihtsalt piisavalt palju korrata.
Keelemoepolitsei
Peenar kui ristkülikukujuline pinnakõrgendik (taime)kultuuride edendamiseks on äraütlemata leidlik kujund illustreerimaks väikelinlikku naabri-valvede ja detsibelli-tiinade ühiskonda, kus tegeletakse hoolimise ja hoolitsemise nime all pigem poolagressiivse hooldamisega, lakkamatu püüdega üksteist (ümber) kasvatada. Pole võimalik läbi sõrmede vaadata, kui üks naaber on luud ja teine loll nagu labidas – tuleb piiluda kardinate vahelt ja sellest kõigile teada anda. Avalik häbipost töötab alati: kui varem võis peedistavaid sõimurahesid kuulda trepa ees, panelkade vahel, garažka taga või poes, siis tänapäeval on teineteist "suunav" siunamine kolinud sotsiaalmeediasse. Kusjuures, näiteks põlvakad on selleks tarbeks loonud lausa oma Facebooki grupi, mille tõsiseltvõetavuse garantiiks on selle suurejooneline nimi — Põlva kodanik. Sealsed kodanlased armastavad üle kõige tähti närida, luuser on see, kes tühjast tüli teha ei oska.
"Paletile kooloneid komasid virutada sa tahad, kuid elus peab muid asju ka tegema."4 Väikestes Lõuna-Eesti linnakestes üles kasvanud loojate5 teravaid sööste keelendite vastu leidub maastikul mitmeid – üks "Nikolai" teise järel. Ka Gregor Nikolai6 Kulla põlvakodanlikud hambad on ikka ja jälle tähtede närimise järele verel olnud: näiteks pilkas paar aastat tagasi Kulla oma Instagrami story's neid püüdlikke – "liigne agarus ajab mind öökima" (lk 137), – kes peavad vajalikuks rõhutatud viisakusest kirjutada "Sina" suure algustähega. Muide, mina isiklikult tundsin end niivõrd isiklikult puudutatuna, et muutsingi enda kirjutamisharjumusi ning pisendasin oma s-e – teen seda tänase päevani. Kulla kui tõeline keelemoepolitsei jätkab uute keeletrendide seadmist ka "Peenra" kaante vahel ning tema stiil on endiselt häirivalt nakkav: olles läbi lugenud kõigest pool teost, märkan, kuidas mu niigi üsna paljusid keelereegleid eitavast ja eiravast sõnumitele vastamise viisist hakkavad Kulla eeskujul tasapisi kaduma ka kirjavahemärgid. Mõtted voolavad ilma nendeta lihtsalt vabamalt, pika ühtlase jadana ning – päeva lõpuks pole ju mitte mingit vahet, kas kohtuksime sinuga täna õhtul kell 20.30 või alles viie aasta pärast, ringil 2030. Ek(i-)s?
PA-PA-PARIM PEENAR
Vormilt on "Peenar" tõepoolest nii peen(ar), kui üks peenar üldse olla saab: esmapilgul jätab raamat nii visuaalselt kui sisuliselt üsna hoolitsemata ja harvendamata, vaba käega külvatud aialapi mulje. Teose teemasortiment on lai, silme eest kirjuks võttev tihnik, kust pole justkui ühtki mõttealget välja kitkutud: võrdne õigus vohada ja suureks sirguda on nii first world problem stiilis miks-keegi-mu-instapilte-ei-laigi kui ka igavikulistel ekstradiipidel küsimustel ning traumeerivate lapsepõlva-kogemuste järellainetustel. Teksti külv on ebaühtlane: kui ühes "Peenra" otsas ei mahu Kulla reavagude vahele liikumagi, siis teises on tärganud vaid üksikud lause- või sõnakatked. Illustratsioonid, mida leidub samuti vaid teose tagumises pooles, mõjuvad koos üle terve raamatu laiali laotud miniatuursete (meemi)piltidega nagu hernehirmutised, kes lugejat aeg-ajalt Kulla süntaksivaba teadvusevoolu transist üles ehmatavad.
Kui aga piisavalt kaua "Peenras" sonkida, käsi mullaseks teha ning näpuga järge ajada, saab üsna pea selgeks, et tegelikult on sealne korralagedus üdini näilik. Isegi tema mõõdutundetult räntivas kaevasin-augu-ja-karjusin-sisse-kirjaviisis on võimalik täheldada selget loogikat. Teatud seaduspära peitub näiteks tekstide paigutuses: pikale heietusele järgneb tihti lühike, kohati täiesti suvaline argielu kommentaar, millel pole eelneva jutuga mitte mingit ilmselget sisulist seost, kuid mis töötab efektiivselt igasuguse tõsiduse ja melanhoolsuse maandajana: "eelistan alati bussisõitu autosõidule" (lk 91). Toimetamisreha olemasolu kinnitavad ka taandread, mis lisavad tekstimassiivide vahele (r)õhku ja pause ning tekitavad punkti või puändina toimivaid löövaid fraase. Atraktiivsena mõjuvad nii tahtlikud näpuvead "ma ei pane kunagi oma kod ust lukku" (lk 92) kui ka märkmeäpilikult kaootiline segadus kui kaval struktuurivõte, mille mustandilikkus võimendab kirjutatu usutavust. Tekstide ülesehituse teeb huvitavaks ka see, et kuigi Kulla ei kasuta värssi, joonistuvad siiski aeg-ajalt ühe lehekülje lõikes välja riimuvate sõnade mustrid, nt amen-ramen-atmen (lk 8).
Loe kapsaks!
"Peenra" üks tunglevamaid alltekste näib olevat püüe liikuda edasi: unustada kodulinn, pühkida lapsepõlva tolm ja taak õlgadelt ning kasvada väiksest Põlva kodanikust suureks maailmakodanikuks. Kuna tal näib see üsna edukalt sujuvat, ei ole mõtet lootma jääda, et Kulla enam kunagi oma kasvulava kui kirjandusliku ainese juurde uuesti tagasi pöördub. Siiski-siiski, "watch me wish" (lk 147), sest katmata jäänud põlva-materjali jagub: Aasa pood "noh olgem ausad igasugune aasaluule võib ka erootiline olla"7 ja Pargi baar muusikakooli kõrval ja ja ja mida kõike veel. Ent mis seal ikka – kuni uut veel pole, kuni Põlva veel kirjasõnas värske on – loen ja loen ja loen – loen "Peenra" kapsaks.
1 HU? "Depressiivsed Eesti väikelinnad" – "Film", 2008.
2 Saara Liis Jõerand. "Sveta olemise servad" – Sirp, 26.01.2024.
3 Vt https://kultuur.err.ee/1609418515/gregor-kulla-kvaarkirjandust-ei-ole-eestis-palju.
4 Lonitseera. "Nikolai" – "Tapeet", 2022.
5 "Nikolai" sõnade (ja muusika) autor Kaisa Kuslapuu on pärit Võrust.
6 Gregor Kulla (praeguseks kustutatud) FIE nimi Inforegistri andmebaasis aastast 2020.
7 Vt Heneliis Notton. "Umbrohuämber ehk Gregor Kullaga Energia kohvikus" –
Värske Rõhk, nr 90, 2024, lk 38.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Värske Rõhk