Ülevaade. Kirjandusaasta 2024

Kõige rohkem tõid ülevaates osalejad välja Paul-Eerik Rummo "Ulyssese" tõlke, mis leidis äramärkimist seitsmel korral. Lilli Luugi "Ööema" toodi välja viiel korral. Kolmel korral märgiti ära nii Gregor Kulla "Peenar" kui ka tõlketeosed Iida Turpeineni "Surelikud" (tlk Piret Pääsuke) ning Édouard Louis' "Muutuda: meetod" (tlk Tõnu Õnnepalu). Carolina Pihelga "Lõikejoon" ning Marju Lauristini ja Sirje Oleski koostatud Ene Mihkelsoni elulooraamat "Tetraeeder karjamaal" märgiti ära kahel korral.

Kultuuriportaali kirjandusaasta kokkuvõttes osalesid Sveta Grigorjeva, Peeter Sauter, Olev Remsu, Mart Jagomägi, Janika Läänemets, Jan Kaus, Andra Teede, Elle-Mari Talivee, Ave Taavet, Katrin Viirpalu, Toomas Väljataga, Ilmar Tomusk, Indrek Koff, Mart Velsker, Made Luiga, Krista Kaer, Heili Sepp, Saara Liis Jõerand, Karl Martin Sinijärv, Märt Väljataga, Morten Made, Tõnu Karjatse, Helena Aadli, Paavo Matsin, Vallo Kalvik, Gert Kiiler, Kai Väärtnõu, Arne Merilai, Rein Raud, Triinu Tamm, Aivar Kull, Berk Vaher, Aija Sakova, Jaanika Palm, Pille-Riin Larm, Maarja Vaino, Piret Voolaid, Heli Allik, Imbi Paju, Tiit Hennoste, Emma Lotta Lõhmus, Anti Saar, Elisa-Johanna Liiv, Andrei Liimets, Carolina Pihelgas, Anneli Leinpere, Joonas Hellerma, Mart Pechter.

Sveta Grigorjeva
luuletaja, kultuurikriitik

Ma olen seda varem öelnud ja kordan nüüdki: midagi nii head pole te Eesti kirjanduses ammu lugenud. Luuk on muidugi nõudlik nii enese kui oma lugeja suhtes, "Ööema" on nimelt struktuurilt keerukam-keerjam kui nt "Minu venna keha" ja "Kolhoosi miss". Kuid selle lugemine tasub end sajakordselt ära.

Keegi ei kirjuta nii nagu Lilli Luuk, ei siin ega mujal. Hea autor peabki vist korraga olema nii jutuvestja, psühholoog kui filosoof. Ja Luuk on seda. Sa tunned selle varahommikuse raba lõhna, mida ta kirjeldab, sa tunned seda hirmu ja elujanu, mida ta tegelased selles rabas ära eksides tunnevad. Isegi kõnnid ja eksid ning keerad siis jälle õiges suunas selles raamatu tähendustetihnikus. "Ööema" ei ole ühe inimese lugu, see on rääkimata lugude lugu, vägivalla lugu, vägivalla kordumise lugu, lugu, mis ei tahagi kahjuks ära lõppeda...

Peeter Sauter
kirjanik, kultuurikriitik

Juhin tähelepanu Sverre Lasni raamatule "Hulkur. Bradjaaga", mis annab mihkelmutilikult iroonilises kolme läände liikunud idaeurooplase loo – eestlase venelase, ukrainlase. Jutud on kurbnaljakad, absurditundelised, täis paradokse ja tekitavad tunde, et same eurooplasteks, aga mõneti võõrasteks jääme Euroopas siiski. Aga kui rohkem omaks saame, oleme võõrad kodus. Pole hea nii, pole naa. Nii on olnud ka varem, näiteks teise ilmasõja ajal pagedes ja põhimõtteliselt pole seal palju muutunud. Siiski selle vahega, et eestlane saab tagasi tulla, aga tahab seda harva. Venelane ja ukrainalane osalt ei saa, osalt ei taha.

Tekst ajab muigama, kohati ohkama ja pead vangutama. 

Olev Remsu
kirjanik, režissöör, kultuurikriitik

Mihkel Mutt – "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg." 

Mart Jagomägi
kirjastaja

Kunagi Ilmar Venega juttu ajades küsis ta mingi raamatu kohta, kas ma olen seda lugenud. Ei mäleta, mis raamat see oli, aga kindlasti mitte mingi väga ammune, vaid ikka viimase aasta jooksul ilmunud teos. Saanud minu käest eitava vastuse ütles ta väga vabandavalt ja mõistavalt, üldsegi mitte irooniliselt või pilkavalt, et vabandust, õigus jah, kirjastajal ei ole ju aega raamatuid lugeda. See oli põhjenduseks, miks ma valin oma kirjastuse raamatu, sest tõesti väljaspoolt raamatu lugemiseks tõesti paraku aega ei jagu.

Teisena meenub lugu (või legend) sõja ajast, kui saksa sõdur andis vene külas emale valida, et kumma poja ta ellu jätab, üks tuleb maha lasta partisanide aitamise eest. Ema ei suutnud valida ning siis laskis sakslane mõlemad maha öeldes, et teise tapsid sa ise. Seega midagi tuleb ikkagi valida ja püüan päästa nii palju oma armsamaid kui võimalik.

Mõtteloost kindlasti Viivi Luige "Pühaduse purunemine". Väga mõtteloolik raamat, annab tuuma autori mõttekirjandusest selle ajaloolises arengus.

Luulest Hando Runneli "Laulud tüdrukuga". Esmatrükk ilmus küll juba nii ammu kui 1967, aga harukordne on selles luulekogus esinev õrnus ning jõulisus, autori parimaid luuletusi on selles rohkem kui Tootsi rosinasaias rosinaid.

Toomas Paul ("Paradokside paraad") ning Laurits Leedjärv ("Sada kosmilist etüüdi", mõlemad sarjast "Ilmatargad") pole kunagi küll otseses kirja- või mõttevahetuses olnud, kuid nende kirjatükkidest leiab vastastikuseid tunnustavaid sõnu. On hää meel näha, et kaks mõttesõpra on üsna üheaegselt jõudnud oma teostega lugejate ette. Neid raamatuid võiks lausa paralleelselt lugeda, üks õhtu lugu ühelt, siis lugu teiselt.

Janika Läänemets
kirjanik

Maarja Pärtna mõtiskleb oma värskes proosaluulekogus keskkonnakriisi, sõjahirmu ja majandusliku ebavõrdsuse üle, teeb seda ilustamata, ent suure poeetilise tundlikkuse ja täpsusega, murelikult, kuid meeleheiteta, kaotamata ajastu painete kiuste usku parema tuleviku võimalikusse. Pärtna luule on väike "vastuhakk väljasuremisele" (lk 66), killuke karedat lootust aega, mil seda näib nappivat.

Jan Kaus
kirjanik

John D. Barrow "Uued kõiksuse teooriad"
Tlk Laurits Leedjärv.

See raamat tõestab, et ka teoreetiline kosmoloogia võib olla otsapidi teraapiline. Barrow näitab mu meelest veenvalt, et kuna kõiksus on nõnda mõõtmatu, siis mahuvad selle sisse ära nii ühtsus kui ka mitmekesisus, nii loodusseaduste selgus kui ka nende ilmnemisvõimaluste varieeruvus. Üks ei vastandu teisele, vaid "on võimalik, et meie Universumit valitseb väga väike hulk lihtsaid seadusi ning ometi leidub Universumis lugematul hulgal keerukaid olekuid ja struktuure, kaasa arvatud teie ja mina". Mitmekesisus võrsubki ühtsusest. Ühelt poolt pole täielikult selge, kas saame olla Universumi seaduste ja reeglite osas lõplikult kindlad, ent samas on mingid seadused ja reeglid kahtlemata olemas. Me lihtsalt näeme ja kehastame nende seaduste "tagajärgi ning need on palju keerukamad ja kaugelt vähem sümmeetrilised kui seadused". Võib öelda, et inimesedki kehastavad seaduste ebasümmeetrilisi tagajärgi. Nii et Barrow näitab, kuidas idealismi ja realismi vahel pole ületamatut lõhet ning et kõiksus, kuhu sisse mahub ka kõiksuse vaatlemine, on ühtaegu lihtne ja keeruline – üks läheb lihtsalt pidevalt teiseks üle. See on väga ilus, kohutavalt lohutav mõte.

Andra Teede
kirjanik, stsenarist

2024 on olnud äärmiselt tugevate naiste kirjutatud raamatute aasta. Soovitan neid kõiki, aga eriti kahte, mis mulle teistest rohkem hinge läksid: Carolina Pihelga "Lõikejoon" ja Piret Jaaksi "Põdravalgus". Pihelgas ja Jaaks on teistes vormides juba pikalt tegutsenud, kuid romaanižanris on need teosed mõlemale alles teised. Seda, mis tulevik toob ning mida nii Pihelgas ja Jaaks kui ka ülejäänud Eesti vinged naised edaspidi kirjutavad, ei jõua ma ära oodata. 

Elle-Mari Talivee
kirjandusteadlane

Kas tohin seekord nimetada poolteist raamatut? Nimelt on mul teine selle aasta lummav avastus alles pooleli – Lilli Luugi "Ööema", nii et ma ei saa sellest veel päriselt rääkida – aga nimetada söandan juba kindlasti.

Täie eest soovitan aga soome keelest tõlgitud romaani "Surelikud" (2023), mille autor on Iida Turpeinen, eesti keelde on selle vahendanud Piret Pääsuke. See on kirjandusteadlasest autori debüütromaan, autor aga uurib hoopis teadusajalugu, ja nii on raamat võrsunud loodusloomuuseumi kogudest, jutustab meresõitudest ja koloniaalvallutustest, inimeste ahnusest, väljasuremisest, looduskaitsest, aga ka ühest 19. sajandi teadusnaisest, kunstnik Hilda Olsonist. Romaan keerleb imepärase ammu kadunud loomaliigi ehk Stelleri meriõhva ümber. Just nimelt keerleb, tahaksin osutada, lugege, siis saate aru, kuidas. Praegu, kui ikka veel kiputakse eitama kasvõi inimese rolli kliimamuutuste süvendamises, on nii väga vaja selliseid teemasid nii hästi avada ja jutustada – ja ehkki põhiolemuselt kurb, on ses ilusnukras raamatus mitmeid positiivseid noote (saame küll paremini, kui vaid tahame).

Ave Taavet
kirjanik ja animaator

Kõige eredama lugemiselamuse lõppeval aastal pakkus Gregor Kulla "Peenar", mis oli keeleliselt värske, vaimukas ja valusalt ajakohane. Tõlkekirjandusest tooksin esile Édouard Louis' teose "Muutuda: meetod" (tlk Tõnu Õnnepalu), mis "Peenraga" mitmeti haakub. Mõlemad on väga isiklikud tekstid, kus avatakse meeldiva mitmekihilisusega iseendaks saamise lõppematut teekonda, sellega kaasnevaid kõhklusi ja valu, aga ka edasimineku tungi ja paratamatust.

Katrin Viirpalu
ajakirjanik

Charlotte Weitze "Rosaarium"
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Varrak, 2024

Raamat, mille ridade vahelt saab lugeda ja vaadata. Just vaatamiseks see raamat ongi – täiesti sürr! Nagu jänes hüpleb tekst siia-sinna, siis kössitab rohus ja põrutab täie auruga edasi. Oh maa ja taevas ja kõik kes-mis seal vahel on. Nii hea raamat! See on justkui unenäoline lend.

Toomas Väljataga
kirjastaja

Tõlgetest on vaieldamatult olulisim James Joyce'i "Ulysses". Oluline maamärk, mille tõlkimise ootusest, võimalikkusest ja võimatusest on räägitud mitmeid aastakümneid. Võrreldav viimasel kümnendil ilmunuist vaid Dante "Jumaliku komöödiaga". Lisaks tõlkijale peab tunnustama Kulkat ja Hieronymose programmi toetajaid tänu kellele see teos ja ligi kolmkümmend teist silmapaistvat teksti on saanud meile viimase viie aastaga emakeeles kättesaadavaks.

Eesti autoritest on üht nii selgelt eristuvat ilukirjandusliku teost raske nimetada. Mu isiklik eelistus oleks Tiit Aleksejevi "Taevaminejad". Kõik kolm varem "Esimese ristisõja" sarjas ilmunud teost olid nauditavad ja ka viimane jätkab samas headuses.

Ilmar Tomusk
kirjanik

Olen viimastel aastatel lugenud põhiliselt populaarteaduslikku kirjandust, ennekõike füüsikast ja astronoomiast. "Kuidas kasvatada poisse, kes endale meeldivad" (Christopher Scanlon, Kasey Edwards, Rahva Raamat 2024, tõlkinud Sandra Müür) erineb mu tavamenüüst, kuna räägib inimesest.

Madala enesehinnanguga poistest kasvavad veelgi madalama enesehinnanguga mehed, kes teevad elu raskeks nii endal kui ka teistel. Kuidas seda vältida, kuidas kasvatada poisse nii, et mehed, kes neist sirguvad, austavad nii ennast kui ka teisi? Väärt lugemine nii lapsevanematele, õpetajatele kui ka haridusametnikele.

Indrek Koff
kirjanik ja tõlkija

"Lõppev aasta on meie kirjandust rikastanud mitutpidi, aga kui tohib mainida vaid üht raamatut, siis olgu selleks James Joyce'i "Ulysses" Paul-Eerik Rummo tõlkes. Vägev kultuuritegu – sihuke mõnu maakeeli saadaval!

Nüüd aga vabandage mind, sest ühe teosega pole mitte kuidagi võimalik piirduda… Tunnen tungi lisada veel mõned vihjed. Meie oma eesti kirjanduseski on olnud hea aasta: "Punkti ümber", "Keedetud hirvede aeg", "Kuu teine pool", neid ei jõua kokku lugedagi. Ja luulet ilmus kah igavesti head, aga selle lugemise juurde jõuan paraku alles järgmisel aastal."

Mart Velsker
kirjandusteadlane

Arvan, et kirjandusaasta kokkuvõtetes tõstetakse kõige rohkem esile James Joyce'i "Ulyssest", mille tõlkis eesti keelde Paul-Eerik Rummo. See esiletõste on vältimatu, aga tahan samas rõhutada, et 2024. aastal ilmus ka suurepäraseid eesti autorite uudisteoseid. Minu viimatine lugemiselamus on Lilli Luugi romaan "Ööema". Tunnen siit ära sellesama "tumekirjaniku", kellega sai kohtutud kahes eelmises raamatus ja kelle saabumine kirjandusse kriitikutele kohe silma jäi. Oletan, et nüüd hakkab Luugi lugejaskond laienema – siit leiab ju metsavendi, leiab tugevatele naistele üles ehitatud maailma. Minu jaoks aga on eriti oluline "Ööema" jutustamisviis, mis on valus, aga paneb kõik maailmad elama.

Made Luiga
kirjanik ja kirjanduskriitik

Ma pole mõned head aastad enam küsitluses osalenud ja põhjuseks on see, et kuigi sedalaadi kompilatsioone ei nimetata edetabeliteks, presenteeritakse neid ikkagi nii. Enamik aasta nägu kujundavaid teoseid ilmub aasta viimastel kuudel, raske uskuda, et vastajatel neist murdosagi läbi loetud on. Olen üsna järjepidevalt kirjutanud Raamatukoi blogisse raamatututvustusi-soovitusi, mida ka ERR-i kultuuriportaal on vahendanud, samuti arvustusi kultuuriajakirjadesse, ja ikka ei pea ma ennast pädevaks otsustama, mis vääriks selle ainsa raamatuna esiletõstmist.

Seniloetutest-tutvustatutest on olnud suurim elamus Andrei Belõi "Peterburi". Aasta lõpus lisaksin sinna juurde palju ahtama mahuga Max Blecheri "Juhtumusi vahetus ebatõeluses". Tema varem LR-is ilunud "Valgustatud urgu" olen juba korduvalt maininud kui üht oma lemmikutest, ja olin väga rõõmus, et juba nii ruttu ilmus uus teos, mõlemad Riina Jesmini suurepärases tõlkes. 

Nendes raamatutes on olemas see, mida mina kirjanduselt ootan – nad kergitavad katet maailma igapäevaselt näolt ja piiluvad selle taga asuvasse salapärasesse maailma. Meie kõige tavalisemad asjad, paigad, kohtumised muutuvad millekski täiesti teiseks, justkui oleks universumile kuskilt üks dimensioon juurde kasvanud. See peegeldub ka teoste ülesehituses – isegi lause tasandil ei ole võimalik ette ennustada, kuhu kirjanik oma mõttekäiguga järgmiseks jõuab. Iga lause, eriti Blecheri puhul, on justkui omaette väike supernoova plahvatus, uue maailma algus, mis avab sulle seninägematud tajuportaalid.

Krista Kaer
kirjastaja ja tõlkija

Minu valitud raamat on James Joyce'i "Ulysses". Ühelt poolt on oluline
see, et "Ulysses" on nüüd eesti keeles olemas. Teiselt poolt aga see,
mil viisil on Paul-Eerik Rummo eesti keelt kasutanud. Eesti keelde
tõlgitud raamatud on eesti kultuuri osa ja Paul-Eerik näitab
suurepäraselt, mida kõike eesti keelega teha annab ja milliseid stiile
see võimaldab kasutada.

Heili Sepp
kirjanduskriitik

"Südames laulavad metsad. Eesti metsaluule antoloogia"

Kogumik kui katedraal, mille arhitektiks on Doris Kareva. Pühakoda, kus eesti hingega inimene leiab koha sõltumata sellest, mis tal parasjagu mõttes. Iga luuletus on ise pärl. Avastamisnaudingut pakkuv uus tervik on aga selle üksikosadest mõõtmatult suurem, mis kinnitab taas, kui üdini on selle koostaja lõimunud eesti luulesse ja vastupidi.  

Saara Liis Jõerand
Värske Rõhu tegevtoimetaja

Ei, see pole nali – aasta algul välja tulnud vaevu kahte kätte ära mahtuv suurteos "Eesti grammatika" on tõeline lugemiselamus. Ja seda ei pea sugugi kaanest kaaneni läbi töötama, vaid võib oma lugemiskogemust julgelt kväärida (nagu soovitab Heneliis Notton Gregor Kulla "Peenraga" teha)! Grammatika puhul võib alustada näiteks peatükkide sisukordadest, mis laotavad lugeja ette kõikvõimalikud keele tahud, sopid, lähenemisnurgad, seejärel liikuda aga mõne juhusliku alapeatüki, võib-olla isegi lõigu juurde, kus kirjeldatakse täpselt ja põhjalikult midagi, mida me hästi teame, aga mille peale pole ehk kunagi mõelnud. Kas tead, kuidas näidata vaid sõnajärjega, et hakkad lugu jutustama? Kuidas moodustada täiesti uusi sõnu, nii et kuulaja ikkagi aru saab? Kuidas valida, millal öelda "aa", millal "mhmh" ja millal "jaa"? Tead küll! Aga kas tead, kuidas sa seda tead? Emakeeleoskus on lõputu oaas, mis asub meie endi peas, ja sellise uhke teejuhi olemasolu äärmiselt tänuväärne.

Karl Martin Sinijärv 
kirjanik