Ülevaade. Kirjandusaasta 2024
Kultuuriportaali kirjandusaasta kokkuvõtte üleskutsele vastas sel korral 48 kirjanikku, kirjandusteadlast, -kriitikut, -spetsialisti, -sõpra, kel paluti valida välja üks teos, mis nende jaoks läinud aastat saatma jäi. Mõned mässajalikumad hinged tõid aga välja hoopis kaks-kolm enim meelde jäänud raamatut.
Kõige rohkem tõid ülevaates osalejad välja Paul-Eerik Rummo "Ulyssese" tõlke, mis leidis äramärkimist seitsmel korral. Lilli Luugi "Ööema" toodi välja viiel korral. Kolmel korral märgiti ära nii Gregor Kulla "Peenar" kui ka tõlketeosed Iida Turpeineni "Surelikud" (tlk Piret Pääsuke) ning Édouard Louis' "Muutuda: meetod" (tlk Tõnu Õnnepalu). Carolina Pihelga "Lõikejoon" ning Marju Lauristini ja Sirje Oleski koostatud Ene Mihkelsoni elulooraamat "Tetraeeder karjamaal" märgiti ära kahel korral.
Kultuuriportaali kirjandusaasta kokkuvõttes osalesid Sveta Grigorjeva, Peeter Sauter, Olev Remsu, Mart Jagomägi, Janika Läänemets, Jan Kaus, Andra Teede, Elle-Mari Talivee, Ave Taavet, Katrin Viirpalu, Toomas Väljataga, Ilmar Tomusk, Indrek Koff, Mart Velsker, Made Luiga, Krista Kaer, Heili Sepp, Saara Liis Jõerand, Karl Martin Sinijärv, Märt Väljataga, Morten Made, Tõnu Karjatse, Helena Aadli, Paavo Matsin, Vallo Kalvik, Gert Kiiler, Kai Väärtnõu, Arne Merilai, Rein Raud, Triinu Tamm, Aivar Kull, Berk Vaher, Aija Sakova, Jaanika Palm, Pille-Riin Larm, Maarja Vaino, Piret Voolaid, Heli Allik, Imbi Paju, Tiit Hennoste, Emma Lotta Lõhmus, Anti Saar, Elisa-Johanna Liiv, Andrei Liimets, Carolina Pihelgas, Anneli Leinpere, Joonas Hellerma, Mart Pechter.
Sveta Grigorjeva
luuletaja, kultuurikriitik
Ma olen seda varem öelnud ja kordan nüüdki: midagi nii head pole te Eesti kirjanduses ammu lugenud. Luuk on muidugi nõudlik nii enese kui oma lugeja suhtes, "Ööema" on nimelt struktuurilt keerukam-keerjam kui nt "Minu venna keha" ja "Kolhoosi miss". Kuid selle lugemine tasub end sajakordselt ära.
Keegi ei kirjuta nii nagu Lilli Luuk, ei siin ega mujal. Hea autor peabki vist korraga olema nii jutuvestja, psühholoog kui filosoof. Ja Luuk on seda. Sa tunned selle varahommikuse raba lõhna, mida ta kirjeldab, sa tunned seda hirmu ja elujanu, mida ta tegelased selles rabas ära eksides tunnevad. Isegi kõnnid ja eksid ning keerad siis jälle õiges suunas selles raamatu tähendustetihnikus. "Ööema" ei ole ühe inimese lugu, see on rääkimata lugude lugu, vägivalla lugu, vägivalla kordumise lugu, lugu, mis ei tahagi kahjuks ära lõppeda...