Möödunud sügisel oleks luuletaja ja prosaist Ene Mihkelson saanud 80-aastaseks ning sel puhul ilmus kaks tema elule ja loomingule tagasi vaatavat raamatut. Üks neist, "Tetraeeder karjamaal", on Ene Mihkelsoni eluraamat, mis on kokku pandud tema austajate ja sõprade poolt.

Ene Mihkelson suri septembris 2017. 2018. aasta mais asutasid Mihkelsoni loomingu austajad ja tema lähemad sõbrad Ene Mihkelsoni Seltsi. Mihkelsoni pärandi hoidja, seltsi juhatusse kuuluv Marju Laurisin rääkis Klassikaraadio saates "Külaline", et raamat "Tetraeeder karjamaal" mõlkus seltsil pikalt mõtteis.

"Tahtsime teha sellise raamatu, mida oleks huvitav lugeda nii nendel, kes on Ene Mihkelsoni loomingusse süvenenud, sest selles raamatus on ka tõlgendusartikleid, aga ka neile, kes ei ole üldse ta teoseid kätte võtnud ja kelle jaoks on just kirjaniku elu ja isiksus see, mis kutsub tema loomingut lugema," sõnas ta.

"Mihkelsoni puhul on palju sellest räägitud, et ta oma romaanides ja luules töötab ikkagi väga palju ümber oma enda eluloo kogemuse. Selleks, et sellest täielikult osa saada, panimegi kokku materjalid tema elu kohta, sõprade mälestused, arutelud selle kohta, mis tema elu tähendus oli, teiselt poolt tema teoste tõlgendused," selgitas Lauristin.

Raamatu kaaskoostaja, samuti seltsi juhatusse kuuluv Sirje Olesk lisas, et sellises žanris raamatuid ei ole Eestis väga palju välja antud. "See on sissejuhatus autorisse," märkis ta.

Olesk tõi välja, et kõige rohkem kirjutas Mihkelson minevikust – 40-ndad ja 50-ndad, sõjajärgne aeg –, aga autor, kes jutustab, on kaasajas. "Kogu küsimus ongi selles, kuidas me seda mõtestame. Me ei ole harjunud ja ma arvan, et me ei hakkagi Ene Mihkelsoni ajalookirjanikuks pidama. Ta kasutas materjali, mida ta kõige paremini tundis," lausus ta ning lisas, et Mihkelson pidas väga lugu aususest. "Seal ei tohtinud olla valet, see pidi mõjuma ausalt. Sellepärast võttis ta sealt. Aga kuna ta ka paljusid asju ei teadnud, ta uuris küll neid arhiivis, siis ta mängis oma romaanides erinevaid variante läbi."

Lauristin märkis, et Mihkelsonile olid väga olulised kirjutamise kaudu tekkivad erinevad vaatevinklid sündmustele. "Ühtepidi võib öelda, et kirjutamine on ka mingis mõttes tõe otsimine. Aga teiselt poolt on tema jaoks tõe otsimine pidev protsess, see ei ole kunagi lõplik. Ta on ise ka kirjutanud, et mitu elulugu olen rääkinud. Tal on kogu aeg see joon, et midagi on ära räägitud, sellega on see lõplik, järelikult pole see enam tõde, vaid osaline ja tuleb hakata otsast peale teiselt poolt vaatama. See puudutab ka inimeste käitumist, inimeste suhteid, aga see puudutab ka ajalugu tervikuna, Eesti rahvast tervikuna."

Lauristini sõnul pani Mihkelson eestlastele oma sõnadega peegli näo ette. "Ükski nägu pole peeglist lähedalt vaadates väga ilus. Ta pani ka kõikvõimalikud endale valetamised sõnadesse."

Lauristin võrdles Ene Mihkelsoni tagurpidi Tammsaarega. "Kui Tammsaare kirjutas oma suguvõsa kogemustest loo, kuidas Eesti rahvas sai peremeheks ja kuidas ta selleks peremeheks olemisega hakkama sai või ei saanud ja mis sellest kõik tuli, siis Mihkelson kirjutab oma pere loo najal sellest, kuidas Vargamäe ära hävitati. Siin on oluline fakt, et küla, kus Mihkelsoni emapoolne suguvõsa pärit on, oli üks nendest, mille hävituspataljon maha põletas. Ene ema, kes oli noor koolitüdruk, nägi seda kõike pealt."

Lauristini ja Oleski koostatud raamat kannab pealkirja "Tetraeeder karjamaal". "Ta ütleb ise ka ühes luuletuses, et kõik kaob ja jäävad ainult kolmnurgad, nelinurgad, tetraeedrid. Tetraeeder on korrapärane abstraktne kuju, sisuliselt abstraktsioon. Karjamaa, see on tegelik elu. Need ei kattu, ei klapi kokku. Tetraeeder karjamaal on võõrkeha selles tegelikus elus. Seda võib tõlgendada, et kirjanik, üldse vaimuinimene, tunneb ennast elu karjamaal läbipaistva võõrkehana. Tema tung on täiuse ja selguse poole, mida elu sellisena kunagi ei paku," avas Lauristin pealkirja tausta.