21. oktoobril oleks luuletaja ja prosaist Ene Mihkelson saanud 80-aastaseks ning sel puhul esitleti kaht uut raamatut.

"Ene Mihkelsoni Selts on nende raamatute väljaandja koostöös Eesti kirjandusmuuseumiga. Üks raamatut "Tetraeeder karjamaal" on Ene Mihkelsoni eluraamat, mis on kokku pandud tema austajate ja sõprade poolt. Raamatu esimene pool on rohkem elust ja isiksusest ning teine pool on tõlgendamisest ja sellest, kuidas elu ja isiksus kajastub ja on seotud sellega, mida kirjanik kirjutab," selgitas Ene Mihkelsoni pärandi hoidja ja kauaaegne sõber Marju Lauristin.

Teises raamatus "Peaaegu kõik. Ene Mihkelsoni tõlgenduskogumik 2005–2024" on kokku võetud viimase 20 aasta kriitika ja tõlgendused. "Kuigi Ene Mihkelsoni on peetud raskeks kirjanuks ja ta ei ole just masside kirjanik, on ta kõige rohkem saanud tähelepanu just kriitika ja uurijate poolt, viis doktoritööd on käsitlenud tema loomingut. See on meie kaasaegsetest kirjanikest kõige rohkem."

Selts annab igal aastal välja ka kultuurimõtestaja preemiat. "Kuna Mihkelsoni jaoks oli äärmiselt oluline kirjanduse, kirjaniku ja raamatu tähenduse väärtustamine kultuuris. Sel aastal said preemia Mart Juur ja Maarja Vaino oma töö eest Eesti Rahvusringhäälingus."

Lauristin on Ene Mihkelsoni pärija. "Olen tema pärija seetõttu, et ta oli väga üksildane inimene ja me olime eluaegsed sõbrad. Ta pärandas mulle ka kohustuse tegeleda tema vaimse pärandiga, ma olen tema autoriõiguste kaitsja," ütles Lauristin.

Lauristini sõnul ühendas neid luule ja kirjandus. "Luulest läks see laiemale ja meist said eluks ajaks sõbrad. Ene oli väga mitmekihiline inimene. Sõbrana oli ta äärmiselt lojaalne ja ta nõudis ka palju. Ta oli inimesena väga nõudlik ka iseenda vastu ja ta oli ka väga nõudlik autor, kõik toimetajad kartsid teda."

Ene enda elu oli Lauristini sõnul äärmuslik näide hirmust ja repressioonidest. "Nelja-aastaselt kaotas ta kodu, vanemad läksid metsavendadeks, viiendast seitsmenda eluaastani oli ta võõras talus peidus. Emaga tel hiljem enam sidet ei tekkinud, sest ema oli inimesena täiesti muutunud," ütles Lauristin.

Lauristin avastas tema kirjutuslauasahtlist avaldamata luuletused. "Oktoobrikuu Loomingu esimesed leheküljed on Ene Mihkelsoni avaldamata luuletused, väga head luuletused, ja seal on öeldud, et jumal on sõna, millele sina annad tähenduse," ütles Lauristin. "Ja tema andis oma loominguga sellele tähenduse."

Lauristini arvates võiks Ene Mihkelsoni võrrelda Tammsaarega. "Mingis mõttes ta ongi tammsaarelik kirjanik, kes tõesti püüdis mõtestada eesti ajalugu, eesti rahva saatust. Kui Tammsaare näitas meile, kuidas eesti rahvast sai peremees-rahvas, siis Ene Mihkelsoni romaanid näitavad seda, kuidas nõukogude okupatsiooni ajal see lagundati ja Vargamäe lõhuti."

Mihkelsoni eluraamatut "Tetraeeder karjamaal" võiksid Lauristini sõnul lugeda need, kes niikuinii kirjaniku loomingut loevad ja armastavad, aga ka kirjanduse- ja ajalooõpetajad. "Sealt tuleb välja ajalootunnetus läbi inimese, lausa kehaline tunnetus."

Möödunud suvel käis Lauristin läbi need kohad, kus Ene oli elanud ja koolis käinud. "Tema raamatutes on väga palju kohakirjeldusi. Tema jaoks on kohal hing ja kohad räägivad. Näitus neist kohtadest on väljas ka Eesti kirjandusmuuseumis," selgitas Lauristin.

"Ene Mihkelson on kaasaja kirjanikest üks suurimaid, kes väga pingsalt ja teadlikult tegeles eesti rahva saatuse ja eesti rahva vaimsuse mõtestamisega. Peale selle tegeles ta väga palju ka inimese vaimsusega, inimese ja jumala suhtega, looduse suhtega ja igaüks võib leida enda jaoks midagi silmiavavat, kui ta süveneb Ene loomingusse," selgitas Lauristin Mihkelsoni pärandi olulisust.

Lauristin oli ka Mihkelsoni surivoodil. "Ta ei jõudnud teha kõike, mida oleks tahtnud. Rääkisin temaga üsna enne surma ja ta ütles, et tal on idee valmis, aga ta ei jaksa enam kirjutada raamatut, mis oleks käsitlenud ema liini, naine ja metsavendlus, naised, pered ja lapsed. Kui ma praegu vaatan kogu seda Ukraina sõda, kuidas meile tulevad emadega lapsed, mul tuleb kogu aeg meelde, kuidas Ene on kirjeldanud, kuidas tema nelja-aastase lapsena oma isa seljas viidi kodust ära. Ma arvan, et ka see praegune olukord teeb Mihkelsoni loomingu meile uuesti mingis teises vaates väga tähenduslikuks," ütles Lauristin.