Annie Ernaux järjekordne teos "Sündmus. Noormees" sisaldab kaks suures kirjas lühilugu kõvade punaste kaante vahel. Nobeli preemia ikka annab tiivad! Tunnistan, et see oli minu esmakohtumine autoriga, kuigi tema teoste retseptsiooniga olin üldjoontes tuttav.

Lood on varjamatult, rõhutatult autobiograafilised ja käsitlevad naise kehakogemust. Hea kirjanduse tunnuseks ei ole tingimata see, kas loetu sulle meeldib, vaid see, kui palju mõtteid ta tekitab. Minu reaktsioon oli sedapuhku jälle eitus: eitamine paneb mind aga alati järele mõtlema, mis päästiku tekst minu sees vallandas, mida ta puudutas, mida ma tõrjun.

Lühidalt loetust: esimene, praktiliselt kogu raamatut hõlmav tekst, käsitleb autori abordikogemust aastal 1963, ajal, mil ta oli 23-aastane. Vanematega läbisaamiseks tuli vaid nädalalõppudel kohale minna, must pesu neile pesta jätta ja kaasapakitud toiduga jälle ülikoolilinna sõita. Tsiteerin: "Mu ema kuulus sõjaeelsesse põlvkonda, kes teadis, mis on patt ja häbenes seksuaalsust. Olin kindel, et tema tõekspidamisi kõigutada ei anna, ning minu võimet tema vaadetele vastu punnida võis võrrelda üksnes tema oskusega end veenda, et ma neid jagan." Paistab, et siinmail ollakse mõnevõrra ajast maas: võiksin enam-vähem samamoodi kirjeldada oma suhteid emaga, kes on sündinud Annie Ernauxi'ga täpselt samal aastal.

Stilistiliselt meenutab autor mulle Maarja Kangrot – lakooniline, distantseeritud, täpne ja vaoshoitult raevukas. Muidugi on ka aines "Klaaslapsega" meditsiiniliselt sarnane – selle vahega, et üks soovib last, teine soovib temast vabaneda, kuid nurisünnitus on ju mõlemal juhul kunstlikult esile kutsutud ja vahendid selle saavutamiseks ei erine kuigivõrd isehakanud akušööri magamistoas või moodsa tasulise meditsiini kliinikus. Mentaalselt on see ikka seesama: sa oled oma kehaga kellegi meelevallas.

Teine jutt on pigem nagu kommentaar esimesele, ajal, mil autor kirjutas oma aastakümnete taha jäänud abordist, on tal suhe endast 30 aastat noorema mehega.

Jätame jutud nüüd lugejale lugemiseks ja täidame ülejäänud täheruumi nende uitmõtetega, mida loetu äratas.

Minu suureks hämmastuseks algas raamat väga sarnaselt ühele mu enda lühiloole, pealkirjaga "Viimane" . Mõlemad kirjeldavad saabumist arsti vastuvõtule, ooteruumi anonüümsust, seda, kuidas kõik liikumatult ootavad oma sissekutsumist, seda veidrat vaikivat võimu, mis on igal viimasel kui kitlis töötajal vaese patsiendi üle.

Ernaux kirjutab: "Näitasin testimiskabineti registratuuris paberit, millele oli märgitud minu number. Naine sobras kaustas ja tõmbas välja jõupaberist ümbriku dokumentidega. Sirutasin käe, aga ta ei andnud seda mulle. Ta asetas ümbriku lauale ja ütles, et ma istuksin, et mind kutsutakse."

Ja minu tekst: "Käisin eile arsti juures. Tundub, nagu see ei oleks päris legaalne, et ma seal käin. Mulle pistetakse alati pihku selline varesejalgadega lipik, kus peal on järgmise korra aeg. Topin selle rahakotti ja siis kui kohale lähen, siis registratuuris vaadatakse seda ja küsitakse vaiksel toonil: "Kas teil on kokku lepitud? Kirjas teid ei ole.""

Silmad, mis maailma näevad, on meil Ernaux'ga ühesugused. Aga me tõlgendame erinevalt. Mind ei ole ilmselt kunagi peetud feministlikuks kirjanikuks, kelleks ma ennast ka ise ei pea. Mul on tunne, et enda naiseks olemise rõhutamine pisendab inimsust. Olen kuskilt lugenud, et see pole õige naiskirjanik, kelle teostes pole menstruatsiooni, verd, sünnituse anatoomilisi detaile või mõnda muud spetsiifiliselt naiselikku kehakogemust. Aga minu meelest ei ole naiste kannatused tingimata suuremad kui meeste omad meditsiinilises mõttes. Ma ei ole juhtunud lugema meeste poolt kirjutatut, küllap selline kirjandus on olemas, kus oleks juttu näiteks eesnäärmevähist või minu poolest kasvõi kateetri panekust, mis meestele teatavasti on oluliselt keerulisem ja valusam protseduur. Ma ei tunne, et minu kannatused naisena oleksid selline aines, mille peale oma looming üles ehitada. Ma võiksin seda teha, miks ei, need kogemused on absoluutselt igal naisisendil, alates sellest kõige esimesest günekoloogi pukktooli ronimisest.

Meeskirjandusest veel – meeste üks valusamaid probleeme on impotentsus. Kui palju selleteemalisi raamatuid meenub? Mulle üksainus, Hemingway "Ja päike tõuseb" ning sealgi oli tegemist sõjas saadud kastratsiooniga, mitte reaalimpotentsusega, mis algab kas peast või kui tal on meditsiinilised põhjused, siis jõuab pähe ikka väga kiiresti.

Sealt edasi läks mu mõte sellele, kuivõrd minu soovimatus sedasorti asjadest rääkida on seotud minu ema põlvkonna moraaliga, kui palju sellega, et neist pole kombeks avalikult rääkida või et need ei ole minu jaoks sel määral olulised. Mul on ikka olnud tunne, et selleks, et kujutada elu ülekohut ja inetust, ei pea seda kõige räigemat kraami letile laotama, see selgub ju iseenesest, muu jutu sees. Aga loomulikult mõtlesin ma tänu Ernaux' tekstile oma isiklikele günekoloogitoolidele, neile arstidele, kes seal jalgade vahel toimetasid, kõrvetades sünnitusjärgseid haavandeid, pannes spiraale, võttes proove, toppides vulvasse külmi jäledaid tange. See ei saa olla meeldiv üheski maailmas. Kuid täpselt samamoodi ei ole meeldiv, kui kurku surutakse sond või tehakse pärasoole kaudu rektoskoopiat. See on igal juhul vägivaldne sissetungimine kehasse, olgu siis avaus milline tahes. Mandlilõikus on ka väga kole asi ja seda ma olen üsna detailselt kirjeldanud, kas peaks siis ikka ette võtma ka kõik muud meditsiinilised protseduurid?

Saan aru, et ma utreerin. Ernaux' jutu kese ei ole ju abort kui niisugune, vaid selle ebaseaduslikkus, see ahistusse surutud noor inimene, kes on kogemata looduse poolt käima peale saanud. See müstiline arusaamine, et sa oled poolest saadik loom, et sinu sees elavad kontrollimatud tungid, mille tagajärgedest sa tõepoolest täpselt teadlikki ei ole.

Mäletan, kuidas naistearst andis noorele neiule alati kaasa väikese taskukalendri päevade märkimiseks. Selle kalendri pidid sa järgmisel külaskäigul ette näitama, mensesepäevadel pastakaga ringid ümber. Meie põlvkond saaks rääkida läänemaailmale lugusid, mis neil ihukarvad püsti ajaksid, alustame sellest vanast naljast, et "vatti ei ole".

Vanast maailmast erisatb meid see, et meil ei ole klassiühiskonda. Ernaux'l on läbivalt esil tema päritolu temaatika, tema väljarabelemine mingist – ma ei teagi, mis meil sellele vastaks? – talupoeglikust olust, kus toitu torgatakse noa otsast suhu, kus on mingid selged, eksimatult äratuntavad märgid, mis reedavad su päritolu. Abordijärgselt kliinikus olles alandava kohtlemise osaliseks saanud patsient saab pärast noomida, miks ta ei ö e l n u d, et on kirjandustudeng, üks omasugustest, mitte keegi vaesteagulist.

Ma usun, et nõukogude haiglas koheldi kõiki patsiente ühtmoodi hoolimatult. Nüüd aga oleme t e e l sinna Ernaux' ühiskonda.

Mul tekkis veel üks üsna huvitav mõttekäik nende lühijuttude toel. Kas võib olla, et autor, kes keeldub kirjutamast feministlikuks peetud teemadel, eitab oma naiseksolemist? Tahab seda maha salata? Või kas vastupidi, talle ei ole ta sugu probleem, ta ei tunneta seda ülekohtuna? Aga miks ei tunneta? Järgneda võiks kõivulik arutluskäik, aga jätame selle mõneks teiseks korraks.

Igatahes loob Ernaux oma napi ja eemaloleva kirjedusega atmosfääri, mis uuristab end peakolu kurdudesse. Tema mnemotehnika on tuttav ilmselt igale kirjutavale inimesele – tuleb tagasi minna sinna paika ja aega, kus midagi toimus, see võimalikult täpselt kaardistada ja põmm! – sa oledki korraga jalgupidi seal ajas sees, kõnnid ringi, aga peanupp ulatab ikka välja praegusesse aega ja hetke. Seal vaatad möödunu sees ringisibavaid jalgu ja mõtiskled, mida see kõik kokkuvõttes tähendas.