Ene Mihkelsonil oli hiljuti 80. sünniaastapäev. Teda peetakse autoriks, kes on eesti kirjanduses väga oluline, kuid keda vähesed loevad või lugenud on. Nii oli ka minuga. Müüt, et autor on krüptiline, raskesti mõistetav, mingil kombel hermeetiliselt oma pea kõlakambrisse suletud, käib temaga nii kõvasti kaasas, et olin varem üritanud lugeda vaid "Nime vaeva" ja tõtt-öelda ei mäleta sellest kuigivõrd. Seda suurem oli mu üllatus, olles enne põgusalt sirvinud Goodreadsi lugejakommentaare ja teadlikult hoidunud varasemate arvustuste väljatuhnimisest, et haakisin Mihkelsoni "Katkuhauaga" kohe. Samal ajal on mu lugemislaual Faulkner ja temaga võrreldes on Mihkelsoni lausestus lihtne ja arusaadav, ka ei valmistanud mulle mingit raskust taibata, kellele kuuluvad jutumärkide ja saatelausetega markeerimata dialoogid. Üldiselt kurdeti Goodreadsis üksmeelselt, et teema on huvitav, aga stiil talumatult keeruline.

Mis on väga kurvastav, sest stiil ei ole talumatult keeruline sugugi. Õigupoolest on kirjandus pea ainus viis, kuidas ajalootraagikat tagantjärele lahata ning mõtestada saab. Mihkelson on autor, kelle teosed on autofiktsioonid, mälukirjandus, ja seda enne, kui antud nähtus üleilmselt levima hakkas. Õigupoolest on autofiktsionaalne kirjandus alati olemas olnud, olgu need Augustinuse "Pihtimused" või Marcus Aureliuse "Iseendale", neid leiab igast ajaperioodist. Kirjanik, kes sääraseid teoseid kirjutab, ei tee seda sellepärast, et see on trend, vaid sellepärast, et see on ainus viis, kuidas ta end väljendada saab – mitte segi ajada sellega, kuidas ta oskab. Küllap iga vähegi kirjaoskaja inimene oleks suuteline kirjutama muudmoodi, kui ta parasjagu teeb, seda viisi vormivad moed, moraal, ajalooline areng, täpselt nõndasama, nagu naised on igal ajal osanud kohanduda parasjagu kehtivate ilunormidega – olla kas kõhnad ja kahvatud või prisked ja punapõsksed. Samas leidub alati autoreid, kes kirjutavad nimelt justnagu iseendale ja neid ei huvita, mida muu maailm neist arvab. Neil on oma asi ajada.

Ene Mihkelsoni ajab kirjutama mineviku paine. Ta usub, et ainult kirjanik kui detektiiv suudab lahti harutada kunagiste otsuste põhjusi ja tagamaid. Kirjutamisprotsessi käigus saab talle selgeks, et see on tegelikult võimatu – saab jõuda kuhugi, saab oletada, arvata, järeldada, kuid mitte kunagi teada tõde, kui sellist asja nagu tõde üldse olemas ongi. Minu meelest ei olnud "Katkuhaua" suurim traagika mitte rappajooksnud saatustega tegelased ja nende sõlmes elud, vaid kindlameelse uurija-kirjaniku meeleheitlik soov kõik päevavalgele tirida ja tema lähisugulaste-uurimisobjektide sama kindlameelne vastupanu: mahavaikimine, eitamine, vassimine, hämamine, unustamine, mittemäletamine, õigustamine. Kild killu haaval õngitsetakse siiski sündmuste räbalad päevavalgele, neid esitatakse jupikaupa, täpselt nii, nagu autor neid oma peas tasapisi ühendama hakkas, pingsalt mõeldes, mis võiks milleni viia, mis millega seotud olla, küünitades oma lapsepõlvise mälu kõige kaugematesse soppidesse.

Kogu see äärmuslik pingutus on lehekülgedel näha – sa tunned seda oma ihurakkudega, milline vaevaline, kobav, ränkraske teekond see on olnud. On käidud arhiivides, külastatud omakandi vanakesi, kõiki, kes võiksid midagi teada, midagi mäletada. Aga mälu on üks kurikaval elukas, ta on valiv, ta on ekslik, ta on igal juhul just selle inimese mälu, kelle oma ta on. Iga inimene püüab omaenda elu kuidagi arusaadavalt mõtestada, isegi kui ta seda ei teadvusta. Kuidas on võimalik mõtestada ja arupäraseks teha kurjust, ülekohut, kannatusi – need tuleb mingil moel endale sobivaks väänata, et üldse mõistuse juurde jääda, mitte ennast oksa riputada, vaid edasi elada. Kui siit raamatust midagi kõlama jääb, siis see – mida tehti, kuidas tehti, seda pole tagantjärgi võimalik üheselt hinnata, eesmärk oli üks – ellu jääda. Kõigil ei õnnestunud, aga neil, kellel õnnestus, võis see halbadel aegadel tulla kellegi elu hinnaga. Kas ellujäämine on kõige suurem eesmärk, mis inimesel olla võib, kas selle sissesündinud eluiha ajel tehtud teod võib andestada? Nad küll teavad, et tegid halbu, kunnatuid tegusid, mõni neist tunnistab seda, enamik on aga oma mälu kuulikindlaks ehitanud: nii kaitstakse ennast igal võimalikul viisil – rünnates, eitades. Ja kas õige detektiiv ei oleks pidanud põhjuste selgitamiseks veel mõned põlved kaugemale minema? Mis vormis need sõjaaja inimeste iseloomud ja teod? Kas mitte nende vanemad ja neid omakorda nende vanemad ja nõnda kuni Kaini ja Aabelini tagasi?

Tegelikult Mihkeson seda ka teeb. Kõik need nii-öelda peateemast irdu olevad mõtisklused, arutelud arhivaariga, balti-sakslaste meenutused ja muud vahelepõiked kompavad laiemalt meie rahva alateadvuse piirjooni. "Katkuhaud" on raamat, mida ideaalis peaks lugema õige mitu korda ja üks kord kohe peale esimest lugemist. See, mis esmakordsel lugemisel ennast kätte ei andnud, hakkab teistkordsel lugemisel aeglaselt pimedat ala valgustama. Pole imestada, et teos on kirjandusuurijatele meeltmööda – siin on, millest dissertatsioone kirjutada ja jätkub veel mitmetele põlvkondadele.

Kui on veel sarnaseid "Katkuhauda" mittelugenuid isikuid, siis neile väga punktiirne sisukokkuvõte: minategelase vanemad on sunnitud küüditamishirmus metsa minema. Nii ema kui isa, ja nad on seal kaheksa pikka aastat. Isa antakse üles ja tapetakse, ema rehabiliteeritakse ja ta saab oma elupäevad lõpuni elada. Laps antakse tädi kasvatada, kes ta siiski mõne aja pärast internaatkooli paneb. Selle napi raami sisse paigutatakse suur tükk Eestimaa ajalugu, inimsaatuste traagikat, küsimusi, mis sageli jäävadki vastuseta. Ometi, teose käigus vallutatakse tagasi tükikesi ajast, mille kohta kirjanik ise ütleb: "Püsimise nimel on mäletamise ajukäärud lükatud puhtaks." Tagasivõitmise protsess võib küll tunduda julm, meenutades enim ülekuulamist, aga ega palju muid võimalusi kui arhiividokumendid või veel elus olevate tunnistajate küsitlemine tõeotsijal polegi. Dokumentalistika ja fiktsionaalsuse vahel pendeldav vorm sobib säärase töö jaoks nagu valatult. Raamat on justnimelt stilistiliselt väga tugev ja suudab kõik need erinevad meetodid, menetlused, hääled, eitused ja jaatused ühendada polüfooniliseks tervikuks. Väärtkirjandusest võõrdunuile võiks aga raamatut reklaamida kui pesueht dekkarit – kirjanikust detektiiv lahendab oma isa surma saladust, on ju nii?

Kuigi 80. sünniaastapäevaks ilmus mitu Mihkelsoni käsitlevat sekundaarteost: "Tetraeeder karjamaal" – väga mahukas ja väärikate autorite poolt kirjutatud elulooraamat ning "Peaaegu kõik. Ene Mihkelsoni tõlgenduskogumik 2005–2024", mis koondab kriitikat ja tõlgendusi, mida niisama netti sirvides ei olnudki kuigivõrd leida. Õnneks on need nüüd raamatukaante vahele saanud. Tegelikult peaks lugeja teekond autori juurde algama ikkagi autori teostest, mitte eluloost või retseptsioonist. Loodame, et järgmise tähtsa sünniaastapäeva puhuks suudetakse välja anda kogutud teosed ja teha publikule selgeks, et nende olemasolu raamaturiiulis on sama oluline kui James Joyce'i "Ulyssese".