Andrei Belõi "Peterburi" (Ilmamaa)
Tõlkinud Erle Nõmm

Värskelt on ilmunud taas üks maailmakirjanduse tähtteose eestindus – Andrei Belõi "Peterburi". Kuigi seda väsimatult võrreldakse teiste taoliste megaoopustega nagu James Joyce "Ulysses" või miks mitte ka Marcel Prousti "Kadunud aega otsimas", tahaksin potentsiaalset lugejat lohutada – asi ei ole nii hull. Olen küll ise lugenud Proustist vaid "Swanni armastust" (uustõlke pealkiri "Swanni poolel"), aga seda ammusemat lugemist mäletan kui täiesti kaelamurdvat ülesannet, mis lendas kõrgelt üle minu pea. "Ulysses" on minust puutumata. Võib-olla oleksin nendeks praegu paremini ette valmistatud.

Belõi 700-leheküljelist teost lugema hakates olin valmis kõigeks – et see võtab aega kuid, et ma ei saa midagi aru, kes teab, kuidas seda tõlkimatuks peetavat teost on suudetud maakeelde ümber panna. Üks mu tuttav tõlkija, kes pistab rinda rohkem kui keeruliste tekstidega, oli Belõi peale kahe lehekülje lugemist tagasi saatnud – ei, see ei ole tema teema. Originaali sisse pole ma muidugi kiiganud. Oma kasina vene keele oskusega ma vaevalt suudaks töö tegelikku raskusastet hoomata. Erle Nõmme tõlge tundub vähemalt mulle suurepärane. Emakeelset lugemisvara on rikastatud täiesti uudse keeleregistri, stilistika, sõnavaraga. Oleksin väga imestunud, kui ei leiaks teda järgmisel aastal kulka tõlkeauhinna nominentide hulgast.

Lugemisele kulutasin umbkaudu kuu, niiviisi tagasihoidlikult 50-100 lehekülge päevas, pausidega. Ja mis selgus – tegemist on kergesti jälgitava teosega, isegi siis, kui vahepeal augud, saad aru, kust ja kellest jutt edasi läheb. Süžee on loogiline ja üpris lihtsakoeline – ühe kõrge valitsusametniku poeg on ennast mässinud kahtlasevõitu revolutsioonilise organisatsiooni sepitsustesse, mille tulemusel sokutatakse tema kätte pomm, millega ta peaks oma isa õhku laskma. Pomm sardiinikarbi kujul laekub juba üsna raamatu alguses, plahvatab aga päris lõpus. Pommi olemasolu on lugejal ja paljudel tegelastel kogu aeg kuskil tagamälus olemas, kuigi ümberringi toimub muu sahmimine. Kõik tegelased on omavahel seotud selle õnnetu sardiinikarbi abil, kuigi neid võivad ühendada ka muud sidemed: perekondlikud, kamraadlikud, teenistusalased, armastuse ja armukadeduse omad…

Tegelasi ei ole miljard, neid on käputäis peamisi ja teine käputäis kõrvalisemaid, kõik nad on väga reljeefselt karakteriseeritud, nii sisemiste kui välimiste atribuutide abil. On muljetavaldav, kuidas Belõi seob inimese füsiognoomia tema sisemaailmaga, see muutub vastavalt tujule, ilmale, tervisele. Võib ju kõlada tänase kehapositiivsuse tuules anakronistlik ja tagurlik, aga ühe mõõduga saavad nii ülearu paksud, leemendavad kodanikud, kui ülearu kõhnad, suurte kõrvade ja väheldase kasvuga isendid. Siin ei ole läbinisti negatiivseid ega läbinisti positiivseid karaktereid – siin on inimesed saatuse tõmbetuules. Ka kõige hullem limukas Lippantšenko suudab oma tömpide sõrmedega viiulist muusika välja võluda, ta olevat kunagi, nii 25 aastat tagasi olnud noor, võluv, blond ja sale üliõpilane, kes tapetakse lõpuks nagu siga. On see mingi õige inimese saatus?

Veel raamatu voorustest: peatükid on lühikesed. Vahel vaid poolteist-kaks lehekülge. Kohe alul tutvustatakse üksteise järel raamatu kandvaid figuure: Apollon Apollonovitš Ableuhhovit – tatari päritolu senaatorit, kelle vaarisa kandis nime Ab-Lai. Tema kabinetist saadetakse üle suure Vene keisririigi laiali ukaase, direktiive, dokumente, juhendeid, mis aiva kindlustavad ja toestavad murenema hakkavat kehtivat korda. Siin on streik, seal mingid punased räbalad tänavatel. Ja kõikjal nuhid…

Nikolai Apollonovitš Ableuhhov, pojake, kunagi Kolja, magab kaua, on oma toa täis kuhjanud idamaiseid kirevaid asjakesi, raisku läinud ja hukas nagu noorus alati… armub vana sõbra paksujuukselisse naisukesse, teeb ennast täitsa tolaks selle pärast… ja muidugi mustavuntsiline segaseisuslane, saatusliku sardiinikarbi kuller.

Sofja Petronva Lihhutina, see paksujuukseline, kuid ahtavõitu laubaga naisterahvas, kelle toad on täis kuhjatud Jaapani kraami, Fuji mäe vaateid, lehvikuid ja kimonoid, kes ise ka ei tea, mis tema hinges toimub. Jaapanipärased toad on tillukesed, neid köetakse auruküttega ja sellises miniatuurses kasvuhoones, nagu väidab Belõi, ei saanudki olla mingit perspektiivi. Ei asjadel ega eludel. Näete nüüd, kus peitub selle raamatu võlu. Kõige uskumatumates paralleelides, kõige sügavmõttelisemates tähelepanekutes, aga eelkõige on see kõik ka väga, väga naljakas! Mitte halekoomiline, mitte naer läbi pisarate, mitte iroonia, mitte sarkasm, ei, see on puhas lust märgata elu tema kõige totramates ilmingutes ja selle üle lihtsalt rõõmsalt naerda. Sugugi mitte kahjurõõmsalt! Aga kui palju on maailmas raamatuid, mis on naljakad? Neid on kuradima napilt. Alailma kõik muudkui rõhub ja rüüstab hinge. Siin on hinge muidugi kuipalju, hinged rändavad, hinged seestuvad, hinged uitavad mööda pimedaid koridore, kus ähmaselt helendavad peeglid, nad rabelevad ja vintsklevad, nad muidugi kannatavad, aga autor esitab seda kõike nii, et sa ei saa muud kui muheleda. Ai pagan, pööraselt naljakas! Inimesed lähevad järjepanu hulluks – Lihhutin, Sofja Petrovna mees, tahab ennast lambikonksu külge üles puua. Kuidas seda meile esitatakse? Ta ajab habeme ära ja muutub seeläbi täielikuks tolvaniks, vistrikuliseks lambanäoks, kelle tegusid ei saa keegi tõsiselt võtta. Naljakamat ülespoomiskatset pole mina lugenud! Ja kui ta oma konkurendiga arveid klaarib, poolest saati loomastunud, hullunud maniakk, mis ta teeb? Ta rebib kähmluses ära Nikolai Apollonovitši sabakuue ühe saba ja see saba saadab meid läbi tragöödia, muutes kõik koomiliseks. "Ma õmblen selle saba teile ise tagasi!" lubab Lihhutin.

Nii on siin raamatus kõigega. Kõige hullemas pimeduses, kõige suuremas jamas, tolksti, nagu Vilde pisuhänd, ilmub kuskilt mõni sabakuue saba ja inimeste rähklemised, maailmakorrad, sõda ja rahu, elu ja surm kaotab korraga oma hirmsa, rõhuva tähenduslikkuse. Ei, jumala eest, sabakuue sabas on peidus inimkonna pääsemine!

Aga miks on raamatu nimi Peterburi? Kui palju seda Peterburi saab sealt ära tunda see, kes pole seal näituseks kunagi käinudki? Mina olen, igiammu küll, öise Leningradi rongiga ja teise öisega tagasi, sinna vahele väga palju Peterburit ei mahtunud. Belõi pilt linnast on muidugi lummav ja võiks käia mistahes suurlinna kohta, kus voogavad aiva mütsid, sonid, kübarad, ninad, nii- ja naasugused: kongus, jämedad, nöpsikud, viltused; silmad, käed nagu futuristide maalil, see on mõõtmatu hulk liikuvaid jäsemeid, suid, päid – kõik kuhugi teel. Ja nende vahel sõidab must kaless, must kuubik, selliste tähtsate meestega, kes iial rahvaga kokku ei puutu, neid eraldab must, alati must sein. Linn, salapärane ja mürgine, täis niiskuse- ja lutikaplekilisi uberikke, ballisaale, joomaurkaid, kullatud peeglitega tühje saale, kus keegi iial ei viibi, sirgeid prospekte ja kõveraid umbteid.

Osta see raamat endale päriseks! Sest see on kindla peale selline teos, mida on vaja ja mida lausa tahad mitu korda lugeda. Samuti soovitan teose arvukad eessõnad ja joonealused lugeda läbi pärast raamatu lõpetamist. Muidu ajab see teie aukartuse level-i liiga suureks ja jääte jahmunult jõllitama elu kirevat tralli, mida võiks viidetega varustada alles pärast selle läbielamist.