Rosa Montero "Oht olla täie mõistuse juures"
Tõlkija Eva-Stina Randoja
Kujundaja Triinu Kööba
Kirjastus Puänt, 2024

Ükskõik, kas raamat meeldis või ei meeldinud, äratab tema sisu ja kirjapaneku vorm ägedaid reaktsioone. Goodreadsis on tal meetrite viisi arvustusi, ülistavaid muidugi kaugelt rohkem, aga ka veendunud vastaste väike kogukond on täitsa olemas, kellega ma meelsasti liitun.

Hullumeelsuse, tervemõistuslikkuse, andekuse ja loovuse teemad kõnetavad suurt auditooriumit. Kirjutavad inimesed loodavad, et nende kaelamurdvale elukutsele heidetakse mõni päästev valguskiir. Lugejad inimesed ahmivad meelsasti pikantsevõitu või süngeid seiku kuulsuste elust.

Autor väidab, et on pool elu loovuse ja hulluse teemat uurinud, lugenud müriaadi selleteemalisi raamatuid, artikleid ja teaduslikke käsitlusi ning üritab saadud andmehulka läbikirjutamise käigus oma isiklike teooriate teenistusse panna. Jämedates joontes kõlab tema tees niimoodi: umbes 15 protsenti maailma rahvastikust on nn loovisikud (kui lugeda mõne Delfi kultuuriteemalise artikli kommentaariumit, näib sealne kontingent olevat veendunud, et "purkisittujaid" ja "tindisolkijaid" on kõvasti rohkem ja vaene tööinimene peab nende mõttetu kultuura kinni maksma). Kõik need inimesed vastavad teatud kriteeriumitele, mis võimaldavab neil üldse loojaks saada: neil on traumaatiline lapsepõlv, keerulised suhted emaga, nad peavad olema kogenud tunnet olla armastatud, neil on teravdatud vajadus piiripealsete emotsioonide järele, nad elavad teatud mõttes kaksikelu, enda tegelikku ja väljamõeldut, millele viitab ka sage pseudonüümide kasutamine. Loomine on nende ventiil, mille kaudu nad üldse eksistentsis püsivad. Teatud mõttes on nad päriselus endale keelanud tunda, oma emotsionaalse tormi valavad nad loomingusse. Nad on äärimselt haavatavad kriitika suhtes, väga ebakindlad, alalises kahtluses enda ja oma loomingu väärtuses.

Oma väidete kinnituseks toob autor Ameerika traditsiooni järgides hulgaliselt näiteid: kuidas see või teine loovisik, enamasti küll kirjanik, muude kunstivaldkondade esindajaid käsitletakse õige vähe, on oma elus ühel või teisel moel nende jutupunktidega rinda pistnud. See näidete plejaad teeb raamatust natuke midagi anonüümsete alkohoolikute pühakirja või "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" üllitise sarnast. Loomulikult otsitakse välja kõige närusemate eludega isendid: joodikud, narkomaanid, armusõltlased, mängurid, enesetapjad ja pool elu vaimuhaiglas viibinud kirjarahvas. Seda, et enamik kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid või moosekante elab oma elu loomuliku lõpuni ja ei satu kordagi ravile, seda kõneks ei võeta. Ma ei oska Rosa Montero süsteemi kuidagi paigutada selliseid kirjanikke nagu näiteks Rein Raud, Mihkel Mutt, Jaan Kross, Urmas Vadi, Tauno Vahter; või naispoole pealt: kas Ellen Niit oli täie mõistuse juures? Kas Underil oli vaimselt midagi viga, kui tema imelik mees ära unustada? Kas Margaret Atwood ei jäta täiesti hakkamasaavat muljet? Tundub, et see hullude geeniuste periood jäi rohkem 19. sajandisse ja 20. sajandi alguspoolde ja on tugevasti mõjutatud romantismi pärandist. Praegusaja kirjanik on vägagi merkantiilne isik, oma teoste müümiseks peab ta eelkõige müüma iseennast. Rosa Montero on enesemüümises samuti väga osav: on ju enamik tema raamatuid bestsellerid, kaasa arvatud käesolev teos. Tal ei ole mingit tõrget anda raamatule veel üks apetiitne lisadimensioon oma isikliku loojatee ja vaimsete vaevuste kirjeldamisega, mida ta omakorda põimib fiktsiooniga alter egost, oma varjust, tundmatust austajannast, kes röövib talt nime ja identiteedi.

Niisiis, esimene küsimus, mida minusugune lugeja peab endalt küsima, on: miks ometi tekkis mul nii tugev äratõukereaktsioon? Ei taha tunnistada tõde? Ei meeldi vaimuhaiguste ja enesetappude glorifitseerimine? Ei meeldinud raamatu stilistiline eklektika? Sest eklektiline ta on, sisaldades muuhulgas autori ühte varasemat tervikintervjuud  Doris Lessinguga ja tervet hulka katkendeid nii kirjaniku enda teostest kui ka kõiksugu noppeid teiste kirjanike tekstidest. Aeg-ajalt püütakse sukelduda teadusmaailma ja seletada, et kõik vaimne on tegelikult füüsiline häire, geneetiliselt määratud haigusseisund. Sünapsid, nendevahelised neurokeemilised sidemed jne. See, kuigi mitte liialt domineerivalt postuleeritud väide, on kahtlemata raamatu positiivne pool: vaimuks nimetatu on kehaga tuhandel eri viisil seotud ja ei eksisteeri sellest eraldi. Vaimuhaigus on samasugune nn orgaaniline haigus, nagu kopsupõletik või reuma. Vaimuhaiguste stigmatiseerimine ja nende põdejate võõristamine ei ole üheski ühiskonnas ilmselt täiesti kadunud ja vaevalt et kunagi kaobki. Ikka punub keegi sinna ümber salapärast oreooli, väidab, et täiemõistuslik ei suudagi luua.

Aga tavaline traktorist, kes kaldub samamoodi ülearu jooma nagu mõni kirjatsura, jookseb oma mõtetega ummikusse ja lõpuks tõmbab ennast oksa, mis me temaga siis peale hakkame? Pistame talle pliiatsi pihku ja sunnime looma? Üldistamine on üks hukatusse viiv tegevus. On loomingulised inimesed – pea igaüks meist, ja on vaimuhaiged inimesed. Osal loomerahvast võib olla ka mõni vaimne häire, aga sellest ei järeldu, et kõik, kes on haiged, on loovad, ega ka mitte, et kõik, kes on loovad, on rohkem või vähem häiritud sisemaailmaga. Ja pole ka üldse kindel, kas tõesti kogu looming tõukub alateadvusest, nagu Rosa Montero meile selgeks teeb. Kui palju me üldse sellest niinimetatud alateadvusest teame? Suurt tuhkagi. Päris palju lehekülgi on pühendatud kõiksugu alateadvust vabastavate droogide pruukimisele, olgu selleks siis alkohol või mõni muu teadvust muutev aine. On täiesti võimalik, et kogu see müütiline jutt sellest, et joomise maha jätnud ja korralikuks hakanud isikud ei suuda enam luua, ajab mul harja punaseks – võib vabalt olla, et mu alateadvus lööb sellise paikapanemise peale takka üles.

Ühesõnaga, raamat on maalitud liiga laia pintsliga, kohati räpakalt, siis järsku on haaratud aga peenike sulg ja hakatud sellega kuskile mingit detailipundart kribama. Kõik on segi nagu puder ja kapsad. Sellist mõttekakofooniat ei õnnestu autoril stilistiliselt ühe mütsi alla tuua, see oleks nagu juppidest kokku traageldatud, siit hargneb, sealt on õmblus lahti, pressimata on ka. Raamatu keelt on raske lugeda, sest ka see pendeldab kogu aeg eri registrite vahel ega ole üheski päriselt sujuv. Kui on suur soov lugeda kirjanike mõtteid kirjutamisest, siis isegi pisikese mõttepingutuse peale tuleb pähe mitu paremat teost: Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel", Margaret Atwoodi "Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest", Péter Esterházy  "Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest", Peter Handke "Kirjaniku õhtupoolik", või kui tahta hirmsasti uurida kirjanike eraelulisi veidrusi, siis võiks ju soovitada sellist teost nagu Javier Maríasi "Kirjapandud elud".

Rosa Montero jätaks heaga kõrvale, aga ma olen kindel, et minu raamatusoovitusrubriigis jagatud kriitiline noot ei takista ühtegi uudishimulikku selle järele küünitamast. Millest on kahju, sest päriselt head kirjandust lamab riiulitel lademetes ja keegi ei heida neile pilkugi. Kuulsin hiljuti, et raamatukogudes ei taheta Loomingu Raamatukogusid eriti laenutada, sest nende kaaned ei olevat kuigi kutsuvad. Noh, Montero raamat on saanud eestinduses igatahes täitsa kutsuvad kaaned ja seda ma ei ütle irooniaga, vaid nagu fakti.