"Eks iga inimene peab tööd tegema, mina tegin seda tööd," naeris Rummo. "Väga huvitav töö oli. Pikk aeg läks, ühelt poolt olin vahepeal juba natukene tüdinud, aga teisalt on kahju, et juba ära lõppes. Väga inspireeriv ja huvitav tegevus," selgitas Rummo.

Tõlkijat ajendas tööle teost ümbritsev aura, mis käis raamatust endast ees enne, kui Rummo raamatut oma silmaga nägi. "See muudkui levis ja levis ja ikka tõmbas endasse. See teadmine on küll varasest peale olnud, et 20. sajandi mentaliteedist on võib-olla laiemalt raske aru saada, kui mõningaid tähtsaid teoseid, kuhu see mentaliteet on tihedalt koondunud, üldse ei tunne," rääkis Rummo.

""Ulysses" on kahtlemata üks nendest teostest ja ühtlasi ka ajalooliselt võttes üks esimesi, sest on ikka küllaltki möödunud sajandi alguses kirjutatud," lisas ta.

Rummo leidis, et kuigi "Ulysses" oli omal ajal justkui läbimurdeteos, siis samas oli see ka sujuv jätk juba käe soojaks kirjutanud Joyce'i varasematele teostele. "See on ka huvitav näide sellest, mismoodi moodsate aegade mentaliteet ei kuku kuskilt taevast, vaid läheb ikkagi sujuvalt üle ühest olekust teise ja kõik varasem käib temaga kaasa. Teravaid murdeid ja teravaid revolutsioone tegelikult ei ole," tõdes Rummo ja lisas, et mistahes revolutsiooni seest leiab lõpuks üles viisi, kuidas see on varasema jätk. "Võib-olla vastanduv jätk, aga igal juhul jätk," lisas ta.

Joyce'i suurima teose puhul on ehk juttu rohkem kui selle lugemist ning seda peetakse ka raskesti loetavaks. "Mind üldse hirmutab kui mistahes asjadele lähenetakse eelarvamusega ning kirjandus- ja kunstiteoste puhul veel eriti. Võta lihtsalt kätte ja hakka otsast lugema. Kõige parem on olla nagu kuu pealt kukkunud – ei tea enne midagi, pole midagi kuulnud, muuhulgas ka seda, et oleks hirmus keeruline või, selle raamatu puhul, erilist eruditsiooni nõudev," rääkis Rummo.

"Võib täitsa rahulikult lugeda nagu juturaamatut ja kui siis hakkab kuidagimoodi ärritama, et ühele või teisele kohale ei saa päris pihta, sest ajaloolisi või filosoofilisi taustu ei tunne, aga tahaks saada, siis on alati võimalus taustu vähehaaval tundma õppida ja jälle edasi lugeda," muigas Rummo.

Väljaannet koostades otsustati koos kirjastusega, et reaaluste märkmete ja kommentaaridega liiale ei minda, sest Rummo sõnul on raamat mõistetav ka siis, kui kõike, millele tekstis viidatakse, ei tea.

"Aga eeskätt tahan ikka alati öelda, et ta on lõbus raamat. Lõbus, elav, inimkonna ja inimese suhtes heatahtlik, erilisel viisil intellektuaalselt südamlik ja kõik sellised kummalised asjad. Loetagu rahulikult," lohutas Rummo.

Raamatu toimetaja, Märt Väljataga on ka ise Joyce'i teosest 1990. aastate algusest kolm peatükki tõlkinud. "Ma Märdi tõlkeid tean sellest ajast, kui need tekkisid. Need on huvitavad ja head, aga mina tegin teistmoodi. Oleme varemgi koos töötanud, saame üksteisest poole sõna pealt aru ja väga meeldiv protsess oli," rõõmustas Rummo.