Andrus, sa käisid just oma kodukandis Kokoral uue raamatu jaoks tõukejõudu kogumas. Kuidas see käib? Koputad lihtsalt ustele ja räägid inimestega?

Kokora kandis ma paljusid tean ka. Mind tuntakse seal ja siis kuna nad mind tunnevad, siis jah, ei ole seda probleemi, et inimesed oleksid kinnised. Ma ikka käin seal inspiratsiooni ammutamas. Kusjuures need "Au kolhoosikorrale" raamatu lood sain kõik sealt. Kuna seal möödus 20 aastat mu elust, siis see kant on mulle kallis. 

Aga praegu elad sa ju tegelikult hoopis Hiiumaal, mis on täitsa teises Eesti otsas. Kas Sa meelega läksid kodukandist nii kaugele ära? 

Ei, teadlik see vist ei olnud. Kui ma olin väike poiss, siis mulle meeldis alati vaadata TV3 uudiseid. Ja alati just ilmateadet. Ja ma vaatasin, et meil Kokoral on lumi ja külm ja saartel on plusskraadid ja sajab vihma. Alati oli nii. Lumi mulle ei meeldinud ja siis ma mõtlesin, et tahaks kolida saartele. Mitte kunagi küll konkreetselt, et koliks Hiiumaale, aga ma olen saanud aru, et soovid ikka täituvad. Ja mul on neid veel olnud, mis on täitunud. 

Kui sa praegu tagasi mõtled, siis milline su lapsepõlv oli? Pigem vist õnnelik?

Ikka jaa. Hästi palju oli loodust ja metsi, kolamist põldude peal. Selles mõttes mul on tunne, et mu lapsepõlv oli rõõmsam tänapäeva laste lapsepõlvest. Rõõmsaks muutis ka see, et meil olid loomad. Üldse on tore, et kui sul on talu ja seal on loomad, keda vaadelda ja kellega tegeleda. Meil oli lehm, vahepeal isegi kaks. Ja lambaid ja kanu.

Lapsepõlv tundub lapsepõlves alati nii pikk, et tahaks juba suureks saada ja ei taha seal koolis käia. Ja saaks juba kodust välja. Aga üks hetk saadki välja ja tunned, et tegelikult oli ikka väga hea seal kodus.

Ma kusagilt lugesin, et sa tahtsid lapsena Kokora raamatukoguhoidjaks saada.

Tahtsin küll, jaa. See oli mul suur soov. Kunagi oli Kokora raamatukogu ja oli Kokora mõis, raamatukogu oli vanas mõisahoones.. Mulle meeldis see vaikus seal. Mulle tundus see maailma parima töökohana. Aga noh, nüüd pandi see ka kinni. 

Oh kui kahju. 

Ega sul külm ei ole? 

Ei ole. Ma jäin hommikul Tartus vihma kätte, praeguseks olen ära kuivanud juba. 

Ah, sa tulid Tartust. Ma oleks võinud su Jõgevale kutsuda. Ma alati tahaks, et kõigil oleks hea. Et ei peaks nägema minu pärast liiga palju vaeva. 

Ma pidin tulema niikuinii. Ära muretse. Aga igatahes – suur lugeja olid sa juba lapsepõlves. Aga kirjutama hakkasid ikka juba täiskasvanueas?

Ikkagi põhikoolis juba. Ma mäletan, et mulle meeldisid väga näiteks Tšehhovi novellid. Ja Tarzani lood meeldisid. Ja ma püüdsin ka siis sarnaseid jutte luua. 

Kuidas välja tuli?

Kusjuures mul ei ole neid säilinud, kuid mul on tunne, et need tulid hästi välja. Ma ei saa selles mõttes kontrollida, sest mul neid ei ole.

Aga põnev on ju luua midagi. Kas kirjutad või lood muusikat, aga tunned, et teed miskit valmis ja  mõnus on. See oligi see valdav tunne. Et luua pilte. Ja see mulle meeldis juba siis. Sel momendil ka, kui ma sellise Tšehhovi-laadse loo sain valmis. 

Kas minajutustaja on kogu aeg su tekstide keskmes olnud?

Ma olen püüdnud ikkagi kolmandas vormis ka, aga ma ei tea… Mul on see probleem, et mind sageli ei kõneta need lood, kus on väljamõeldud või on liiga… (pikk paus)

Kunstlik?

Jah, kunstlik jah. Ja mulle tundub, et mina-vorm on põnevam. Aga olen mõelnud, et millalgi tahaksin proovida sellist stiili, kus on väljamõeldud hääli ka. 

Kui sa minajutustajana kirjutad, siis kui palju päriselt sind ennast nendes tekstides on? Või see minajutustaja on ka rohkem ikkagi nagu tegelane? 

Nii ja naa. Mind on seal nagu palju, aga samas ma tunnen, et kui ma kirjutan, siis tuleb nagu teistsugune hoog peale. Ja sinna teksti saab palju nalja ja saab miskit, mis sünnibki sel momendil ja mis ei ole tegelikult mina. See on nagu mask või … 

See tunnetus on väga teistsugune. See olen mina, aga samas ka selline vorm, mille ma võtan. Ma olen mõelnud, et see ikkagi päris mina ei ole. Ma kehastun kellekski. Hoog on sees ja see kehastumus tuleb mu peale. Ma arvan, et see on palju ikkagi seotud inspiratsiooniga. Et see tuleb peale…

See ütlus, et "vaim tuleb peale", on täitsa päris asi. 

Ka seda. Kõik, mis me teeme, on tegelikult ju vaimne. Rääkimine, kirjutamine, loomine. See kõik, mis me loome. Isegi maja ehitamine on mu meelest vaimne. Kui seda mõistad, siis see on päris sügav teadmine. Aga sellest on sageli raske teistele rääkida. Või seda näidata. Selleni peab jõudma ja kindlasti see tunne minu sees ka veel kasvab. 

Aga jah, et kui palju mind on neis tekstides. Arvustustes ka öeldi, et nagu olen mina ja ei ole ka. Siis ma tundsin, et see ikka ei ole mina. Pigem ei ole. 

Kui palju sa loed arvustusi?

Kunagi lugesin palju, aga praegu on tööd nii palju. Kõiksugu töid on nii palju, siis ma ei loe. Ei ole enam aega üldse.  

Mina olen lugenud, et sind ikka ja jälle võrreldakse Õnnepaluga. Te saate hästi läbi ka. Kui palju sa ise tunned, et te vastastikku üksteise loomingut mõjutate? 

Jah, kindlasti mõjutame, aga ma olen mõelnud, et meil on ikka vähekene teistsugune tunnetus ka samas. Et päris sarnased ei ole. Tõnu oskab kirjutada palju loodusest ja see mulle nii meeldib. Ja ta on ikkagi tugev mõtleja. Mina tunnen, et ma selleni ei pürgi ja ei suuda ka pürgida. Tõnul mõte käib hoogsalt ja väledalt. Ma olen pigem tundleja. Jah. Mulle on tunded tähtsamad. Mu meelest me väga sarnased ei ole ikkagi. 

Mida sa tahaksid, et see, mis sa kirjutad, lugejaga teeks? Või kas sa üldse mõtled sellele?

Üldse ei mõtle tegelikult. Mõtlen, et kui kirjutan, siis peab meeldima endale ikka ka. 

Jah. Miks ma küsin, on lihtsalt, et kui mina sind loen, siis sa räägid väga palju sotsiaalsest ebavõrdsusest ja nii-öelda päriselust. Paljud elavadki meie riigis vaesuses. Ma ise tunnen ka tihti, et kui keegi hakkab tähtsalt kuskil raadios rääkima miinimumpalgast, aga pole viimased 20 aastat tundnud kedagi, kes miinimumpalka saab, siis ma tahaks kedagi kägistada. Kas sa ise ei mõtle sellele, et need tekstid on natuke nagu maailmaparandajalikud ka? Et tuua seda tänase Eesti reaalsust inimestele vähemalt raamaturiiuli kaudu koju kätte? 

Jah, äkki see mõju on. See pilt Eestist oli üksvahe selline, et meil kõigil läheb väga hästi. Ja see tekitas selliseid lisamõtteid, et päriselt ju seda ei näe. Ja tahaks näidata kasvõi killukest seda poolt ka, mis ei ole nii hästi. Ma arvan, et kui meil isegi oleks Eestis kõik hästi, siis ma ei kirjutaks neil teemadel. Ju need on siis teemad, mis tekitavad tundeid, valu, trotsi. Ja sa tahad seda välja saada kuidagi ja valad sellistesse vormidesse. 

Mart Juur kirjutas nii toredasti "Au kolhoosikorrale" kohta, et see on teos kategooriast, mis Kaja Kallasele ei meeldiks, sest pole euroopalikku vaibi.

See mulle ka meeldis väga. Ma juhuslikult just olin telekat vaatamas ja see oli väga juurelik nali jah, ja väga hea. Olen saanud vähekene nii-nimetatud lugejakirju inimestelt ka. Kirjutavad näiteks Võrumaa papid. Neile läheb selline kolhoosivärk korda. Meestele vist meeldivad need teemad. Naised ei ole väga kirjutanud. Aga jah, vanad kolhoosnikud, neid see raamat on väga kõnetanud ja pigem on need kirjad alati sellised, et vot oli kena periood ja maal oli tööd ja poode oli palju ja sidejaoskondi ja... See on põnev jah. 

Kokoralgi oli kunagi pood ja raamatukogu ja meeskoorid ja naiskoor. Mulle meeldib see mõte, et kolhoosikeskused hoidsid vähemalt küla üleval. Nüüd on ikka mõned piirkonnad, mis on täiesti ära kolgastunud. See mõte mulle meeldis, et kui kolhoose ei oleks olnud, siis äkki oleks külad juba kiiremini välja surnud. 

Paistab, et sa oled ikka väga oma kodukoha patrioot. Sa oled Kokora kandist ju lausa sellise pea 500-leheküljelise paksu raamatu kirjutanud. 

Kodulooraamatu jah. Veel on tegelikult plaanis. See on selline tõbi, millest ei saa lahti. Sa saad lugusid teada, saatuseid teada. See on sama põnev kui romaan. Need lood on su sees ja sa kannad neid ja mõtled nende inimeste saatuse peale. Kohe ei mõista neid kõiki, paned pildi kokku alles aastate pärast. Kodulugu on mu meelest hästi põnev. Ta õpetab empaatiat ka. Alguses ma ei tundnud seda sidet teiste inimeste lugudega, lihtsalt korjasin ja kogusin. Aga vaikselt saan vanemaks ja tajun neid lugusid teistmoodi. Tekib selline side. Et kunagi on need lood kadunud, aga minu sees on nad alles. Ja siis ma olen justkui nende lugude kandja või pärija. Pärin need lood ja kellegi saatused, mõtlen nende peale ja see on põnev. Annab mõistusele tööd ja südamele rõõmu. 

Ja kodulooga paralleelselt sünnivad kirjanduslikud lood ka. Seal on materjali ikka palju ja nad kulgevad rööbiti. 

Sa oled öelnud ka, et töötad justkui kahes vahetuses. Öösel ja päeval. Kuidas su elu siis praegu välja näeb? 

Kui ma varem ei saanud palka, siis oli ikka nii, et päeval olid päevatööd. Ma ei kirjuta päeval. Siis on neid hääli nii palju. Kajakad, varesed ja on vaja tööd teha ka maal. Kui on talu, siis sa pead niitma ja puid tegema. Maal on ikka hea. Linna ma ei koliks. Linnas ma ei saa vaimselt hakkama. Hakkab vastu. 

Sa oled kirjutanud ka kusagil, et füüsiline töö annab jõudu juurde. 

Annabki! See on põnev, et kui teed tööd, siis see annab jõudu ka. Päeval on jah maatööd ja suvel on vaja suplema minna. See on ka hea töö (naerab). 

Ja kui pimedaks läheb, siis hakkad kirjutama? 

Jah, kirjutan siis, kui vaikne on. Kuskil kella kümnest õhtul alustan ja sageli kirjutan umbes viieni hommikul, kui läheb juba valgeks. Ja kui ma varem palka ei saanud, siis mul on meeles, et läksin magama sageli siis, kui kõik juba hakkasid tööle minema. Mäletan, et läksin vahel magama ja mõtlesin, et näe, Tallinnas juba trammid sõidavad. Ja siis magan kuskil kümneni ja jälle päev ja jälle töö. 

Ja ega need vanad kolhoosnikud ei saanud ju ka kaua magada. Neil olid lapsed ja lastele oli vaja nõeluda riideid ja magama nad said alles kell kaks öösel. Nad on mulle rääkinud ka sellest. Ja tööle oli lauta vaja minna juba kella viieks. Selles mõttes olen ka nagu kolhoosnik (muheleb).

Aga kui kirjutad ja lood, siis see on põnev. Annab jõudu ka. 

Sa mainisid ka, et nüüd sa saad kirjanikupalka. Oled pigem alati olnud tagasihoidlik ja mitte ise kirjanikuna esiplaanil. Kuidas see kirjanikupalga saamine sind mõjutanud on? 

Mulle jah, sildid ei meeldi. Ma ei tunne ennast tähtsana, aga kindlasti on neid ka kellele meeldib, kui teda peetakse kirjanikuks. Aga palgaga… sageli on asjadega nii, et kui sul teda ei ole, siis on põnev ja väga tahad saada. Ja kui saad kätte, siis… 

Kui ma sain kirjanikupalga, siis oli mul ikka väga hea meel ja uskumatu tunne. 

Kas on mingi teistmoodi pinge ka peal? Et ma pean nüüd hakkama avaldama.

Selles mõttes pinget ei ole, aga… (pikk paus).

Olen mõistnud ka seda, et sageli ikkagi ka nälg ja puudus on see, mis paneb mind kirjutama. Palk on küll hea, annab kindlustunnet kindlasti. Nii et aitäh! Ja mul on juba varem midagi ka sellise tundega kirja pandud, et ehk õnnestub varsti avaldada. 

Mis plaan on? Anna natuke aimu!

Ikka Kokora kandist. Mulle meeldib see kiht, kui kolhoose ei loodud veel, aga oli see sõdade periood. Tulid sakslased ja venelased ja mulle meeldib see mälestuste-kiht, et mismoodi need uued võimud tulid ja mismoodi nad läksid ja millised lood jäid neist maha.

Ma tunnen, et miskit sealt tuleb. Ta veel päris vormi ei ole võtnud, aga palju on mustandit kirjas. Ja ma olengi nüüd mõelnud, et pean millalgi käsile võtma ennast ja selle kokku kirjutama. See on üks teema. Aga seal on paar liini veel ja ma ei tea, milline neist veel kandvamaks jääb. 

Kokora on sulle ikka põhjatu kullavaramu. 

Jah, olen ka seda mõelnud, et tuleb olla ikka kannatlik. Olen ju kodulooga kokku puutunud vist juba 11 aastat ja vahepeal mõtlesin, et loobun. Sest Hiiumaalt on pikk tee käia ja.. aga see tunne jäi ikkagi sisse ja nüüd käin seal nagu kummitus.

Tuleb olla kannatlik. Kunagi, kui kolisin Hiiumaale, siis ma püüdsin seal ka uurida seda kõike vana, mis seal on. Kõik need lood ja paigad, mida on ju ka seal väga palju. Kuid siis ma ikkagi tundsin, et Hiiumaal on küll ilus loodus ja toredad teistmoodi meretagused lood, aga süda on mul ikkagi Peipsimaal ja sinna ta jääb. 

Kui sul uus raamat ilmub, siis sa just Viru keskusse seda tavaliselt esitlema ei tule. Intervjuusid ka väga tihti ei anna. Miks sa nii eraldunud oled?

Ei tea, jah. Meeldib vist, ma arvan. Ma lugesin kord noorukina üht lehte ja seal oli üks põnev inglise kirjanik. Nimi ei ole küll meeles. Ja mulle meeldis see mõte, et ta ei näidanud ennast sageli. Ja ma siis mõtlesin, et tahaks ka selline olla.

Ma sageli tunnen, et mul ei ole midagi öelda. Kõik on raamatutes öeldud. Tunnen, et ma elan raamatutes ja siis ma ise muutun üha vaiksemaks ja raamat on see koht, kus ma saan rääkida. Ma ei tea, miks see on niimoodi.

Sageli, kui on kutsutud, siis ma tunnen, et ma ei oska midagi rääkida. Midagi pole öelda. Ja kui ei ole, siis mis sa ikka ütled. 

Sa ei pea muidugi vastama, kui ei taha, aga sa ütlesid enne, et tulid just ema juurest. Ema on väga oluline tegelane su raamatutes. Mis ta ise nendest arvab?

Tead, ma ei ole talle… üldiselt ma olen keelanud tal oma raamatuid lugeda. 

Peab ta ka kinni sellest keelust?

Jah. Peab küll. Ma ei ole koju kunagi viinud oma raamatuid. Nüüd ma selle kolhoosiraamatu küll viisin, sest sellest ma tunnen palju rõõmu. Sellel tuli kordustrükk ka ja siis ma olin väga rõõmus ja viisin. 

Aga näiteks "Ema tuba"?

Seda ma ei ole julenud viia, jah. Õed on ka küsinud, et kas saaks ka lugeda. Raamatupoes ei ole enam. Ja ma ei ole viinud. Ma kardan, et nad ei mõista. Seal peab ikkagi mõistma, et see on huumor ja nali ja kõik on natuke ikkagi väljamõeldud.

Just hiljuti oli, et ema käis oma sõbrannadega sünnipäeval ja sünnipäevalaps oli raamatukoguhoidja ja siis hakkas seal kõikide ees küsima minu ema käest, et tema luges minu raamatut ja mis jutt see on, et mina tahan ema maja põlema panna. Ema ei olnud kuulnud ja ei olnud lugenud ja ta oli šokis. Ja kui ta sünnipäevalt tuli, siis ta küsis, et mis jutt see on, et ma tahan tema maja panna põlema. Ja siis ma laveerisin, et see on raamat, see on ju väljamõeldud ja üle võlli. 

Aga siis ma mõtlesingi, et kui raamatukoguhoidja ei mõista, siis ma emale ka pigem ei too seda raamatut. Eks sageli on raamatute sees palju ka seda, mis on meie lähedastele ja naabritele tuttav ja võib solvata. Lugeja, kes autorit ei tea, see kindlasti ka ei solvu. Kuidas see nali on, et kui sa ei taha raamatusse saada, siis ära kirjaniku seltskonnas midagi räägi.

Seega jah, ma ei ole emale seda raamatut viinud. Olen kartnud,  et mis siis, kui ta ei mõista. 

Ütlesid, et raamatuga "Au kolhoosikorrale" oled sa ise väga rahul. Eks ikka tavaliselt ju viimane on parim. Milline sinu jaoks peab üks hea raamat olema?

Millised mulle meeldivad? Ta peab ikka tugeva sisuga olema. Ja kuna olen valdavalt ise lõbus ikkagi, siis mulle meeldivad ka naljakad ja üle võlli raamatud. Teinekord on kurvad lood head. Raske on öelda. 

Mis sa siis teed, kui sa ei kirjuta? 

Siis ma loen palju. Mul on Hiiumaal ikkagi maja raamatuid täis ja pööning ja lakk. Kõik paksult täis. Sageli ei saa uinuda ka, kui ma ei loe. Mõnus on, kui võtad raamatu lahti ja loed miskit. Mu lugemisnälg on ikka nii suur.

Mis sa viimati lugesid, mis oli hea?

Mulle sattusid näppu Maksim Gorki "Muinasjutud Itaaliast". Mulle Gorki on ikka meeldinud. Millegipärast alati loen juunikuus Gorkit. Juunis tuleb selline sisemine tunne, et peaks lugema jälle midagi temalt. Tema lapsepõlve lood ja... Ta meeldis mulle juba siis, kui keskkoolis olin. 

Hakkab vist sadama...

Me võime kuhugi varju minna. Ma loodan, et sa ei ole läbi külmunud?

Ei ole, ei ole. Ma loodan, et sa ka ei ole. 

Ja suur eurovisiooni fänn oled sa ka?

Jaa, olen küll jaa. Ma nii suur fänn ei ole, et ma…

…teaks, kes võitis aastal 1997?

 Jah. Seda ma ei tea. Aga ma raadiot väga ei kuula. Selle asemel on internetis selline nagu ESC Radio ja see on hästi hea. Sealt tuleb 24/7 häid klassikalisi eurolugusid. Ja see on mõnus maikuus vaadata neid saateid ja kuulata raadiot.

Sageli ma teen tööd nii, et ESC raadio käib mul väljas. Seal reklaami ei ole ja kõik need lood on tuttavad, nagu vanad sõbrad, juba kuskil lihasmälus. Need teevad tuju alati rõõmsaks. 

Kas sa luulet ka enam praegu üldse kirjutad? 

Mul on miskit koos vähekene küll, aga pigem praegu mitte. Mulle ikkagi meeldib proosa. Olen sellel lainel. Aga äkki tuleb ühel hetkel mingi luulelaine jälle.

Eks see on ka nii, et kui neid salme punnitada, siis ei tule midagi välja. Ma praegu mõtlen, jah, pigem nende lugude mustandite peale, mis mul seal juba koos on. Et kuidas neid muuta ja valmis kirjutada. 

Mis teemad su enda jaoks kõige tähtsamad on või mida sa tunned, et ikka veel on eesti kirjanduses vähe? Sedasama vaesust ja ebavõrdsust ei ole just kuigi palju kirjanduses näidatud. 

Pigem on seda vähe, jah. Mulle meeldiks küll, kui seda oleks rohkem. Ausust või siirust. Et ei ole niisama sellist peitmist. 

Sinu stiili on nimetatud ka uussiiruseks. Kuidas sa ise suhtud sellesse?

Mu meelest võiksid kõik väheke siiramad olla. Siis oleks äkki maailm parem ka. Seda sõna on kasutatud teinekord ka nagu sildistamise või halvakspanuga.

Et justkui siiras ja naiivne käivad kokku?

Jah. Mõnele see meeldib, aga mõnele meeldib keerukam tekst ja peidetud mõtted. Aga ju ma olen selline ja ju need autorid, keda ma olen ka lapsena lugenud, on ka olnud sellised, kellega on mu enda mõtted haakunud rohkem. Kes on ka olnud sellised siirad.

Mu jaoks on see alati olnud põnevam. Ma ei tea, mulle üldiselt ei meeldi mõelda välja keerukaid konstruktsioone. 

Sa kunagi ütlesid, et tahaks Carl Robert Jakobsonist ja tema Kurgja talust kirjutada. 

Jaa. See on jube lahe koht. See on mulle alati meeldinud. Seal on laiad jõed ja talu ju peab olema ikkagi jõe kalda peal. Kõik see kant, need metsad, Sakala tee. Ma ikka igal aastal korra püüan seal käia. See on juba selline püha paik, et sinna peab ikka ja jälle tagasi minema. Ja üldse Eesti muuseumidest on ta üks kõige kenamaid. Mulle väga meeldib.

Olen käinud muuseumides küll ja veel, aga seal mulle ikka väga meeldib.

Miks Kurgja? 

See sai alguse sellest, et minu meelest oli väga põnev mõte, et Jakobsonil on ju perekonnakalmistu. See mõte, et ei ole inimesed maetud suvalisse surnuaeda, vaid on tehtud perekonnakalmistu. Ja ta on seal rabas, kuuskede vahel. Ja vesiveskid mulle meeldivad väga.

Lisaks kõik see Jakobsoni lugu – olen püüdnud kõik tema teosed läbi lugeda. Ta oli tollal hästi moodne mees, see talu on ka suur ja moodne. Siiamaani on Kurgja mu kõige lemmikum muuseum. Kui mul oleks endal talu, siis ma tahaks ka, et seal oleks selline suur jõgi ja naabertalusid lähedal ei oleks. 

Kuidas praegu on, kas sa mõtled selle peale, et võiks olla oma suur talu?

Ma ikka olen mõelnud. Vahepeal mõtlesin, et lambad on tegelikult nii nunnud. Või kanad. Aga Hiiumaal on ka rebaseid palju ja siis sa pead mõtlema ka selle peale, et sa ei kasvata ainult endale, vaid endale ja rebastele, kullidele ja nirkidele. 

Ma väheke ikkagi mõtlen, et kui talu oleks, siis talus peavad ikkagi loomad ka olema. Aga praegu on ta ikka pigem fantaasia. Ma vahepeal olen mõelnud ka, et kas kolida äkki linna. Siin on ju lähemal kõik... kino ja teater. 

Aga samas kirjutamise mõttes, siin sa vist öösel täielikku vaikust ei saa kuidagi kätte. 

Nojah, ma ei ole ikkagi linnatüüpi. Tõnuga ka rääkisime, et peaaegu kõik kirjanikud on ju linnas. Maal ei olegi ühtegi kirjanikku enam. Ma siis olen.

See rebaste ja kullide jutt tuletas meelde, et sa kohtusid hiljuti karuga, jah?

Jaa, nüüd hiljuti Peipsimaal. Aga mind on karu kunagi ka taga ajanud. Mul on see päev meeles. 11. juuni 2010 oli see. Ma läksin Peipsimaal meie metsa ja seal metsa taga oli selline kinnikasvanud võsane maa. Ja kuulsin siis looma urisemist ja mõtlesin, et äkki on metssiga. Seda ma ei karda. Aga siis nägin korraga ümmargusi kõrvu ja kohe mõistsin. Ja ta jooksis mu poole. Ta oli ikkagi piisavalt kaugel ka ja möirgas mu peale.

Mäletan, et keerasin hoo pealt ringi ja jalad oli korraga nagu pakud. Püüdsin joosta ja kukkusin sinna pikka rohtu maha. Ja peast käis läbi mõte, et siia ma nüüd jäängi. Aga ma ikkagi püüdsin joosta nii palju, kui suutsin. Et saaks metsast välja, see oli peamine mõte. Ja ma mäletan, et ma jooksin ja tagasi ei vaadanud. Mõni on küsinud, et miks sa pilti ei teinud. Aga mul ei olnud aega küll pilti teha (muheleb).

See oli väga palav päev, aga mul olid veel kaks tundi külmavärinad. Surmahirm on vist see tunne. Surmahigi oli peal. Väga kummaline tunne oli. Ja siis ma ei julenud kümme aastat enam meie oma metsa minna. Alles 2020. aastal külastasin neid paiku uuesti.

Aga nüüd, kui me Tõnuga Muraka rabal käru nägime, siis oli see selline väiksem karu. Kohe, kui ma teda märkasin, siis hakkasin tegema häält, et ta ei tuleks lähemale. Hiiumaal mulle meeldib käia marjul. Ja mulle meeldis see mõte, et karusid seal ei ole, et neid ma seal ei kohta. Aga nüüd pidi neid olema seal kaks ja ma ei tea, kas julgengi sel suvel metsa minna.

Teisi ma ei karda, aga karuga, kui tal on pojad ka, ei taha ikka kohtuda. 

Sul vist seal teravatest elamustest puudu ei tule. Muuseumit sa mainisid. Aga kino ja teater on tõesti sinu juurest üsna kaugel. Kui palju sa selliseid asju üldse oma ellu vajad? Kui palju sa näiteks uudiseid vaatad?

Ma vahepeal vaatan ikkagi. Sealt saab jällegi kirjanduslikke mõtteid ka. Peab ikka natuke kursis olema, mis maailmas toimub. Ja teater – mul vahepeal oli periood, kui ma käisin hästi palju. Aga praegu ei käi. Hiiumaalt on pikk tee käia ikkagi. 

Nii et ikkagi raamatud. 

Raamatud nagu täidavad nagu kõik rollid. Maal peab sellega leppima. Teater on kaugel, siis loed raamatut. Ja õnneks on mul neid palju. Ja neid saab ka öösel lugeda.

Me oleme ootamatult juba üle tunni aja jutustanud. Lõpetuseks, Andrus, sul on varsti sünnipäev. Kas sul on mingeid sünnipäevasoove?

Mul on alati hea meel, kui sünnipäev saab läbi. Kui see päev on möödunud, siis on kohe nii hea tunne. Aga selles mõttes mulle meeldib vanemaks saada, et ma ei ole selline… No ma olen kohanud ka inimesi, kes kardavad vanemaks saada, tulevad kortsud ja ja siis on neil kohe paanika. Et mul on pigem hea meel sellest.

Mulle meeldib vanemaks saada. Ma tunnen, et muutun leebemaks ja rahulikumaks. Ja targemaks ka. Tuleb ikka vanusega rohkem nutti pähe. Aga kui see päev käes on, siis mulle meeldiks, et see päev saaks kohe otsa. Sünnipäev on tore ainult siis, kui oled laps. Ma ei ole väga peopidaja ka, kellele kohe meeldiks kutsuda, et laud on lookas. Õeke mul on selline. Kui temal on sünnipäev, siis talle meeldib inimesi külla kutsuda ja asju korraldada. Ma alati mõtlen, et selleks on ikka väga suurt jaksu vaja. Ja eks see on ka omamoodi põnev – olla peoperemees või perenaine. 

Jaa. Ette ei tohi soovida, aga palju õnne ikkagi! Ma võiks lobiseda sinuga siin õhtuni välja. 

Jaa! Kui sul veel on küsimusi, pane kas või meili peale. Kirjutame!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.