Algklassides pidasin oma sünnipäeva nii, et kutsusin sõbrad ja klassikaaslased endale külla. Ema tegi torti, istusime suures toas ümber laua ja pärast mängisime minu ja venna toas ringmänge. Viimane selline pidu toimus vist siis, kui ma sain kümneaastaseks. Sest umbes sel ajal, kui ma sain kümneaastaseks, hakkasin aru saama ühiskonnast ja selle toimimisest. Sellest, et leidub ilusaid ja mitte nii ilusaid kodusid. Ühel hetkel ei tahtnud ma enam sõpru külla kutsuda. Ei tahtnud sünnipäeva pidada. Ei tahtnud pärast kadri- või mardijooksmist sõpradega meie pool komme laiali jagada. Ei tahtnud, sest häbi oli. Koduhäbi. Vaesushäbi. Seesama tunne, mille pärast minategelane Andrus Kasemaa romaanis "Ema tuba" oma ema kodu põlema panna tahab.

Ei, selle raamatu peategelane ei ole haigete fantaasiatega püromaan ega oma vanemaid vihkav kurikael. Ei. Ta on täiesti tavaline Eestimaa inimene, kes on kasvanud vaesuses ja kes lihtsalt tahab oma kallile emale pensionipõlveks natuke paremat elu. Nii ei tundugi ühel hetkel enam tohutult halb mõte ema maja põlema panna, sedasi väikene kindlustuspettus korraldada ja lasta kindlustusseltsil emale uus, ilus ja korralik maja asemele ehitada. Et emal oleks mõnus pensionipõlv ja vaesuse ring lõpuks murtud.

"Peale põlengut, kui kindlustusselts hakkab su maja taastama samale vundamendile, siis saad lauda asemele tellida toad suurte klaasakendega. [—] Vaevalt nad seal seltsis nii tähenärijad on, et ütlevad: Ei-ei, tube sinna ei saa, vaid ehitame teile sinna tagasi lauda, jänese tühjad puurid ja kanasitased õrred paigaldame ka tagasi, ja üldse ehitame teile kõik samasuguse, nagu teil enne oli." (lk 60)

Kasemaa mängib maja mahapõletamise mõttega mõnuga. "Ema tuba" paistab olevat kirja pandud muigega suunurgas, mõjudes parajalt küüniliselt, kuid ka parajalt valusalt. Autor rändab ilusasse tulevikku, kus ema elab juba uues majas, ning mängib läbi erinevaid stsenaariume: mis saab näiteks siis, kui keegi juhtub süütamist pealt nägema, või kuidas annaks kindlustusinspektorile maha müüa mõte tellida emale uus mööbel väikesest Itaalia pereärist. "Ema tuba" ajab kohati homeeriliselt naerma ja toob järgmisel leheküljel juba pisara silma. Sest see tunne, millest Kasemaa tulekahjufantaasia tõukub, tuleb ilmselt paljudele tuttav ette.

"Lugesin just hiljuti lehest, kuidas iga kümnes eestlane tunneb enda elamise pärast koduhäbi. Oojaa, tuttav tunne!" (lk 56) Jah, selline uuring on tõepoolest ilmunud!¹ Eksperdid ning uuringut kajastav ajakirjanik seostavad koduhäbi küll peamiselt koroonapandeemia, Zoomi-koosolekute ja Instagrami-kadedusega. Ja küllap ei ole see ka vale. Mäletatavasti osutusid ju pandeemia ajal hitt-toodeteks võltsraamaturiiulid, mille sai veebikoosoleku ajaks endale mugavalt selja taha sättida, et kolleegid ikka näeksid, et tegemist on intelligentse inimesega. Ja eks võib ka kodusisustuse kontosid jälgides üsna lihtsasti tulla tunne, et minu kodu on teistest koledam, hallim ja väiksem.

Aga Kasemaa kirjeldatud häbi, näib mulle, on midagi teistsugust. See ei ole "appi, riidekuhjad ja pesemata nõud" tüüpi häbi. See on sügavam. See on nii sügav, et ühel hetkel arutleb minategelane, et äkki ta ei oleks üleüldse gei, kui ta oleks rikkam olnud ja lapsepõlves julgenud tüdrukutele läheneda. Kui ta ei oleks häbenenud oma kodu, iseennast ja oma vaesust.

"Mis siis, kui kutt saab teada, et ta on vaene… mis siis, kui kutt ei armasta teda siis enam ja jätab ta maha? [—] Ta ei teagi, kumb on hullem, olla gei või olla vaene. Kindlasti vaene! [—] Seksuaalsust saab veel varjata, vähemalt võõraste inimeste eest, aga vaesust nii kergesti ei peida." (lk 21)

Tõesti, vaesusega tuleb lihtsalt leppida. Pea veerand Eesti inimestest elab suhtelises vaesuses ja see arv on tõusuteel.² Kodusid, kus tapeet koorub seintelt, aknad lasevad koledasti tuult läbi ja torud on nii roostetanud, et vannivesi jookseb põrandale, on Eestimaal küll ja veel. Nende kodude elanikel tihti ei ole lihtsalt raha, et selliste muredega tegeleda. Elada ju saab, järelikult tuleb raha kulutada olulisematele asjadele – näiteks toidule. Muidugi elavad nad enamasti väikestes linnades, asulates, ääremaal.

Mulle ei meenunud oma koduhäbi enne, kui Kasemaa raamatut lugesin. Võib-olla ei olnud ma seda kunagi isegi teadvustanud. Võib-olla ei osanud sellele lihtsalt nime anda.

Meie perekond ei olnud minu meelest vaene. Saime ju vennaga käia klassiekskursioonidel. Saime sinna taskurahagi kaasa. Poest ostsime küll Säästu kohukesi ja otsisime kollaseid silte, kuid see tundus nii loogiline, et minu lapsemõistuses ei olnud teistmoodi üleüldse võimalik. Elasime kahetoalises üürikorteris. Elutoadiivan käis lahti, seal magasid ema ja isa. Minul ja vennal oli kahepeale oma tuba.

Kui venna käest nüüd, aastaid hiljem, küsisin, kas tema mäletab koduhäbi, ütles ta, et ei. Pigem oli kitsas ja sellepärast ei olnud mõtet sõpru külla kutsuda. Mina aga mäletan väga konkreetseid asju, mille pärast ma ei tahtnud külalisi kutsuda. Kitsas oli toona ju kõigil. Aga mul oli häbi, sest meie kodu oli kole. Meie asjad olid koledad ja vanad. Värv oli ukselt maha koorunud, linoleum lainetas. Vannist ei saanud vett korraga ära lasta ilma, et kogu vannitoapõrand oleks ujunud. Vanemad rääkisid alatasa, et on vaja remonti teha, aga raha ei ole. Kui minu ja venna tuppa pandi uus tapeet, oli see äraütlemata suur sündmus.

Kasemaa kirjeldab neidsamu lugusid. Lugusid, mis on nii tuttavad, et lugedes taban end ühel hetkel hirmutavalt mõttelt – miks mina kunagi tulekahju peale ei tulnud. "Selles mõttes t u l e k a h j u ei pruugi üldse olla k a h j u, vaid lausa k a s u – tulekasu!" (lk 8)

Andrus Kasemaa on väga huvitav autor. Mul on temaga olnud üks põgus kokkupuude, kui algaja reporterina tegin telelugu Juhan Liivi luuleauhinna kätteandmisest ja Kasemaa selle auhinna võitis. Sellest päevast peale olen teinud tõenäoliselt sadu ja sadu intervjuusid, kuid Kasemaa on mu mälus kustumatu. Tema ümber oli mingi eriline fluidum, mingi imelik kuma.

Kasemaa teiste teoste arvustusi lugedes jääb mulje, et ta kas meeldib lugejale tohutult – või ei saa lugeja kirjapandust kohe mitte midagi aru. Mina kuulun esimeste sekka. Kasemaa varasemad raamatud, nt "Vanapoiss" ja "Mees otsib naist" on minu jaoks olnud suured lugemiselamused. Kasemaa tekstidest leiab teistsuguse voolavuse ja just seetõttu muutubki alguses kohutavana tundunud mõte ema maja mahapõletamisest ühel hetkel täiesti loogiliseks.

Ühes arvustuses nimetab Sveta Grigorjeva Kasemaad mõtte-motiivi-teema-kujundikurnajaks: tekstides on tohutult palju lihtlauseid, sõna- ja mõttekorduseid, mis võivad ühel hetkel hakata närvidele käima.³ Tekst on lähedal kõnekeelele, võõrsõnu autor ei kasuta. Kasemaa mõttelend võib viia su kes teab kuhu. Nii arutab "Ema toa" minategelane ühel hetkel selle üle, mis lausetega kindlustusinspektorile kõige parem valetada oleks, kuid juba järgmisel hetkel märgib, et küll kanad on ikka kiired ja taibukad linnud. Tekst tundub üheaegselt nii segane ja nii loogiline. Kasemaa proosas on alati tugev annus poeesiat! Lugedes on lihtne unustada küsimus "miks?" ning selle hullumeelse fantaasiaga kaasa minna.

Kasemaa teoste sotsiaal- ja ühiskonnakriitilisus on mulle varemgi silma jäänud. Rääkis ju "Vanapoisski" vaesusest ja ääremaastumisest, "Ema tuba" tõstatab suures osas samad teemad. Need lood puudutavad kõiki, kes on samasugustes oludes üles kasvanud, ja karjuvad ebameeldivalt näkku neile, kes sellist Eestit näinud pole. Ja on igati tänuväärne, et Kasemaa on seda teist, vaest ääremaa-Eestit kujutanud.

Muide, sarnastel teemadel kirjutab ka prantsuse kirjanik Edouard Louis, kes toob iseenda ja oma pere lugude kaudu lugejate ette läbilõike prantsuse ühiskonna probleemidest, alustades homofoobiast, lõpetades kaasaegse klassiühiskonna muredega. Näiteks romaanis "Eddy Belleguele'i lõpp"⁴ jutustab Louis oma üleskasvamisest, seejuures maalib teos prantsuse maapiirkondades lokkavast homofoobiast, vägivallast ja alkoholismist üsna koleda pildi.

"Kes tappis minu isa" näitab aga tõsieluliste lugude kaudu seda, kuidas valitsev klass, parteid ja poliitikud on teinud otsuseid, mis on tõuganud autori lihtsa töömehest isa surma äärele.⁵ Louis paneb raamatus konkreetsetele, ka raamatu ilmumise ajal valitsevatele poliitikutele süüks reforme, mis on vaesema klassi elu täiesti pea peale keeranud.

Ma ei tea, kui autobiograafilised on Kasemaa lood, kuid see, kui halvasti Eesti inimesed tegelikult elavad, kui edukalt samas oma vaesust varjavad ja kui keeruline on vaesuse nõiaringist välja murda, on autorile kahtlemata südamelähedane teema ning nende inimeste hingeelu tunneb ta hästi. Ja võib-olla ajabki vaesuse "edukas" peitmine autorit kõige rohkem närvi.

Irooniaga pooleks võiks ju mõelda, et kuna vaesust on nii palju, oleks lihtsam olla aus ja mitte proovida oma viletsat elujärge varjata. Ühes intervjuus on Kasemaa koguni öelnud, et tuleviku maailm võiks olla vaene ja vaesus võiks saada ideaaliks.⁶ Viletsuse varjamisega ei saavuta suures plaanis mitte midagi, pigem juhib see algpõhjustelt tähelepanu kõrvale.

"Gustav ei saa aru, kust rikkad eesti inimesed seda raha saavad, sest tema perekond, niipalju kui nad siin elus ka ei püüa, ei saavuta midagi," kirjutab Kasemaa (lk 24). Vaesus kipub sünnitama vaesust.

Twitteris oli mõni aeg tagasi populaarne teemaviide #nepobabies, millega jagasid kogemusi need noored, kes on tänu oma vanemate või sugulaste ühiskondlikult kõrgele positsioonile ka ise mingid asjad lihtsamalt kätte saanud. Lugusid oli igasuguseid – eelisjärjekorras hambaarstikülastustest kuni vanemate firmades juhtivatele kohtadele tööle saamiseni.

"Ema toa" minategelane on ühel hetkel oma vanemate peale vihane, et need ei ole elus varastanud, valetanud, pugenud, KGB heaks töötanud – teinud mida iganes, et ka neil oleks ilus kodu ja helge tulevik. Ei. Tema vanemad on olnud lihtsad tööinimesed ja lihtne tööinimene ei saa kunagi rikkaks. Lihtne tööinimene saabki ainult tapeedi välja vahetada. Ja kõige hirmsam on see, kui tal kaob lootus. See toob endaga kaasa pettumuse mitte ainult iseendas, vaid ka oma riigis. Viha valitsejate vastu, raevu kapitalismi vastu, mässumeelsuse. Lootuse kaotanu muutub lihtsaks sihtmärgiks populistidele ja võib revolutsioonilises õhinas teha rumalaid otsuseid. Hävitada kõik, mis suure vaevaga on üles ehitatud. Näiteks panna ema maja põlema, sest muud varianti ei paista olevat.

Ei ole vist olnud riigikorda, mille ajal ühiskonna kirjandusliku kõverpeegliga vastakuti panemine kuidagi kahjuks tuleks. Ja kui koduhäbi on lugejale täiesti võõras nähtus ja tundub, et see kõik on üks väljamõeldud virisemine, siis võib "Ema tuba" lugeda ka lihtsalt meelelahutuslikul eesmärgil. Sest naerda saab kohe kindlasti ka.

"Me, lapsed, ei suudaks emale uut maja iial kinkida, aga ühe tulekahju suudaksime küll talle juubeliks korraldada. Mõnusa meeldejääva tulekahju. Ülejäänu las maksab kindlustusselts kinni." (lk 63)

*

*

1 Kristina Kostap. "UURING: vaata, kui palju eestlasi oma kodu häbenevad!" — Postimees, 04.11.2021.

2 "Suhteline vaesus on Eestis tõusuteel. Enim koguvad vaesust eakad ja üksikvanemad" — Delfi, 08.11.2022.

3 Sveta Grigorjeva. "Lõppude lõpuks on see ju ka meie maailm" — Sirp, 10.2019.

4 Edouard Louis. "En finir avec Eddy Bellegueule" — Paris: Éditions du Seuil, 2014.

5 Edouard Louis. "Qui a tué mon père" – Paris: Éditions du Seuil, 2018.

6 Sandra Jõgeva. "Andrus Kasemaa: "Vaesus võiks saada ideaaliks"" — Eesti Ekspress, 08.2019.