Kuigi Andrus Kasemaal on alates 2008. aastast ilmunud 11 raamatut — seitse luulekogu, kolm proosaraamatut ja üks kodulooraamat — ja ta kirjutab sageli ka kirjanduskriitikat, on ta isikuna püsinud üsna tagaplaanil. Teda pole näha esitlemas oma raamatuid ega lugemas laval luulet. 2019. aastal andis ta siiski esimesed intervjuud, siinne on kolmas. Olime ülikooli ajal kursusekaaslased, kuigi suhtlesime ka tol perioodil minimaalselt. Seda enam oli mul kogunenud omajagu küsimusi selle kohta, kuhu on vahepealsed aastad Andruse viinud.

PIRET PÕLDVER: Et lugejaid segadusest säästa, alustan sellega, et Eestis oli veel üks Andrus Kasemaa. Tean omast käest, et teid on segamini aetud — pärast su esimest kogu ütles sõber, et tohoh, see kunstnik hakkas nüüd veel vanas eas luuletama.
Räägi, kuidas su kirjanikutee üldse alguse sai.

ANDRUS KASEMAAL: See sai alguse sõjaväes. Seal tekkis mul silme ette, ja tuli luulet, mida sai kirja pandud. Kirjutamine lohutas mind, andis ilu ja jõudu. Millalgi tundsin, et ma siiski ei taha kirjanikuks saada. Viskasin käsikirjad ahju. Mitu kuud hiljem tundsin, et looming tahab ikkagi välja tulla. See oli väga kummaline tunne. Olin mõelnud, et ma ei taha tegelikult seda teed minna, aga ikkagi see ilu ja kõik, mida nägin, tekitas tunde, et tahan seda kirja panna. See oli nagu sundus, selline hea sundus. Panin siis mälu järgi käsikirja uuesti kokku, olin neid tekste mõttes nii palju kandnud, üle lugenud, et nad olid jäänud mulle pähe. Imestasin hiljem isegi, kui peas see kõik mul on, ainult mõni luuletus läks kaduma.
Esimesed luuletused saatsin Vikerkaarde. Kajar Pruulile need meeldisid. Saatsin ka Tänapäeva kirjastusele, aga sealt vastati, et luulet eriti ei loeta, nad eelistavad proosat. Olin kuulnud, et Jüri Talvet on suur noorte luuletajate toetaja. Kuna olin teda Juhan Liivi muuseumis kohanud, ei olnud temaga raske rääkima minna. Tema omakorda rääkis Hando Runneliga. Runnel võttis väheke mõtlemisaega ja ütles jah. Niimoodi see läks.

P. P.: Ja said enesekindlust juurde?

A. K.: Väheke küll, aga eks see noorte tee on raske ja käänuline. Mulle meeldib saada vanemaks, tunnen, et muutun rohkem iseendaks. Usun, et selle nimi on küpsemine. Palju meeldivam on küpseda, kui olla algaja luuletaja. Algus on täis virvatulukesi, debüüt ja üks tekst ja teine. Mõnusam on saada vanemaks ja nautida seda, mida teed. Teist korda küll ei taha enam noor autor olla.

P. P.: Nii et üldiselt oled rahul sellega, kuhu oled jõudnud — et oled kirjanik?

A. K.: Noo, ma ei tea, kas rahul… eks see kirjanik olemine on ka niisama tiitel või sildistus, mis pannakse külge. Tegelikult mulle ei ole kunagi päriselt meeldinud, kui mu nime all on kirjas "kirjanik". Ma ei tunne ennast tähtsana, tahaks pigem hoida varju. Mul on hea meel, kui lugejad saavad mu tekstidest midagi. Kirjanik justkui oleks keegi väga tark ja teaks täpselt, mida teeb, mina aga tunnen, et olen pigem otsija. Ja ma ei tea ka päriselt, mida teen, looming tuleb tihti ise. Ja vahel nagu peab kirjutama, rahalises mõttes.

P. P.: Kas sulle seostub sõnaga "kirjanik" hunnik muid omadusi, millega sa ei taha end samastada?

A. K.: Jah, mingi ühiskondlik staatus vms.

P. P.: Saan aru, et sulle on oluline looming, otsing. Mis veel?

A. K.: Aastaid tagasi ütles keegi, et teeb loomingut raha pärast, siis kohe solvuti, et kuidas sa ütled niimoodi, see tundub liiga madal. Aga ka kuulsuse pärast tundub liiga madal. Millepärast siis üldse? Ikka ju selleks, et hakkama saada. Ma tunnen sageli, et mul on vaja kirjutada, et raha saada, hakkama saada. Mind ei tõuka edevus, ja kogelemine omakorda pärsib mu esinemisjulgust — ma pole veel käinud kusagil esinemas. Olen ära öelnud, sest masside ees lugedes jääb keel toppama. Ma ei kirjuta edevusest, vaid selleks, et on vaja. Kuidas sa ütled, et teed loomingut raha pärast — aga usun, et paljud teevad seda. Hiljuti tuli välja Mihkel Raua uus raamat, ja Jesper Parve väntab oma "Mehe" sarja. Eks see tuntuse ja raha osa on omamoodi ka kokku sulanud, aga see tuleb neil hästi välja, ja kindlasti kirjutatakse osaliselt ka raha pärast.

P. P.: Võib-olla ka sellepärast, et oskad seda kõige paremini?

A. K.: Tõsi, üha rohkem kirjutan ka naudingu pärast — millegi väljamõtlemine on suurim nauding üldse. Kui oled oma loominguga üksinda, inspiratsioon on kohal — see on väga hea tunne. Mulle juba ammu tõesti lihtsalt meeldibki kirjutada. Kirjutamine annab vabaduse mõelda teisiti, kasvada teistmoodi, selleks, kes sa tahad olla. Iga raamat muudab sind, sest luues mõtled nendele teemadele, elad neid läbi.

P. P.: Sinu põhisissetulek tuleb kirjandusest?

A. K.: Põhisissetulek ongi Kulka stipendium 500 eurot kuus, see on nagu pension. See summa ei ole küll suur, kuid vähemalt ei pea kuskil kioskis tööl käima. Mul on olnud ka perioode, kui olen püüdnud kirjatööga mitte tegelda, olen mõelnud, et see on ajaraiskamine, see ei meeldi mulle tegelikult. Kord viskasin kõik käsikirjad ahju ja arvasin, et ei kirjuta enam kunagi. Siis nagu ei mõtlegi selle peale, pead kirjutamist tühiseks. Mõnda aega tiksud, suusatad niisama, mööduvad kuud ja siis tunned, et ei suuda enam, tahad välja saada. Kui peaksin tööle minema, siis ma närbuksin seal. Äkki ma siis ei suuda ilma kirjutamiseta? Kirjutamine on ühelt poolt sisemine vajadus, teisalt viis ühiskonnas hakkama saada — kirjanik on nagu käsitööline või kingsepp.

P. P.: Kas sa ka lapsena kirjutasid?

A. K.: Ei, lapsena ma ei kirjutanud, kirjutama hakkasin alles keskkoolis. Ja siis pigem otsisin oma stiili, püüdsin ja katsetasin olla ühe või teise moodi. Lõpuks oled ikka enda moodi, selline, nagu su hääl on loodud.

P. P.: Lapsena lugesid kindlasti hästi palju.

A. K.: Kokora külaraamatukogu oli lapsena mu lemmikkoht. Alati pärast kooli tassisin koju, kuhu oli umbes kaks kilomeetrit, suuri seljakotitäisi raamatuid. Ma tahtsin ka ise saada kord raamatukoguhoidjaks. Just maapiirkonda, kus on vaikne, lähed tööle, oled raamatute keskel ja tunned ennast mõnusalt. Üksvahe oli raamatukoguhoidja töö ka selline, aga nullindate alguses see muutus, raamatukogud pandi kinni, nende majad jäid väiksemaks, tulid uued nõudmised. Ma arvan, et sellist külaraamatukogu praegu polegi, kus saaks lihtsalt niisama olla, tegelik raamatukoguhoidja töö on ilmselt tüütum ja igavam. Eks ma selline unistaja olin. Lugesin nii palju, et ühel suvel sain selle eest lausa meene, ühe kruusi — olin külaraamatukogu suurim lugeja. Teine oli Kaljo Kiili, üks vanem mees Kuningverest, suur ajaloohuviline. Nii et kui öeldi välja, kes saab kruusi, siis astusid ette suur vana mees ja üks väike poiss. Selline huvitav pilt.

P. P.: Sul on ka praegu siin Tartus kaasas hunnik raamatuid — teel Tartusse ja Tartust soetasid omale suure kuhja uut lugemisvara. Paistab, et lugemise asjus ei ole palju muutunud?

A. K.: Ei ole. Nüüd on mul kodus oma raamatukogu. Kui aastaid tagasi elasime metsade keskel ja meil oli palju raamatuid, siis panin maja otsa sildi "Leigeri küla raamatukogu", lahti nii ja nii kaua, laupäeval ja pühapäeval kinni. Eks see oli selline poolmäng. Aga unistus sai teoks.

P. P.: Oled viimased aastad elanud maal?

A. K.: Jah. Ma ei saaks linnas hakkama. Linnas on vaja maksta kommunaale, tänavad on kõvad, jalutades juba varsti tunnen, et põlvedel on valus. Mõni ütleb, et on liiga vaene, et maale kolida: seal kõik maksab, pead sõitma, läheb kütte peale jne. Ma olen jällegi tundnud, et olen liiga vaene, et linna kolida, linnas on minu meelest kergem vaeseks jääda. Maal elad oma majas, ei ole muud kui elektriarve, seda jõuad ikka maksta. Linnas on liiga palju muud.

P. P.: Milline on su päevakava?

A. K.: Ma ütlen ikka, et töötan kahes vahetuses. Päeval on päevatöö — maal ikka vaja puid tassida, kütta, aiamaal rohida, marjul käia jne —, öösel öötöö. Ja millalgi siis magan ka. Päeval ma ei suuda kirjatööga tegelda, siis ei ole piisavalt vaikne, on lindude hääli, keegi helistab, või on vaja mingi töö lõpetada, puu­vedu vms. Öösel on vaikne, siis on võimalik keskenduda. Väga harva, kui suudan päeval midagi kirja panna. Tulevad vahel mõned katked, näiteks jalutades, siis on vaja algne tunne kirja panna. Öösel saab selle läbi vaadata.

P. P.: Oled ainult kaks intervjuud andnud ja sedagi viimase aasta jooksul, kuigi debüüdist on möödas enam kui kümnend. Miks sa ei ole varem intervjuusid andnud?

A. K.: Sellepärast et ma kogelen, ja see on vahel mulle probleem. Muidugi saaks anda intervjuud meili teel, aga mulle meeldib tegelikult kohtuda, siis jääb mälestus, sellel on omaette väärtus. Ja tegelikult ma ka kartsin. Esimene kord tundus kõige jubedam. Mida mul on rääkida? Ma ei tunne end kirjanikuna.

P. P.: Sa oled viimasel ajal päris palju arvustusi kirjutanud. Mida annab sulle raamatute arvustamine?

A. K.: Kui juba arvustan, tahaks midagi raamatust leida. Kehva tööd ka ei taha nagu teha. Kui pakutakse, püüan sageli eelnevalt raamatuga tutvuda, vaadata, kas jõud käib üle. Suvaliselt pole mõtet võtta, siis on ka paras jama, kui saadetakse raamat koju ja tunned, et ei saa sellega hakkama.
Arvustuste kirjutamine kasvatab ka ennast nägema, mis on kohati raske ja vaevarikas. Aga kui ühel hetkel tunnen, et olen kasvanud, on väga hea meel — suudan raamatutest rohkem rääkida, midagi sisukat öelda. Raamatutest kirjutades tuleb ette perioode, kus oleks justkui jäänud toppama, ei oska kuhugi poole liikuda. Ja siis ühel hetkel, kui saan järjekordse raamatu, tunnen, et mõistan nüüd natuke paremini. Samamoodi kasvatab omakorda tekstide avaldamine ise — see muudab justkui julgemaks, annab tunde, et ka minul on midagi olulist öelda.

P. P.: Su loomingus on põimitud traagika ja koomika, need toetavad teineteist. Kas ka sind ennast iseloomustab eneseiroonia, traagika, huumor vms?

A. K.: Jaa, iseloomustab küll. Möödunud talvel mõistsin, kui palju me oma vanematelt saame. Kunagi mõtlesin küll, et ma ei ole ei ema ega isa moodi, tundsin uhkust, et olen enda moodi. Nüüd aga sain aru, et tegelikult see niimoodi pole — saad vanemaks, siis näed üha rohkem, kui palju me oma vanemailt oleme saanud. Näiteks emalt olen saanud jonnakuse ja isalt huumorimeele.

P. P.: Ma imestan, et su luulekogud on temaatilised, seal on sageli selgelt läbiv teema. Kui paljud luulekogud on eklektilised, siis sinu loomingut iseloomustab ühtlus.

A. K.: Mina seda kahjuks niimoodi ei näe, ikka märkan, et sealt on palju puudu, kord ühest, siis jälle teisest. Minu meelest peakski tõeline luuleraamat olema ühel kindlal teemal, samamoodi nagu proosaraamat või romaan. Mulle meeldiks kirjutada kord täiuslik luuleraamat, kus on üks teema, nagu on näiteks Neruda armastusluule. Ma olengi alati püüelnud selle poole. Ja alati, kui mul on tulnud raamat välja, olen olnud kurb, et see pole päris tervik.
Tegelikult raamatu "Mees otsib naist" puhul on mul küll tunne, et unistus on teoks saanud, selles on kaanest kaaneni üks kindel teema.

P. P.: Mind üllatas väga selle raamatu puhul, et see on täiesti teistsuguse, uue ja ootamatu stiiliga. Selline vaheldus on väga värskendav!

A. K.: Ja mulle see ka nii väga meeldis. See raamat oli puhas inspiratsioon. See tuli hästi ootamatult, ja olen sellele inspiratsioonile hästi tänulik — eks kirjanik vajab selliseid säravaid pahvakuid.

P. P.: Kuidas see sündis?

A. K.: Mulle meeldib teha internetis jalutuskäike. See oli ühel märtsi lõpu või aprilli alguse ööl, kui kolasin jälle netis. Olin millegipärast tookord hästi kurb või tühi. Ja siis jõudsin heterode tutvumiskuulutustele iha.ee leheküljel. Seal on pildid juures, milline keegi on, ja kõrval lühikesed tekstid. Ja sattusin kohe peale paarile väga absurdsele ja naljakale tekstile. Ja kuna ma ise olin siis just hästi kurb ja tühi, tekkis mu peas huvitav vastureaktsioon, selline lõbus vastus neile. Korraga taipasin, et see siin on nii lõbus koht! Kammisin neli ööd seal lehel. Päeval magasin, öösel töötasin. Raamat saigi nelja ööga kokku. Mul ei ole ükski raamat tulnud nii kergelt. Pärast käisin veel kuu aega samal leheküljel, aga kui hoog oli möödas, siis ei tulnud enam midagi. Mul on musta materjali veel palju, nendes tekstides on kohe tajuda, et püüan midagi sarnast teha, aga pole päris see.

Ma arvan, et tõeline looming on selline, mis antakse sulle, mida sa ei mõtle ise välja, vaid see tuleb kusagilt. Üks on nagu päris looming, mis sa saad, mis on antud, mis on anne, tõeline ilmutus. Ja teine on see, mida punnitad oma peas teha. Olen lugenud, et sageli see tõeliselt antud looming tulebki siis, kui oled hästi tühi või kurb. Ka näiteks Paavo Matsin ütles kusagil, et kirjutas "Gogoli diskot" köögilaua nurga peal ajal, kui oli hästi kurb — see oli tema elu raskemaid perioode. Mul on tunne, et looming külastab meid just siis, kui oleme tühjad. Siiski, hea loomingu nimel ei maksa ennast meelega trööbata. Looming ei ole seda väärt.

P. P.: Tagasi raamatute ühtluse juurde. Kuidas su luuleraamatud sünnivad? Kas püüad ühe kindla raamatu tarbeks kirjutada sihilikult samateemalisi ja sarnaseid tekste? Või valid ikkagi varasemast, mis nagu enam-vähem sobivad ja on sarnased?

A. K.: Tekstid on tulnud pigem ajapikku ja püüan samast tundest tõukuvalt siis veel kirjutada. Mulle millegipärast meeldivad sellised ühtse teema luuleraamatud rohkem. Seal peaks olema üks teema või tunne. Näiteks meeldib mulle väga Rupi Kaur, tema raamatust on tunda, et üks eluperiood on saanud väga puhtalt raamatukaante vahele. Mõned on küsinud ka minu luule kohta, kas see on kerge enter-luule. Minu meelest luule ei ole üksi read, vaid seal on ka tunne või ülevus või… eks see ongi see, mida keegi luuleks peab.

P. P.: Sul on väga poeetiline keel ka proosas. Kas võiks mõelda, et osaliselt on ka su proosa, näiteks "Minu viimane raamat", nagu luule?

A. K.: Mis see looming siis lõpuks on? Tahaks ise ka mõista, mida ma teen. Mida tähendab olla kirjanik? Kas see tähendab vaid oma edevuse rahuldamist kehvade raamatutega või ka midagi muud, kõrgemat? Ma tahaks loota, et see tähendab ka muud, näiteks saada paremaks inimeseks. Eks see looming tuleb ka kohati nagu seestpoolt, kes sa oled, milliseks kasvanud, see on seotud sinu loomusega. Mul on tunne, et see, millisena keegi loomingut kirjutab, tulebki just sellest, milliseks ta on sündinud. See kõik on väga saladuslik. Kus on loomingulisuse lätted?

P. P.: Sinu teostes on peaaegu alati minategelane, jutustaja.

A. K.: Jah, ma ei kirjuta klassikalisi romaane. Arvan, et põhjus, miks ma ei kirjuta kolmandas isikus, on ajakiri Looming. Lugesin keskkoolis meeletult palju, neelasin kõike, ka kirjandusajakirju. Keskkoolis, kui olin algaja ja kõige puhtam, lugesin ühte Loomingu numbrit. Püüdsin võtta eeskuju, kuid seda numbrit oli hästi igav lugeda, mulle jäi sellest meelde midagi taolist, et Kalle läks poodi, nägi Pillet või Mallet, mõtles, mis täna süüa, jalutas mööda tänavat. Tundus, et kui tahad olla kirjanik, pead kirjutama klassikalisi romaane. Aga kõik see oli nii igav, et tekitas minus hoopis äratõuke või trotsi — mina ei taha niimoodi kirjutada.
Ma arvan, et mu minahäält mõjutas Soome autor Turtiainen, kes kirjutas ka mina-positsioonilt, samamoodi Herzen ja Anna Politkovskaja. Mulle meeldis see kirglikkus — mitte kirjutada igavalt tekste, mida kellelgi vaja ei lähe, vaid looming võiks olla ka kasulik. Aga mõnele haiglapalatis võib ju ka see Loomingu järjejutt või romaanikilluke rahu tuua. Mul on üks luuletus ka sellest, et Looming on nii igav, ma pöördun jumala poole, miks sa neid autoreid põlema ei pane, et nad kirjutaksid loomingut, nii et on kohe.

Ka minu looming ei meeldi kõigile, ilmselt just sellepärast, et ma ei kirjuta klassikalist romaani. Kunagi tekitas see alaväärsustunnet, samamoodi nagu see, kui kuulsin, et kellelegi ei meeldi mu luule, sest tõeline luule peaks ikka riimis olema.

Noor autor vajab häid eeskujusid, kui neid pole võtta, ei oska kusagilt ka otsida. Kurb, tal läheb kauem aega, et leida oma tee, saada kellekski.

P. P.: Kuidas su minategelased suhestuvad sinu endaga? Näiteks minule mõjus "Vanapoisi" tegelaskuju üsna masendavalt. Milline oli kirjutamisprotsess? Kas sul endal ei tekkinud mingit põlgust maailma vastu? Või oli just teraapiline laskuda sellisesse äärmusesse?

A. K.: Kindlasti ei ole selle romaani minajutustaja mina ise. Seda raamatut oli väga lõbus kirjutada. Olen kuulnud küll, et see võib mõjuda masendavalt ja "Vanapoissi" ei suudeta lugeda, mõistan ka seda külge. Nemad ei ole seda ju kirjutanud ja neil ei ole olnud seda lõbu. Eks see raamat muutis ka mind. Iga loomine nagu muudab ka ennast.

P. P.: Kuidas see muutis?

A. K.: Paremaks. Öeldakse, et iga teosega saad midagi südamelt ära, väljendada midagi olulist.

P. P.: Sveta Grigorjeva kirjutas sinu raamatuid arvustades, et sa võiksid lasta raamatuid rohkem toimetada. Milline on su suhe toimetajatega?

A. K.: Mulle meeldis, et Sveta Grigorjeva sellest rääkis, aga mul tekkis kohe vastumõte, et olen lugenud raamatuid, mida on toimetatud, aga mis on endiselt kehvad. Mulle pole toimetaja võluvits, kes teeb raamatu heaks. Eks väike toimetamine muidugi aitab, või siis anda sõpradele, paluda, et nad oleksid ausad. Ka toimetatud raamatutega jääb nii, et ühele meeldib, teisele mitte. Toimeta palju sa toimetad, kui luuleraamat on kehv, siis on kehv. Töö tellija materjalist või kuidas seda öeldakse… Et kui materjal on kehv, mida head töödki sealt loodad leida. Võib-olla on märksõna hoopis ootamine, lasta veel settida. Samas olen tundnud, et kui lasta liiga kaua settida, siis ta jääb jälle vanaks. Jääbki settima, settib üle.
Oma tekste ei ole kohe võimalik näha. Mul on olnud palju kordi nii, et tuleb mõni luuletus, ja vaatan alguses, et jama. Siis jääb seisma, loen mitu kuud hiljem, ja äkki näen, et kuule, päris hea sai. Lõpuks on küll see hetk, et oled oma tekstiga nii tuttav, et ei suuda väljastpoolt enam näha. Siis tulekski anda neid lugeda sõpradele, ja nagu Sveta ütles, armukestele või kallimatele — kuid kindlasti peaksid nad olema siis ausad.

Kui olin noorem, oli mul väga raske jääda ausaks. Ikka ütled, et jaa, meeldis, meeldis väga, kuigi mõtled, et oli ka nagu jama. Ei taha solvata või haiget teha. Nüüd olen enda jaoks selgeks mõelnud, et teiste ausus aitab mind, ja tahan ka ise olla aus.

Intervjuu ilmus algselt ajakirjas Looming nr 6/2020.