Arvustus. Silmapilk poeediarmastust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andrus Kasemaa
Andrus Kasemaa Autor/allikas: Tuglase Selts

Uus raamat
Andrus Kasemaa
"Silmapilk tagasi"
EKSA

Arvustus ilmus Värskes Rõhus

Andrus Kasemaa luulekogu "Silmapilk tagasi" on puhas armastusluule. Ja armastusluulet me oleme näinud, armastusluule on ohtlik. Armastusest puhtalt, lihtsalt, julgelt ja otsekoheselt kirjutamisest võib veidi klišeelikum olla vaid armastusest kirjutamisest kirjutamine, või armastusest kirjutamise klišeelikkusest kirjutamine ja nii edasi. Aga Kasemaa ei karda: "ma ei tea kuidas kirjutada hea armastusluuletus // lihtsalt paned kirja mis mulle meeldib tema juures / kaua juba armastad ja miks" (lk 18).

See julgus intrigeerib. Luuletus "kõige raskem on armastada / aga kõige kergem on ka armastada" (lk 6) võiks olla pärit pigem Genialistide Klubi tualeti seinalt või leheküljelt tsitaadid.ee (kusjuures mõlema meediumi kaudu jõuaks ta kindlasti tänuliku publikuni), aga luulekogus see ehmatab. Kus on teine plaan, luuleteksti mitmekordne kodeeritus?1 Värsiridadel "armastus ei väsi / pole iialgi väsinud / ta jalad on nagu noorel poisil" (lk 36) ja "ma pole armastusele / sellele salapärasele tegelasele kes täidab seda maailma / olnud kunagi lähemal // kui koos sinuga" (lk 61) on nii keelelist kui ka sisulist originaalväärtust üsna vähe.

Samas on luuletus "sookurgede keeles oleks sinu nimi / see keda piilun enda tiibade varjust" (lk 30) haikulikult täpne, read "mõned tahavad abielluda boeinguga hobusega autoga / mina tahaksin abielluda sillaga // kui sa oleksid sild" (lk 47) aga nii enesekindlalt totrad. Vahel mängib Kasemaa rütmi, sõnajärje või sõna endaga ja tulemus on nauditav – ka siis, kui seda on tehtud õige vähe: "kõik on tähtsusetu armastuse sinu kõrval // see ongi imelik et seda mõistad alles siis / kui hoolid kellestki väga väga päriselt" (lk 51).

Nii et luulekogu ajab lugeja parajalt segadusse, sest see ei püüa armastusluulekaanonisse midagi uut lisada, samas pole see puhas klassikalise armastusluule paroodia. Kõige rohkem on teos lihtsalt häbematu. Ta olekski nagu lihtsalt kimbuke armastusluulet, suurtest tunnetest kasvanud vili, mis ei peagi kõiki kõnetama, sest igaüks leidku oma – aga kas siis nii saab, küsib kirjandusanalüüsile meelestatud lugeja.

Esiteks võib rääkida armastusest ja lähtuda adressaadist. Mingis mõttes on ju klišeelik armastusluule just see kõige õigem, see ei vigurda. Puhta armastuse kohta võikski puhtalt kirjutada. Tahan öelda, et "elu on / ilusam / sinuga" (lk 34), ja ütlengi, sest nii on. Armunud lugeja jaoks toimib tekst kui meditatsioon, sest õhulisse aforismilaadsesse vormi mahub enda mõtteid päris palju. Näiteks read "kui ma lähen sinust kaugele siis ma justkui armastaksin / sind rohkem // kui ma koju tagasi tulen siis saan aru / et ma armastangi sind päriselt" (lk 27) jätavad mulle mõistmisruumi – tekstis tekkiv sisemine vastandus "rohkem armastamise" ja "päriselt armastamise" vahel on piisavalt uus ning samas tähenduslikult laetud, et see endasse lugeda.

Teiseks võib seda küsimust vaadelda autori kaudu ja sellel ma nüüd veidi pikemalt peatungi. Kasemaa debüütluulekogu "Poeedirahu" ilmus üle kümne aasta tagasi ning kehtestas jõuliselt kirjaniku omanäolise maailma. Peipsiäärne küla, suvi, rebased, pilved. Ja vastus küsimusele "Kumb on parem: armastus või surm?" kaldus tugevasti surma poole, sest "Armastus, see on / valu ja piin"2. Armastus oli küll olemas, aga ta oli selle maailma sees, ta oli osa Poeedirahus leiduvast. Luuletaja tõeline armastus oli loodus ja Sina oli sellega võrdsel positsioonil, vahel läksid need segigi: "Vahtides selili taevast / kustuva õhtu kuma / [—] O taevas kui ilus Sa olid // Sa olid nii ilus mu süles Sa olid nii ilus / ma tahan et Sa teaksid seda"3. Ka värsiridades "Magada ma tahaksin / Sinu silmade mererahus / laintealuse tummas vaikuses"4 tunduvad Sinast olulisemad olevat nii magamine kui ka meri, silmad on kõigest vahend nendeni jõudmisel.

2009. aastal Vikerkaares ilmunud arvustuses pealkirjaga "Poeedi rahu ja armastus" küsib Tõnu Õnnepalu, kas poeedi rahu ja poeedi armastus pole ehk omavahel vastuolus. "Poeedirahu on pigem ajatu. Armastuses on poeet aga oma rahust juba välja heidetud, aega."5

Mõte on tabav. Kuigi võrsunud üksnes "Poeedirahust", kehtib see ka Kasemaa järgmiste teoste puhul, kus armastust võib olla rohkem või vähem, aga ta ei seisa peaaegu kunagi ajalikust maailmast eraldi. Ja selles maailmas on teised inimesed, linnad, sõjad, sotsiaalmeedia ja pori, mille vastu armastus kaitset ei paku. "USA tarnib Ukrainale tankitõrjerelvi / ma tarnin maailmale luuletusi sinust // kas maailm näeb kord sind nende ridade vahelt / kas koristajamutt kes pühib ära mu porijälgi / kaubanduskeskuses / kas ta loeb kord mu luulet"6.

Rahu jääb aga iga teosega aina vähemaks, ajalikkus neelab ka selle alla. Luuletusi nagu "nii vaikne ja hea / istuda oma aias / ilus on see õhtu / ja see rahu"7 on viimastes kogudes üsna vähe, minahääl on maalt ära kolinud ja kaotanud oma sisemise ühtsuse. Aga igatsus rahu järele jääb, hakates käima ühte sammu armastuseotsingutega. "Täna ma nägin rahu / [—] mees istus köögiakna all / kuulas raadiot / ma vaatasin teda / see oli rahu"8. Rahu on olemas, aga ta tuleb selle kirju maailma seest taas üles leida ja see pole lihtne ülesanne.

Neid lakkamatuid otsinguid kujutades muutub Kasemaa kirjanduslik maailm järjest eneseküllasemaks. Tema teostes hargnevad laiali korduvad teemad, sõnad ja kujundid – ikka jälle on kuskil Kodavere lesed ja rebased, kuskil on õhtu, ikka ta vaatab pilvi, mõtiskleb, kas inimene peaks sõtta minema, kas oleks ehk parem olnud sündimata olla või mis saab siis, kui ta kord sureb. 2019. aastal ilmunud luulekogus "Muusa" on see aastate jooksul täiustunud maailm hästi nähtav ja armastus on selle sees: "kord arheoloogid leiavad ühe maasurnuaia // puhastavad harjakesega su luud // nad ei aimagi et mina suudlesin kord neid jalgu // et üks teine luukere armastas kord seda luukeret"9.

Aga kõige selle keskel, otsekui muuseas, pillatakse järsku: "kuidas olen suutnud nii kaua elada ilma sinuta / ma ei tea // sinu lähedal on suur rahu."10 Tundub, et luuletaja otsingud võivad hakata lõpule jõudma ja – mis veelgi tähtsam – esimest korda pärast Õnnepalu kümme aastat varem esitatud küsimust hakkab paistma, et poeedi rahu ja poeedi armastust võib olla võimalik ühendada.

Ja siis tuleb "Silmapilk tagasi". Puhas ja maiseist kütkeist vaba armastusluule, kust ei leia midagi ajalikku, ei midagi päevakajalist, valusat, konkreetset: "armastus kutsub esile rahu / avab lootuse väravad" (lk 28). See on armastus- ja rahuluule par excellence, see on nagu pärast pikka rännakut kojujõudmine. Tõsiasjast, et Kasemaa täiustatud ja aina keerulisemaks muutunud kirjandusmaailmast ei ole sellesse luulekokku jõudnud peaaegu midagi, võib näha, et ju oli see kojujõudmise hind. Poeedirahu kumab ainult mõnes värsis ja üksnes nendele, kes seda sealt otsivad – mälestused saavad armastusega vaikselt üheks ning vanad kujundid sulavad uutesse: "nüüd oled sina / minu maastikud // metsad künkad kodumaa // pilvede vaatamised / maja katusel" (lk 42).

Nii et sellele hüpoteetilisse segadusse aetud lugeja küsimusele, kas on tõesti võimalik, et raamatu "Silmapilk tagasi" luuletused ongi lihtsalt need, mis nad on, saab vastata nii jah kui ka ei. Jah, sest ühtki nihestust pole tõesti toime pandud, Kasemaa pole irooniline ega niisama eksperimenteeriv. Ja ei, sest teadlikuma pilguga lugedes on neis jäljed pikast teekonnast, mida märganuna ei olegi klišeelikkus enam esmatähtis. Kellel seda pilku pole, võib nendest luuletustest mõned lemmikud välja noppida ja ülejäänud rahumeeli teistele jätta, või siis oodata suurt armastust ja selle toel kõik luulekogus pakitsevad tunded endasse ahmida. Aga teadliku pilguga on põnevam lugeda, sest tühjad read saavad täis ja tekib tagaotsitud teine plaan. Kasemaa teekäik otsekui kinnitab: "kõik on üks / ja üheks saab taas / vaid // armastuses" (lk 62).

Arvustus võitis Värske Rõhu kriitikakonkursil esimese koha.

1 Vt ka Juri Lotman. "Kunstilise teksti struktuur" – Tallinn: Tänapäev, 2006 [1970].
2 Andrus Kasemaa. "Poeedirahu" – Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 57.
3 Samas, lk 60.
4 Samas, lk 27.
5 Tõnu Õnnepalu. "Poeedi rahu ja poeedi armastus" – Vikerkaar, nr 3, 2009, lk 98–101.
6 Andrus Kasemaa. "Kui ma kord suren" – Tallinn: EKSA, 2018, lk 20.
7 Andrus Kasemaa. "Kustutamatud õhtud" – Tallinn: Tuum, 2012, lk 19.
8 Andrus Kasemaa. "Olla luuletaja" – Tallinn: Tuum, 2017, lk 11.
9 Andrus Kasemaa. "Muusa" – Tallinn: Tuum, 2019, lk 41–42.
10 Samas, lk 47.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: