Ürgandeka loojanatuurina on Eeva Park juba ligi 40 aastat kirjutanud nii proosat — neli novellikogu ja viis romaani — kui ka luulet, sekka paar näidendit ja üks kuuldemäng. Kohtusime ühel soojal augustipäeval Nõmme mändide all, misjärel jätkasime vestlust juba telefonis ja meilitsi.

ELO LINDSALU: Sinus on vist õnnelikult kokku saanud isa terav sotsiaalne närv ja jutustajasoon ning ema lüüriline meelelaad ja luuleanne, kuigi lugejad teavad sind rohkem prosaistina. Su debüütkogu "Mõrkjas tuul" (1983) üllatas kaheksakümnendate alguses julgelt intiimse ja kunstiküpse armastuslüürikaga. Olid siis 33-aastane: kas kirjutasid need luuletused vahetult enne avaldamist või ositi juba varem? Mis pani sind tollal ja paneb nüüdki luuletama?

EEVA PARK: Vältisin kirjutamist nii kaua, kui see oli võimalik. Teadlikult ei olnud mul ei soovi ega plaani kirjutama hakata, siis aga äratas miski, võiks isegi öelda — keegi — mind ühel talveööl üles, ma tõusin, läksin kööki ning kirjutasin, enam-vähem ühe hooga kuu aja jooksul terve kogutäie luulet. Öö oligi ainus aeg, mis oli vaid mu enda päralt, sest lapsed olid veel väikesed, elu igas mõttes pingeline, nii et selline palavikuline öine paberimäärimine ei oleks pidanud sinna vahele juba füüsiliselt kuidagi mahtuma. Ma ei näidanud neid tekste kellelegi, aga kui neid sai kokku juba paras ports, võtsin nad kaasa ja läksin kirjastusse. Teadsin ju, kus Eesti Raamat, see üks ja põhimõtteliselt ainus kirjastus asub, ning ega mul kirjastuse tookordse asukoha uhkest trepist üles minnes jalad väga ei värisenudki. Ma ei osanud midagi oodata, kuigi selge oli see, et täiesti tundmatu nimega ja ilma ainsagi varem ilmunud luuletuseta midagi erilist loota ei ole. Linda Ruudi, kirjandustoimetajat, ei olnud hetkel kohal, aga mul lubati luuletuste pakk tema laua nurgale jätta, ning kui ma siis kuu aja pärast helistasin (mäletan ülihästi, kuidas pigistasin ARS-i koridori seinal asunud telefoniaparaadi musta toru), saingi oma kirjanikuelu kõige suurema üllatuse osaliseks. Linda Ruud hüüatas mu nime kuuldes, et ta on juba mitu nädalat oodanud, millal ma välja ilmun.

E. L.: Su luulestiil on väga meeleline: olulisel kohal on lõhnad ja maitsed, sünesteesia, leidub ka allusioone klassikute luulele. Kes peale ema Minni Nurme ja Debora Vaarandi on su luuletamist mõjutanud? Kas "18-realise luuletuse" eest maksti honorari? Ja mis on üldse luule sinu jaoks? Miks sa enam riimilist luulet ei kirjuta?

E. P.: Minu esimene tõeline luulekogemus seostub Heinrich Heine "Luuletuste ja poeemide" ilmumisega. Ta lihtsalt jäi mulle pähe, see rütm, riim, muinasjutulisus, aga juba ka iroonia — Marie-Antoinette'i peata õuedaamid, kes reveranssi tehes pea puudumisel tagumikuga naeratavad. Suudan ikka veel Heinet tükati ette kanda... Varsti aga avastasin juba ka Marie Underi, Juhan Liivi, Gustav Suitsu, Heiti Talviku, Betti Alveri. Kirjandus oli ju kodus olemas ning luules väljenduv jõud on mu alati läbi raputanud. Kuldsete kuuekümnendate luule ja muusika, biitlid ja rollingud, kuulusid kokku ja kuulusid mulle ning panid otse loomulikult võimsa märgi kõigele, mida siis mõtlesime ja tegime. Ain Kaalepi tõlkes ilmunud Federico Garcia Lorca lõi mu maailma aga korraks lausa segi ning märgilise tähendusega on mulle näiteks ka Tuomas Anhava soomekeelne jaapani tankade kogumik "Oikukas tuuli".
"18-realise luuletuse" kirjutasin tänu mälupildile oma vennast, kes sõrmega oma luuletuse esmatrüki värsiridu kokku luges — luulerea eest maksti tookord honorari: rida — rubla. Selle luuletuse eest (milles ei ole 18, vaid 20 rida) olen saanud rohkemgi kui honorari — Helsingi raamatumessil hakkas rohke publik seda rõõmsalt kaasa skandeerima.
Minu kogemus on see, et luule kirjutab end suures osas ise, nii et see pole kunagi ju otsene valik, kas vabavärss või riim. Üks viimane luuletus, mille kirjutasin tänu Jürgen Rooste pöördumisele, kes Visnapuu luulevõistlust veab, on taas puhas riimluule.

E. L.: Mahuka valikkoguga "Oda jälg õhus" (2014) on kaasas Helin-Mari Arderi CD-plaat. Tänu õnnestunud meloodiatele jõuab luule vahel palju laiema auditooriumini ja saab justkui uue elu. Kuidas teie koostöö algas?

E. P.: Lugu, kuidas Helin-Mari mu luuletused leidis, on iseenesest novelli teema, sest selles põimuvad mootorratta võtmete kaotamine, lõppematu vihmasadu, kotti pistetud luulekogu ja armsama tagasiootus, mille kestel Helin-Mari sealsamas minu kahest luuletusest laulud kirjutas. Nii see algas, ja iga uue looga, uue viisistamisega on Helin-Mari suutnud tunnetada rohkem ja sügavamalt sõnade taha, kui seda olen võimalikukski pidanud. Tal on erakordne võime oma publikule end avada. Valikkoguga ühise CD "Öö valgus" järel on Helin-Maril valminud veel kaks CD-plaati, "Valge aeg" ja "Sinine", ning tulekul on "Must", kus teiste luuletajate loomingu kõrval on viisistatud taas ka minu tekste.

E. L.: Oled kirjanike laps: su isa, nõukogudeaegset "kultuskirjanikku" Aadu Hinti teab vanem põlvkond hästi. Ema, luuletajat ja tõlkijat Minni Nurmet, kes noorena kaks romaanigi avaldas, tuntakse vähem. Oma viimases raamatus "Minu kuninglikud kaelkirjakud" (2018), mis pälvis kultuurkapitali kuldmuna, nimetad oma ema "igal eluperioodil raamatute maailma üle kõige hindavaks idealistiks" (lk 134). Sa ise oled elanud rohkem kahe jalaga maa peal, koos mehega olete rajanud unistuste kodu — ilusa häärberi hiigelsuure aiaga ning kasvatanud üles kolm tublit last. Kirjandus ei ole vist kõigil eluperioodidel olnud ühtviisi esikohal? Töötasid ju 1970-ndatel seitse aastat batika- ja portselanimaalijana, 1980-ndatel Sakus Maaviljeluse Instituudis laborandina. Kas otsustasid teadlikult vanemate jälgedesse mitte astuda või lihtsalt ootasid oma aega? Või kaalus huvi tarbekunsti vastu kirjandusearmastuse üles?

E. P.: "Kirjandusearmastust" ei ole mitte miski kunagi üles kaalunud. Et ma ise kohe kirjutama ei asunud, selles ei mänginud raamatute armastus mingit rolli. Kunst laiemalt, ja graafika veel eriti, on mulle olulised, kuid raamatuteta pole ma oma elu kunagi ette kujutanud, olen alati lugenud — nüüd enam ehk mitte küll kõike pihku sattuvat. Kirjandus tähendas ja tähendab ikka veel võimalust elada ja tunnetada palju enam ja intensiivsemalt. Ilma kirjanduseta, lihtsalt seedimisele oma elu pühendada oleks ikka väga kurb variant. Oma vanemate jälgedesse ei soovinud ma samas teadlikult kunagi astuda. Mul puudusid kirjanduselu kui sellise suhtes igasugused illusioonid. Oma suhet kirjandusega olen sellest maailmast alati täiesti lahus olevaks pidanud.

E. L.: 1988. aastal ilmus su järgmine raamat — lühiromaan "Hullu Hansu lugu", realistlik külaelu pildistus XIX sajandi keskelt. Tegevuspaigaks su ema kodukoht, Viljandimaa metsade keskel asuv Kiini küla. Kas kursiivis ja jutumärkides esitatud lõigud pärinevad vanaisa päevikust või on see fiktiivne võte loole ruumilisuse lisamiseks? 

E. P.: Minu vanaisa mälestuste raamat (vihik, mille kaanel venekeelne kiri "Tетрадь" ning viisnurgaga viljavihuraamistuses Tallinna panoraam) algab sõnadega: "See mälestuste raamat mida hakkasin kirjutama 1952. aastal meenutab isa mälestuste raamatut mida sain lugeda poisikesena ja mis oli mulle väga huvitav ja armas lugeda. Kahjuks olli see raamat meie laste poolt ära rebitud ja lõhutud ja mitmed lehed kaduma läinud ja nüüd on ta sõdade taga järjel päriselt kaduma läinud…" Vihikuid on kaks, ning teine, "Oбщая тетрадь", kannab pealkirja "Hullu Hansu elulugu", kusjuures alapealkiri ütleb: "Tõesti sündinud lugu ühest totakast mehest". Mu vanaisa suri, kui olin kümneaastane, ja keegi ei keelanud enam ta sahtlit avada ega raamatuid "kiskuda".

E. L.: Romaanis on huvitavaid murdesõnu ja väljendeid, mille tähendust nooremad põlvkonnad vist ei teagi — kas need on vanavanemate keelepruugist meelde jäänud või uurisid Wiedemanni? 

E. P.: Kuna maal liikus aeg kohati üliaeglaselt, siis jõudsin läbi tuustida kogu sealse väheldase kirjavara: mõned "Looduse" kuldraamatud, paar Nobeli sarja teost, vanad "Maretid" ja "Taluperenaised", mõned numbrid "Varamut", aga ka näiteks Henrik Visnapuu "Saatana varju" ning muidugi perekonnapiibli. 1897. aastast pärineva piibli "eeskõne" annab teada, et esimesele trükile aastast 1739 järgnenud 1773. aasta trükk on uuesti läbi vaadatud, ning just sellest gooti kirjas piiblist, mitte Wiedemannist, tulenebki arvatavasti osa mu keelepruugist.

E. L.: Omaelulooline perekonnaromaan "Tolm ja tuul" (1992) vapustas noort mind (olin siis 24-aastane filoloogiatudeng) ema ja laste eludraamaga nõukogude võimu kehtestamise hullul ajajärgul: 1940.—1950. aastatel. Eeskätt rabas mind Inge Lenderi — kelle prototüüp on Minni Nurme — kahe esimese lapsega juhtunu ja muidugi Kaspari ja Inge lahutusprotsess, mille käigus said kannatada ka lapsed. Mu enda elu oli sellal kokku varisemas, läksime samuti mehega lahku, ja lugedes su ema üleelamistest sõja ajal ning järel, mõtlesin, et mul ja lastel ei läinudki kõige halvemini — ses mõttes oli see raskesisuline romaan isegi abiks. Kas valusate sündmuste läbikirjutamine on aidanud sul lapsepõlvetraumast vabaneda?

E. P.: Kirjutasin "Tolmu ja tuule" seetõttu, et teema tundus mulle väga üldine. Mu sõprade taust oli nii- või teistpidi sama katkine kui minul, nii et tegelikult oli mu teemaks kõige muu hulgas see, et inimest maailma luues võetakse endale tahes-tahtmata jumala positsioon, aga samas ei tunnetata loodu ees mingit tõelist vastutust. Kuna inimkond on jõudnud sinnani, kus lisandumist saab kontrollida, siis puudub seegi õigustus, mis kunagi kehtis. Laste traumad kanduvad aga edasi nagu geneetiline katk, tehes meist kõigist lõpuks süüta süüdlased.

E. L.: Su isa ei elanudki romaani ilmumiseni (suri 1989), ema oli siis juba raskelt haige, nii et nemad seda lugeda ei saanud. Või oli käsikiri juba varem valmis?

E. P.: Kirjutasin selle romaani 1991. aasta kevadtalvel. Nõukogude korra viljastavates tingimustes poleks sellist teost nagunii avaldada saanud.

E. L.: Koidulal ja Aino Kallasel oli omal ajal teenijaskond, mida kirjutavatel naistel tänapäeval üldjuhul ei ole. Mis nipiga õieti oled suutnud oma laste — ja kuue lapselapse — ning kodutööde kõrvalt üldse pikemat proosat kirjutada?

E. P.: Mu noorim üllatas mind tõeliselt, öeldes, et tema jaoks oli mu kirjutamismasina klõbin kõige rahustavam ja turvalisem hääl maailmas — oli unelaul pärast unelaulu. Istusingi tookord selle masina taha alles siis, kui päev õhtul ja lapsed voodis, sest ega proosat teisiti poleks võimalik olnud kirjutada. Luule on midagi muud, kuigi seegi vajab segamatut süvenemist, kuid endasse süveneda saab luule puhul ka hoopis mujal. Aga need olidki ajad, mil üritasin mitmes mõttes endast viimast välja pigistada, ning minu puhul tasakaalustas öine vabadus mu tookordsete pikkade päevade kohati lõppematuid askeldusi. Ilma kirjutamiseta ei oleks ma suutnud 1980. aastate lõpu vaestel aegadel ei kümneid tonne kapsast kasvatada (me majakatuse kivid on nimelt just sellest kapsast) ega kogu laste- ja majapidamistralli ohjes hoida. See kõlab karmilt, aga tegelikkuses oli see ennekõike ikkagi lõbus nagu isiklike rekorditega mitmevõistlus.
Kui päeval kirjutasin, mängis mõni laps tihti mu selja taga, ning siis oli üsna tavaline, et märkasin teda selga ronimas alles viimasel hetkel, kui olin keskendunult kirjutades nägupidi juba vastu kirjutusmasina klaviatuuri vajunud.
Lapselaste kõrvalt ei ole ma kuigi palju kirjutanud. Nemad eeldavad, et mängin nendega "Aafrika tähte", teen vibusid ja nooli, teen kõike seda, milleks emadel pole alati aega — olen üleni nende päralt.

E. L.: Oled tähelepanelik argielu detailide registreerija — mikroajaloo kirjutaja. Inge Lenderi mälestustes ärkab eelmise vabariigi aegne taluelu nagu uuesti ellu. Neid poeetilisi lehekülgi võiks võrrelda pagulaskirjanike nostalgiaromaanidega või Andrus Kasemaa raamatuga "Leskede kadunud maailm" (2012), milles ühe Peipsi-äärse küla lesed meenutavad oma noorusaega, vana turvalist maailma, mida enam ei ole: 1920.—1930. aastate pulbitsevat külaelu kenades asundustaludes.. Tuleb välja, et "eesti talu" on endiselt kirjandusteema, kas või Helga Nõu mullu ilmunud romaanis "Ingel ja idioot". Ehk oli talu kui niisugune oma suure pere ja looduslähedase eluga ikkagi kõige olulisem eestluse kandja? Vist annab maa, loomade ja aia eest hoolitsemine eluks kaasa midagi niisugust, mida linnaelu ei saa lapsele kunagi anda?

E. P.: Kiini külas, kus romaani tegevustik toimub, ei olnud eelmise vabariigi aegne elu kunagi lõplikult haihtunud. Isegi "tsaari aeg" oli tsaaripere suure klantspildina viljakirstu kaant avades veel täiesti alles, rääkimata kõigist neist lugudest, mis tähelepanelikumalt kuulates ja ringi vaadates lapsele kõrva jäid. Tarbeasjadki pärinesid aegade tagant, kõik oli ajaliselt ühekaugusel ja seda kaugust tähistas vaid sõna: kunagi. Minni nostalgiast kullatud mälestustele sain ma õnneks väärtuslikku lisa pea kõikidest lähitaludest, olin ju ikkagi "omainime", nii et mu pilt ajast ja olnust aastatega muudkui täienes. Lõpuks hakkasin oma nooruslikus ülbuses juba mõtlema, et näen kõike mitmetahulisemalt kui Minni, kes tõelise lüürikuna üritas inimestes näha vaid nende kaunimat versiooni. Kuna mu suvede juurde kuulus sugulase talus piima ja munade eest tasumiseks tehtav maatöö, siis õppisingi enam-vähem kõike tegema. Vanaisa kõrval olen isegi rukkivihke sidunud ning tema kiitus tookord, ta viimasel suvel, mil olin kümneaastane, on ikka veel mu elu suurimaid kiitusi.

E. L.: Su raamatute põnevad ja mõistatuslikud pealkirjad on tihti dialoogis teiste autorite teostega: "Minu kuninglikud kaelkirjakud" on pärit "Huckleberry Finni seiklustest", "Pääse karussellile" vihjab Toomas Liivi luuletusele "Hüpates ikkagi karussellilt". "Tolm ja tuul" toob meelde Betti Alveri luulekogu "Tolm ja tuli", aga ka Jeesuse manitsuse oma jüngritele, et nad pühiksid ka tolmu oma jalgadelt selle linna teile, kus neid vastu ei võeta (Lk 10:10—11). Lisaks meenus "Kansase" laul "Dust in the Wind": "All we do crumbles to the ground though we refuse to see / Dust in the wind…".1 Tolm sümboliseerib siis kõike tühist ja ajalikku, sealhulgas nõukogude võimu teenrite sekeldusi, seevastu tuul kui puhastav loodusjõud pühib tolmu ära?

E. P.: Tavaliselt loksub romaani pealkiri juba töö käigus paika, kui ei, siis on see alati keeruline protsess, ning olen märganud, et romaani nime tekkeloo täpsem seletus tihti hävitab selle, mida oled üritanud väljendada.

E. L.: Ega minu tõlgendus rappa läinud?

E. P.: Ei, kohe kindlasti mitte. Lugejate tõlgendus ongi see, mis tekstile iga kord uue elu ja hingamise annab. Kirjanduse jäävuse põhireegel on minu silmis see, et me loeme raamatud "omaks", oleme lugejatena autori kaasloojad.

E. L.: Su teoste peamine aines ja problemaatika on valulikud inimsuhted. Ka inimlik kurjus. "Tolmu ja tuule" teise osa alguses on moto Esimesest Moosese raamatust: "Kui Jehoova nägi, et inimese kurjus suur oli maa peal, ja kõik tema mõtete mõtlemised üsna kurjad igapäev, siis kahetses Jehoova, et ta inimese maa peale oli teinud ja ta süda tegi haiget." Nii selles kui ka su hilisemates romaanides "Naeru õpilane" (1998) ja "Lõks lõpmatuses" (2003, 2004), samuti paljudes novellides (eriti aga novellides "Juhuslik", "Karusselli kappavad hobused", "Jääaeg") kordub käe tõstmine teise inimese vastu, kas verbaalne või füüsiline vägivald. Kas usud kurjuse eri ilmingute kirjandusliku peegeldamise efektiivsusse maailma parandamise eesmärgil ja kas empaatia on täiskasvanud inimeste juures arendatav? Või ehk osa inimesi sünnibki kaastundlikuks ja moraalseks, aga teiste ajus vastav koht, nn empaatiakeskus lihtsalt ei toimi?

E. P.: Valulikud inimsuhted on ju olnud aegade algusest peale kirjanduse põhiteema ning kurjustki kohtab pea igal sammul. Valu, väsimus, pettumus endas ja teistes võib avalduda väga ootamatute pursetena ning üks on kindel — me ei tunne ega tea päris kindlalt ka seda, millised me ise piirsituat­sioonides võime olla. Kurjuse olemus on huvitav, ta tekke põhjusedki va­rieeruvad lihtlabasest ahnest tigedusest kogemata kombel haiget tegemiseni. Ja ikkagi usun ma, tahan uskuda, et inimesele peaks saama läheneda ka nii, et sealt välgatab vastu see, mida kunagi nimetati ilma igasuguse kahtluseta inimese surematuks hingeks.

E. L.: Tuglase novelliauhinnaga pärjatud novellis "Juhuslik" (1994) hääletab noor ema juhuslikule veoautole, mille juht satub olema paras kaabakas, endine vang, ja lugu areneb nende kahe pingelise dialoogina. Kuuldemängus "Varipruut" (1998) hääletab samuti noor naine autole, aga temal nii hästi ei lähe… Arutlesime novelli üle ka hiljutisel kirjandusklubi õhtul ning leidsime, et niisugust keelepruuki, vanglaargood, sa vaevalt ise välja mõtlesid. Üldse tundub kogu dialoog ja sündmustik kuidagi väga ehe, omal nahal kogetud. Kas tegid ise selle hirmsa sõidu läbi?

E. P.: Jah tegin. Ja mitte ainult üks kord ja mitte ainult mina. Kasutan kirjutades alati "kõike käepärast" — mu tööriistakott on natuke toekam, inimtüüpe, lugusid, aga ka keelepruuki on selles tunduvalt rohkem, kui lõpuks sõelale jääb. Tavaliselt ma eriti ei ropenda ega vannu, aga kui ma ikka väga haiget saan, siis hämmastan vahel iseennastki vaat et lausa salapäraselt omandatud sõnavaraga.

E. L.: Su romaanides ja ka mõnes novellis, samuti mälestustes, on olulisel kohal emakuju ja ema-tütre suhe. Kirjutad "Minu kuninglikes kaelkirjakutes", et väljaspool kodu püsis Minni Nurme teda tundnud inimeste mälus "läbinisti heleda ja meeldejäävalt kergena" (lk 36). Teisalt olnud ta väga uhke ja sisemiselt tugev inimene. Mind hämmastas, kui terve ja normaalne siiski paistab Minni su tekstipeeglis, arvestades tema ränki üleelamisi — esikpoja äravahetamine sünnitusmajas, teise poja surm, kahe venna surm Siberi vangilaagris, 1948. aasta "inkvisitsioonikohus" kirjanike liidus, kus ta luulekogu maatasa tehti, haigestumine tuberkuloosi, pikale veninud, kurnav lahutusprotsess.

E. P.: Ma ei mäleta Minnit kunagi nutmas, ta pidas just mind liiga tundlikuks, oli lausa mures selle pärast, et "kuidas sa sellisena — ainult südame ja mitte peaga mõeldes — oma elu elatud saad". Minni hoidis end suurepäraselt vaos, peites liigagi paljut enda sisse. Mulje, mis ta teistele jättis, ei vastanud minu silmis tegelikkusele. "Meie, Kiini pere inimesed, ei nuta," oli ta moto ja mõõdupuu, millest ta ei taganenud, ning oma elusaatuse lõivu makstes möödusidki ta viimased kümme aastat ränga haiguse hämaruses.

E. L.: "Naeru õpilane" on väga elav ja hoogne romaan — justkui tükk elu ennast. Fookuses taas Mirjam, juba abielus ja paariaastase lapse ema, kes nüüd suhtleb peamiselt oma noorte kunstilembeste kolleegidega, teisalt jätkuvad ka vendade ja õe tegevusliinid. Miks õieti tundsid vajadust "Tolmule ja tuulele" järge kirjutada?

E. P.: Üks põhjus "Naeru õpilase" kirjutamiseks oli kindlasti see, et tahtsin kirjeldada teistsugust keskkonda, küll väikest ja õdusat, aga ikkagi suure tehase ateljeed, ja päris tööd, kellast kellani. Mõnes mõttes oli see üleminek ühest väikesest, enesekesksest maailmast teise, ning avastus, et nn tegelik elu ja inimesed on palju huvitavamad ja midagi hoopis enamat, kui nietzschelik Übermensch-filosoofia seda oli ennustanud.

E. L.: Kui esimeste romaanide ja mitme novelli peategelane on su enda pealt kirjutatud — enamasti sitke ja julge —, siis järgmise romaani "Lõks lõpmatuses" naiskuju on ilmselt välja mõeldud. Teema aga endiselt võetud tõsielust: inimkaubandusest, mille ohvrid pärinesid suuresti Ida-Euroopast, ka Eestist. Nüüdseks on romaan tõlgitud juba viide keelde ning see valiti Leipzigi raamatumessil Brücke-Berlini preemia nominendiks (saksa keelde tõlkis Irja Grönholm) — ilmselgelt oli sellise teose järele nõudlus ka mujal maailmas. Miks õieti võtsid ette nii raske, frustreeriva teema?

E.P.: Kirjutades kasutad eri variatsioonides tahes-tahtmata kõike, mida sul varuks on, ning just romaani "Lõks lõpmatuses" peategelasel on tegelikkuses algkuju täiesti olemas, kuigi ta ise kindlasti end selles kontekstis ära ei tunne. Romaani teema jõudis minuni aga täiesti ootamatult tänu ühele lausele, mida raadiost kuulsin. Nimelt ütles pühapäevases hommikuraadios keegi vaikse häälega tüdruk, et ta sõitis sõbraga Saksamaale ning sõber müüs ta sinna jõudes maha… Edasi ma ei kuulanud, kuid see lause, selle lause taga peidus olev lugu käivitas mu ettekujutuse ikkagi sellisel määral, et kuigi algne romaaniversioon täiesti rappa jooksis, alustasin pärast paari kuu pikkust marineerimist romaani hoopis teise lähenemisega ning ka teisest punktist. Soovisin karmi teema kaudu näidata kaotajate poolele jääjate elu, võitlust ja keeldumist ohvrirollist, aga ka seda, kui üksi, kui kaitsetu on tegelikult meie humaansete seadustega tsiviilühiskonnas inimene. Kurjategijatest tehakse filme, ohvri osa on selle kõige kõrval armetu, neid ei mäleta keegi. Kogu meie kultuur on läbi imbunud kurja ihalusest. See, et selle raamatu keel on täpne ning täiesti korralikul kirjanduslikul tasemel, jäi siin kahjuks vist märkamata, kusjuures just see oli asjaolu, mis mujal maailmas, Saksamaal, Rootsis, Norras, tähelepanu äratas. Soomes kirjutas Pasi Lankinen sellest ajakirjas "Elo" lausa poeetiliselt: "Kieli on toteavan tehokasta, kuulasta kuin hallayön jälkeinen kirkas syyspäivä  — ja yhtä hytisyttävää."2

E. L.: "Lemmikloomade paradiisi" (2016) peategelane Maria Mii on samuti üks süütu ohver, kes maksab armastuse eest ränka hinda. Öeldakse, et armastus on suurim usaldus… Need partnerit usaldavad noored naised, kes on ju paratamatult veidi sinisilmsed — halbu kogemusi pole neil veel olnud —, satuvad pealtnäha väga mehelike ja toetavate kaaslaste seatud surmalõksu, kust nad imekombel välja rabelevad, suurte kriimudega küll. Pimestava ja ühtesulatava romantilise armastuse lõksu on nii kauges minevikus kui ka tänapäeval langenud väga paljud — igihaljas teema!

E. P.: Armastuses on ikka kaks vastasmängijat ning juba see, et inimene suudab armuda ja kedagi rohkem kui iseennast armastada, on nii erakordne, et selle eest võib ükskõik kui kallist hinda maksta. Tugevad tunded ei ole minu silmis sinisilmsus, otse vastupidi, näen neis hoopis julgust end kellelegi nii jäägitult anda, et see sisaldab paratamatult ka ohtu. Armastus on tundena vägev mikstuur, aga ükskõik, kuidas seda karikat tühjendades elus ka ei lähe, on ta ikkagi, isegi mürgikarikana enam kui pelk tuim olemasolu.

E. L.: On ka arvatud, et romantilise armastuse ajad on möödas ja et peale seksi pole naisel ja mehel teineteiselt midagi vaja, muuga saavat tänapäeval igaüks ise hakkama (äärmuseni on see viidud näiteks dokfilmis "Rootsi armastuse teooria", 2015). Mida arvad sellest moodsast seisukohast? Su enda abielu Peetriga on olnud pikk ja õnnelik. Mis on sinu retsept suhte või abielu alguses olevale inimesele?

E. P.: Moodsad seisukohad ei võta kunagi arvesse inimloomuse põhiolemuse muutumatust ning on juba seetõttu ühel heal päeval jälle "moest läinud". Mul ei ole retsepte jagada, aga kuulsin kogemata pealt, kuidas meile, kahele noorele narrile, ennustati, et kauem kui aasta need küll koos ei ela, ning siis ma mõtlesin, et kas tõesti nii kaua! Et ma oleksin meeletult, oleksin igavesti õnnelik, kui me elaks koos kolm kuudki.

E. L.: Oled osalenud romaanivõistluse žüriis. Millise kogemuse sealt said?

E. P.: Iseenda, aga karta on, et ka teiste jaoks selgus, et kuigi ma muidu olen üsna ükskõikne selle suhtes, kas keegi jagab minu arvamust või mitte, siis žüriiliikmena seisin ma oma arvamuste taga vägagi kompromissitult. Ehk nagu meeskolleegid ütlesid: muidu nii kena, nüüd nagu lõukoer… Romaanivõistlus elavdab kindlasti kirjanduselu ning annab võiduteoste autoritele suurema võimaluse aina kuhjuvas raamatutehulgas silma paista.

E. L.: Kui noorena eelistasin romaane, siis nüüd novelle: hea on saada terviklik lugemiselamus ja lahendus kätte juba ühe "mahaistumisega" (E. A. Poe väljend), ja novell oma tiheduse ja puänteeritusega seda pakub. Minu meelest oled sa üks meie parimaid novelliste — eeskätt inimhinge peene ja nüansseeritud kujutajana. Su stiil ei ole ülepakutud, vaid ühtaegu lihtne, täpne ja ilus. Viimati sain elamuse novellist "Hüvasti", kus ei olnud ühtki üleliigset sõna, aga olgu näiteks ka "Pealelõunane suplus" ja "Kontsert raekojas". Mida sa ise novelližanrist arvad, miks seda armastad? Milliseid novelliste oled hinnanud ja nautinud nii eesti kui maailmakirjanduses?

E. P.: Kunagi ütles Aivo Lõhmus, kuuldes, et mul ilmub novellikogu, et mida sa endast õige mõtled! Tookord Tartus pobisesingi vastuseks just nii naiivselt: aga ma armastan novelle. Ja see on sulatõsi. Kusjuures on kirjanikke, kelle novelle eelistan nende romaanidele: Maupassant, Vilde, Hemingway, Sherwood Andersson, Maugham ja isegi Salinger, kelle novellid on minu meelest tõeline meistriklass, ning sama rida võib jätkata Oscar Wilde'iga, tema "Dorian Gray portree" on mind alati külmaks jätnud, aga muinasjutt-novellid on ületamatud. Olengi ikka muinasjutte armastanud, novell on neis oma ehedaimal kujul esindatud. Eestlastest nimetan kindlasti veel Hindreyd, Peet Vallakut, Arvo Valtonit.
Novelli puhul on olnud mulle olulised ka Hemingway sõnad jäämäest, mille mõte oli see, et hea novelli puhul näeme vaid selle tippu, samal ajal ajal kui kogu mägi ise on nähtamatu, aga tajutav. Olen püüdnud olla oma novellides võimalikult täpne ja tihe. Vahel saadab mind mõni teema, ebaõnnestunud algus pikalt, mitu aastat, siis korraga aga näen seda teise nurga alt ning päris töö võtab seejärel vaid päevi. Üks on kindel, ma pean kohe, esimese lause ja esimese leheküljega kätte saama loo õige rütmi. Kui kirjutasin veel kirjutusmasinaga, kulus novelli "Neli pudelit limonaadi" kirjutamiseks algul 104 lehekülge, et seda saavutada.

E. L.: Su mälestusteraamatut lugedes üllatusin, kui palju nõukogude ajal reisiti, muidugi peamiselt Eesti piires ja suviti. Sinu teoste tegevus kulgeb vahel kuskil teisel maal — Kreekas, Itaalias, Rootsis või reisil Kanadasse. Miks on reisimine sulle tähtis?

E. P.: Õhtuti Piiroja verandatrepil istudes ning metsaservale mägedeks kuhjunud pilvi vaadates mõtlesin lapsena, et ühel hetkel ma tõusen ja alustan teed sinna valgetele tippudele. Lennukiga õhku tõustes tuleb see meeletu äraigatsus mulle alati meelde.

E. L.: Mis on su viimane suurim lugemiselamus?

E. P.: "Looming" nr 7. Tauno Vahteri "Värske kala"!

E. L.: Septembris on su 70. sünnipäev ja sel puhul lasen lendu soovi, et mõni su viisistatud luuletus jõuaks laulupeole, näiteks regivärsiline "Mida sa otsid, rahutu?". Mida sa ise sünnipäevaks sooviksid?

E. P.: Et elus olemine oleks jätkuvalt rõõm, mitte vaev.

1. Kõik, mida me teeme, pudeneb maha, kuigi keeldume seda nägemast / Tolm tuules... (Ing.)

2. Keel on täpne ja lakooniline, klaar nagu selge sügispäev pärast hallaööd — ja niisama lõdisema panev. (Sm.)