Ashilevi teos on algustest, sõprusest, ühendavast puudusetundest, teest kaduvusega leppimise poole. Aga ka kosutavatest igapäevadest, perekonnahetkedest, üksteise hoidmisest, madalpunktidest ja abistavatest jõududest, püüdlusest leida midagi sooja, tõelist ja ehedat.

"Hea kirjandusteos on nagu füüsiline tükk autorist endast. Kui autor tunneb, et ta annab lugejale ära tüki oma liha ja verd, on asi õige. Siis on asi isiklik, siis on asjal kaalu. Kusjuures see ei mõju traumeerivalt ei autorile ega lugejale. Kui kontakt on õige, mõjub see mõlemale leevendavalt, võib-olla isegi tervendavalt," selgitas Ashilevi.

Katkend:

1. Vereplekk

Horror movies satisfy a curiosity.
Deep inside we know we'll die,
don't know which way it'll be.
By a car wheel or a knife steel
on a good day?
In a shark cage or by old age
in a bad way?

– Jet Johnson, "Death Song"¹

Ma olin sellest loost täiesti obsessed, kui see välja tuli. Aasta pidi olema 2003, sest Jet Johnsoni album "Micropolitan" ilmus 2003. aasta 1. septembril. Olin just saanud Tallinna Ülikooli esmakursuslaseks, ilmselt nägin selle loo videot oma lapsepõlvekodu väiksest kineskooptelerist, kui Viva Zwei või MTV Europe uusi lugusid tutvustas. Üks elu oli läbi saanud ja järgmine polnud veel päriselt alanud. Terendas seal kuskil ähmase võimalusena.

Ega ma sellesse väga ei uskunud, mingisse uude võimalusse, järgmisesse ellu. Eneseusk ja tulevikulootused olid minust 12 aastat kestnud koolitee jooksul välja pekstud. Arvasin tõega, et lõpetan kraavis. Ma ei uskunud, et võiksin kunagi tööd leida või peret ülal pidada. Teadsin, et tublimad klassikaaslased lähevad edasi ülikooli, kuid enda akadeemilistest väljavaadetest ei julgenud enne audiovisuaalse meedia erialale sissesaamist mõeldagi, sest mu hinded polnud kuigi head ning asjad, mis mind elus päriselt huvitasid, ei kuulunud "edu paketti", mida meile, eliitkooli kasvandikele, jutlustati. Ma ei näinud, kuidas minu oskusi ja huve saaks kunagi rahaks ümber konverteerida, sest mind huvitasid kirjutamine, muusika, koomiksid, videomängud, teater, filmid – ühesõnaga kultuur. Aga Tallinna Inglise Kolledžis anti mõista, et edumeelne, mõtlemisvõimeline ja vastutustundlik inimene läheb õppima juurat, majandust või mõnda muud sarnase kategooria eriala, mis sillutaks pikemas plaanis tee riigi ja tähtsaimate ettevõtete tippjuhtide sekka.

Minust polnud riigimeest, ma olin "poollollakas", nagu matemaatikaõpetaja mulle käratas, enne kui ta mu tunnist välja viskas selle eest, et klassivendadega liiga palju nalja viskasin ja naermist lõpetada ei suutnud. Ma olin siis võib-olla kolmeteistkümnene, teismeea alguses. Poollollakad olid TIK-is vähemuses, nad visati tavaliselt koolist üldse välja. Täislollakaid polnud seal vist ühtegi. Olin osa "väljasurevast liigist". Paar aeglasemat venda oli meil klassis veel, aga nemad jätkasid gümnaasiumiõpinguid kuskil mujal. Mina olin viimane, kes jäi. Olin põhikooli lõpus oma keskmise hindega n-ö joonealune (4,00 miinimumist jäi puudu vist umbes 0,03), kuid hea iseloomu, aktiivsuse eest õpilasomavalitsuses, kultuuriüritustel ja kooli ajalehes lubati mul siiski keskkoolis jätkata.

Sellest kõigest hoolimata kartsin gümnaasiumi lõppu paaniliselt. Suutmatus tunda huvi ja süüvida suuremasse osasse õppeainetest süvendas minus veendumust, et olen inimesena läbi kukkunud. Abitu, oskusteta, poollollakas sitt. Nii võimetu, et ei suutnud isegi lollakuses lõpuni minna, jäädes selleski abitu narrina poolele teele pidama.

Poollollakas sitt ei jätka õpinguid Oxfordis, Cambridge'is ega isegi mitte Tartu Ülikoolis. Ta jätab oma klassikaaslastega hüvasti, kraabib kokku piisavalt raha, et osta telk, ja hakkab elama parkides või metsas. Selline oli minu tulevikuplaan. Ma tahaks öelda, et liialdan, aga ma tõesti ei näinud muid võimalusi. Tööle mind ju keegi ei võtaks, kodu üürimiseks mul ju raha poleks. Game over.

Jet Johnsoni laulja Caroline Nesbø laulis mulle kodus heleda häälega: "Deep inside we know we'll die, don't know which way it'll be." Ja mina mõtlesin, et ma tean küll, kus ma lõpetan: kraavis.

*

Kui päris täpne olla, siis üks läbivamaid kinnisideid oli mul see, et mind tapetakse. See ei tulnud tühja koha pealt, üks inimene lubas seda teha.

2001. aasta suvi, olin kuusteist. Kadriorus lõbustuspargi juures toimus uus suur muusikafestival Sun Dance Music Festival, mille peaesineja oli Ameerika house-muusik ja DJ Roger Sanchez. Mu pisike kineskoopteler mängis päevast päeva tema pala "Another Chance" muusikavideot, kus üks naine kõnnib mööda New Yorgi tänavaid, tassides kaasas hiiglaslikku südant. Süda muutub aina väiksemaks, sest tal pole seda kellegagi jagada. Tantsulugu ise oli samas üsna helge kõlaga ja videotki mäletan enam kui 25 aastat hiljem ilmselt ainult selle pärast, et kandsin ju enda südames sama lootust – et leian kellegi, kellele see kinkida. Olin eelnenud suvel esimest korda maasikavälul tüdrukut suudelnud. Olin saanud tunda armumise ja hüljatuse magusmõru maitset. Nüüd oli käes uus suvi, uus võimalus. Another chance. Mul oli pilet muusikafestivalile, kohtumisele, mis muutis kõik.

*

Kohtusin seal inimesega, kes lubas mind ära tappa. Pärast seda, kui ta mind ära tappa lubas, tulin festivalilt koju ja mõtlesin, et türa, see Sanchezi lugu, mis mulle tegelikult eriti ei meeldinudki, jääb mulle nüüd terveks eluks meelde, nii kauaks, kui seda elukest veel järele jäänud on. Armastuse asemel hakkab see meenutama surmahirmu tuhkkuiva maitset. Hakkasin lugema päevi.

Ta andis mulle selgelt mõista, millal see juhtub. Ta ütles: "Kui ma sind veelkord linna peal näen, siis ma tapan su ära." Ta ütles veel igasuguseid asju.

Mõned kuud hiljem sadas ta mu klassivenna Ragnari suvilapeole sisse. Ta joonistas koos oma sõpradega mu koolivendadele markeriga haakriste näkku ja seejärel peksid nad üheskoos naabri klaasist kasvuhoone sodiks. Sellest tuli ka kriminaalasi. Mäletan, et koolivennad, sealhulgas mu pinginaaber, pidid pärast tunde politseis tunnistusi andmas käima.

Omavahel hakkasime seda lõõpides nimetama kasvuhooneefektiks. Suvilas toimunu paistis pakkuvat poistele rohkem elevust kui hirmu või kahetsust. Ja mina ei suutnud uskuda oma õnne, et just tollelt peolt puudusin, muidu ju ikka käisin. Sest see oleks olnud just nimelt see kord, kui see neonats oleks mind veelkord näinud. Tal oleks tulnud muusikafestivalil antud lubadust täita.

Mõni kuu pärast kasvuhooneefekti ööd tuli üks elevil klassivend lagedale uudisega, et seesama tüüp, see tapmisähvarduse teinud haakristlane, oli koos veel kellegagi ühe kodutu surnuks peksnud ja kinni läinud. Klassivend ütles ka vanglakaristuse täpse pikkuse aastates ja ma tegin kiire arvutuse: "Selge, minu järele tuleb ta siis aastal 20XX, seni on rahu majas."

Sain ajapikendust, mul oli uus tähtaeg. Sain võimaluse seni proovida oma aina väiksemaks muutuvat südant kellelegi kinkida, kool ära lõpetada, äkki mingi ime läbi isegi ülikooli minna. Aga ma ootasin teda, tapjat. Ta oli ju lubanud tulla.

*

See käis niimoodi. Me istusime sõprade ja pinginaaber Kristo Viidinguga Sun Dance Music Festivalil hip-hop'i telgi kõrval murul, kui äkki kogunes meie juurde kamp neonatse, eesotsas ühe mürakaga, keda kutsuti Vorstiks. Natsid moodustasid meie ümber poolkaare ja pealik Vorst istus otse minu ette maha. Ta hakkas mult küsima selliseid küsimusi, nagu kes ma selline olen, kust ma pärit olen, kes mu vanemad on, kus ma elan jne. Hoidsin pilku maas ja mõtlesin, kuhu põgeneda, aga mu keha oli justkui halvatud. Ma ei saanud liigutada. Me olime sisse piiratud ja mu selja taga oli metallvõrestikust aed, mille taga haukusid valvekoerad. Iga kord, kui ma Vorstile vastuse võlgu jäin, togis ta mind oma jämeda käega vastu põlve ja kordas küsimust ärritunumalt kui enne. Ma pidin vastama, sest muidu oleks võinud kohe pauk ära käia. Kui ülekuulamine lõppes, käskis Vorst mul ette vaadata, et minusuguseid maailma juurde ei sünniks. "Ja kui ma sind veelkord linna peal näen, siis ma tapan su ära." Seejärel natsikamp lahkus.

Ma ei tahtnud sinna enam sekundikski jääda. Ülejäänud festivalipublik ootas õhtut ja peaesinejat, aga minu jaoks oli pidu läbi saanud. Pinginaaber saatis mu väravani, kus viipasime teineteisele hüvastijätuks, nagu midagi poleks juhtunud. Istusin bussile. Mu suu oli tuhkkuiv, täiesti süljetu nagu plastnukul. Sellest pidanuks ju tulema lahe päev. Another chance. Aga mina sõitsin keset päeva üksi koju, kehavedelikud ihust lahkumas. Eelsurnu.

Ema muidugi imestas mu varase naasmise üle, aga ma ei osanud talle öelda, mis juhtus. Ma ei teadnud, kust alustada, ja üleüldse tundus, et igasugused rassipinged puudutasid Eestis ainult mind ja mu õde. Lõppude lõpuks olin ju mina see, keda neonatsid jahtisid, mitte mu klassikaaslased ega ema. Isegi mu pinginaaber, mu parim sõber, polnud mulle seal festivaliväravas ühtegi lohutavat sõna osanud öelda. Esimest korda vestlesime sellest alles veerand sajandit hiljem. Ehkki olime siis mõlemad juba 40-ndates, jah, nüüd juba keskealised mehed, oli mul ikka veel hirm Kristo numbrit valida ja küsida, kuidas tema seda päeva mäletab. Ta ütles, et tal on tagantjärele piinlik ja kahju, et ta minu kaitseks välja ei astunud, aga ka tema kartis. "Ma oleks võinud su vähemalt koju saata," nentis ta nüüd. Tookord mõtlesin aga karmi resoluutsusega, et rassism Eestis puudutab ainult mind ja mu õde, ainsaid pruune inimesi maailmas, keda isiklikult tundsin.

"Mäletad, kui me ükskord trammi ootasime," ütleb Kristo, kes on parasjagu Tallinna–Haapsalu bussis teel lavastuse proovi. "Üks mees hakkas sulle mingeid rassistlikke asju hõikama. Ja ütles mulle midagi sellist, et miks üks korralik blond eesti poiss mingi... sellisega ringi jalutab. Ma olin nii vihane. Siis ma käratasin talle küll midagi vastu ka."

See segadus tekkis mu teismeeas paljudel – et miks üks korralik endast lugu pidav inimene neegriga ringi käib. Kord valvasin Õllesummeril juhutöö korras üht mänguaparaati, kui ema tuli mulle tere ütlema ja seltsi pakkuma. Istusime kõrvuti aiatoolidel, elevil festivalirahvas kogunes minu mängutelgi kõrval oleva lava juurde, kuna algamas oli Arnold Oksmaa kontsert, mis paistis erutavat eeskätt purjus noori meestekampasid – heterosõdalastele meeldis Oksmaa live'ide ajal talle rõvedusi röökida ning seeläbi üksteisele ja iseendale oma ürgheterolikkust kinnitada. Kui järjekordne selline kamp minust ja emast möödus, jäid paar noormeest mind põrnitsedes pidama. Üks neist pöördus vilavate ja imestust täis silmadega ema poole: "Miks sa... miks sa istud siin selle ahvi kõrval?"

Viskasin pilgu maha. Tundsin piinlikkust, et olin ema ebamugavasse olukorda pannud. Kümmekond minutit hiljem möödus meist jälle seesama kamp.

"No mida sa istud siin selle ahvi kõrval, ah?" käratas noormees üle mürtsuva muusika uuesti.

"Ole vait!" ütles ema.

Hoidsin pilku endiselt maas, togisin tenniseninaga põrandat ja tahtsin oma kriitvalge Beck'si õllelogoga särgi sisse ära sulada.

Linnas ringi liikudes õppisin neonatside laigulisi sõjaväepükse, tanksaapaid ja Eesti lippudega kaunistatud bomber-jakke nähes kiirelt ja märkamatult teisele poole teed minema. Alati see nii hästi ei õnnestunud, nagu näiteks siis, kui ma klassiõe, tulevase kostüümikunstniku ja kirjaniku Neoon Mustaga kohtingult tulles käest kinni hoidsin ja üks neonats meil järel käis, lüües mulle järjepidevalt jalaga vastu tagumikku. Püüdsin sellest mitte välja teha, kuigi häbi tüdruksõbra ees oli peaaegu halvav. ("Vaata, et sinusuguseid rohkem siia juurde ei sünniks!")

Oli tavapärane, et inimesed tahtsid mu krussis juukseid katsuda – nad polnud selliseid juukseid varem oma silmaga näinud. Ühel neonatsil õnnestus mind nendest ennenägematutest juustest tänaval ka tirida.

Tolle aja populaarseimas komöödiasaates "Kreisiraadio" läks eetrisse sketš, kus ülikonnas härrasmees saabub rätsepa juurde. Härra, keda kehastab (teadagi valgenahaline) näitleja Peeter Oja, võtab rätsepat tervitades valge kaabu peast ning märkab siis, et rätsep on mustanahaline (päris elus samuti valge Hannes Võrno oli rolli tarbeks neegriks grimeeritud, tegi n-ö blackface'i, nagu tänapäeval siinmailgi öeldakse).

"Oi, neeeeeeeeeger!" ütleb üleolevalt muigav härra rätsepale.

"Tere, härra!" vastab rätsep suure naeratusega, peas lopsakate lokkidega neegriparukas, mida olnuks lihtne tänaval krabada.

"Tere, neeger!" ütleb härra rätsepat põrnitsedes ja nina püsti ajades.

Selgub, et härra soovib tellida kostüümi. Rätsep hakkab entusiastlikult mõõte võtma ja täpsustavaid küsimusi küsima, kuid härra katkestab teda.

"Ära ülbitse, neeger. Ja ära kiirusta. Ma räägin rahulikult."

Härra selgitab, mida ta täpselt tellida tahab, alustades terava tipuga mütsist, mis kataks terve näo. Jätta tuleks ainult kaks auku silmade jaoks.

"See on siis selline karnevalimüts?" küsib naiivne rätsep sõbraliku elevusega. Ta ei saa pihta, et härra tuli tellima Ku Klux Klani rüüd.

"Jaa, karneval," ütleb härra peaaegu naerma puhkedes. "Sinu jaoks on see karnevalimüts. Lõunaks olgu, neeger, see müts valmis. Ja õhtul, kui on pime, ma tulen, neeger, järgi sellele. Oma sõpradega, neeger, kellel on kõigil sellised mütsid, neeger. Pane oma koer, neeger, kinni, muidu, neeger, homme seda koera võib-olla, neeger, sul ei ole. Head aega, neeger."

Härra pilgutab rätsepale silma ja lahkub. Endiselt mitte millestki aru saanud neeger hakkab üksi oma salongis uue tellimuse üle rõõmustades tantsu lööma (neegritele ikka meeldib teadupärast igal võimalusel tantsu lüüa) ning istub siis lustakalt lokke küljelt küljele visates õmblusmasina taha.

Koolis saab pinginaaber Kristo vahetunnis vetsu minnes direktorilt pragada, kuna tema teksad on liiga laiad ja pusa liiga suur. "Sa näed välja nagu valge neeger," öeldakse talle noomituseks. Kristo joonistab protesti märgiks direktorist ja õpetajatest groteskse grupipildi ja näitab seda mulle. Ma naeran. Mõne päeva pärast ilmub ta kooli T-särgiga, millele ta on lasknud sellesama pildi trükkida.

Uue T-särgiga tuleb kooli ka äsja Soome reisilt tagasi jõudnud klassiõde, rinnal suur keelumärk, mille keskel suurte silmade ja musisuuga neeger. See on Fazeri kuulus lagritsaneeger Laku-Pekka, kelle nägu tollal veel magusasõpradele kommipakkidelt vastu vaatas. Punase joonega maha kriipsutatud neegrinäo juurde on lisatud üleskutse "Sano EI lakupekoille!"²

Ikka ja jälle mööduvad minust koolikoridoris aasta või paar nooremad koolivennad, kel saab tavaks mulle hõigata "Ära ülbitse, neeger!" ja "Sinu jaoks on see karneval, neeger!".

Umbes 700-pealises kooliperes oleme mina ja mu õde Sandra ainsad, kes pole valged.

Sellises miljöös ma siis jäingi ootama, millal Vorst oma sõpradega mu kodu üles leiab, terve paneelmajaseina haakriste ja ähvardusi täis sodib ning aknad sisse viskab.

Mu südamelooks sai UNKLE'i "Bloodstain". Kogu nende 1998. aasta album "Psyence Fiction" oli mulle suureks lohutuseks.

Vicious, suspicious,
it doesn't matter what I say.
Users and losers,
there's nothing here to make me stay.

– UNKLE, "Bloodstain"³

*

Pärast seda suve algas keskkool ja kogu ülejäänud elu.

1 Õudusfilmid rahuldavad teatavat uudishimu. / Sügaval sisimas teame, et sureme, / aga kuidas – seda ei tea. / Autoratta all või noateraga kohtudes / ühel heal päeval see ehk juhtubki? / Haiga puuris kinni olles või lihtsalt vanaks jäädes, / kuid ehk siiski hirmsal moel? – Jet Johnson, "Surmalaul". – Siin ja edaspidi autori märkused ja tõlked inglise ja soome keelest.

² Nimest Laku-Pekka ehk Lagritsa-Pekka on tehtud siin koondnimetus mustanahalistele. Üleskutse on sisuliselt "Ütle EI neegritele!".

³ Julmad, kahtlustavad on nad kõik, / öelgu ma mida tahes. / Ärakasutajad ja luuserid on nad kõik, / enam pole mul midagi, mille nimel siia jääda. – UNKLE, "Vereplekk"