Kalle Mälberg: jälitades Valtonilt püünel ja põranda all

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Arvo Valton Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

Kalle Mälberg vaatas Arvo Valtoni 85. sünnipäeva puhul tagasi kirjaniku tänavu suvel ilmunud romaanile "Noppeid maiselt teelt" ning meenutas ka teisi Valtoni jutte ja filme.

Tasub üldse kirjutada 60 raamatut ühes nõtkelt nukras, laulvas väikeses keeles ainuüksi sellepärast, et oma juubelipeol kirjanike musta lae all näha lapselapsi näperdamas pihuliisude laipmeelset ilmakeelt? Kas maksab Siberi küüditusest tagasi pääsenul õppida ja saada mõttetuks nõukogude inseneriks, et selle varjus aina pürgida ja üritada – tihti nurjunud katsena! – liblikana püüda groteski, iroonia ja absurdi looride alt õhus värelevat tõde?

Milleks veiderdada tsensorite ning ideoloogiavalvurite tõkete all ja ümber ning ikka ja jälle peita ridade vahele kahetsustväärivaid olusid naerutavat mõistujuttu? On üldse helgesse homsesse tarvis lehvitada rahva hingepidet väärivat kultuuri? No ja nüüd siis: viimane aeg on laotada oma elu laiali hõiskaval narridelaeval, keset liberastlikku orgiat…

Ei tasu ära!

Kummatigi tasub. Aga vaid siis, kui sa oled Arvo Valton: Eesti kirjameister üle aegade. Ei Krossist ega Niidust, isegi Lennart Merist, mitte pool- või purupunastest Beekmannitest, Prometist, Parvest ega Kuusbergist, Smuulist, Sirgest ega Semperist, salvitud ja võitud VEKSA reisijatest, pole tänane lugu. Arvo Valtonile polnud nõukogude võimuga võõristusest paremat suhet antud. Ja kui juba kord Vaimuga on Looja väetanud, siis Siberi aastad vaid karastavad – kavaldama varjupoksi, võimu kõõrdpilgul seirama. Põlatus kui doping harjutab luts-libekalana libisemist püüdjate püünistest, bridžimäng kultuuriparteilase Olaf Utiga loob suhteid vaenlase enda sees…

Just nõnda, muidugi, kuidas siis teisiti – kõrgematele parnassidele trügides ei piisa ainult talendist, tuleb "otsida sõpru vaenlaste hulgas" nagu Tallinnfilmi toimetaja Arvo Valton "Viimsesse reliikviasse" oma gregeriiamõtteid sokutades.

Märjamaa alevikus elasid eestlased nagu tuhandetes kodudes üle maa – peres oli  isa, ema ja kaks poega. Vanem poeg Arvo Vallikivi, täna meile tuntud ja armastatud kirjandusklassik Valton, peitub oma äsjailmunud kirjanduslikus eluloos kavalalt Lemmiku nime taha – ta on tõesti olnud saatuse (ja nagu loeme ja tunneme) ka naiste lemmik.   

Perekond seisatab matuserongkäigu ajaks alevitänaval. Mehed paljastavad pea, et leinas ära saata üks mees, kelle nime me ei saagi teada. Väike poiss kuuleb vanematelt, et surnu pannakse kirstus mulda ja sinna see jääb. Lemmik – ikka see Vallikivi-Valton – tunneb terava valuga, et temagi peab ükskord surema, ning see tundub karjuvalt ebaõiglane. Antakse elu ja siis see võetakse. Poisi peas vasardab mõttesööst, et ei taha niisama surra, mingi osa temast võiks ju maailma alles jääda. Valu kadunud kodu esisel tänaval jääb Valtonit kannustama 80 aastaks.

Oidu proovile pannes tulevadki venelased, seejärel sakslased ja uuesti venelased. Võõrast väge, võimu ja kurja vaimu valatakse Eesti peale otsatult – kõik, mis oma ja armas , kadugu hingepõhja! Vaid vääringulised elavad üle, kannavad välja ja kirjutavad tolle ajastu ängi rahva meeltesse – Kross, Meri, Kiik, Salumaa, Masing, Runnel, Kaplinski ja Valton.

Isa viiakse päikeselisele Kolõmale uue kodumaa hüvanguks kulda kaevama, poisid emaga Tomski kanti suurele Siberimaale muldonni kaalikaid sööma… Aga kõik visad Vallikivid tulevad Magadanist kartmatutena tagasi ja alustavad elu otsast peale.

Valtoni "Noppeid maiselt teelt" pole suvalise poplaulja liiri-lõõri elulooraamat. Osavat omamüüti kultiveeriv Valton on taas loonud ilukirjanduse, kus selgelt äratuntav Tiina on Urve ja vend Ahto on Vambola. Valton ei müü koroonaäppi, ei pane kiipi naha alla,  ei müüta maske, tasulisi teste ega pileteid karantiinivarjendisse. Ei, marketingi ekspert ja osav networkija Valton turundab vaimu, sest vaimu läheb alati vaja! "Rohelise seljakotiga mees" (1965) loeb vaksalis luuletusi. Ootesaalis süüakse sihvkasid, ametivõimud on hirmul – kas keelata või lasta olla. Moodustub komisjon, mitu koosolekutäit koogutab kaeblikult kaelu, ametimehi sigib juurde.

Kultuur on ahne, kultuur tahab kõike – lopsakat Vildet, kraavikaevamise vaevas Tammsaaret, aurukatlaga jändavat Traati, rutiinitalumatuse all vaevlevat Remsut, aga ka nikerdajaid – Tuglast, Hindreyd, Vallakut.

Inglise lordi ja Ameerika kaubamaja nimega Valton mängib "Õndsusse kulgevas päevas" mõtetega – keegi ei taha enam midagi teada ega mäletada, sest mälu algab siis. kui Mr. Google sisse lülitub. Valton ise kätte ei anna, ta libiseb vasakule ära, jättes salakirjas meile absurdi – nii ülbelt apla, et lausa armu ära!     

Valtoni novellid ei lõpe klassikalise puändiga, nad algavad tavatult. "Sõnumitooja" praalib sõnumiga, mida pole ega tulegi – lõpp on igav nagu kõik see, mida tavaeluks kutsutakse. "Vernanda leivas" (1968) Roman Baskini filmis "Veranda" (1988) ostab Sulev Luik Sillamäel pätsi leiba, milles on pomm, tuiab sellega ringi keset häid ja ülehäid näitlejaid, isegi Vladimir Sapožnin vilksab kaadris. Muidugi kaevati selles linnas pommi jaoks materjali, aga katsu sa seda öelda sotsialismileeri kõige lõbusamas barakis? Aasta hiljem (1969) on vastaline Valton "Unenäos" kirjeldanud salakavalat unistust venelaste lahkumisest, mis tegelikult juhtus alles 25 aastat hiljem.

Valton oli üks esimesi Saareste sõnaraamatu kasutajad ENSV-s ,kuid sünonüümidega edvistamist kohtab harva, ehk siiski "Sõnumitoojas" hobust kirjeldades. Valtoni põhitegelaseks on Üks Mees, kelle ümber väändub justkui varietees tantsiv kordeballett kui kahetsusväärne sovieti tegelikkus. "Tõrvikukandja" (sveitšlaste tehtud film) muisutab mõtet, kuidas seksida hingekella taktis, müües turuväravas oma unistuste käterätti. Valtoni üksiküritus jääda inimeseks isegi piinakambris ilmneb juttudes, mis lõpevad lauskohtlaselt – no mis kõrge kunst see ikka on, kui turul müüakse suuri kurke, aga mees ostis hoopis heeringa?

"Kaheksa jaapanlannat" (Loomingu Raamatukogu, 1988) näitavad suvalises tahmatehases nõukogude insener Valtonile, et ka ahelais saab, ja peabki, jääma ausaks ja ustavaks. Veidra paradoksina leiutas Valton maski ammu enne koroona turuletulekut – ei sünni kunst muidu kui vaid prao vahel. Vaim virgestab, hiigelmägi liigahtab vaid siis, kui nälgivad lapsed söövad krohvi. Nüüd, kus KGB-d ja Glavliti pole (kas tõesti?), selgub äkitselt, et polegi nagu millestki kirjutada – urgitse aina iseendas, rebesta hinge, kaasaaegne (oeh, kui kaasaegne!) kunstineitsi kuseb Tartu kunstimuuseumi põrandale, et siis lahkuda maisest elust (tõestisündinud lugu!).

Valton ei jäta kavaldamist, ta petab lugejat isegi omaloo tagakaanel: "…pole siin midagi sellist, mida tuua teistele eeskujuks või mis oleks õpetlik."

Ohtrasõnaliselt paljastades Valtoni tõelist olemust, teda päevavalgele tirides, pomidorimahlas tomatina keedes, kõnelesin kirjanikega:

Remsu võttis lausa soni peast:

"Presiidiumis ja põranda all tegutsev Valton sai keskhariduse ühes Kaug-Põhja linnas – käisin just seal tema jälgi ajamas." 

Jürgen Rooste, leegitseval pilgul:

"Valtoni teene on Venemaa hävivate kultuuride toetamine ja tõlkimine."

Andres Langemets tõi siia teksti sisse Valtoni olematu seose inglise lordiga: mis sest, et vale, aga ilus ikkagi!

Indrek Hirv purjetas Kuressaares – torm! Telefon andis kinnist tooni…

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: