Jelena Skulskaja: kui kardad, ära kirjuta, kui kirjutad, ära karda midagi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Autor/allikas: ERR

Jelena Skulskaja on passionaarne inimene. Kõike teeb ta suure kire ja pühendumisega alates ilukirjanduslike tekstide kirjutamisest, sõnavõttudest mitme­suguste kultuurinähtuste ja inimeste kohta ning lõpetades enda laitmatu välimusega. Jelena on ta eestlastele, Jelena Grigorjevna ja Lilja venelastele. Vahel tundub, et Skulskajat on mitu: ta on aktiivne kultuurivaatleja lehes, raadios ja teles, pluss enda raamatud ja lavastused, pluss kord kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline festival Dovlatovi päevad Tallinnas.

Vestlus pärineb augusti Loomingust.

Olen viimase kümne aasta jooksul jälginud teda mitmesugustes olukordades ja ampluaades. Mällu on sööbinud üks pilt Moskvast 2015. aasta kevadel, kui Jelena Skulskaja esines Russkaja Premia žüriiliikmena. Üritus toimus hotelli "President" avaras ja heledas saalis ning publikuks olid kutsutud kirjanikud, luuletajad, kriitikud, toimetajad — kokku ligi kakssada inimest. Väga pidulik ja isegi pompoosne sündmus. Iga žüriiliige pidi ütlema midagi auhinnatud teose kohta. Skulskaja andis auhinna üle autorile, kes pälvis (kui õigesti mäletan) teise koha proosakategoorias. Erinevalt mõne teise žüriiliikme esinemisest oli Skulskaja kõne põhjalik, analüüsiv, pakkus interpretatsioone. See oli nagu üksikasjalik arvustus või akadeemiline artikkel. Ta luges teksti paberilt maha, hääldas püüdlikult iga sõna. Suurest pingest hääl kohati värises ja lehed käes vabisesid kergelt. Seda oli liigutav vaadata, see oli nagu auavaldus kirjandusele.

Skulskaja on enda ja teiste suhtes nõudlik. Ta hingab, kui ta töötab. On ülimalt meeldiv olla tema sõber ja vist talumatu on olla tema vaenlane — jah, ka sõjapidamises näeb ta oma võlu. Travestia, karneval, grotesk, fantaasia, barokk, fragmentaarsus, montaaž, labürint — nende märksõnade abil saab lahti harutada tema eriilmelist loomingut. Kuid samavõrd kui tema looming on salapärane autor ise. Jelena Skulskaja tähistab augustis 70. aasta juubelit. Haarasin juhusest, et sellel puhul temaga vestelda lootuses veidigi lahti mõtestada tema müüti.

 

IGOR KOTJUH: Te olete aastaid olnud meediapersoon ja tõenäoliselt tuntuim venekeelne kirjanik Eestis. Poliitikud ja ühiskonnategelased, ajakirjanikud ja teatriinimesed, pedagoogid ja muuseumitöötajad seostavad teie nime hõlpsasti kirjanikutiitliga. Ometi ei tunne kaugeltki igaüks neist ei teie elulugu ega teie raamatuid. Kuidas te suhtute siit tulenevasse vastuolusse "tunnevad, aga ei tunne"? Miks on teile tähtis olla massiteabevahendites mõttemaailma valitseja?

JELENA SKULSKAJA: Ma jumaldan ajakirjandusala (erinevalt enamikust kirjanikest): lehetegemist, tele- ja raadioajakirjandust, jumaldan seda lennukat, muutlikku, osalt küünilist, osalt kirglikku elukutset, millega olen olnud seotud juba ligi viiskümmend aastat. Mind ei tahetud pärast ülikooli kuskile tööle võtta, ma jätsin endast liiga kergemeelse mulje. Arvati, et minu eest kirjutab nii hästi isa. Kuni siis ükskord ütles "Sovetskaja Estonija" peatoimetaja Turonok, kelle Dovlatov omal ajal välja naeris: "Kas sihukese tibatillukese palga eest hakkab meile kirjutama Grigori Skulski? Tore! Võtame tema tütre!" Ning ma veetsingi kakskümmend aastat selles ajalehes, kus kohtusin Dovlatovi ja paljude teiste suurepäraste kirjanike, näitlejate ja kunstnikega, kellega tegin intervjuusid ning kellele korraldasin meie toimetuses esinemisi — näiteks Aleksei Germanile, kellega tuli kohtuma üheksa inimest. Paljude kuulsustega sain sõbraks ja pidasin nendega kirjavahetust.

Tõsi küll, ma ei astunud kommunistlikku parteisse, seega töötasin alati kellegi alluvuses, ja Eteri Kekelidze, kes juhatas kultuuriosakonda, tegi ükskord Turonokile koguni ettepaneku, et ta keelaks mul ära luuletuste kirjutamise, kuna see ei sobi parteilise ajakirjaniku moraalse palgega. Tahan Turonokit tunnustada, ta jahutas osakonnajuhataja maha…

Hiljem on mulle aga alati sattunud oivalised toimetajad — nad võisid minusse suhtuda kuidas iganes, kuid ei väljendanud kunagi rahulolematust minu tööga. Ka praegu teen ma koostööd mõlema "Postimehe" toimetusega, "Novaja Gazetaga", Raadio 4-ga, viis aastat juhtisin telesaadet "Batareja", kus minu partnerid olid Juku-Kalle Raid, Üllar Saaremäe ja Jüri Aarma, produtsent aga Ene-Maris Tali; kõik see pakub mulle rõõmu. Muidugi on mu nägu tuttavaks saanud. Minu raamatuid aga loevad hoopis teised inimesed, need, kes ajalehti võib-olla üldse ei loe. Ja ma kirjutan raamatuid ka hoopis teisiti kui lehematerjale, need on otsekui kaks eri inimest, kes polegi omavahel hästi tuttavad. Ma tean, et mul on eesti lugejaid, on lugejaid Venemaal, kõige suurem lugejamenu saatis mu romaani "Marmorluik" — mitte ainult sellepärast, et see sai mitmesuguseid auhindu, vaid ka sellepärast, et ta paljusid ärritas, riivas, või vastupidi, väga liigutas. Mulle meeldib ajada oma proosaga raevu neid, kes on mind solvanud. Ja tekitada tänulikkust neis, keda ma armastan. Nii ühtesid kui teisi on küllalt palju, ja on veel lihtsalt lugejaid, kellele pakub huvi minu proosa ja värsside keerdu läinud lõngu lahti harutada.

K.: Teie proosa on tihti omaelulooline. Selle järgi saab kokku kleepida teie elu eri ajajärgud: lapsepõlve, nooruse, õppimise Tartu ülikoolis, töö ajalehe juures, kohtumised paljude inimestega, reisid, teatrimaailma… Ja ikkagi: miks te otsustasite käia isa jälgedes ning siduda oma elu noorusest peale kirjandusega? Kust tuleb noorel inimesel soov sõnu paberile panna, selles aina paremaks, sammhaaval meistriks saada? Millistel aegadel on olnud teie kirjanikusaatus kõige keerulisem? Kõige õnnelikum?

S.: Kuni viienda-kuuenda eluaastani olin ma kindel, et kõik mehed on kirjanikud nagu minu isa. Kord suvel tuli teda vaatama keegi tuttav, me üürisime tookord suvemaja, ma tegin värava lahti, ja see mees palus isale edasi öelda, et ta tahaks teda näha. Kui isa koju tuli, ütlesin ma, et tal käis külas üks kirjanik, aga nimi ei jäänud mul meelde. Ja siis ma saingi teada, et mitte kõik mehed ei ole kirjanikud. Et on ka veel suur hulk teisi elukutseid. See oli mulle vapustus. Mulle tundus, et iga muu töö peale selle, millele on pühendunud isa, on täiesti kasutu.

Ma ei sallinud laste- ja noorsookirjandust, kõik soovitused, et ma loeksin mingit Mayne Reidi või Jules Verne'i, jäid tulemuseta. Ükskord võtsin ühe mainitud autori raamatu ja lugesin: rändurid kinnitasid keha külma pasteediga, ja edasi: haigele joodeti kuuma puljongit ja tal hakkas parem. Edaspidi, kui mind üritati sundida lugema midagi eakohast, küsisin ma nördinult: "Kas jälle pasteedist ja puljongist?!" Aga muinasjutud, eriti Anderseni omad, olid iseäranis hirmutavad, ja nüüd ma saan aru, miks nimelt: ta kirjeldab inimese mõnitamist nii üksikasjalikult, et teda võib võrrelda markii de Sade'iga: nii üks kui teine lõikab ära tegelaste keele, võtab neilt hääle ja nii edasi. Pärast laste muinasjutte ärapiinatud merineitsist ja tummast Elisast, kes kitkus oma tillukeste rakkus kätega kõrvenõgeseid, nägin ma õudusunenägusid, jäin haigeks…

Lapsena olin ma tihti haige, ema töötas vineeri- ja mööblikombinaadis, vabakutseline isa aga jäi minuga koju. See oli puumaja, ahi küdes, ja kui isa ahjuukse lahti tegi, siis ma nägin, kuidas puuhalud liiguvad, otsekui otsiksid nad mugavamat asendit, et hõõguvpunased, juba kõrvetada saanud küljed tuleroaks ei jääks. Isa aga süütas ühe sigareti otsast järgmise ning luges mulle, väikesele lapsele, ette Tsvetajeva ja Pasternaki, Ahmatova ja Mandelštami, Puškini "Vaskratsaniku", Bloki ja Majakovski värsse. Ja neil tundidel taandusid kõik mu lapsemured, ma olin väga õnnelik, rütmid hällitasid mind ja täitsid vaimustusega. Mulle jäid luuletused pähe, kuigi ma nende mõttest hästi aru ei saanud, aga mul oli tunne, et nad kuuluvad mulle, et see on minu varandus.

Umbes kümneaastaselt hakkasin ma luuletusi kirjutama, seades nende tarbeks sisse ruudulise kaustiku, aga kaheteistkümneselt näitasin neid isale. Ning siis toimus jutuajamine, mis määras kogu minu edaspidise elu: isa tegi mulle üpris jahedal ja karmil moel selgeks, et ei ole ilma käsitööoskuseta luuletajaid, et sellest on vähe, kui tunda ja kannatada, vaid peab valdama ka kõiki värsiehituse võtteid.

Neid võtteid ma palusingi endale õpetada: ma lugesin kokku silpe, kirjutasin jambe ja amfibrahhe etteantud teemadel ja määratud värsijalgade arvuga, rist- või paarisriimis. Isa pani minu visadust ja püüdlikkust õppetükkide tegemisel imeks, kuigi ma lõin edasi ka vabavärsse, mis andsid mulle vabadustunde ning olid eesti luule põhiline ja loomulik vorm. Ma räägin praegu ka oma üliõpilastele nii nagu mu isa: iga abstraktsionist peab oskama joonistada maja ja lehma…

Minu luuletusi oli nõukogude ajal praktiliselt võimatu avaldada: ma käisin mööda Moskva ja Leningradi toimetusi, kuid mitte ükski väljaanne ei tihanud leppida nende vaba vormiga ja neisse kätketud traagilisuse määraga. Kuid Aksel Tamm tollase Eesti Kirjanike Liidu esimehe Vladimir Beekmani toetusel söandas mu esimese kogu 1978. aastal siiski välja anda. Beekman kirjutas sellele eessõna, mille avaldas tookord ülipopulaarses "Literaturnaja Gazetas", mõne hea sõna kirjutas värsside kohta ka Andrei Voznessenski, seejärel ilmus peaaegu kohe teine kogu, ja siis läks "paljastamiseks": tolles samas "Literaturkas" ilmus tohutu artikkel luuletajatest (eelkõige minust), kes on mürgitatud kodanlikust mõjust ja laimavad meie suurepärast tegelikkust. 1979. aastal määrati mind noorte eesti luuletajate delegatsiooni, et võtta osa üleliidulisest kongressist. Moskva ülemused nõudsid, et mind nimekirjast maha tõmmataks, aga meie liidu sekretär Jaak Jõerüüt vastas, et siis ei sõida Eestist üldse keegi. Moskvast tuli üks Šorori-nimeline kirjandusülemus Jaaku ähvardama, aga tema oli vankumatu. Ma sõitsin. Kohe pärast tagasitulekut võeti mind kirjanike liitu, kusjuures mindi mööda "vene kirjanike sektsiooni" nime kandnud algorganisatsioonist. Asi oli selles, et viimast juhatas minu isa, ja sekretariaat otsustas, et oleks taktitu, kui ma peaksin pöörduma soovituse saamiseks oma isa poole. Ometi ilmutasid nad — Jaan Kross, Ellen Niit, Teet Kallas ja paljud teised — suurt naiivsust: nemad hääletasid küll ühehäälselt, aga "vene sektsioon" korraldas minu ja mu isa üle mingi "näidiskohtu", kus karjuti, et minu koht ei ole nõukogude kirjanduses, isal aga ei ole enam õigust sektsiooni juhtida, ning ta valitigi minu luuletuste mahitamise eest jalamaid maha! Seejärel moodustati "Eesti Raamatus", mis oli nõukogude ajal ainus kirjastus Eestis, eraldi vene toimetus. Selle etteotsa asus Nelli Abašina-Melts, kes hakkas saatma kõiki käsikirju Moskvasse retsenseerimisele. Seega ei keeratud mul hapnik kinni mitte ainult Venemaa väljaannetes, vaid nüüd ka Eestis. "Mis te nii väga muretsete," ütles see daam mulle lahkelt, "heade luuletajate parimad värsid ilmuvadki pärast surma!" Minu eest käisid kostmas Lilli Promet, Juhan Viiding ja Enn Vetemaa, kuid nõukogude raudbetoonist valikusüsteemist läbi tungida ei olnud nii kerge. See oli kõige raskem periood minu kirjanikuelus: mitte kusagil ei trükitud, luuletused kõlasid ainult kodustel esinemistel, mulle oli lõpmata lähedane eesti luule seesmine vabadus, aga ma kirjutasin vene keeles. Ma olin kõigile võõras ja võõrastav.

Ometi leidsin ma just sel ajal eluaegseid sõpru ja kolleege, kes on mind alati toetanud ja aidanud: Piiteris prosaistid Nikolai Krõštšuk, Andrei Arjev, Samuil Lurje, kardan nimekirja pikendada, see on väga pikk, Eestis Leelo Tungal — juba minu ülikooliaegne sõbranna, Arvo Valton, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja paljud-paljud teised nii Eestis kui ka Venemaal.

Kõik muutus kõige järsemal moel alates 1980. aastate lõpust. Moskvas ilmutas mu sõber literaat Sergei Smoljanitski mu raamatu isast "Valusse ümberarvutatult". Tiraaž oli viiskümmend tuhat, ja kõik läks kaubaks. Kui näitleja Sergei Jurski tuli Tallinna külalisetendustele, palus ta mind endale tutvustada, kuna see raamat oli talle väga meeldinud, minuga tutvusid ja astusid kirjavahetusse Natan Eidelman, David Samoilov ja Bulat Okudžava, minust sai Maia Peškova alaline saatekülaline "Ehho Moskvõs". Mind kutsuti osalema Piiteris ajakirja "Leningrad" elluäratamises. Ma tutvusin ja sõbrunesin paljude oma kirjanduslike ebajumalatega, mind hakkasid avaldama kõik Moskva ja Piiteri paksud ajakirjad.

Saabus proosaaeg — jutustused, romaanid, esseed. Raamatud ilmusid üks­teise järel. Minu ellu astus uus noor sõber — Juku-Kalle Raid, kes hakkas mind esimesena tõlkima eesti keelde. Algas koostöö ajalehega "KesKus", siis "Postimehega". Siis viis saatus mind kokku Ingrid Velbaum-Staubiga, kes on sestpeale tõlkinud eesti keelde kõik minu teosed. Värsid viimastes romaanides tõlkisid Eda Ahi ja Maarja Kangro. Ingrid on teinud eesti lugejale kättesaadavaks romaanid "Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda", "Marmorluik", "Piiri­armastus", "Simson lahkub juuksuri juurest". Juku-Kalle Raid tõlkis esseekogumikud "Siilid udus", "Vene rulett" ja "Armastus vene kirjanduses". Algas õnneaeg, mis aina kestab, ma tean, et iga minu uus asi leiab tingimata kirjastaja… Mind avaldavad sõbrad nii Eestis kui ka Venemaal, ja see on kõige olulisem…

K.: Järgmist küsimust alustan kaugemalt. Mulle meeldib avastada endale uut muusikat, eelkõige džässi. Sel põhjusel olen mõned viimased aastad iga nädal lugenud ülevaateid muusikute uutest töödest. Ja ükskord panin ma tähele, et peaaegu alati on nende muusikaartiklite ja -märkmete autoriks mehed, venekeelsed autorid maailma eri maadest. Seoses sellega tuli mul mõte, et tänapäeva maailm on tervikuna veel küllalt patriarhaalne, kui naistel ei ole nii palju aega, et kuulata huvitavat muusikat ja sellest kirjutada. Aga mida saab öelda kirjanduse kohta? Naiste kohta kirjanduses? Kas te olete kunagi tundnud, et olme (loe: traditsiooniline koduste tööde jagunemine meeste ja naiste töödeks) segab teid realiseerimast end kirjanduse vallas? Kas olukord muutub objektiivselt paremaks seetõttu, et üha selgemini on kuulda feministide hääli?

S.: Pean tunnistama, et olen feminismiidee suhtes võrdlemisi ükskõikne. Kuid minu kõige õnnelikum abielu — praeguse mehega — on mind olmest täielikult vabastanud. Eelmistes abieludes ma tegin süüa ja majapidamistöid (kord nii nagu juhtus, kord hoolega), kuid loomingut ei mõjutanud see kuidagi. Ma arvan, et kui inimesel ei jää kirjatööks aega, siis ta saabki ilma loomiseta hakkama. Mulle on kirjandus olnud elus alati kõige tähtsam, ja kuidas siis saab olla, et kõige tähtsama jaoks ei jätku aega?!

Arvan, et kirjandus on karm meeste ala, peab oskama seedida lööki, peab oskama seedida repliiki. Ja keegi ei ole kohustatud sind haletsema või sulle halastama. Kui kardad, ära kirjuta, kui kirjutad, ära karda midagi. Ole "mees", oma naiselikkust võid rakendada kusagil mujal.

K.: Jälgides teie kommentaare ajakirjanduses ja teie Facebooki profiili, paistab, et te ei ole tihtipeale nõus ühe või teise sündmuse tõlgendusega. Poliitkorrektsus ja Jelena Skulskaja on kaks eri ooperit. Mäletan teie esinemist Pariisis Vene raamatu päevadel. Kuulajate pikaks veninud nägusid, kui te rääkisite Juri Lotmanist. Kas võib öelda, et teile pole tähtis olla lihtsalt oraator, vaid oraator-polemiseerija, kes pakub publikule ebamugavaid teemasid, vaatepunkte ja argumente? Kas te peate võimalikuks, et lepite kunagi Juri Lotmaniga ära?

S.: Juri Mihhailovitš Lotmanil on nii palju jumaldajaid ja kaitsjaid, et kujutluspilt temast oleks kahtlane, kui tal üldse vastaseid ei oleks. Arvan, et minu ausad tekstid tema käitumisviisi kohta ei vähenda tema kui kirjandusloolase kuulsust, vaid ainult tühistavad hoiaku tema pühaduse suhtes. Hulga teravusi olen kirjutanud ka miljonite ebajumala Dmitri Bõkovi kohta. Ükskord ta pidas mu kinni ja küsis: "Miks te mind nii väga vihkate?" Ma vastasin: "Teid armastavad miljonid, häbi oleks, kui teil vastaseid üldse ei oleks!"

K.: Ükskord te ütlesite, et mehe kõige õnnelikum aeg algab pärast viiekümnendat eluaastat. Selgitage palun, miks. Ja rääkige naistest. Mis vanuses tunnevad naised end eriti õnnelikuna?

S.: Minu isa ütles kord, et tema oli kõige õnnelikum viiekümne ja kuuekümne vahel. Lapsed olid täiskasvanud, aga aeg naisi armastada ei olnud veel läbi, ning selles mõttes — perekonna ees täidetud kohuse mõttes — oli tal sisemise vabaduse tunne. Teda innustas ja rõõmustas iga meeldiv kohtumine. Ning ta kirjutas aina paremini, olles lõpuks ometi minuga nõus, et mitte mingit nõukogude kirjandust pole olemaski. Teda armastasid naised, teda armastasid lugejad, tema pärast oli põhjusega armukade ta enda naine, kes ometi hoidis kodusoojust ja kaitses teda, mina olin tema tõeline sõber — ta jäi minu silmis absoluutseks jumalaks, ebajumalaks oma elupäevade lõpuni. Kuigi esteetiliselt ei käinud me ühte jalga ja kirjutasime kumbki täiesti omamoodi. Muide, mõne aasta eest tõlkis Ingrid Velbaum-Staub ära tema jutud armastusest ning Karl Martin Sinijärve toetusel anti välja kaks raamatut — nii vene kui ka eesti keeles.

Ma ei saa rääkida kõikidest naistest, ma kardan üldse üldistusi, kuid mul on säärane elukutse, kus vanus laseb olla õnnelik ükskõik mis ajal — praegu ma kirjutan lühijuttude tsüklit, neid ootab ajakiri "Zvezda", kiirustab mind tagant, osa jutte ma saatsin juba ära ja sain hüüumärkidega vastuse peatoimetaja Arjevilt, kes on muidu kitsi vaimustust väljendama. See on kahtlemata õnn! Üleüldse on ajakirjast "Zvezda" saanud mitukümmend aastat kestnud hella sõpruse ja parimate Piiteri kirjanikega peetud kõikvõimalike koosistumiste jooksul minu teine kodu. Kaheksateistkümne abieluaasta jooksul ei ole ma kordagi mehega tülitsenud, see on õnn, mis ei kustu, mu tütar kirjutab kolmandat raamatut (esimese pühendas ta mulle) ja tõlgib selle ise inglise keelde; mu lapselaps kirjutab oma esimest romaani ja ütles, et kõigepealt saadab selle mulle. Eesti Kirjanike Liit (mitte kordagi neljakümne aasta jooksul ei ole siin keeldutud mind abistamast ja toetamast!) andis koos linnavalitsusega mulle võimaluse juhtida teatristuudiot Poeetiline Sõprusühendus (ma ei saa jätta siinkohal tänamata Mihhail Kõlvartit, Betina Beškinat, Mart Siilmanni ja Tiit Aleksejevit); minu üliõpilased ja suhted nendega on puhas õnn. Ma võin mitte ainult kirjutada, vaid ka näitemänge lavastada, mitte ainult kirjutada, vaid ka eesti keelest luulet tõlkida, mis on omaette rõõm! Kuidas jätta siinkohal tänamata Eesti Kultuurkapitali, kes teeb võimalikuks sääraste mittekommertslike raamatute ilmumise. Ma pean kalliks oma vanu sõpru — me alustasime koolis, ülikoolis või Ajakirjandusmajas koos Vjatšeslav Ivanovi, Tatjana Burlakova ja Elkond Libmaniga läbi kõigi katsumuste… Teiega, Igor, me korraldame Dovlatovi päevi Tallinnas, kuhu iga kord sõidavad kokku kõige huvitavamad ja väärikamad literaadid — tohutu rõõm. Mul on mitu head noort semu, võib öelda sõpra — nii teie kui ka režissöör Ivan Strelkin, ja Mihhail Trunin, ja Dan ja Olesja Rotari, ja eesti kirjanikud, keda ma tõlgin või keda näha ja kellega koos esineda on lihtsalt rõõm, nimekirja võiks jätkata, kuid on tähtis, et säärased suhted ei lase mõelda vanuse peale. Õnn — see on sähvatus, silmapilk, kuid neid sähvatusi võib kirjanik saada igas vanuses.

K.: Dovlatov. Kas teile ei tundu natuke imelik, et ühed autorid, tinglikult öeldes, annavad ausamba mõõdu välja, teised aga mitte? Et teie suhtlusringi inimesele, Sergei Dovlatovile, langeb pärast surma osaks eriline au — kõikvõimalikud festivalid, tahvlid ja mälestusmärgid? Kas te võisite seda ette näha siis, kui te temaga suhtlesite ja kirjavahetuses olite? Kas ta jättis teile erilise inimese mulje?

S.: Kahtlemata! Õnneks olen ma harva kade. Tõelist kadedust tunnen ma ehk ainult kahe Cortázari jutustuse puhul: "Kõik tuled, tuli" ja "Preili Cora", mul on tunne, et ma oleksin võinud need ise kirjutada, paraku kirjutas need keegi teine. Aga Dovlatov on tõeline rahvakirjanik, seetõttu väärib ta mälestussammast. Ma mäletan, kuidas teda toimetuses vihati, solvati, tõestati üksteisele, et ta ei ole midagi väärt. Ja tema kirjadele ei vastanud peale minu mitte keegi, kui ta Tallinnast minema löödi. Kadedus on võib-olla isegi tugevam tunne kui solvumine, on võib-olla üldse kõige tugevam tunne.

K.: Elu sarnaneb tihti lapitekiga. Teie romaanid samuti. Te õmblete proosa­lapid kokku luulega, realismi fantaasiaga, autobiograafia pseudobiograafiaga, kirjanduse teatriga. Kukub välja ekstravagantselt, eredalt ja pidulikult. Kuidas seda tõlgendada? Mis on eesmärgile lähemal — kas uus modernism, postmodernism või midagi kolmandat? Kas te võite öelda, et teie teoseid loetakse tähelepanelikult?

S.: Ükskord oli mul loominguline õhtu Moskva literaatide keskmajas. Saal mahutas 700 inimest, aga ei olnud kaugeltki täis, tuli ehk 200. Ma muutusin kurvaks. Ja kurtsin seda oma sõbrannale — stsenarist Alla Melik-Pašajevale. Tema vastas: "Esimeses reas istusid Juri Norštein, Lidia Libedinskaja, Sergei Jurski, Roman Sef, Valeri Zolotuhhin, "Ehho Moskvõ" ja Moskva parimate ajalehtede esindajad… Sul on õigus — ei vedanud publikuga!"

K.: Te olete käinud läbi Juhan Viidinguga ja saanud kokku Vladimir Võssotskiga, mõlemad olid väga andekad näitlejad ja luuletajad, mõlemad on mänginud Hamletit. Kas nende ilmes ja käitumises oli midagi ühist?

S.: Võssotskit olen ma kõrvalt jälginud, temaga mõne minuti juttu ajanud olen ainult üks kord — "Hamleti" vaheajal, aga Juhanit tundsin hästi lapsest saadik ja tõlkisin kogumiku tema geniaalseid luuletusi. Äravalituse pitser hakkab alati silma, kui sa ei ole kade ega armukade!

K.: Kui Eestis võetakse intervjuu siin elavalt ja vene keeles kirjutavalt autorilt, siis küsitakse peaaegu alati, kuidas ta suhtub Eestisse, kuidas kuuluvad tema teosed eesti kirjandusse. Te olete mitmel korral väljendanud oma seisukohta: "Minu kodumaa on vene keel." Mulle tundub see lause mõnevõrra abstraktne, seda saaks kasutada pigem emigrantlikus ümbruses kusagil Lääne-Euroopas. Vist Saksamaal ilmuski venekeelne ajaleht selle loosungi all — kodumaast ja keelest. Te olete sündinud Tallinnas. Teie silme all on üles kasvanud mitu põlvkonda eesti luuletajaid ja kirjanikke, kellest paljudega te sõbrustate ja suhtlete senini. Te valdate suurepäraselt eesti keelt ja kasutate seda muuseas ka raadios ja televisioonis. Mulle tundub, et emigratsioon sõna otseses mõttes ei ole teie teema. Minu määratluses te olete venekeelne kirjanik, kes elab Eestis. Ning sel põhjusel arvan, et te olete korraga kahe kirjanduse esindaja — eesti (elukoha järgi) ja vene (keele järgi). Kas niisugusel arvamusel on eluõigust?

S.: Igor, lapsest saadik harjutas isa mind mõttega, et ma olen külas. See nõuab erilist delikaatsust, ettevaatust, mõningate teemade vältimist, ning muidugi tuleb vältida kategoorilisust nende arutamisel. Külas olles tuleb ennast teatud viisil üleval pidada. Ma püüan. Mind on mõjutanud nii vene kui eesti kirjandus, nii vene kui eesti kirjanikud. Ma määran ju kirjanikke alati keele järgi, tähendab, ma olen vene kirjanik. Aga üles kasvanud Eestis, eesti kirjanike ja eesti kirjanduse seltsis. See on iseärasus, mida ma viimasel ajal mitte kuidagi ei määratle…

K.: Kas see juhtus nii meelega või te lobisesite selle juhuslikult välja, kuid tunda ennast nii, et "elan, nagu oleksin külas", on omane juudi maailmavaatele, kuna juudid, nagu teada, on üle kogu maailma laiali pillatud. Juutluse (nagu peaaegu iga teise identiteedi) teema on delikaatne, seepärast esitan siin veel paar küsimust. Kas juudi juurte olemasolu ärgitab teid uurima ja oma loomingus kasutama nõnda rikast juudi kultuuri? Kuidas saavad omavahel läbi vene ja juudi identiteet?

S.: Ma ei ole kunagi varjanud oma rahvust, aga niikaua, kuni keegi ei näita üles antisemitismi, ei tule mulle pähegi mõelda oma juutluse peale. Kui kerkib küsimus kollastest kuusnurkadest ja gaasikambritest, siis sellest saab muidugi minu küsimus, sellest saab minu saatus, ja ma võtan selle vastu koos juutidega. Aga ma olen vene kirjanik, mind on kasvatatud vene, see tähendab õigeusu kultuuri sfääris, ma olen ristitud teadlikus vanuses oma veendumuste ja soovi järgi. Ma olen õigeusklik inimene. Sealjuures olen ma kaugel fanatismist ja sisuliselt muidugi agnostik, kuid õigeusu poole kalduv agnostik. Mulle on tõtt-öelda võõrad mis tahes rahvuslikud prioriteedid, kuigi ma olen valmis suhtuma nendesse lugupidamisega; mul isiklikult puudub vajadus rahvusliku, parteilise või mis tahes muu ühenduse järele, mis võib vajaduse korral dikteerida mulle oma tahet. Mul ei ole sisimas midagi, mis ihaldab kollektiivsust. Mul on ainult üks reaalne ja mulle tähtis identsus — kirjaniku oma. Ja keeleline. Ma olen vene keele kõneleja ja vene kirjanik. Ma ütlesin juba, et mulle on väga lähedane ja suurt mõju avaldanud eesti kultuur, mis põhineb protestantismil. Õigeusk eeldab võimuvertikaali, protestantism horisontaalsuhteid. Argielus, suhtlemises on mulle erakordselt kallis ja tähtis just suhete horisontaalne laad, kui ei ole vajadust (kui keegi sinult seda ei oota!) ülemuste ees kummardada. Üks minu ülemusi — just nimelt eestlane — ütles, et on vana eesti kõnekäänd: "Sina oled ülemus — mina olen loll, mina olen ülemus — sina oled loll." Vale jutt. See on vene kõnekäänd, millega ma ei ole kunagi leppinud ega arvestanud. Nii et minu õigeusk on vürtsitatud sügava austusega protestantismi vastu, minu juutlus on aga seotud vist (ma ei ole kindel!) sellega, et ma olen valmis osutuma väljatõugatuks, ma ei pane kunagi imeks tagakiusamist ja jälitamist. Mis puudutab tunnet, nagu oleksin ma külas, siis teil on õigus, ma tunnen igal pool, et ma olen külas, aga asi ei ole rahvuses, vaid meie perekonnaloos, muuseas selles, et minu isa sattus Eestisse…

K.: Teie tütar Marina on moespetsialist. Ma tean, et te olete lähedased sõbrannad ja peate muu hulgas nõu peorõivaste, ehete, parfümeeria ja naiste muude vigurite üle. Teie garderoobis on ülekaalus must värv, ebatavalised kostüümid ja hõlstid. Teie õlekarva juuksed on lokitud vägevaks päikest meenutavaks pahmakaks. Erepunane huulevärv. Näol vaibumatu naeratus. Kuidas te jõudsite oma välimuseni, mis on tuttav nii paljudele? Kui palju te endale aega võtate, kui teile helistatakse järsku televisioonist, et kirjanik Jelena Skulskaja tuleks stuudiosse ja kommenteeriks mingit sündmust?

S.: Ma pean oma kohuseks ärgata heas tujus ja vastata telefonikõnele nii, nagu ma oleksin seda päev läbi oodanud, ma püüan alati olla kaitstud vähemalt naeratusega, rõivastusega, kosmeetikaga, soenguga ja ehetega, mida mulle valmistab suurepärane kunstnik Marina Gerassimova. Ma ei suru kellelegi peale oma eluviisi, aga see, et ma hea välja näen, tähendab mulle seda, et ma pean ümberolijatest lugu ega sunni neid tundma minu vastu põlglikku haletsust. Minu kodus loovad atmosfääri tuhanded raamatud ja sadakond maali, kõik kingitused: Vera Staniševskajalt, Anatoli Strahhovilt, Rein Raamatult, Valli Lember-Bogatkinalt, Vladimir Makarenkolt Pariisist, Rezo Gabriadzelt ja Juri Berišvililt Tbilisist, Juri Noršteinilt Moskvast, Vladimir Tsivinilt ja Aleksandr Florenskilt Peterburis ja paljudelt teistelt.

 Poodlemine pakub mulle lõputult rõõmu, see on hüperkompensatsioon mehise elukutse eest. Kui mind kutsutakse televisiooni, on mul tarvis üks tund, ja muidugi ei mõtle ma sel ajal teema peale, vaid valin riideid ja soengut, teen silmad pähe, ning peeglisse vaadates vannun endale, et hakkan dieeti pidama, ja juba ma kõnningi tänaval, teades, et keegi sisistab mulle järele, räägib taga, klatšib, sajatab, vahel lausa vihkab (nii peabki!).

 

Vene keelest tõlkinud TOOMAS KALL

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: