Ülo Vooglaid. Kui Tartusse imbus imperialismi lõbutüdruk ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sotsiaalteadlane ja endine poliitik Ülo Vooglaid.
Sotsiaalteadlane ja endine poliitik Ülo Vooglaid.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid tähistas laupäeval, 29. augustil oma 85. sünnipäeva. Kultuuriportaal avaldab selle puhul teksti, mille Vooglaid kirjutas 2009. aastal oma juhendajast, Vladimir Jadovist ja NL-i esimese sotsioloogiaõpiku sünnist.

Oli Hruštšovi sula. Räästad tilkusid. Trükist ilmus "Ivan Hruštšov ..." , kinos jooksis Tšuhrai film. Tartus ringlesid tulevased nobelistid Aleksandr Solzenitsõn ja Jossif Brodski. Silmadesse oli tekkinud lootusekiiri ja jumet. Elu oli vilets, aga enam mitte lootusetu, hakati taas suhtlema. Mõned sattusid segadusse, kui hakati rääkima tõelistest asjadest, uduajajatele hakati viltu vaatama. Oli tavatu ja uskumatu aeg.

Tartus oli juba tsaariajast veidi rohkem hingamisruumi kui paljudes muudes kohtades. Pole imestada, et Vanemuise teatris ja ajalehe Edasi toimetuses (endises ja nüüdses Postimehes) võtsid maad vabameelsed hoiakud ja meeleolud.

Tollaste arusaamade järgi pidi linna- ja rajoonileht olema parteikomitee häälekandja, mis ühendab "kõigi maade proletaarlasi". Toimetus pidi tegema mida kästud, nii nagu kästud, siis kui kästud. Edasi toimetuses aeti uutmoodi(!?) juttu: Ajaleht võiks olla kollektiivne organisaator, propagandist ja agitaator vaid siis, kui lugejaskond temast lugu peab, lehte tellib ja ostab ning ka tegelikult loeb. Tartu parteilaste hulgas oli inimesi, kes kiitsid ja toetasid uut "lähenemist". Toimetuse soovile oli ju raske vastu vaielda, sest eesmärk oli ikkagi soov olla efektiivsem.

Muidugi pidi kõik olema eriti "teaduslikult" uuritud, jne. Leppisime toimetuses kokku, et viimane kui üks palka saav isik – peatoimetaja, koristajad, autojuht ja kirjasaatjad – käivad nädala lehed kaenla all vähemalt kümnes kodus ja märgivad sõrmega järge pidades: kes ja mida oli tegelikult lugenud või niisama silmitsenud. Bluffijad tuli teolt tabada. Arvasime, et "linnukesed" võiks teha kohe ajalehele, kuid varsti sai selgeks, et see hakkab vastajaid mõjutama – tuli koostada vaatlusprotokoll. Valikumeetoditest ja andmete esinduslikkuse ning usaldatavusest polnud meil aimu – leppisime vaid kokku, kes küsitleb linnas ja kes maal, kes kesklinnas, kes äärelinnas, kes üliõpilaste ühiselamus.

Tulemused jahmatasid nagu lõhkevad pommid. Ilmnes, et ajalehe kõige tähtsamat lugu – juhtkirja oli lugenud üldse paar-kolm inimest. Juhtkiri paigutati ajalehepea alla, trükiti rasvases kirjas, esitati anonüümselt – kõhklemine ja kahtlemine juhtkirja õigsuses ei tulnud kõne allagi. Juhtkirja kirjutamise eest maksti kahe-kolmekordset honorari ja preemiat ... Ühtäkki selgus, et kõik on olnud petukaup. Ideoloogiasekretärid osutusid naeruväärseteks, olid tükk aega vait. Varem võis ju kahtlusi olla, aga keegi ei julenud midagi öelda, sest ei teadnud. Nüüd oli toimetusel fakt, mida Tartus elavalt arutati. Oli näha, et:

1) partei direktiive (pro: eurodirektiive?! – K.M.)  pole mõtet tõsiselt võtta. "Pühaks lehmaks" peetud juhtkirja keegi ei loe. Järelikult on partei kogu aeg ajanud formalistlikku jama, mõtlemata oma tegevuse tulemustest;

2) parteikomiteedel polnud enam võimalik oma suhtumise ja käitumise õigustamiseks nõuda "nõukogude elulaadi" (pro: euroopalike väärtuste?! – K.M.) nimelt seda, mis parajasti pähe tuleb – toimetusel olid faktid;

3) lugeja (loe: rahvas) muutus arvestatavaks subjektiks ning selgus, et ajalehe toimetus peab teenima lugejat (rahvast), mitte ülemusi.

… Kommunistliku partei infomonopoli oli tekkinud mõra.

Muigasime, ei julgenud laginal naerda, aga üksteisele pilgutasime silma. Teekond oli alanud esimesest sammust. Dogma, et partei kurss on alati õige ja seda mööda käies vääratada ei saa, olid ühtäkki mõranenud. Leidsime, et nõutus ei saa kesta kaua ning esimesele lahinguvõidule järgnegu uued. Esimese uuringuga tuli välja, et toda "keskmist lugejat", kelle nimel armastasid kõik toimetajad ja muud ülemused alatihti sõna võtta, pole olemas. Lugejaskonnas on nii vähese hariduse kui ka igas eas haritlasi – mis osale lugejatest huvitav ei ole teistele ei huvitav ega arusaadav, ja vastupidi. Soovitasime diferentseerituse printsiipi: avaldada huvitavaid ja arusaadavaid tekste mitte vähem haritud inimestele mõeldes, vaid lugejaskonna kõigile kategooriatele eraldi.

Arutati ja häbeneti, kuid toimetusel tuli arukalt uurimistulemusi arvestada, püüdes vältida rumalust uuringufakte ignoreerida.

Ka ajalehe Rahva Hääl toimetuses ning Eesti Raadios hakati korraldama küsitlusi ja vaatlusi, mida kutsuti uuringuteks. Asjatundmist polnud ei tellijatel ega tegijatel. Sõjaeelse Tartu Ülikooli sotsioloogiast ei olnud isegi mitte mälestust.

Pinge kasvas ja ohud suurenesid. Omal jõul ja põlve otsas kodukootud meetoditega polnud mõtet edasi minna. Kuulsime, et Leningradi ülikoolis on loodud sotsioloogialabor, kus keegi Inglismaal õppimas käinud, igati "porjadottnõi" ja asjatundlik isik Vladimir Jadov töötab.

Edasi toimetus ja Ajakirjanike Liit saatsid siinkirjutaja koos Eesti Raadiost Asta Tamrega Leningradi vaatama, mis asi see on, mida sotsioloogiaks nimetatakse – ehk oleks võimalik teha ka "ajakirjandussotsioloogiat"?

Kohtumine Vladimir Aleksandrovitšiga LGU filosoofiateaduskonnas kestis 3–4 minutit. Ta jõudis küsida, et kes me oleme, kust tuleme ja mida tahame. Ta ühmas, et kahele esimesele küsimusele sai ta arusaadava vastuse. Seejärel pöördus Jadov laborandi Veerotška poole, palus meid "ljubit i žalovat", anda meile lugeda, mida võiks vähegi vaja minna, joota teed suhkru ja sidruniga, juhatada kätte kohad, mida võib ikka vahel vaja minna, aga mida külalised ei pruugi ise üles leida, majutada meid aspirantide ühiselamusse ja kutsuda sobival ajal tagasi. Päeva õhtuks oli selge, et Veera Kajurova on kullatükk, kes teab ja oskab kõike, hoolib kõigest, hoolitseb kõigi eest ja ei unusta mitte midagi.

Ta koostas hädavajaliku kirjanduse (enamasti laboris paljundatud käsikirjade ja fotokoopiate) loendi ja siis ka nende inimeste nimekirja, kellega meil oleks vaja ja tema meelest ka mõtet kohtuda. Veera jutustas kiiresti, mille poolest on keegi eriti vajalik ja väärtuslik ning lubas, et pärast kohtumist arutame põhjalikumalt, mida oleks ehk veel võimalik kellestki "välja raputada", sest mõne olulise väärtuse peale ei õnnestu kohe sattuda ja pealegi on mõni ju natuke kade ka, sest ei saa aru, et mida rohkem tal õnnestub kellegagi jagada oma mõtteid ja tundeid, mida võib mõnikord ka vaimseteks ja intellektuaalseteks väärtusteks nimetada, seda rikkamaks ta ise saab.

Kajuroval oli veel hulk tegemist, kui juba saabus Uuralist teine grupp uudistama, et "mis see sotsioloogia on ja kuidas seda süüakse". Varsti ilmus uksele neljaliikmeline "delegatsioon" Permist, õhtu eel viis inimest Kiievist …

Jadov andis telefoni teel soovitusi ja Veera ajas joostes kõik joonde. Sotsioloogiabuum oli alanud …

Nelja päevaga oli kõik loetud, ehkki vene keel polnud meil koolis "5" olnud. Õnneks olin taibanud sõnaraamatud kohvrisse pista. Konspektid definitsioonide, klassifikatsioonide, eesmärkide ja põhjendustega ladusime Jadovi ette lauale ja ajasime suures ootuses suu lahti.

Jahmatas, kui Jadov suhtus meisse varjamatu vaimustuse ja entusiasmiga – igaüks oli tema meelest looja, iga hetk võis midagi sündida, ükski mõte ei veerenud tühja. Iga mõtet veeretati väärtusena, mida oli tarvis hoida, kirja panna ja arvestada, seostada ning täiendada. Inimesi tuli juurde ja pudenes välja – ei mingeid vaheaegu ega hinge tõmbamist.

Kui keegi läks omadega puhta metsa, juhtus peale ajama jaburusi, siis vaatas Vladimir Aleksandrovitš talle veidi kauem otsa ja mainis, et ta ei ole veendunud, et see lahendus on parim. Rõõmus tõeotsing, milles "pagunid" ei tähendanud mitte midagi, võis jätkuda. Jadov kuulas ära meie mõtted ning laotas lauale suure paberi – palus võtta pliiatsi, tõmmata keset paberit ühest servast teise kriipsu ja kirjutada sinna "Aeg" – joonistada sündmuste jada, et kujuneks protseduuri mudel, kuidas olime Tartus uurinud lugejaskonna koosseisu ja struktuuri. Meie, vette visatud kassipojad, kaalusime kas teha edasi või ajada käed püsti ja sõita koju tagasi – abi polnud võtta kuskilt. Mõistete sisu oli ähmane, klassifikatsioonid poolikud, argumendid ühepoolsed. Aega polnud magamiseks raisata.

Saime esimesed mudelid inimese sihiteadliku käitumise ja protsesside kohta tehtud – kirjutasime, ja tundus, et rohkem pole kirjutada midagi. Üritasime mõista olukordi ja kujutleda, kuidas asjad võiksid olla. Kirjutasime, mida me teame ja arvame ning mida tahaksime teada saada – arvamusi asendada teadmistega. Uhkusega sõnastasime selle vähese, mida meil on õnnestunud avastada. Jadov lausus:

 "Teist võib asja saada. Hakkame nüüd uuesti otsast peale!".

Tegimegi uue mudeli, mille keskmes ei olnud ajaleht ega selle rubriigid, vaid lugejaskond – erinevate gruppide huvid ja ootused, hoiakud ning vajadused, võimed ja võimalused. Ajaleht oli uue mudeli järgi vaid vahend lugejate kultuuriseose tugevdamiseks, massikommunikatsioon peaks võimaldama elanikkonnal olla informeeritud, et pidada haridust väärtuseks, oma ja teiste kogemusi üldistada ning poliitilistes otsustes osaleda.

Hommikul alustasime ja kella ühe paiku öösel oligi valmis. Jõime tassikese teed, Jadov tellis takso, sõidutas meid ühiselamusse ja jõudis ka ise kella kolme paiku magama.

Järgmisel päeval hajutasime uurimise PROGRAMMI. Jadov visandas ette, sisu ja mõte, tähtsus ja tähendus tuli meil endil välja mõelda, kokku otsida seoste ja sõltuvuste süsteem – iga samm ära põhjendada, et ka viimane tohman saaks aru, et ilma teadusliku aluseta pole võimalik rahuldavate tulemusteni jõuda. See krempel käis meile üle jõu. Jõudis kohale, et sotsioloogia on ülimalt põnev ja uskumatult keeruline, diletantidele mitteavatud teadusharu. Mõistsime, et Jadov on imetlusväärne Õpetaja, kes üldse ei õpeta, aga iga süveneja saab aru, mis on milleks, kus ja kuidas vajalik.

Edasi toimetuses andsime endale aru muidugi, et sovetimaal elanikkonda uurida ei või ja ei saa. Ent Edasi lugejaskond on ju sama, mis Tartumaa elanikkond, siis tabud meid ei kurvastanud. Valju häälega rääkida ei tohtinud, et asume koostama Edasi lugejaskonna teadusliku uurimise programmi – nii Jadov soovitas. Kui programm oli enam-vähem ilmet võtnud ja algandmete kogumiseks ning matemaatiliseks ja statistiliseks töötlemiseks vajalik metoodika valmis, otsustas Jadov ise sõita Tartusse. Võimalik, et teda ajendas siiras, kõikevõitev tunnetushuvi; ehk ta kahtles, kas ikka tõesti üks väike linna- ja rajoonilehe toimetus saab hakkama korraliku ajakirjandusalase sotsioloogilise uuringuga. Võimalik, et Jadov võttis Tartu-reisi ette murest, mida teavad-tunnevad vaid Õpetajad, ja millest nad ei räägi.

Kõik, mida oli Tartus tehtava kohta sahistatud, osutus tõeks. Jadov kohtus ka partei juhtkonnaga ning tilgutas sinnagi veidi entusiasmi, vähenes hirm sotsioloogia tõttu oma positsioonist ilma jääda. Jadov kohtus ka ülikooli rektori, Leningradist tulnud professor Fjodor Klementiga, mis vähendas rektori kahtlusi sotsioloogia teadusliku taseme osas. Mul tuli kirjutada avaldus Edasi toimetusest lahkumiseks, paluda end võtta Tartu Ülikooli aspirantuuri sotsiaalpsühholoogia alal ja kinnitada teaduslikuks juhendajaks V.A. Jadov. Mõistsime, et reaalseks jõuks saab sotsioloogia siis, kui on inimesi, kes professionaalselt tunnevad ühiskonda ja inimest kui ühiskonna liiget ning kultuuri osa. Aga õpikuta ei saa olla akadeemilist sotsioloogiat, uuringuteta ei saa kujuneda õppejõude ja ühiskonda teaduslikult tundmata ei ole väljavaateid normaalseks, inimest arvestavaks ühiskonnaks, iga liiki "-ismidest" vabanemiseks. Rääkisime Jadoviga ja avastasime, et "uks on lahti". Meie rektor pöördus oma Leningradi kolleegi poole palvega komandeerida Jadov Tartusse, et lugeda siin loengutsükkel "Sotsioloogilise uurimise alused".

Peahoone alumise korruse suur auditoorium, mis kannab akadeemik Veske nime, oli üliõpilastest pungil; istuti akendel ja põrandal ning tuli hoolitseda, et sotsioloogiaringi liikmed ka sisse pääseksid ja keegi õhupuuduse tõttu ära ei minestaks.

Loengud võtsime linti. Järgmiseks hommikuks oli neljatunnine loeng masinkirjas Jadovi hotellitoa laual. Ta redigeeris teksti ja valmistus järgmiseks loenguks – nii kolm loengut nädalas, neli nädalat järjest. Viimased puhtad lehed sai Jadov kätte Leningradi bussis. Siis sõitis kuller käsikirjale järele ja kaks kuud pärast loengutsüklit ilmus Tartus "sotsialismileeri" esimene sotsioloogiaõpik. Kiirustasime, aeg oli nii heitlik ja ohtlik, tankid juba Prahas – iga päev võinuks olla selle tee viimane.

Õpik valmis enne kui need, kes oleks võinud ja pidanud selle ära keelama, jõudsid üldse lugema õppida. Keegi ei uskunud, et nii kiiresti võib õpiku valmis saada. Ehmatus oli tõesti suur.

Saatsime paar eksemplari kõikidesse NSV Liidu ülikoolidesse ja ka nn rahvademokraatiamaadesse. Kõikjalt saabus õnnitlusi ja tellimusi, ikka 400 ja 700 eksemplari. Tartu tiraaž oli vaid 500 eksemplari sotsialismileeri kõige lõbusamas barakinurgas.

Aasta pärast ilmus sama õpik suures riiklikus kirjastuses, mõne aasta tagant uustrükk – paremat ei ole suutnud keegi kirjutada. Professor Jadov kujunes Õpetajaks kogu Ida-Euroopa ühiskonnauurijatele. Ei ole kahtlust, et kurjuse impeeriumi lagunemisel etendas Õpetaja Jadov osa, mille tähtsust ei ole võimalik üle hinnata.

Jadovi sotsioloogiaõpik võimaldas korraldada sotsioloogia akadeemilist õpet. Ajal, mida siin meenutame, ei olnud Nõukogudemaal sellist õppeainet nagu sotsioloogia, ei tohtinudki olla. Sotsioloogia, küberneetika ja geneetika olid vanameelsete silmis enam-vähem ühel pulgal ja neid kutsuti "rahvusvahelise imperialismi lõbutüdrukuteks".

Need olid "kuldsed kuuekümnendad".

Eesti keeles ilmus head kirjandust – Aleksandr Solzenitsõn, Elmar Dictonius, Arvo Valton, Václav Havel, Artur Alliksaar, Mihhail Bulgakov, Karl August Hindrey, Friedrich Dürrenmatt, Truman Capote, Jean Anouilh, Agatha Christie ja palju muud põnevat.

Tartusse tekkis ülikoolis Sotsioloogiakabinet, mille rektor Klement kavala trikiga laboriks ülendas. Labor kasvas päris suureks ja tegi vastutusrikkaid uuringuid. Parimatel aegadel oli seal hingekirjas üle neljakümne inimese, toimusid regulaarsed seminarid ja peeti sisukaid kohtumisi, mille tähendust on tänaseni tunda. (Läinud aastal kogunesid labori veteranid Sangaste lossis)

Aga rahvavaenlased ei maganud – stagnatsioon laiutas, sotsioloogia osutus talumatuks. Infomonopoli ja salastatuse ning põhjendamatuautoriteedi totalitaarse režiimi vereringes polnud enam kohta sotsioloogia mürgistel aurudel.

Ehkki sotsioloogialabor 70. aastate keskel likvideeriti ning inimesi püüti "kodustada", selle asemel tekkis Arnold Koobi rektoriks oleku ajal kommunistliku kasvatuse laboratoorium. Inimesed aeti laiali ja hirmutati, aga nad jäid alles ning mõtlesid ja käisid koos Saaremaal ja Hiiumaal, Tartus ja Pärnus, Elvas ja Kohilas. Kõige enam kohtuti Õpetaja Jadovi juures Simunas kuni Vladimir Aleksandrovitš Jadovi lahkumiseni aastal 2010.

Paljud ei teagi, et Jadov oli Virumaal taluomanik. Tõsi küll, küntavat maad ei olnud tal palju, aga oma jaoks jätkus. Maad jagus marjapõõsastele, õuna-, kirsi- ja ploomipuudele. Vaikust ja rahu jagasid seene- ja marjametsad.

Simunas räägiti "meie professorist". Püüti teha nii, et professoril ei oleks millestki puudus. Hädapärased jutud ajas Vladimir Aleksandrovitš ära eesti keeles. Tallu oli rajatud koduloomuuseum ja töökoda, et meisterdada kavalaid, enam-vähem kunstipäraseid valgusteid. Muidugi oli talus oma saun ja kõik selle juurde kuuluv.

Et Rakvere poes käia, ostis Jadov mopeedi. Muidugi tahtis ta sõita kõigist koertest kiiremini. See õnnestus. Muidugi ta rõõmustas võidu üle, vaatas üle õla, ei märganud ratta ette jäänud kivi ja käis üle pea – mitu luumurdu, kips ja kargud kogu suveks.

Kui kahe karguga Jadov ükskord Rakvere bussijaama ees trepil aega parajaks tegi, et arsti juurest Simunasse sõita, märkasid teda naised, kes olid tudengipõlves tema sotsioloogialoenguid kuulanud ja helistasid:

"Kas tead, mida me nägime? Rakvere bussijaama ees istus üks sant, müts ja kargud kõrval, täpselt Jadovi nägu! Küll ikka võib maailmas olla sarnaseid inimesi ..."

Õpetaja Jadov toimis eeskuju ja kõlbelise hoiaku, nakatava vaimustuse, keskendumise ning pühendumise, piiritu usu ja usalduse, täieliku siiruse ning aususe, südamlikkuse ja avatusega uue, õige ning õiglase suhtes.

Imestust ja austust äratab see, kui julge ja kindel oli tema kodanikupositsioon kahetsustväärivates oludes kõige madala, alatu, hoolimatu ja ohtliku suhtes.

***

Algselt 2009. aasta loodud teksti kohandas ja toimetas Vladimir Jadovi ja Ülo Vooglaiu endine õpilane Kalle Mälberg.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: