Toomas Liiv. Torr Tormi katsumus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1590995400000 | amCalendar}}
Toomas Liiv
Toomas Liiv Autor/allikas: Tallinna TV

Toomas Liivi (1946-2009) jutu käsikiri leiti 2018. aastal. Novell valmis algselt 1973, kuid ei pääsenud tollal paremate sekka ei Nooruse ega Loomingu konkurssidel ning jäi avaldamata. Nüüdne esmatrükk ilmus mai Loomingus. Avaldame koos Elo Lindsalu kaassõnaga.

Uksel oli silt "Kabinet nr 7. Vanemuurija A. Birnbaum".

Torr koputab ning astub julgelt, vastust ootamata kabinetti. See on avar ja valguseküllane ruum, tagaseinas kaks päikeserikast akent otse hoovi. Keset tuba seisab heledast puust kirjutuslaud, laual valge telefon ja paar toimikut. Laes standardkupliga lamp, seina ääres kolm kappi kössitamas.

Laua tagant tõuseb umbes kolmekümneaastane õbluke naine helehallis lihtsas kleidis.

"Ma pidin tulema…" alustab Torr, aga naine naeratab veidi nukralt ning sõnab: "Torr Torm, jah? Võtke istet. Minu nimi on Birnbaum."

Torr on veidi segaduses sellisest vastuvõtust. Ta on oodanud sootuks jäisemat algust. Isegi teatavat vaenulikkust, vähemalt hingeuuristavat uurijapilkugi. Ja too õblukene naisterahvas pole üldsegi sarnane Torri ettekujutusega uurijast, ta tundub kuidagi häirivalt pehmena sellise elukutse jaoks. Torr seisatab kohmetunult keset tuba. Naine naeratab veel kord: "Istuge, istuge. Tool peab vastu."

Nüüd naeratab ka Torr. Ta on relvituks tehtud. Teda, meest, kellel pikkust sada üheksakümmend viis sentimeetrit ja kaalu sada viis kilo, palutakse istuda ilma igasuguse kartuseta tavalisele toolile, ja veel lisatakse, et tool peab vastu. Nii räägib uurija! See annab lootust, see annab kõvasti lootust. Torr istub ning lausub: "Kui lähebki katki — eks ta ole kroonu värk! Majandusjuhataja kannab maha ja asi ants. Mis nii viga toole lõhkuda!"

Seekord uurija enam ei naerata ja Torr ehmub. Kas on siis niisuguses kohas paslik rääkida toolide lõhkumisest! Naine avab ühe toimiku ja hakkab sinna midagi kirjutama. Väliselt ei reageeri ta mitte millegagi Torri sobimatutele sõnadele. Uurija hakkab hoopis vaiksel häälel Torrilt andmeid küsima. Ent mees tunneb end ikkagi ebamugavalt. Torril oleks nagu kitsas selles avaras toas. Kuid sellest hoolimata püüab hiiglasekasvu mees naisuurijat lähemalt silmitseda.

Naine teisel pool lauda on ilmselt hapra, isegi tütarlapseliku kehaehitusega, ent seejuures ometi millegipärast väga jõuliselt mõjuva näoga. Aastatelt võib ta olla isegi kolmekümne viie lähedal. Silmad on uurija Birnbaumil terashallid, kuid hoolimata nende külmast põhitoonist on seal ometi mingi helk südamlikku soojust, nagu mingit malbustki, nii tundub Torrile. Juuksed on naisel lihtsasse soengusse seatud, roosteselt pruuni värvi, ilmselt värvitud. Abielusõrmust naine ei kanna, aga see muidugi ei tähenda, et ta abielus ei võiks olla. Sellest ei maksa end petta lasta. Kulmud on kitsad ning meeldivas kaares, tõenäoliselt veidi kitkutud. Silmalõiget on kergelt kosmeetilise pliiatsiga rõhutatud, aga huuled on küll veidi liiga silmatorkava lillaka värviga kaetud. Uurija jaoks on need natukene liiga ärritavalt lillakad, leiab Torr endamisi. Torr on tähele pannud, et sageli ei peegelda naisterahva huulevärv mitte niivõrd tema maitset ega moejoont, kuivõrd midagi sügavamat, ürgsemat, eriliselt iseloomulikku naise põhiolemusest. Torr teab paljusid naisi, kes armastavad oma huultele lillakat tooni anda, ja kõiki neid iseloomustab tugevalt ratsionaalne mõtteviis, kalkuleeriv ajutegevuse tüüp ning haiglane kättemaksuhimu. Sellele vaatamata on mehe esialgne ebamugavustunne ja kohmetumispinge kadunud. Torri silmad on täiesti lõdvad ning ta on valmis küsimustele vastama.

Birnbaum lõpetab kirjutamise. Nüüd vaatab ta halastamatult Torrile näkku — terashallid silmad, ent ikka mingi soe helk, malbusevarjund vikerkestal värelemas — ning Torr punastab, vaatab siis põrandat otse enda jalgade ees.

"Nii, kodanik Torm," sõnab naine. "Räägime nüüd natukene eelmise laupäeva õhtust."

"Räägime," vastab Torr ja vaatab ikka edasi põrandat, mille värv on küllaltki kulunud ning millel on kaks halastamatut triipu, mis lõpevad just kirjutuslaua jalgade juures. Ilmselt on kirjutuslauda sageli nihutatud — koristaja, kes muu. Ja kirjutuslaua heledal tagaküljel on mustad kummijäljed. Keegi — aga kes? — on tõenäoliselt oma kummijalatsite tallaservadega vastu lauda nühkinud. Kes võis niimoodi teha? Muidugi mitte too õbluke asjalik naisuurija teisel pool lauda, vaid keegi teine — selline, kes on võib-olla istunud samal toolil, millel Torr praegu. Ning hiiglasekasvu mees mõtleb korraks, et kui sirutaks endagi jala salamahti vastu lauda ja prooviks niisugust musta triipu teha. Aga sellest ei tuleks küll mitte midagi mõistlikku välja, sest Torril pole parasjagu jalas sobivate taldadega kingi. Torr pani hommikul jalga oma teatrikingad, ja nendega on raske head triipu teha.

Vanemuurija Birnbaum katkestab mehe mõttekäigu. Ta hakkab rääkima, aeg-ajalt toimikule (kas see ikka tõesti on toimik?) pilku heites:

"Kodanik Torr Torm, te teate, et teie käitumine eelmise laupäeva hilisõhtul kella 23 ja 24 vahel põhjustas kodanik Jaan Saarele trauma ja solvas viimati nimetatu inimväärikust. Rääkige sellest kõigest lähemalt. Rääkige sellest kõigest lähemalt, ja alustage päris algusest. Ma kuulan teid."

Torr punastab uuesti. Punastab otse oma eelmise, veel tagasiminemata punastamise peale, ja sellepärast muutub mehe tugev nägu laiguliseks. Kõrvadki löövad lõkendama ja peopesad saavad higiseks. Torr tunneb äkki, et mingist jälgede tegemisest laua tagaküljele ei saa juttugi olla. Selle naise pärast, kes uurijana Torri vastas istub. Kes Torri otse poisikese kombel on punastama pannud. Ja kelle hääles siiski vibreerib veel mingi sõbralikkuse ülemtoonike. Kas suudab aga too naine uskuda seda, mida Torr rääkima hakkab? Kas ta suudab? Ning kas ta tahab?

Torr hakkab pikkamööda rääkima sellest, kuidas ta laupäeva õhtul saunast koju tuli, hea vihtlemisemadin veel keres. Kuidas ta oma poissmehetoakeses üht-teist kohendanud ja korda seadnud oli, kuidas ta sööki soojendas ja pesu likku pani. Ning kuidas ta siis end voodile pikali oli visanud ja lugemisse süvenenud. Kell olnud 21.35. Torr tõstab korraks pilgu Birnbaumile, ent uurija nägu on külm, silmad toimikus. Mees langetab pilgu uuesti põrandale, nii on kõige parem rääkida. See pole sugugi häbelikkus või enese süüditunnistamine. Aga ikka on uurija huulevärv Torri viivuks segi paisanud. Tuleb ennast kokku võtta, kokku võtta! Juba räägibki Torr edasi.

"Ma lugesin tol õhtul Kafka "Protsessi". Vapustav raamat. Raske muidugi, aga sügav. Nüüd tundub isegi imelikuna, et ma just seda raamatut sellel õhtul… sel saatuslikul õhtul lugesin. Too raamat on ju ka… Ehk olete teiegi seda teost lugenud?" Seekord tuksatab uurija suunurk. Ta pilk tuleb viivuks Torri näole. Kas naine mitte kübeke ei kohmetunudki?

"Olen küll lugenud," vastab uurija tundetult. "Aga see ei puutu asjasse."

"Siiski, teate, Kafka…" hakkab Torr seletama, kuid uurija lõikab ta lause katki: "Jätke Kafka rahule!"

Torr ei tõsta ikka veel pilku põrandalt, aga see pole häbelikkusest. Ta oli tõepoolest olnud haaratud ja erutatud Kafka raamatust, sellest väljapääsmatusest ja võõrandumisest, mis seal valitses. Sellest jõuetusest, alistumismeeleolust. Kui kole on selline maailm. Hea, et uurijagi on seda raamatut lugenud.

Torr jätkab, silmad ikka põranda küljes kinni. Majas oli kõik laupäevaõhtuselt vaikne olnud, ainult kusagil oli vett nirisenud — piinavalt mõttetu sidin nagu appihüüdmine kafkalikus kivimurrus.

Äkki oli naaberkorterist kostnud ilmselt ärritatud hääli. Niipea kui hääled vaikisid, kostnud imelikke mütsatusi. Nagu oleks mingi poolpehme asjaga vastu põrandat taotud. Torr oli võpatanud. Sõnelus naaberkorteris oli ilmselt jätkunud, kostsid uued mütsatused, siis järsku kiljatus otsekui piitsalöök Torri kõrvadesse. Torr oli rahutuks muutunud. Mis võis naabrite juures lahti olla? Tõsi, oli ju varemgi Torri naaberkorterist vaikset käratsemist kuulda olnud, sest pole ju mingi saladus, et naabrimees Saar Jaan on kõva topsitõstja. Ent kiljatuste ja mütsatusteni polnud asi seni veel läinud. Nõnda seletab Torr vanemuurija Birnbaumile.

Kiljataja oli ilmselt olnud Saar Jaani naine Elve-Bebre. Ent asi ei piirdunud vaid kiljatustega. Õige pea oli teiselt poolt seina kuuldunud appihüüdeid. Torr elab vanas, tsaariaegses tööliskasarmus, kus heliisolatsioon jätab palju paremat soovida, kuid varsti peaksid Torrilgi uue eluaseme võtmed taskus kõlisema. Nii on korduvalt lubatud. Ent tollel saatuslikul laupäeva õhtul oli naaberkorteris keegi appi hüüdnud. Torr olevat selle peale püsti tõusnud. Mida teha? Siis oli Torr kõrva vastu naabrimehe seina surunud.

"Stopp!" sõnab äkki Birnbaum. Torr tõstab pilgu põrandalt. Uurija nägu on rahulik, ent jahe.

Birnbaum: Tuletage meelde, kuidas, milliste sõnadega appi hüüti.

Torr: Hüüti lihtsalt — appi, appi! Üks naisehääl hüüdis.

Birnbaum: Ega too naisehääl juhuslikult teid nimepidi appi ei hüüdnud?

Torr: Miks pidi ta mind nimepidi hüüdma? Kust võis too naisehääl üldse teada, et ma kodus olen?

Birnbaum: Siin esitan küsimusi ainult mina, kodanik Torm. Hästi. Jätkake.

Hiiglasekasvu mees jätkab, nüüd juba pilku kõrgemale tõstes, korraks isegi laual olevat valget telefoni kiigates. Tal on äkki jahedusetunne naha vahel. Eelmise laupäeva õhtul oli aga müdin jätkunud ka pärast appihüüdeid. Torr oli koridori läinud ja veel kord kuulatanud otse Saarte korteriukse taga. Toast kostis kiljatus. Midagi kukkus naaberkorteris põrandale. Torr helistas Saarte uksekella. Kohe oli naaberkorteris kõik haudvaikseks jäänud. Nagu noaga lõigatult olid kõik hääled katkenud.

Birnbaum: Stopp! Ega te sel momendil kella ei vaadanud?

Torr: Vaatasin küll. Kell oli täpselt 23.10.

Birnbaum: Kuidas te seda nii täpselt teate?

Torr: Terves majas oli äkki kõik nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas üle koridori Vareste juures raadio ütles: Kell on 23.10. Kuulake vaikseid viise.

Birnbaum: Aga siis te ju kella ei vaadanud, nagu te alles äsja väitsite. Siis te ju kuulsite kellaaega raadiost.

Torr tuksatab. Üks külmade päkkadega sipelgas jookseb üle mehe selja. Kas on too õblukene naisuurija ta tõesti juba lõksu vedanud? Aga Torr räägib ju ometi puhast tõtt!

Torr: Ma läksin segamini.

Birnbaum (kiiresti): Kas teil oli üldse kell käe peal?

Torr: Ei olnud. Ma võtan alati töölt tulles kella käelt.

Birnbaum: Nii. Kella teil ei olnud. Kella võtate alati töölt tulles käelt. Jätkake.

Torr: Jah, kella mul tõepoolest käel ei olnud. Aga sellele vaatamata andsin ma uuesti Saarte uksekella. Asi tundus mulle kahtlasena. Miks Saarte juures äkki kõik nii vaikseks jäi? Või äkki olid mu kõrvad mind petnud? Korraga — uus, hingelõhestav karjatus, mis järsku katkes. Nagu oleks karjataja suule padi vajutatud. Helistasin uuesti. Vaikus. Ma koputasin Saarte uksele, isegi põrutasin paar korda rusikaga, et tehke, põrgulised, lahti.

Siis mingi müdin otse ukse taga ja appihüüd. Kähisev, lootuseta naisehääl. Tundsin selgesti ära Elve-Bebre hääle. Nagu ma juba ütlesin, on Elve-Bebre tolle joodiku naine.

Birnbaum: Olete te Elve-Bebrega ka intiimses vahekorras olnud?

Torr: Ainult paar korda. Ja ma ei ütleks, et ta midagi rabavat on.

Torr vaatab nüüd avameelselt otse uurijale näkku. Püüab kinni naise terasteravate silmade pilgu. Sekundi murdosa vältel on mõlema silmad teineteisesse nagu naelutatud, siis langetab Birnbaum pilgu. See pole põgenemine, ei. See on ametikohuste täitmine.

Torr: Mul polnud valikut. Niisugune mürakas, nagu ma olen — kaalun ikkagi sada viis kilo —, lükkasin korraks õlaga Saarte ust. Uks ragises, midagi kusagil ilmselt murdus ning ma olin otse naabrite esikus. Kartsin eest leida kõige halvemat. Mõtlesin, et olen hiljaks jäänud. Ukse mahamurdmine toimus nagu muuseas, ma ei mõtelnudki sellele. Ausalt öeldes on mul ikkagi kole palju jõudu ja…

Birnbaum: Seda ei pruugi te nii palju rõhutada. Ma näen küll, et te selline mürakas olete. Jätkake palun.

Torrile tundub, et uurija saab temast vääriti aru. Et too habras naine arvab, et Torr valetab. Et tegelikult läks Torr täie teadmisega naabrimehe ust lõhkuma — kirves käes ja pahad plaanid peas. Aga see ei olnud ju nii! Torr vaatab valget telefoni. Juba koolipõlves kutsuti teda ta karujõu pärast mammutiks, aga Torr ei taha olla mingi mammut. Ei! Miks uurija teda ei usu?

Birnbaum: Jätkake, jätkake! Ma kuulan.

Nii — uks oli poolkogemata maha murtud. Torr seisis eredalt valgustatud esikus. Laes põles ilma kuplita kahesajavatine pirn. Kuhu kuppel oli saanud või kas seda üldse kunagi oli olnudki, seda Torr ei teadnud.

Birnbaum: Ja see pole ka tähtis.

Torr tunneb, kuidas üks teine, eelmisest sootuks suurem sipelgas üle ta laia selja jookseb. Miks ütles uurija: pole tähtis? Käekell oli tähtis, aga lambikuppel ei ole. Äkki seab Birnbaum mulle üles järjekordset lõksu, mõtleb Torr. Ent ma ei saa ju mingisse lõksu kukkuda, sest ma räägin paljast tõtt.

Torr jätkab oma jutustust. Kodanik Saar Jaani esik olevat olnud tühi. Toauks kinni. Seina ääres oli Torrile silma hakanud pikk rivi tühje pudeleid. Esik jätnud kuidagi kõleda mulje — nagu kavatsenuks naabripere kolima hakata. Ja toauksel olid vereplekid.

Birnbaum: Stopp! Olete kindel, et need olid just vereplekid?

Torr: Ei ole. Aga mis muud plekid need ikka võisid olla.

Naine teisel pool lauda kirjutab midagi toimikusse (kas see ikka tõepoolest on toimik?). Kabinet on vaikne. Äkki tuksatab midagi Torris — uurijal on ju tema ema hääl! Niisugune hääl, nagu oli olnud Torri emal siis, kui Torr veel paras jõngermann oli ja igapäevast kantseldamist vajas. Siis, kui Torr veel päris mammut polnud. Mehel on tunne, otsekui istuks ta praegu oma poisipõlveaegse ema palge ees, tema, hiiglasekasvu, pahandust teinud poiss. Oma vanusegrupi parim kuulitõukaja terves linnas. Otsekui peaks Torr nüüd tollele samaaegsele emale oma patte pihtima. Ainult et Torri ema ei värvinud küll kunagi oma huuli niisuguse värviga. Tal puudus igasugune ratsionaalne kättemaksukirg. Tema uskus alati Torri. Ent kuidas tõestada tollele õblukesele naisele oma süütust? Milliste sõnadega? Aga ma ju ei valeta, sosistab Torr iseendale otse südame sisse. Kunagi, ei kunagi ole ka Torri ema istunud sellises paragrahvilõhnalises ruumis. Niisuguse juriidilise kirjutuslaua taga. Mille tagaküljele on keegi (aga kes?) mustad kummijäljed peale nühkinud.

Birnbaum: Ma kuulan teid, kodanik Torm.

Torr juba räägibki. Kohe. Esik oli tühi olnud. Toauks kinni. Võib-olla et uksel polnudki vereplekid. Torri käed olid sellegipoolest värisenud. Võib-olla vajas toas keegi tema abi! Torr astus tugevast kätevärinast hoolimata kodanik Saar Jaani elutuppa… Uurija vaatab pingsalt Torri. See on professionaalne pilk, lõpmata jahe ja niiske. Torr sulgeb oma mesilasesilmad.

Torr: Nad seisid mõlemad keset tuba. Bebre põsk oli paistes, juuksed segamini ja kleit mitmest kohast rebenenud. Jaan jõllitas mind purjus inimese totral pilgul. Ka tema juuksed olid sassis, nagu oleks teda juustest tiritud.

Birnbaum: Olete kindel, et Elve-Bebre Saare põsk oli juba siis paistes, kui te tuppa astusite?

Nagu must välk raksatab Torrile lagipähe: Birnbaum mõtleb, et tema, Torr, tarvitas Elve-Bebre kallal vägivalda, demonstreeris naabrinaisele oma füüsilist jõudu. Ja Torr tõuseb püsti kogu oma suuruses.

Birnbaum: Istuge, istuge.

Külm higinire nõrgub mööda mehe laia kuulitõukajaselga allapoole. Varsti jõuab soolane triip püksivärvlini. Miks ta sind ometi ei usu! kähistab keegi Torrile salamahti kõrva. Valge telefon laual ei hakka ka helisema. Ilmselt on see välja lülitatud. Muidu oleks ikka keegi uurijale helistanud.

Torr (selgelt ja rahulikult, suletud silmil): Jah, selles olen ma küll täiesti kindel. Njah. Tuba oli segamini. Toolid pikali, diivan millegipärast keset tuba tassitud. Kardinad olid allarebitult akna ees põrandal maas, kardinapuu pooleksmurtult söögilaual. Üks ots oli minu, see tähendab ukse poole. Teine ots oli akna poole.

Birnbaum: Kardinapuu juurde tuleme hiljem tagasi. Praegu rääkige, mis edasi juhtus.

Edasi, edasi! Torr väänutab valusalt oma kuulitõukajasõrmi… Edasi oli Jaan kähistanud: "Välja! Välja minu toast, röövel!" Aga Torr ei olnud läinud. Oli hoopis küsinud, et mida see kõik peab tähendama. Et ta oli appihüüdeid kuulnud. Siis oli Saar Jaan raevunult Elve-Bebre poole pöördunud, talle inetuid sõnu lausunud ja lõpuks naisele kallale tormanud. Elve-Bebre, kes ilmselt oli ise ka joobeseisundis, hüpanud Torri selja taha nagu varju otsides. Jaan Saar oli hüpanud hullunult naisele järele ja siis torkas Torr oma rusika Bebre kaitseks märatseva joodiku ja tema naise vahele. Kodanik Saar Jaan ei märganud kodanik Tormi rusikat ning jooksis oma näoga viimati mainitu rusika otsa.

Torr: Aga et ma selline mürakas olen, siis on ka minu rusikal õudne jõud taga ja kodanik Saar Jaan jooksis otse minu rusika otsa ja siis käis Jaani pea vastu seina ja Jaan varises seina veerde põrandale pikali maha ja mina vaatasin oma rusikat ja nägin, et see on verine, ja siis ma nägin, et ka Jaani nägu on verine, ja Jaani silmad olid kinni ja Bebre oli minu selja taha peitu pugenud ja nuuksus hüsteeriliselt. Ta hoidis minu särgist kramplikult kinni nagu väikene laps, kes on mõnda hirmsat koletist näinud. (Paus.)

Birnbaum: Edasi!

Torr: Edasi… ma küsisin Bebrelt, et mis me nüüd teeme.

Birnbaum: Ja mida Bebre ütles?

Torr: Et koristame nüüd selle raisa põrandalt ära.

Birnbaum: Edasi!

Torr: Edasi oli kõik nagu tsirkuses. Nagu banaalne laadajant. Me tõstsime selle joodiku diivanile. Siis tõi Bebre kastrulitäie külma kraanivett ja valas selle Jaanile otse pähe. Jaan hakkas end liigutama. Bebre polnudki juhtunust eriti erutatud. Diivan sai märjaks.

Birnbaum: Mida teie sel ajal tegite?

Torr: Mina silmitsesin kardinapuud.

Birnbaum: Miks te just kardinapuud silmitsesite?

Torr: Ei tea. Sellepärast, et see oli pooleks murtud. Barbaarselt purustatud. Jah. Inimesel, kes kardinapuu nõnda oli purustanud, pidi palju jõudu olema. Siis ma mõtlesingi, et vahel annab ka viin mehele füüsilist jõudu juurde.

Torr sulgeb silmad. Tuba valguks nagu täis punast valgust. Kas on too õblukene Birnbaum ta jälle lõksu püüdnud? Aga mind ei saa ju lõksu püüda, arutleb Torr vaikselt. Kõik oli ju täpselt nii, nagu ma räägin. Ma ei hakka ometi iseendale valetama?

Birnbaum: Jätkake. Edasi!

Torr: Ma ju ütlesin, et edasi oli palagan. Algul külm kraanivesi, siis konjak.

Birnbaum: Konjak?

Torr: Jah. Konjak. (Väänutab valusalt oma sõrmi.) Ma ei tea, kust Elve-Bebre selle pooliku pudeli tõi, ma ei pannud tähele. Vist kapist võttis. Aga see pole ka tähtis. Kõigepealt võttis Bebre sealt pudelist ise ühe mehise lonksu, siis valas Jaanile hea lõnksaka suhu. Nad on ikka mõlemad kõvad alkohoolikud. Ka Bebre, kahjuks küll. Jaan hakkas läkastama. Bebre valas talle veel konjakit suhu. Varsti oli mees jalul. Jaan on küll rohkem loom kui inimene.

Kabinetis valitseb äkki vaikus. Torr avab oma mesilasesilmad. Ruum pole enam punane. Birnbaum süütab sigareti ja tõmbab kolm ahnet mahvi. Siis kustutab naine suitsu. Lae alla tõuseb vingerdades kirbe tubakalõhn.

Birnbaum (laupa masseerides): Edasi!

Torr: Nii kui jalule oli saanud, hakkas see joodik mind sõimama. Lubas mu maha lüüa. Siis ütles Bebre, et mingu ma nüüd ära. Et selleks korraks on Jaan kutuks tehtud. Ja et kui tal mind jälle tarvis on, küll ta siis uuesti appi hüüab. Selle peale ma lahkusingi kodanik Saar Jaani korterist.

Uurija Birnbaum kohendab juukseid, võtab siis oma kustutatud sigareti ning süütab selle uuesti. Naise haprad sõrmed värisevad märgatavalt sigaretti hoides. Akna taha on lennanud üks pisikene lind ja teravalt kostab kabinetti tema rõõmus vidiit-vidiit-vidiit…

Birnbaum: Tänaseks aitab.

Torr: Kas ma siis pean veel siia tulema?

Birnbaum: Tõenäoliselt küll.

Uurija naeratab väsinult, kuid sõbralikult. Asi on mammutipäevadest kaugel. Torri ema oleks teistmoodi käitunud. Torri ema poleks niisuguse loo peale naeratanud, aga ta oleks oma poega uskunud. Torr tõuseb kõheldes.

Birnbaum: Stopp! Võib-olla oleks teil kasulik teada, mida kodanikud Jaan ja Elve-Bebre Saar ise sellest õhtust tunnistavad.

Torri suunurk värahtab.

Birnbaum: Ülalnimetatud kodanikud tunnistavad nimelt, et teie, Torr Torm, olevat tulnud laupäeva õhtul saunast koju väga ebakaines olekus.

Hiiglasekasvu mehe põlved löövad äkki imelikult nõrgaks. Ta vajub tagasi toolile, ent akna tagant kostab ikka veel rõõmus vidiit-vidiit-vidiit…

Birnbaum: Te olevat Saarte ukse taga tükk aega kohmerdanud, koledaid hääli teinud ja siis lõpuks ukse maha murdnud. Te olevat tuppa tormanud, toolid ümber paisanud ja kardinad koos kardinapuuga alla tõmmanud.

Torr (rahulikult): Valetavad.

Birnbaum: Kardinapuuga olevat te tahtnud korterivaldajat Saar Jaani lüüa, ent viimasel olevat õnnestunud teie käest kardinapuu ära väänata. Mispeale teie kodanik Saar Jaani olevat näkku löönud. Ja kui Elve-Bebre Saar oma abikaasale appi olevat tõtanud, löönud teie, Torr Torm, teda vastu põske ning rebinud ta kleidi katki. Kardinapuu olevat teie nende mõlema silme all oma jõu demonstreerimiseks pooleks murdnud. Ja alles korterivaldaja korduval nõudmisel ja miilitsaorganitega ähvardamisel olevat teie ära läinud.

Torr tõuseb uuesti püsti. Ta on kohutavalt rahulik. Lind akna taga ei laula enam. Mees sõnab jäisel toonil: "Nad mõlemad on valet tunnistanud. Ma paljastan nende vale kohe. Mul on selle tarvis tõend. Palun."

Torr ulatab naisele tõendi, mis on trükitud ametkonna esindusblanketile. "Käesolevaga tõendame, et meie ettevõtte töötaja, kodanik Torr Torm ei tarvita alkohoolseid jooke ning ei suitseta. Allkirjad: A. Satter (a/ü komitee esimees), B. Karp (a/ü komitee laekur) Pitsat."

Uurija Birnbaum paneb tõendi range liigutusega lauale. Suitsulinik hõljub mõttetult lae all. Torri mesilasesilmad naeravad.

Birnbaum: Ma näen esimest korda niisugust tõendit. Ma kahtlen, kas see ikka on eeskirjadekohane. Ma pean selle ekspertiisi andma.

Torr: Sellel pole mitte midagi valesti ega võltsitud. Isegi tindiplekki mitte. Ma olen tõepoolest täiskarsklane.

Uurija Birnbaum ei naerata enam. Mõtlikult silmitseb ta Torr Tormi jõuliselt meeldivat nägu. Klassikaline sportlasenina annab mehe näole mingi lõpetamatuse varjundi. Ilmekas karsklasesuu veidi allapoole hoidvate huulenurkadega viitab kinnisevõitu, ent vaieldamatult tõearmastajale inimesele.

Birnbaum: Aga selles ju keegi ei kahtlegi.

 

Kui uurija Birnbaum koos oma suure isase hundikoeraga hilisõhtust jalutuskäiku on lõpetamas, köidavad ta pilku üks juhuslik äärelinna laternapost ning mees selle posti juures. Naine seisatab ja silmitseb terasemalt. Siis tõmbub Birnbaumi suu kitsaks triibuks, pupillid ahenevad ja ta hinges otsekui katkeb veel üks kuldne niidikene. Sest hiiglasekasvu mees on vajunud laternaposti ette põlvili, embab iharalt ööniisket rauda ja laliseb seejuures joomase inimese vesisel häälel: "Mis olen ma selle eest saanud, et ma täiskarsklane olen? Mis olen ma selle eest saanud? Ütle, Elve-Bebre!"

Järelmärkus

 

Siinse esmatrüki käsikiri leiti Toomas Liivi koduarhiivist 2018. aasta suvel. Tekstile lisatud ääremärkuses seisab, et algversioon sai valmis 1973 ja oli saadetud "Nooruse" kirjandusvõistlusele, kuid "Võistlusel kukkus läbi"! Aprillis 1980 oli autor teksti veidi parandanud ja saatnud "Loomingu" novellivõistlusele. Seegi kord ei pälvinud novell auhinnalist kohta. Siinkirjutaja on Toomas Liivi avaldamata käsikirjadest koostamas proosakogumikku.

Nagu novell "Õmblusmasinad" ("Looming" 2017, nr 4) on ka "Torr Tormi katsumus" kirjutatud luuletaja stiilitunnetusega: leidub uudseid liitmetafoore ja muid kujundeid (mesilasesilmad, vaikne käratsemine, hea vihtlemisemadin, ilmekas karsklasesuu jt), samuti on tekst kantud absurdivaimust ja huumorist. Erinevalt lapselikust, lihtsameelsest ja üdini siirast "Õmblusmasinate" Tirrust on Torr Torm kavalam ja jõulisem, perekonnanimi vihjab tormilisele natuurile. Lugejast saab sarnaselt uurija Birnbaumiga "uurimisorgan": küsimus, kelle versioon laupäeva õhtust on tõene ja kumb luiskab, kas Torr Torm või Jaan Saar, ei anna rahu. Novelli sündmustik on valdavalt edastatud Torri vaatepunktist eri ajatasandeid põimides. Torri meenutused tunduvad algul veenvad, liiati on Saarte kaebus oma kiretuses ja lakoonilisuses lihtsalt igav. Lõpulõik, milles esmakordselt ilmutab end kõiketeadev jutustaja, tõstab aga kõik eelneva uude valgusse — lugejat tabab üllatus/pettumus ja ta kahtlustab, et Torr on "loomulik valetaja", kes elab oma dramaatilisse väljamõeldisse niivõrd sisse, et usub end tõtt rääkivat. Võib ju arvata, et kainenedes Torr ei mäletanud (või ei tahtnud mäletada?) tolle õhtu üksikasju, ei oma rünnakut ega Saarte reaktsioone, ning mõtles välja vastuvõetava loo. Pisut suunaks nagu uurijagi oma küsimustega narratiivi kulgu. Tekib küsimus, kas sedasorti suurejooneline luiskamine — millest moodustub novelli sisemine lugu — on ikka petmine tavatähenduses. On ju suurem osa ilukirjandusest fiktsionaalne, kujutades endast autori fantaasiamänge, millesse lugeja kaasa haaratakse. Novelli peategelane istub preili Birnbaumi ees nagu "Tuhande ja ühe öö" Šeherezade, kelle saatus igal ööl sõltub tema jutustamisvõimest: kas ta suudab võimukandjat nii palju köita, et see talle halastaks? Teisalt näib Torr kehastuvat Franz Kafka "Protsessi" Josef K-ks, kes arreteeriti ja viidi ülekuulamisele teadmata mille eest. Püüab ta ju ülekuulajale sugereerida, et just sel teosel on oma osa laupäeva õhtul juhtunus. Naisuurija võiks ometi uskuda ja hinnata Torri rüütellikkust! Olgugi et Torri jõulise "päästeaktsiooni" psüühiline ajend oli ilmselt armumine Elve-Bebresse. Siinkohal meenub Toomas Liivi luuletus "Romanss punasest rätikust" (kogus "Kurbus vikerkaarest", 1971): "…oi NAABRI kaunis NAINE miks pean ma / mõtlema siis just siis kui ma sind / vaadata tahan kui sa lähed oma punase / rätikuga mis eretab kui armust haige süda / …sina lähed sauna aga mina mõtlen enese / selleks punaseks rätikuks sinu peas ja / nii saan ma lõpuks suudelda sinu juukseid…"[1]

Nagu näha, tekitab novell mitmesuguseid assotsiatsioone ja küsimusi — paneb mõtlema —, mis ongi hea kirjanduse ülesanne. Samamoodi kui Toomas Liivi luule tekitab see ka "petetud lugeja seisundi": lugeja on juba Torri versiooni uskuma jäämas, kui novelli puänt lõikab selle usu läbi. Lugu aga kestaks nagu ikka edasi, sest miskipärast on lugejal raske omaks võtta "tegelikult" juhtunut. Kas on põhjus selles, et Torri väljamõeldises "saab elada", Saarte tuimas tunnistuses aga mitte? Välise tegelikkuse ja fiktsiooni vahekorda uurivana paigutub Toomas Liivi novell Arvo Valtoni, Mati Undi jt modernistide 1960-ndate lõpu ja 1970-ndate alguse proosa taustale. 

Elo Lindsalu

[1] T. Liiv, Luuletused 1968—2002. Tallinn, 2003, lk 79. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: