Joosep Susi. Luule: kontrollitult turbulentne ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sveta Grigorjeva
Sveta Grigorjeva Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Joosep Susi kirjutab Vikerkaares viimaste aastate Eesti luulest, olulisematest autoritest ning märkimisväärsematest tendedentsidest.

1. Ajalooliselt põlistab eesti luulelugu tugev kesktõukejõud (erinevalt näiteks meie lähinaabritest) – põlvkonnad vastanduvad eelmistele, luulevälja määravad nooremapoolsed loojad. Nõnda on toimunud raputavad uuendused, mis omakorda peegeldavad mõnd varasemat kirjutamislaadi. Viimane kümnend on ses mõttes erandlik. Kui nullindate heterogeenne luule kujutas endast kahetist reaktsiooni – ühelt poolt üheksakümnendate maskimängust, intertekstuaalsusest ja eksperimentaalsusest kantud kirjanduspildi vastu ja teisalt kaasaja ühiskondlik-poliitilise reaalsuse vastu –, siis teistkümnendatel märgatavat vastandumist justkui polnudki. Järk-järgult vähenes nii sotsiaalse luule osakaal ja selle ründavus kui ka selge eristumistaotlus varasemast. Lõppenud kümnendit võiks võtta kui eelmise edasiarendust, mis võrdlemisi evolutsioonilist rada pidi komplitseerib ja teisendab juba nullindatel esile kerkinud poeetilisi jõujooni.

See ei tähenda, et luule ei reageeriks enam kaasajal toimuvale või ei polemiseeriks igapäevapoliitikaga. Asi on pigem selles, et kui nullindate karm sotsiaalne luule oli suunatud tekstist väljapoole, siis teistkümnendatel muutusid luuletus ja luulekogu taas autonoomseks, suurenes üksiktekstide sündmuslikkus, eneseleosutavus – päevakajaline ühiskondlik mõõde ei lämmatanud enam teksti ennast, vaid oli loomuldasa üks seda konstrueerivaid mehhanisme teiste seas. Teisisõnu, nullindate lihtne ja otseütlev poeetika on taandunud või muutunud keerukamaks.

Mis puutub aga ühiskondlik-sotsiaalsesse tasandisse, siis, tõsi, pisut malbema tonaalsusega reaktiivsus avaldus kümnendi teisel poolel siiski päris tugevalt ja see on iseäranis seotud keskkonnateemalise luulega (Maarja Pärtna "Vivaariumis" vahest kõige ilmekamalt, aga samuti näiteks Andrus Kasemaal, Hasso Krullil jt-l). Paljud kümnendi lõpu perioodikas ilmunud luuletused haakuvad keskkonna või keskkonnapoliitikaga.

2. Tagasi vaadates tundub, et nullindate kõige olulisem suund oli fs-i–Rooste liin (ja fs-i kõrvale saaks paigutada ka Elo Viidingu), mis on mõjutanud suurt osa teistkümnendate luulest. Näiteks Sveta Grigorjeva poleks saanud kirjutada nõnda, nagu ta kirjutab, ilma fs-ita, kelle "2004" on märgiline nii teemadelt, subjektsuse konstrueerimise, väljendusregistri (nn nullstiil) kui ka rütmi (elliptilisus, fraasikordused jne) poolest.

Nullindate fs-i ja Grigorjeva poeetika võrdlus võiks aidata valgustada teistkümnendate luule mõnd olulisemat trendi. Neist kaks on fs-i luules latentselt juba kohal, aga Grigorjeva tekstides muutunud silmatorkavamaks. Need on tunnused, mis tõukuvad lisaks fs-ile ja Roostele ka nn enter-luulest ja mõnest kitsamast suunast (nt Triin Tasuja ja Andra Teede poeetika). Neist vahest kõige olulisem on luuletuse rajamine eri tüüpi siirete vahelistele pingetele. Nüüdisluule kujutabki endast paljuski siiretevahelise pinge luulet! Just siire asendab nüüdisluules mitmeid seni lõppriimi kanda jäänud funktsioone (rütm, suspensioon, pro- ja retrospektiivsus, semantiline tagasijõustavus, rea- või värsilõpu rõhutamine jm). Rütmi loob fraasi-, sõna- ja lausepikkuste ridade (ning tühjade ridade) tundlik ja mitmekesine vaheldumine.

Teine keskne tunnus on seotud asjaoluga, et poeetiline dimensioon avaldub ennekõike ajanihetes. Ühelt poolt kehtestub küll lüürilisele luulele omane diskursuseaeg (kirjutamis- või lugemisaeg, lüüriline olevik), aga see seguneb teiste aegadega. Olevik, lihtminevik, täisminevik, enneminevik, atemporaalsus – kõik need vahelduvad väga kiiresti. Kuulakem näiteks Beebilõusta pala "Isale", kus lüürilisuse ja narratiivsuse pingeväli tuuakse esile eri ajakategooriate täiskäigul vaheldumisega (ja traditsioonilise apostroofiga – meenub Elo Viidingu kuulus "Ühele häälele").

Lisaks neile kahele tunnusele kerkivad fs-i ja Grigorjeva võrdluses esile veel mõned laiemalt rakendatavad võtted. Grigorjeval vahetuvad keeleregistrid võrreldes nullindate luulepildiga suisa peadpööritava kiirusega – kõrg- ja madalstiili vastandumine suurendab tekstide enesekohasust, loob paralleelse rütmimustri siirete rütmile ja aitab kehtestada traditsioonilisi retoorilisi võtteid (nt kliimaks ja antikliimaks). Stiiliregistrite vaheldumise tõttu subjekti piirjooned hägustuvad, mistõttu siiruse ja iroonia eristus on nüüdisluules sageli väga tinglik. Kümnendi alguses võis täheldada ka tendentsi, et eri kõnekujundid (iseäranis metafoor ja metonüümia) valguvad tekstipinnale laiali – luulelisus konstrueeritakse teisal ja tekst muutub justkui ligipääsetavamaks. Sellesama võib sõnastada ka nõnda: kõnekujundite asemel on esiplaanil lausekujundid.

Grigorjeva luuletusi võiks pidada teistkümnendatele olemuslikuks: kirjeldatud omadustekobar iseloomustab pea sama hästi näiteks Andrus Kasemaa kogu "Olla inimene", kuigi kahe autori käekiri on ometi hoopis erisugune.

3. Kirjanduselu poole pealt tasub märkida Värske Rõhu järjest olulisemaks muutunud rolli. Juba nullindate kirjanduse iseloomustustes märgiti, et 2005. aastal ilmumist alustanud Värske Rõhk on asendamas rühmitusi ja kujutab endast kõige olulisemat hüppelauda noortele autoritele. Möödunud kümnendil debüteerisid mitmed aktiivsed ja huvitavad autorid just Värske Raamatu sarjas (Tõnis Vilu, Eda Ahi, Kristjan Haljak jne).

Neist Tõnis Vilu kontseptuaalsed ja terviklikud, alati üllatavad kogud iseloomustavad ühtlasi mitut laiemat suunda. On märgata tsüklite ja krulliliku seriaalsuse rohkust (pea kõik Vilu kogud), mis nullindatel kippus kuidagi taanduma – üksikluuletus on allutatud luulekogu tervikule (uuemaid näiteid: Carolina Pihelga "Valgus kivi sees", Joosep Vesselovi "Linna laul", samuti pea kogu Kaur Riismaa luule). See haakub narratiivsete luulekogude rohkusega. On ju Peeter Sauter kui luuletaja pigem teistkümnendate nähtus. Ja kui üheksakümnendad ja nullindad olid paljuski Hasso Krulli kümnendid, siis ka eepos "Kui kivid olid veel pehmed" on üks teistkümnendate põnevamaid tekste. Poeemidest võiks märkida veel Õnnepalu "Klaasverandat", Hanneleele Kaldmaa "Oliveri", Mats Traadi luulest rääkimata.

Vilu tekstide sümptomaatilisus avaldub ka kehalisuse teisenemises – see pole enam midagi epateerivat, vaid on lausuja-tegelase siseilmaga tihedalt seotud poeetiline psühholoogilis-haiglaslik konstruktsioon, mida väljendab ka teksti pealispind ("Libavere"). Teisisõnu, foneetilis-grammatiline tasand muutub ise nii tähendusrikkaks, et mõjub afektiivselt ja somaatiliselt.

Märkimist väärib ka narratiivsete tasandite vaheldumine – lüüriline subjekt luuakse luuletuse piires eri häälte ja perspektiivide vaheldamisega. Pidevalt antakse sõna teistele (näiteks fotosid või televiisorit vaadates), lausuja-tegelase positsioon kõigub traditsioonilise lüürilise lausuja ja umbisikulise jutustaja vahel. Lisaks polüfoonilistele üksikluuletustele leiab möödunud kümnendist autoreid, kes vahetavad luulekogu piires pidevalt kõnelejaid või võtavad mõne stereotüüpse perspektiivi (sellise lähenemisega tuli kümnendi alguses luulesse Kaur Riismaa, samuti Kelly Turk).

Laiem suundumus on ruumikeskne luule – süstemaatiliselt ehitatakse üles mingi kujutluslik koht (Libavere Vilul, Tarabella Riismaal). Mõnel juhul avaldub see sümbolistlikult – puudub konkreetne ja ainuline referent, nagu Gustav Suitsu "Tuulemaas" –, teisal konkreetsemalt – Kasemaa Poeedirahu kuulub küll otsapidi nullindatesse, aga sarnaselt toimib ka näiteks Vahur Afanasjevi Tünsamäe (samuti Silvia Urgase "Siht/koht").

"Libavere" esindab juba nullindate lõpul jõuliselt esile kerkinud luuletamisviisi, mis pöörab paranoiliselt tähelepanu keelele endale ja mille sisuks on paljuski keel ise. Sellise luuletamisviisi alla mahuvad väga eriilmelised luuletajad: Mart Kangur ("Liivini lahti") ja Kalju Kruusa kogu oma loominguga – kõik tuleneb keelest enesest, keel oma väljenduses nõuab karjudes endale tähelepanu. Siin usutakse luulesse! Siin usutakse luulesse kui sündmusse! Pisut teisiti võiks keelekeskse luuletamisviisi alla liigitada – ja seda on oma nüüdiskirjanduse loengutes teinud näiteks Mart Velsker – veel Aare Pilve, Jüri Kolgi jpt. Üks teistkümnendate värskendavamaid tulijaid on Kristjan Haljak (iseäranis pärast debüüti ja eriti "Verlaine'i revolvriga"), kes hoiab koos Marko Kompusega alal sürrealistlikku suhtumist keelde.

Vilu puhul tahaks esile tuua ka sotsiaalset ja isiklikku mõõdet, mis erineb tuntavalt nullindatest (midagi sarnast on ka Õnnepalu päevikulisuses ja nn uuslihtsuses). Ühelt poolt on väljendatav isiklik tundeilm lüüriline, kuid selle lihtsust painutatakse ettearvamatul moel. Aga eks ole suur osa eesti luuleloost seotud lihtsuse lakkamatu taasavastamisega – suur osa ka praegusaja luulest on mõjutatud Jaan Kaplinski lihtsusetaotlusest.

Kümnendi vältel lüürilisus järk-järgult tugevnes. Mitmed tunnusjooned: aja- ja kohadeiktiline määratlematus (ja sedakaudu lugeja kui lüüriline subjekt, kes haarab nn tühja deiksise ja on ise luuletuses toimuva tunnistajaks), subjektiivsus ja singulaarsus, atemporaalsus, pärisnimede vähenemine jne. Sellele viitab muide ka päris kümnendi lõpus naasmine silbilis-rõhulise ja/või rõhulise lõppriimilise värsi juurde (Afanasjev, Kristiina Ehin, Õnnepalu jt). Kui Eda Ahi "Maskiball" oli oma jambidega algul üllatav ja erandlik, siis tema esteetika on normaliseerunud, püsides ise suuremate muutusteta. Kümnendi keskel hakkas fiktsionaalse ruumi kehtestamine taanduma ja suurenes n-ö rituaalsus (uuematest autoritest näiteks Triin Paja). Samuti võib täheldada proosaluule esiletõusu (nt Pihelgas).

Loomingu veergudel peetud mõttevahetuses nullindate kirjanduse üle mainiti sageli vabavärsi domineerimist. Nüüdseks on vabavärsi vohamine ja mitmekesisus nii ilmselge (isegi Runnel ja Hirv on läinud seda teed), et luuletuse liigitamine vabavärsiliseks ei ütle teksti kohta suurt midagi. Küsimus seisneb pigem selles, kuidas vabavärssi eritleda, millised on vabavärsi olemisviisid ja avaldumistüübid.

Olen teistkümnendatele omaste tunnuste loetlemisel lähtunud peaasjalikult noorematest autoritest. See aga ei tähenda, nagu oleksid nullindatel ja varemgi luulevälja keskme moodustanud autorid pildilt kadunud. Lisaks Krullile olid endiselt aktiivsed Hando Runnel, Jürgen Rooste, Kivisildnik, muutunud Indrek Hirv, Maarja Kangro, Triin Soomets. Harvem avaldasid Elo Viiding, Lauri Sommer jt.

4. 2010. aastal avaldas viimase kogu Ene Mihkelson ("Torn"), kelle koondkogu "Kõik redelid on tagurpidi" (koostanud Krull, 2016) on koondkogude ja antoloogiate kümnendi kontekstis suursaavutus. 2011. aasta lõpus lahkus Andres Ehin, kelle postuumselt ilmunud "Pilvest ja varesest" koos Jüri Arraku illustratsioonidega võtab kuidagi sümboolselt kokku Ehini monumentaalse rolli meie luules.

Jalutasin ühel sumedal juuniõhtul Tartus Rüütli tänaval ja nägin ühes lokaalis mõtlikult istuvat Indrek Hirve. Ta tõstis pilgu ja ütles, et Kaalep on surnud. Ma ei saanud tema lausest esiti aru, aga siis Hirv kordas: "Kaalep on surnud!" Ja ega me osanudki rohkem midagi öelda. Hiljem hakkasin mõtlema, et just see päev tähistab sümboolselt ühe suurema perioodi, mitte üksnes kümnendi lõppu. Võib-olla lõppes sellega kogu vormimeisterlikkusel põhinev hoiak, mis kandis elitaarset ja samal ajal rahvuslikku nostalgilis-klassikalist arusaama luulest kui millestki pühast ja luuletusest kui meistriteosest (mitte kui õnnestunud leiust või vigurist) – luulest, mis võib öelda midagi väga olulist nii meie maailma kui ka inimese kui niisuguse kohta. Nagu Mihkelsoni ja Ehini luules.

See aga ei tähenda, nagu oleks luule nn pühadus kusagile kadunud. Luule ja luulelisus on praegugi väga tähtsad! Veendumus, et meie luuletraditsioon suudab ulatuda nähtuste ja inimolemuse tuumkihtideni, on jätkuvalt aktuaalne. Obama käis kümnendi keskel Eestis ja tsiteeris Underit, Ratas loeb vestlussaates peast Runnelit, Kaljulaid tsiteerib Mikitat ja Visnapuud. Viimases aastapäevakõnes üritas Kaljulaid isegi luule funktsiooni tabada: "Luule roll me elus ongi tänamatult täpselt sõnastada seda, mida üks kõnetekst iialgi ei suuda. (…) mu enda sulg on täpseks kirjeldamiseks liig nõrk ning hing väljanaermiseks liig hell." Komme kasvõi banaalsete tähelepanekute tõsiseltvõetavuse tõstmiseks laenata värsse klassikast ei ole kuhugi kadunud.

Paratamatult tekib küsimus, miks ei nähta samasugust potentsiaali nüüdisluulel? Võib oletada, et mingil määral siiski nähakse. Kõige populaarsemad autorid on need, kes nn professionaalsete luulelugejate huvikeskmesse ei tarvitse kuuluda (Kristiina Ehin, Doris Kareva). Nende tekstid on ligipääsetavad ja võivad tekitada lugejas tunde, et ta on mõelnud kõiki neidsamu mõtteid, aga pole ise suuteline neid nõnda kaunisti sõnastama.

Lüürikateoreetik Jonathan Culler on kirjutanud sellest, kuidas W. H. Audeni luuletust "1. september 1939" kasutati rohkesti pärast 11. septembri terrorirünnakut. 12. septembril kirjutatud tekst oleks mõjunud lihtsa kommentaarina, aga Audeni teksti puhul on tegemist ennekõike luulega, mitte üksnes poliitilise või eetilise väljendusega. Niisiis usutakse lüürilise luule tähtsusse ja ajatusse – klassika on nii universaalne, et suudab oma fragmentidega öelda nüüdisaja kohta rohkem kui ükski meie kaasaegne tekst.

Küllap on oma osa ka selles, et nüüdisluulet ei osata lihtsalt lugeda (ja nii joonistub välja paralleel nüüdiskunsti avaliku kuvandiga). Arvestades, et viimase kahe kümnendi vältel on teisenenud nn arhetüüpne luuletus, nõuavad praegusel ajal kirjutatud tekstid varasemast erinevat lugemisstrateegiat, mis ei sobitu aga senise lugemiskogemusega. Küsimus pole selles, et laiem lugejaskond sooviks lihtsamat või vastuoksa keerukamat luulet. Kaldun arvama, et laiemal lugejaskonnal puudub üldse igasugune kogemus nüüdisluulest, oskus näha selle keerukust, sest selle luulelisus avaldub harjumatutel tasanditel. Kusjuures käsitööoskuse puudus torkab silma ka luulekriitikas – uut luulekriitikute põlvkonda pole peale tulnud.

Traditsioonilise luule positsiooni kultuuris kõigutab ka asjaolu, et mitmed luulele olemuslikuks peetud tunnused avalduvad üha enam väljaspool traditsioonilist luulet. Virtuaalkeskkondades mängitakse eri keeleregistritega, vohab mitmesugune kalambuuritsemine. Iga sekund luuakse mõni uus metafoorne meem. Twitteris ja Facebookis leiame lõpmata palju luulega sarnanevaid tekste. Seal on enese luuleliselt väljendamine kohene ja toob kiiret positiivset tagasisidet. Kui nullindate järel tõdeti, et internet pole märgatavalt teisendanud luulet ennast, siis nüüd on olukord kindlasti muutunud: seda nii otseselt (Facebooki luule, Janar Ala ja Veronika Kivisilla tekstid), aga ka kaudsemalt – kiire avaldamise ja tagasiside saamise keskkond muudab hiljem raamatukaante vahel ilmuvaid tekste.

Tuntav on jätkuv vajadus rütmilise keele järele; just sellise keelelise väljenduse järele, mis (erinevalt proosast) mõjuks kehaliselt. Valdavalt otsitakse seda muidugi levimuusikast. Vladislav Koržetsi, Aapo Ilvese ja Jaan Pehki tekstide populaarsus pole üllatav. Teistkümnendatel sai räppmuusikast mainstream, samamoodi nagu rock-muusika võitluslikkusest kasvas kunagi välja tähelepanuväärne osa praegusest popmuusikast. Eesti hiphopi areng on olnud lõppeval kümnendil märgatav ka tekstilisel tasandil. Mitmed autorid kirjutavad isikupäraseid ja komplitseeritud luuletusi (nt Beebilõust). Ometi ei saa seda veel võrrelda maailmatasemel hiphopiga, kus algriimi, rütmi ja meetrumi pingevälja kaudu luuakse harukordseid tekste. Erinevalt aga näiteks ingliskeelsest luulest ei ole hiphopilikkus tunginud sedavõrd sügavale n-ö traditsioonilisse luulesse. Teistkümnendatel võimendus ka muud laadi luule performatiivsus – 2013. aastal käivitunud TarSlämm on muutunud paljudele noortele autoritele (kasvu)lavaks.

5. Tundub, et nüüdisluule protsessid on paljuski sünkroonis kunstiväljaga. Indrek Grigori arvustus raamatule "Normaalsed nullindad" tekitas äratundmisrõõmu. Grigor kirjutab, et "nullindate kaasaegne kunst oli ainult sotsiaalselt angažeeritud kunst, ning kõik, mis ei olnud sotsiaalselt angažeeritud, ei olnud seega ka kaasaegne". Mis aga vahest veel huvitavam, arvustuses kirjeldatakse, kuidas läänestumise protsess on jõudnud lõpule ning "21. sajandi teise kümnendi kõnepruuki valitseb "Lääne" asemel "professionaliseerumise" mõiste, mis näiliselt tähendab sedasama mis normaliseerumine". Teistkümnendate luulet jälgides paistab küll esmapilgul, et Lääne kaasaegse luule teadvustamine on nõrk. Samal ajal aga on selgesti tuntav professionaliseerumine/normaliseerumine: kirjandusfestivalid, noorte kirjanike institutsionaalne koolitamine (Värske Rõhk), kirjanikupalk jne. Ses mõttes, jah, oli kontrollitult turbulentne kümnend.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerkaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: