Arvustus. Elo Viidingu eitamine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Elo Viiding Autor/allikas: ERR

Uus raamat
Elo Viiding
"Mina kõnelen kirjandusest. Tekste aastatest 2009–2019"
Tuum, 2020
140 lk.
Arvustus ilmus Vikerkaares

Kriitikakogumikku arvustades on kohane vaadelda ka seda, kuidas on kriitikas teosele seni lähenetud. Kui Mari Peegel1 ja Veiko Märka2 jalutavad Elo Viidingu kogumiku peatükkidest nagu tubadest läbi, teksti pigem kirjeldades ja ümber jutustades kui seda analüüsides või hinnanguid andes, siis Johanna Ross jõuab Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" julge tõdemuseni, et Elo Viiding on heas mõttes absolutistlik kirjanduskriitik. Rossi sõnul on see seotud kirjanikupositsiooniga: "Kirjanik ei saa kogu aeg habiseda, kahelda ja tingivat kõneviisi kasutada. Kirjanik peab oma maailma kehtestama ja seda siis ilmselt ka arvustustes."3

Tõepoolest, Viiding on ka raamatu-arvustusi kirjutades, rääkimata luulest või proosast, endast ja oma asetusest kirjandusväljal vägagi teadlik ning ei häbene seda ka välja näidata. Suuremat osa eesti kirjanduskriitikuid selles "pahes" süüdistada ei saa – kuigi kriitikutele on ikka ja jälle ette heidetud liigset isiklikkust, "raamatuga vanniskäimist" ja muid negatiivseid külgi, mille tulemusel jõuab arvustaja enda kohta ära öelda kõik, aga raamatu kohta suurt ei midagi, on eesti kirjanduskriitika enamjaolt siiski tasane ja tubli, pigem isegi igavavõitu.4 Kas väljendada ennast toorelt, aga kõlavalt, või arukalt ja tüütult? Mulle tundub, et kirjanduskriitika eesmärk ei saa olla ainult teosele hinnangu andmine või ainult selle tutvustamine; kuna kriitika on omaenda (ehkki nõksa hägusate) tunnustega kunstiliik, võib sellel olla palju eri ülesandeid ja avaldumisviise, mida kõiki võiks hinnata ennekõike huvitavuse alusel. Hea kirjanduskriitika on igasugune: kirjeldav, analüüsiv, sünteesiv, isiklik, umbmäärane, tsitaadirohke, kirjanduslooline, teoreetiline, hinnangutest rangelt eemale hoidev… Nii seda, teist kui kolmandat, ühtaegu kõrvuti ning samas teineteist välistades.

Seda kõike arvesse võttes on üsna kerge jõuda järelduseni, et "Mina kõnelen kirjandusest" on hea kirjanduskriitika, sest Elo Viidingu absolutistlik ja ennastkehtestav lähenemine välistab igasuguse igavuse ja kliimaksivabaduse. Ka psühhoanalüüsist tõukuv tõlgendus eristab teda julgelt suuremast osast eesti kriitikutest, kelle peamine analüüsiviis paistab olevat teoses esinevate teemade umbmäärane eritlemine. Sandra Jõgeva tööpäevikut "Avalikud ja salajased märkmed" arvustades sõnastab Viiding muuhulgas oma kriitikukreedo: "Inimeste suutmatus seedida endast erinevat ning oodata filmidest (ja üleüldse kunstilt) Tähendust – see tähendab, üksnes iseenda turvatud tundeelu peegeldusi ja fikseerunud enesetaju kinnitusi, on … alamat sorti reaktsioon" (lk 48). Seega – kirjandusel pole Viidingu kriitikumina jaoks isiklikku, lohutavat, psühholoogiliselt tarvilikku otstarvet, ta lepib sellega, et "lohutus ongi kättesaamatu – väljastpoolt; et keegi teine (kirjanik) ei saa seda pakkuda; et keegi teine saab üksnes meelde tuletada, et võib-olla, jah, armas lugeja, on sul õigus – see on kusagil olemas?" (lk 101).

Mõistagi tekitab Viidingu nihilistlik hoiak emotsioone vaevu vaka all hoidvas lugejas palju küsimusi. Miks ikkagi on kunstist tähenduste, irooniliselt suure või mitteirooniliselt väikese algustähega, otsimine madal reaktsioon? Kas mitte sellest – isiklikust kontaktist, olgu emotsionaalsest või ratsionaalsest – ei algagi kirjanduse tõlgendus? Tõlgendamise käigus võib ju algsest tähendusest eemalduda, seda analüüsikuhja alla peita (nagu kirjandusteaduses varjatult või varjamatult tehakse). Kuid Viiding ei andesta sentimentaalsust ei kriitikule ega lugejale, ning eriti teravalt tuleb see välja kogumiku kõige tugevamas kirjatükis "Juhan Viidingu eitamine", kus ta joonistab välja seitse erinevat lugejatüüpi, kes moel või teisel Viidingut "valesti" mõistavad. Huvitaval kombel puudub nimistust selline lugeja, kes loeks teda lihtsalt iseenda jaoks, vanast harjumusest, täiesti ebakommunikatiivselt ja ilma publikuta. Tundub, et nii nagu  luules, köidavad Elo Viidingut ka kirjanduskriitikas ennekõike kodanliku heaolumaailma stereotüübid – isa-Viidingu hardad ja tõsiusksed lugejad või alkohoolikutest pereisad, kes käivad kord aastas perega Tais puhkamas ja varjavad lasteaia garderoobis pohmelli –, keda ta mõnuga piitsutab. Kui "Juhan Viidingu eitamises" avaldab nihilism ja mitteempaatilisus mõju (pelgalt eituse kaudu ütleb ta Viidingu luule kohta rohkem kui nii mõnigi süvaanalüüs), siis mõnes teises tekstis muutub see hoiak lausa tüütuks.

Viidingu kui kirjanduskriitiku siht – endast erineva seedimine, võõra mõistmine, aktsepteerimine, talumine –, on tihtilugu määratud luhtuma. Ta ütleb otse, mis talle meeldib ja mis mitte. Kindlasti ei talu ta heaoluühiskonna ilminguid (nt kolmeeurost jäätist "Jäämari", punklaulupidu, noori rõõmsaid kutte kesapõllul plaate keerutamas, aga ka sotsiaalset ebavõrdsust), ja kindlasti meeldib talle see, kui kirjandusteoses on kirjeldatud madalaid tunge, mis panevad peategelase halvasti käituma. Inimene ei pea varjama oma halba iseloomu, sest see on märk alateadvusest ja alateadvusega ei vaielda! Nõnda näib mulle, et Viiding kutsub mõistma mudellugejast erinevaid, kapitalistliku ühiskonna hüvedest kõrvale jäänud või lihtsalt emotsionaalselt püsituid inimesi, kelle instinkte ja tunge on ilukirjanduses hõlpsam värvikalt kirjeldada kui tavakodanike omi. See väljendub ka kogumikku jõudnud arvustuste teostevalikus: nii Sandra Jõgeva, Lionel Shriveri, Leena Krohni kui Ivar Silla raamatus tegutsevad eluheidikud, psühhopaadid, narkomaanid, alkohoolikud, kelle viletsus Viidingut ilmselgelt sütitab.

Mõistagi on suhtelises vaesuses elava, sümboolselt või materiaalselt ilmajäetud inimese kirjanduses esindamine üllas eesmärk – seda enam, et Elo Viidingu ja mõne teise üksiku autori (nt Mari Saadi, Sveta Grigorjeva ja Piret Põldveri) kõrval teevad seda Eestis vähesed. Samas ei ole Viiding isegi viletsuses vaevlevate tegelaste suhtes kuigi empaatiline. Kaastunde asemel leiab tema tekstidest hoopis kaine psühhoanalüütilise pilgu, mis tekitab tunde, nagu vaatleks autor mõnda haruldast putukat või taime, mitte inimest. Peaaegu iga teos satub psühhoanalüüsi ohvriks, mis mõnel juhul (näiteks Ivar Silda arvustades) õnnestub, teisal (näiteks "Avalike ja salajaste märkmete" retsensioonis) aga mõjub lausa naeruväärselt ja paneb küsima, kas äkki on selle kasutamine samasugune eelhoiak, katse otsida iseenda jaoks Tähendust, nagu iga teinegi? Ühes tekstis väidab Viiding koguni, et psühhoanalüüsi "mõistma on loovad inimesed kahtlemata võimelisemad kui omaenda projektsioonide ja hirmude käes visklevad pealiskaudsed üldistajad, kes mitte ühtegi niisama võimsat teooriat või mõtlemissuunda kunagi asemele luua ei suudaks, küll aga kiitlevad, et neil puudub alateadvus hoopiski, või sogavad niisama" (lk 36). Autorilt, kes julgeb seista inimeste eest, kellel pole kultuuri tarbimiseks piisavalt materiaalset ega sotsiaalset kapitali, on selline seisukoht ootamatult elitaarne! Hiljutisest intervjuust Estonian Literary Magazine'ile tuleb aga välja, et Viiding on nüüd psühhoanalüüsist üle saanud ja teda "huvitab psühhoanalüüsi asemel pigem see, kuidas inimene saab reaalselt toimida teiste heaks, kellel on vähem võimalusi – hingelisi, intellektuaalseid, materiaalseid. Mitte kogukonna jaoks …, aga toimida enesesse süüvimise (ja isegi ideedesse süüvimise) asemel just nimelt nende inimeste heaks, kes kannatavad teatavas mõttes ilmajäetuse all. Sotsiaalselt. Püüan seda ise oma praeguses elufaasis teha".5

Jään huviga ootama, kuidas absolutistlik arvustaja Elo Viiding seda sihti kirjanduskriitikas ellu hakkab viima. Üks võimalus oleks loobuda kollases meedias levivate stereotüüpide kinnistamisest (psühhoanalüüsi kõrvalmõju?) ning anonüümse antagonistiga (kellele sõna ei anta) vaidlemisest, kirjutada veelgi iroonilisemalt, konkreetsemalt, antipaatiat peenelt maskeerides, et sotsiaalseid probleeme veel veenvamalt lugejani viia. Ja teine võimalus oleks…  ikkagi otsida Tähendust.

1 M. Peegel, Kui kirjutad, siis kõnele! Looming, 2020, nr 11, lk 1622–1624.

2 V. Märka, Eitamise rõõm. Sirp, 15.01.2021.

3 Johanna Ross: Elo Viiding kõneleb kirjandusest kirjaniku häälega. Klassikaraadio.err.ee, 25.10.2020.

4 P.-R. Larm, J. Susi, Me kiretu kirjanduskriitika. 2015. ja 2016. aasta kriitikaülevaade. Keel ja Kirjandus, 2017, nr 3, lk 162.

5 4+4. A conversation between the poets Elo Viiding and Kristjan Haljak. Estonian Literary Magazine, 2020, nr 51, lk 38–39.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerkaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: