Johanna Ross: kui Viiding mõnest raamatust kirjutab, on see tema jaoks tähendusega tekst ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Oktoobris ilmus kirjastuselt Tuum luuletaja Elo Viidingu arvustuste- ja esseekogu "Mina kõnelen kirjandusest". Kirjandussaates "Gogol" rääkisid teosest ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja ja kirjandusteadlane Johanna Ross ning saatejuht Kaisa Ling.

Elo Viidingu raamatu, mille üle teid siia mõtisklema olen kutsunud, pealkiri on "Mina kõnelen kirjandusest", mida mingil põhjusel on mitmetes kohtades hakatud viitama akronüümiga "MKK". Miks kasutada sellise kogu pealkirjaks akronüümi, kas siin on midagi varjamisväärset?

Kui pingutada ja vastata raamatuga kongeniaalselt, tuleks öelda, et see on väga tähendusrikas ja kindlasti üritab ühiskond niimoodi mina varjata või vaigistada või kuhugi mitte-mina domeeni suruda, sest nagu ka raamatust näha, meeldib Viidingule väga psühhoanalüüs.

Mina aga arvan, et lausekujulist pealkirja on lihtsalt väga tülikas käänata. Sellepärast võidakse kasutada laiemas pruugis akronüümi.

Teosesse on kokku kogutud Elo Viidingu esseistikat ja arvustusi väga pikast ajavahemikust. Esimesed tekstid pärinevad eelmisest aastakümnest, 2008. aastast. Kui pikk on kriitika säilivusaeg?

Kui panna kokku niisugust kogumikku, mis ei sisalda ainult konkreetsete üksikteoste arvustusi, vaid ka natuke laiemaid mõtisklusi kirjandusest, kirjanduselust ja loomisest, siis on kümme aastat väga lühike aeg.
Palju rutem ei saakski vist sellist kogumikku kokku panna ja nagu näha, on seegi üsna õhuke.

Millest Elo Viiding kõneleb?

Ta kõneleb kirjandusest, nagu reedab juba teose pealkiri, aga ta kõneleb kirjandusest selgesti kirjaniku häälega, nii et jõuab paljudes tekstides välja suure küsimuseni loomise kohta. Mida üldse tähendab kirjanikuks olemine, mida tähendab loomine, mis on kirjandus?

Eriti sümpaatne oli minu meelest see, et tekst "Mõistuslikult ja tundeliselt", mis lubab anda ülevaate kirjanduselust kümnend tagasi, jõuab küll natukene ka kirjanduselust rääkida, kuid suundub siis otseteed nende põletavamate teemade juurde: kuidas ikkagi on lood mõistuse ja tunnete või emotsioonianalüüsi vahekorraga kunstis?

See näib olevat üks põhilisi küsimusi mitmetes siinsetes tekstides ja üleüldse Elo Viidingu loomingus.

See on põnev teemapüstitus, kuna võimaldab ohtraid vastuolusid. Nagu juba öeldud, kirjutab Viiding ühelt poolt väga selgelt kirjanikuna, mis vastandub sellisele kriitikule, kes taandab ennast kuhugi võimalikult kaugele, objektiivse, umbmäärase ja umbisikulise väljendusviisi taha.

Minu meelest on Viidingu enese kirjutamisstiil ka arvustuses – laenates raamatust sõna – kuulutuslik. Ta kirjutab ühest oma sõbrast, kes on öelnud, et Viiding võiks kirjutada kirjanduskriitikat oma seisukohti ja maitset manifesteerides, oma kuulutustega lõpuni minna ("Mina kõnelen kirjandusest", lk 104).

Just seda ta minu silmis teebki. Tema arvustused ja mõtisklused on väga kuulutuslikud, aga sõna tasandil rõhutab ta analüüsimise vajadust – räägib, et muidugi peab kirjandus või kunst tekitama emotsiooni ja publikut mõjutama, aga sellest ei piisa.

Tuleb ka analüüsida ja seda peab arvustus kindlasti tegema. Nii et Viiding jõuab lõpuks ikkagi välja sinna, kuhu on jõudnud n-ö professionaalsed arvustajad, kasvõi Eesti oma Ants Oras, kes visandas väga jõuliselt ja lihtsalt emotsioonianalüüsi tasakaalu vajaduse arvustustekstis.

Ennekõike tundub mulle, et Elo Viidingu puhul on tegemist luuletaja-kriitikuga. Ta on ise luuletaja ja paljud tekstid eritlevad luuletaja tööd. Kui tõhus on luuletaja kriitika?

Eks ta on oma iseärasustega, mida ositi juba puudutasin, kuid neid iseärasusi on veel. Tehniline eripära võib olla see, et minu meelest tsiteerib Viiding ka proosateoseid arvustades väga palju, järelikult on keele kõla või sõna kaal tema jaoks eriti oluline, ta on väga keeletundlik. Siin on sellest ju ka lausa kaks eraldi teksti – järelsõna "Manifesto", aga ka tekst "Minu keel".

Viimases räägib ta oma luulekeelest ja tunnistab või pigem manifesteerib, et ei ole kunagi tahtnud kirjutada mugavas keeles, mis oleks lugeja jaoks kerge ja meeldiv ning jääks talle kohe esimesel lugemisel meelde. Ta taotleb pigem mingit teistlaadi täpsust, millega võib kaasas käia ka ebamugavus.

Mul on tunne, et seesama kirjutusviis on üle kandunud ka arvustustesse. Mõnikord tuleb välja, et Viidingul on väga hea huumorimeel, aga üldiselt ei taha ta seda teksti lasta või kerget nalja teha.

Minu jaoks on suureks paradoksiks see, kuidas Elo Viiding, kelle poeetika on väga äratuntav ja isikupärane, ei pea poeetikat kirjandusteoste juures üldse kõige olulisemaks, ta isegi ütleb, et mõte on tähtsam kui keel.

Selliste üldistustega ei saa ju kunagi päris lõpuni purjetada. Eks väikest poeetikapiitsutamist siin raamatus on, aga üldmuljena ütleksin, et see on rohkem suunatud trafaretsele, liiga lihtsale, ilusale ja kergele poeetikale.

Me ei saa ju – taas ilus klišee – sisu ja vormi lõplikult lahutada. Kui Viiding räägib mitut puhku sellest, et keel peab väljendama mingeid ebamugavaid asju ja kirjanduskeel peab olema täpne ka võikuse või vastikuse kujutamisel ja kirjeldamatu kirjeldamisel, siis ei jäta see ilmselt väljendusviisi päris puudutamata.
Ma arvan, et siit saab tuletada ka mingi poeetilise programmi.

Mina ise tajun Viidingu kriitilistes või kirjandust mõtestavastes tekstides teatud mõttes selget agendat või selgeid eeldusi. Ta tundub mulle mingis mõttes "absolutistlik". Näiteks noppisin välja sellise lause: "Kuigi head kunstiteost on alati keerulisem seletada kui keskmist, tuleks seda ammendavalt teha" (lk 102). See on iseenesest ju väga mõistlik lause, mis kehutab kriitikat taas analüüsima, seletama, urgitsema ja mitte jääma lahmiva hinnangu tasandile.

Samas on selles kategoorilisust, mis meie relativistlikul ajastul võib mõjuda natuke hirmutavalt. Justkui oleks olemas mingi objektiivselt hea kunstiteos, mida on objektiivselt keerulisem seletada, samas peab seda seletama, on mingi moraalne kohustus ning ühtlasi peab seda tegema ammendavalt. Kuidas kunstiteost üldse ammendavalt seletada? See on ju oksüümoron!

Sellesse ühte lausesse ei tasu muidugi kinni jääda. Mujal leidub ka palju pehmemat väljendusviisi ja tuima dogmaatiku muljet Viiding kindlasti ei jäta.
Ta räägib samas tekstis näiteks ka sellest, kuidas eri teosed mõjuvad eri lugejatele erinevalt ja see ongi normaalne.

Aga tajun raamatu teisteski tekstides teatud absolutistlikkust. See võib olla seotud ka kirjanikupositsiooniga. Kirjanik ei saa kogu aeg habiseada, kahelda ja tingivat kõneviisi kasutada. Kirjanik peab oma maailma kehtestama ja seda siis ilmselt ka arvustustes.

Kuidas on lood halvasti ütlemisega? Kriitikult oodatakse tihtipeale hinnangut.

Minu meelest avaldub siingi kirjanikukriitika, sest arvustaja on ikkagi oma objekte valinud. Tõsi küll, napis saatesõnas pakub ta kõikevõimaldava sõnastuse, mille järgi raamatus on arutlused autoritest ja raamatutest, mis on talle pinget pakkunud või pidanud pinget pakkuma, mis justkui vihjaks, et mõni raamat ei pruukinud olla tema isiklik lemmik.

Minu meelest kalduvad üksikteoste käsitlused pigem sinna "kaasamõtleva" kriitika valdkonda, nagu tänapäeval Aare Pilve sõnadega on saanud kombeks öelda. Mõnikord ta küll vaidleb, näiteks soome kirjaniku Leena Krohniga vaidleb ta sellepärast, et too on psühhoanalüüsi veidi mõne tegelase vahendusel karikeerinud ja see Viidingule ei meeldi.

Aga kui ta ikkagi võtab ette raamatust kirjutada, siis mõtleb ta selle raamatu enda omaks. Nagu ta ka kirjutab, kui tema lugejana ei saa otsekohe aru autori mõistesüsteemist, meetodist või keelest, ei pruugi see olla hea raamatu süü ja teosele ei tohi läheneda liiga ninakalt, tuleb olla valmis teosega kaasa minema.

Kui Viiding kirjutab laiemalt, näiteks kirjandussituatsioonist või luulest üldse või, taevas hoidku, luulelugejatest, siis kipub ta ütlema natukene karmimalt. Võib leida niisuguseidki hinnanguid, et tänapäeval ei tehta või ei mõisteta või ei viitsita või ei taheta...

Aare Pilve tekstist "Kaasaloova kriitika hüpotees" on alates selle ilmumisest 2014. aastal omajagu juttu olnud ning järjest ilmub ka koondkogusid kriitikast. Mulle tundub, et jälle on käimas üks neid kriitika taasmõtestamise perioode. Kas sellega võib ehk selgitada selle raamatu ilmumist?

Ikka võib, eks humanitaaria võlu ongi see, et kõike võib kõigega selgitada. Aga mina vist sellega päris nõus ei ole, et kõik kogumikud oleksidki siis n-ö kaasaloova kriitika vaimus.

Näiteks Mudlumi 2017. aasta kriitikakogumik "Ümberjutustaja" on justkui selle antitees. Tema küll ei pretendeeri kaasaloomisele või kirjaniku loomeimpulsi algeni jõudmisele, vaid võtab sisse mugava lugejapositsiooni kas tugitoolis või kuskil trepi peal või hoopis vannis, ja hakkab pajatama, mis talle sealt silma jääb ja kuidas see talle meeldib.

See on minu meelest pigem kaasaloova kriitika antitees. Kuigi Viidingu puhul võib seda küll märgata, jah.

Kas soovitaksite seda raamatut?

Jah, soovitaksin ikka. Võib-olla eriti huvitav ongi see n-ö kirjanduselu ülevaade tekstis "Mõistuslikult ja tundeliselt…", aga ka näiteks Juhan Viidingu lugejate tüpoloogia, mis minu meelest laieneb üleüldse igasuguste lugejate tüpoloogiaks ja kus mina tundsin end mõningase õudusega ära "heakodanlikus lugejas".

Kui harjumuspärane on teie jaoks kirjandusest hinnanguliselt rääkimine?

On ikka, kuigi oleneb, kus, kas kuluaarides või paberil. Aga nagu juba öeldud, tegelikult ei manifesteeru Viidingu hinnangulisus minu meelest üksikteoste arvustustes väga. Pigem jääb mulle ridade vahelt mulje, et kui Viiding juba mõnest raamatust kirjutada võtab, siis on see tema meelest ka tähendusega tekst.

Toimetaja: Marju Bakhoff

Allikas: Klassikaraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: