Ehk aitaksite alustuseks veidi laiemas mõttes paigutada neid kaht noort kirjanikku, kellega äsja vestlesime: kuhu asetuvad Abramova ja Ilja Prozorov eesti, kuhu eestivene või Eesti venekeelse kirjanduse väljadel?

See on natuke keeruline lugu, mida võib väga erinevalt käsitleda.

Aastaid tagasi leidis Rein Raud, et eestivene kirjanduse väli on märksa laiem, kui me oleme harjunud mõtlema. Sinna paigutas ta näiteks Sveta Grigorjeva luule. Tema põhjendus oli see, et kui tekstis on juttu Eesti venelase identiteedist ja sellega seotud problemaatikast, polegi keel oluline. Tekstid võivad olla kirjutatud kas vene või siis eesti, miks mitte ka näiteks inglise või mõnes teises keeles. Põhiline on "vene küsimus" laiemas laastus. Kui lähtuda sellest platvormist ehk Rein Raua pakutud määratlusest, on need kaks mainitud loojat, luuletaja Abramova ja kirjanik Prozorov mõlemad eestivene kirjanduse rubriiki kuuluvad autorid.

Kui käsitleda neid teise raamistiku põhjal, et eestivene kirjandus on see, mis on loodud Eestis, kuid vene keeles, kuulub Abramova n-ö tavalise eesti kirjanduse alla ja Prozorov eesti kirjanduse alamrubriiki ehk eestivene kirjandusse.

2020. aastal kaitsesite Tallinna Ülikoolis oma magistritöö ("Andrei Ivanovi teoste retseptsioon ja Eesti venekeelse kirjanduse identiteedi kujunemine", TLÜ, 2020), kus olid kõik need samad küsimused, millest praegu lühikese ülevaate andsite, väga selgesti eritletud. Milline on Eesti venekeelne kirjandus praegu, millised on tendentsid või dünaamika?

Kui rääkida identiteedist kui sellisest, on nii Eesti venekeelse autori kui ka Eesti venekeelse kirjanduse identiteet jätkuvalt kujunemisjärgus. See on üsna vastuoluline ja koosneb mitmest koostisosast, millega me ei ole harjunud arvestama. Näiteks: kust identiteet tuleb, millele see rajaneb ja milline on Eesti venekeelse autori või inimese mõttemaailm laiemalt?

Kui venekeelne inimene sõidab Tallinna linnas, ta autoraadiost mängib venekeelne kanal ja me kujutame ette, et oleme kaasreisijad, võib meile tunduda, et see linn ei asugi Eestis, vaid kuskil Venemaal, sest kõlab venekeelne muusika, venekeelsed saatejuhid räägivad oma juttu ja rooli taga on venekeelne inimene, kes elabki Eesti vabariigis ainult venekeelses mullis. See on üks võimalikest viisidest, kuidas siin elada. Aga neid võimalusi on erinevaid sõltuvalt sellest, kes on tema sõbrad, kolleegid, mida ta loeb, mida kuulab ja millist meediat ta tarbib.

Ajaloolises plaanis tuleks mõelda sellele, millist rolli on vene keel Eesti territooriumil erinevatel sajanditel mänginud, millist praegu ning vastukaaluks võrrelda, milline roll on venekeelse inimese jaoks eesti keelel ja kuidas need kaks tema maailmas üksteist mõjutavad. Keel on ju mõte, keel on mõttemaailm. Sellest, kui palju too venekeelne inimene end mõlemal keelel mõjutada laseb, tuleneb ka ta identiteet.

Abramova, kes kirjutab eesti keeles, ja Sveta Grigorjeva kuuluvad ühte identiteeditüüpi, aga Ilja Prozorov või näiteks Andrei Ivanov teise ning mina ise, kes ma viimastel aastatel ostan või laenan raamatukogust pigem eestikeelseid raamatuid kui venekeelseid, veel kolmandasse. Eesti venekeelne kirjandus on väga kirju, võimaldab erinevaid lähenemisi ja autorid ka kasutavad neid.

Taustal on veel ka see, kui palju Nõukogude liit eesti- ja venekeelseid autoreid mõjutas. Kui palju aega võttis välja tulemine sellest mõtteraamistikust, mida NSVL pakkus jne. Me näeme, et neid valikuid, mida üks venekeelne inimene peab tegema, on palju.

Siiski läheb aeg edasi ja kuna Eesti vabariigis on suund integratsioonile, avaldab see ikkagi mõju autoritele, tahavad nad seda või ei taha. Näiteks võib tuua Andrei Ivanovi ja tema enesemääratlemise. Oma töö jaoks tegin temaga intervjuud, kus ta mitmel korral rääkis Eesti kirjandusest, mida ta on venekeelsetes tõlgetes lugenud või näiteks Eesti rokist ja punkmuusikast, mida ta kuulabki originaalis ehk eesti keeles. Ja sellest, kui olulised on need ühendused tema enda ja ta loomingu jaoks.

Kriitikud võrdlevad ta teoseid autoritega, kes kuuluvad erinevatesse kultuuriruumidesse. Üsna palju leitakse seoseid Andrei Ivanovi ja eesti kirjanduse vahel, umbes sama palju kui Ivanovi teoste ja vene kirjanduse vahel, mis näitab, et tal on mitmikidentiteet ja kriitikud märkavad seda, mis on kooskõlas ta maailmatunnetusega.

Aga ma saan aru, et eesti- ja venekeelsed kriitikud näevad täiesti erinevaid pilte. Miks see nii on?

Küsimus on taas maailmatunnetuses, sest eestikeelsetel lugejatel on teatud kogemustepagas, ühine eesti keel ja enam-vähem ühtne arusaam Eesti vabariigist. Nad loevad Ivanovi teoseid läbi selle filtri. Eesti venekeelsete kriitikute filtris annab tugevama efekti vene kirjandus, mille valguses nad Ivanovi loevad. Eestikeelsed kriitikud näevad selgemini Ivanovi mitmikidentiteeti, umbes sama palju eesti ja vene kirjandust, aga siinsed venekeelsed kriitikud sellist pilti ei näe, nad paigutavad ta pigem vene kirjanduse alla.

Kas teie näete selles probleemi või kas see ongi loomulik?

Kuna see tuli niimoodi välja, siis järelikult on see loomulik. Aga me võime natuke spekuleerida, kas oleks võimalik ka teistsugune pilt. Vastuolu või mõisteliselt käärid tekivad sellest, et eestikeelsed kriitikud tunnevad vene kirjandust paremini kui venekeelsed kriitikud eesti kirjandust. Miks see nii on, üritasin veidi enda töös analüüsida: võib-olla tuleks eesti kirjandust rohkem vene keelde tõlkida, võib-olla on küsimus venekeelsete kriitikute keeleoskuses, ehk nad ei loe eesti kirjandust originaalkeeles, ja võib-olla neil ei ole sellist harjumust. Ehk on puudu n-ö positiivsest hariduslikust või kultuurilisest propagandast. Kuidas murda läbi sellest sümboolsest seinast, jõuda sinna mulli, kus toimetab siinne venekeelne rahvas, et rohkem signaale eestikeelsest kultuuriruumist sinna pääseks?

Aga kindlasti on võimalik ka teiselt poolt hoogu juurde anda. Eesti lugejad võiksid ju rohkem lugeda Eesti venekeelset kirjandust. Näiteks sooviksin väga lugeda värskelt ilmunud Jelena Skulskaja raamatut "Dovlatovi kolm linna" või Ljudmilla Gluškovskaja meenutusi, mida Kalle Käsper juunikuu Loomingus ülivõrdeliselt kiitis, aga ma kardan, et mul jääb puudu keeleoskusest!

Jah, siin on mitmeid aspekte. Integratsioon on kahesuunaline tee, see on selge.

Mind paneb praegu kõige enam muretsema Eesti kirjanduse venekeelne pool ses mõttes, kui palju ta saab riigilt tähelepanu. Aastal 2020 ei ole meil ühtegi riigi poolt finantseeritud kirjanduslikku struktuuri, näiteks ajakirja. Ajakirjad Võšgorod ja Plug lõpetasid eelmisel aastal tegevuse, aastaid tagasi lõpetas Raduga. See oli entusiastide töö. Nad pidid iga numbri jaoks eraldi vahendeid taotlema, mõnel jätkus kannatlikkust teha seda näiteks kümme või viisteist aastat. Aga ikkagi, kui palju inimene suudab võidelda tuuleveskitega, kui tal ei ole toetust? See probleem väljendub muuseas ka selles, kui siin või seal eestikeelses kultuuriruumis küsitakse – kus on Eesti venekeelse kirjanduse järelkasv? Teame vanema põlvkonna autoreid, Jelena Skulskajat, Larissa Joonast või Ljudmilla Kazarjani, teame keskealiste kolmikut, kes siin või seal figureerivad – Filimonov, Ivanov, Kotjuh. Kes tuleb aga nende järel? Prozorov debüteeris hiljuti, aga edasi tekibki juba raskusi nimede nimetamisega. Just seetõttu, et kirjanduslik protsess venekeelse poole peal ei toimi. Kes peaks hoolitsema selle eest, kuidas seda teha? Kuidas käivitada töötavat süsteemi, kuidas koolitada uusi autoreid, kes neid nõustaks, kuhu üldse pöörduda, kui ei ole ühtki väljaannet, kus oleks vähemalt üks alaline venekeelne toimetaja? Selles osas on raskusi ja see avaldab oma mõju.

Tänu väljaannetele nagu Müürileht ja Looming on meieni jõudnud just nimelt Abramova ja Prozorov. Ma loodan, et mingil hetkel hakkab tööle ka vastupidine protsess, millest on ka Andrei Ivanovi puhul juba ka väga teravalt juttu olnud, ja nii eestlased kui venelased hakkavad hindama Eesti venekeelset kirjandust.

Jah, Eesti venekeelse kirjanduse voorustest või väärtustest on ju küllalt juttu olnud. Identiteediga seotud küsimustest, see on muutunud n-ö omaette üsna märgatavaks rubriigiks eesti kirjanduses, ja selle piiripealsest olekust, piiririigist, eks ole!

Eesti venekeelse autori seisukohast: mida tähendab tarbida korraga näiteks Eesti meediat versus Venemaa föderatsiooni oma? Või kuidas saada aru Ida-Virumaast? Narva on suur linn, mis seal kirjanduse vallas toimub? Kui palju on neil aastal 2020 pakkuda selliseid tekste, mis kõnetaks eestikeelset publikut? Vastus praeguse seisuga on, et pole enam-vähem midagi pakkuda. See ei ole normaalne ega aktsepteeritav olukord. Narvaga ja laiemalt Ida-Virumaaga võiks midagi mõtestatut teha, käivitada programm, tekitada ühendus, algatada loengusarja selleks, et leida üles sealsed talendid ja neid natuke suunata. Küll nad ise saavad pärast edasi. Aga aastaid ei ole sealsest piirkonnast ühtegi autorit tulnud.

Kahjuks ei ole tõepoolest praegu Eesti venekeelsest kirjandusest võimalik aimu saada pea mitte kusagilt mujalt kui sotsiaalmeediast. Selles mõttes on teie Facebook'i lehekülg Est Lit Locus väga tänuväärne koht, mida kõigil huvilistel jälgida soovitan. Sealt saan mina oma kõige värskemad uudised Eesti venekeelse kirjanduse kohta. Samas ei ole see sugugi võrreldav nende veebilehtedega, mis on olemas Venemaal. Väga suur osa kirjandusprotsessist Venemaal toimub just nimelt Internetis. Ehk oleks võimalik midagi taolist ka Eestis käivitada?

Mainitud Facebooki profiil ei ole tõepoolest minunimeline, vaid see ongi mikroblogi kirjandusest. See oligi nii kavandatud, vahendamaks infot eesti ja samuti Eesti venekeelsest kirjandusest Venemaale, sest keegi seal ei tegele meie venekeelsete autoritega, neil on sadu ja sadu enda autoreid. Ja samuti selleks, et eestikeelne lugeja saaks aimu, mis Eesti venekeelses kultuuriruumis toimub. Ajakirjast Plug jäi järgi portaal, mida toimetajad vahetevahel kasutavad, on ka minu loodud portaal nimega Oblaka, aga needki veebileheküljed on entusiastide tehtud. Jällegi, kelle poole pöörduda toetuse järgi, sest need suured portaalid, mis on Venemaal, on ju Venemaa riigi abiga tehtud. Põlve otsas ei saa jällegi väga kaua ise teha tõsist ja head asja. Hakkavad tekkima pausid või mõne aja pärast läheb see või teine projekt lihtsalt hingusele. Kes võtab enda hoole alla need Eesti venekeelseid kirjandusprojektid? Praegu ei tegele nendega absoluutselt mitte keegi.

On juba juttu olnud asjadest, mis on veidi kehvasti, aga mis on Eesti venekeelses kirjanduses hästi?

Ma arvan, et plusspunkte saaks omajagu loetleda. Näiteks ilmuvad ikkagi igal aastal mõned nimetused eestikeelses tõlkes. Eesti venekeelne kirjandus on aktsepteeritud alarubriik eesti kirjanduses, see on kõigi oma vastuolude, probleemide ja teemapüstitustega välja joonistunud. Ja ma arvan, et rikastab oluliselt eesti kirjandust ja sellisena on see huvitav ka teistele kirjandustele. Ma tean, et suure tähelepanuga jälgitakse seda Soomes, samuti Lätis, nagu ka Venemaal. Naabrid n-ö jälgivad mängu ja ma leian, et see on hea, mida saab siin välja tuua.