Kajar Pruul: Vikergallupi vastused hakkasid aja jooksul lühenema ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Urmas Vadi

Kajar Pruul kinnitas kirjandussaates "Gogol", et noorepoolse kriitikkonna küsitluse Vikergallup formaat, mis 1980. aastate lõpus oli vastuhakk kivistunud süsteemile, hakkas taasiseseisvunud riigis ilmuvate teoste üha kasvavas massis ja pihustuval kirjandusmaastikul väsima.

Möödunud kümnendi (2010–2019) parimaks uudisteoseks tunnistati kahepealise ülekaaluga Maarja Kangro romaan "Klaaslaps" (Nähtamatu Ahv, 2016) ja debüütteoseks Sveta Grigorjeva "Kes kardab Sveta Grigorjevat" (Värske Raamat, 2013).

Sellel, miks Vikergallup eelmisel ja üle-eelmisel aastal vahele jäi, oli väga erinevaid põhjuseid. Vikergallup saab varsti 35-aastaseks. 1987. aasta aprillis ilmus esimene, mis kommenteeris 1986. aastat. Küsitleme teatavasti neid kirjanduskriitikuid, kes on alla 36-aasta vanused, nii et võib-olla oleks aeg temalgi nüüd puhkusele minna…  Aga päris nii see ei ole. Võib-olla peaks meenutama, millise ajastu laps Vikergallup oli.

Kuigi me teame, kui palju lahedaid autoreid oli Eestis 1980. aastateks, oli Eesti nõukogude kirjandus oma viimastel eluaastatel ikkagi suhteliselt lips-kõvasti-kurgu-alla-kinni-tõmmatud süsteem. Kirjanduse hindamine oli surmtõsine asi, mille arvel ei saanud teha nalja või midagi nii kerglast nagu küsitlusi korraldada ja nimesid edetabelisse seada. Gallup kuulus mingil määral 1980. aastate lõpu toreda, uhke, karnevaliliku vaimu juurde, kus igatpidi püüti kivistunud, mitte ainult poliitilist, vaid ka kultuurisüsteemi irriteerida.

Kui Olev Remsu võttis seda "ameerikalikku nõksu" esimeses "Vikergallupis" sõbralikult, siis tegelikult ilmus näiteks hilisemates Vikerkaartes ja mujalgi üsna kulmukirtsutavaid pilke. Peale selle on huvitav meenutada, et veel mõni aasta varem oleks võinud isegi sõna "gallup" olla vabalt keelustatud või vähemasti oleks peatoimetaja selle eest pähe saanud. Kõikvõimalikud küsitlused kui sellised ei kuulunud lihtsalt süsteemi silmis päris õigete asjade hulka, niisama nagu sotsioloogilised küsitlused, mis olid kõige õudsema ameerikalikkuse sümbolid. Ajad aga muutusid ja varsti hakkas igasugu gallupeid uksest ja aknast tulema.

Esimesel aastal tunnistati kõige paremaks uueks teoseks Betti Alveri "Korallid Emajões" (Eesti Raamat, 1986), mis oli tema viimane eluaegne uudiskogu ja parimaks debüüdiks Max Harnooni ehk Hasso Krulli debüütraamat "Mustvalge" (Eesti Raamat, 1986). Kolmekümne aasta tagant vaadates oli see päris ilus sümboolne algus uuele ajastule. Nad said mõlemad küllalt suure ülekaalu. Harnoon võistles mingil määral Priidu Beieri samal aastal ilmunud esikkoguga, aga Alver oli absoluutne liider.

Aga toona, nagu me mäletame, lugesid kõik inimesed peaaegu kõiki raamatuid, sest neid oli väga vähe. Kui palju raamatuid 1986. aastal ilmus, seda ei oska ma peast öelda, aga näiteks Eesti ilukirjanduse raamatute ilmumises oli madalseisu-aasta 1984, see tähendab, mitte väga palju varem. Ma mäletan seda sellepärast, et tegin ettekande ja kirjutasin loo "Lõunapoolse Eesti luuleraamat 1984". Toona tehti Kirjanike Liidu Tartu osakonnas eraldi ülevaateid ka kohapealsete kirjanike kohta. Ja ma mäletan, et mul oli 1984. aastal võimalik rääkida täpselt neljast luulekogust, mis olid pärit lõunapoolsest Eestist. Ma ei usu, et põhjapoolsest kolm korda rohkem juurde tuli.

Juba 1990. aastatel ületasid aasta jooksul ilmuvate luulekogude arvud saja. Kogu kirjanduse protsess muutus. Varem lugesid peaaegu kõik kõiki raamatuid ja lugejad jagunesid n-ö tõlgenduskoolkondadeks, kes olid lugenud samu asju, aga võisid ühte ja sama raamatut erinevalt hinnata. Edasist tendentsi on hakatud nimetama "kirjanduse pihustumiseks", sest kirjandust ilmus nii palju, et tõlgenduskogukondade asemele tulid nn lugejaskogukonnad. See tähendab, et inimesed tegid oma hinnangu ära juba siis, kui nad ei jõudnud ega tahtnudki kõike lugeda, sellega, et nad jätsid mingi osa lugemata. Ja see tuleb "Vikergallupi" numbrites ilusasti välja, kuna ette on tulnud ka "vähereljeefseid aastaid", kus näiteks võitja on saanud kolm häält ja pidanud esimest-teist kohta jagama samuti kolm häält saanud raamatuga. Ülejäänud said samal ajal kaks või ühe hääle.

Põnev oli vaadata viimast Vikergallupit, kuna kasutusel olid veidi teistsugused põhimõtted. Me ei küsinud enam mitte ainult nende kriitikute käest, kes praegu alla 36-aastased on, vaid ka nende käest, kes olid seda olnud kümnendi jooksul ja vastanud eelmistele Vikerallupeile. Välja tuli saata sada meili, nelikümmend viis vastust saime tagasi, nii ta kipub ikka vahetevahel olema. Aga liidrid tulid selgesti välja. Kui inimestel on olnud nii pikk ajavahemik, mille jooksul asja seedida, siis on miski juba selgemini oma kohale asetunud.

Sellel sajandil tekkis mul tunne, et Vikerallupi formaat hakkab väsima. Inimesed ei viitsinud enam nii palju vastata. Lõpuks hakkasin mina ka väsima, sest kes see jõuab viimase minutini? Kui sa saadad ilusti kirjaga parasjagu 35-aastastele kriitikutele raske töö ja vaevaga tehtud täisbibliograafiad ning tähtajaks on laekunud umbes neli-viis vastust, hakkad loomulikult prõmmima ja rusikakestega taguma. Saadad meeldetuletusmeili, pommitad Facebookis, kui muud üle ei jää – helistad: "Ütle ometi nüüd üks ilus autori nimi!" Ühel hetkel tekib tunne, et kaua võib?

Huvitaval kombel ei pandud 2018. aastal peaaegu tähelegi, et Vikerallupit ei ole. Teisel aastal hakkas millegipärast järsku tulema etteheiteid niihästi sotsiaalmeedias kui ka kriitikutelt, kes võtsid isiklikult kontakti, küsides, kuidas saab ilma Gallupita.

Vikergallupi vastustest läbi aegade on samuti ilmnenud, et formaat hakkas ehk väsima. Alguses kirjutas igaüks isukalt. Aga mida aeg edasi, seda enam hakkasid vastused kahanema. Vikerallupi saatekirjas palutakse, et sõnavõtus räägitaks pigem mingitest üldistest probleemidest, mitte lihtsalt ei loetletaks sedasama üles, mille eest juba hääletati. Aga sellest hoolimata hakkas enamik vastuseid ajapikku kõlama nii: "Mulle meeldis sel aastal see ja see raamat, kuigi see oli ka päris hea. Punkt." Taolist vastust verbaalselt uuesti tuua ei ole mõttekas. Aga aastate jooksul on Vikergallupis ilmunud väga-väga märkimisväärseid tekste, mis tagantjärele olid võib-olla sügavamadki kui mõned samal ajal kirjutatud arvustused või isegi ülevaated.

Kuna aga selle aasta Vikergallupi eel ja järel on olnud rõõmustavat vastukaja nii palju, tundub mulle, et ehk saab järgmistelgi aastatel veel Vikergallupit.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: