Ilja Prozorov: kirjanik on alati emigrant ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: YouTube

Kirjandussaates "Gogol" tehti tutvust kahe tõusva tähega Eesti kirjandusmaastikul. Luuletaja Abramova ning prosaist Ilja Prozorov tutvustasid end veel enne seda, kui on ilmunud nende esikteosed.

Eesti lugeja on teid tähele pannud ning nõudlus on suur.

Abramova: Selle üle on väga hea meel. Eriti seetõttu, et see on miski, millega ma ei ole kiirustanud. Juba kuus aastat tagasi tekkis mõte, aga siis otsustasin sel veidi aega veel kasvada lasta. Alles käesoleva aasta alguses tekkis väga tugev tunne, et nüüd on vaja avapauk ära teha. See on lihtsalt märk, et teen õigel ajal õiges kohas õiget asja. See annab jõudu, sest nüüd on jälle suund, mida järgida ja pole eksistentsiaalset kriisi. See on tore asi, millega nüüd mõnda aega tegeleda ja tunne on hea, mõnus.

Ilja Prozorov: Sama. (Kõik kihistavad naerda.)

Kuna räägime saates eestivene või siis Eesti venekeelsest kirjandusest, küsin, kas teie üldse tunnete, et Eestis on olemas kogukond või kirjutajad, kes kuuluvad mingisse gruppi "eestivene" või "Eesti venekeelsed kirjanikud"?

A: Kogu eestivene teema on minu jaoks hästi keeruline. See on lapsepõlvetrauma. Koolis kiusati mind selle pärast, et olen venelane. Ma käisin eesti lasteaias, hakkasin enne eesti keelt rääkima ja enamasti ongi mul ainult Eesti sõbrad olnud. Olen kogu aeg konfliktses olukorras olnud, kuna eestlaste seas olin ma venelane, aga kui koju läksin ja vanematega rääkisin (õega me räägime muuseas eesti keeles), siis nemad olid jällegi negatiivselt meelestatud. Miks te räägite eesti keeles, te olete venelased! Praeguseks on see päädinud sellega, et ma tunnen isegi teatud vastikust selle "vene asja" vastu. See on minu isiklik ja hästi keeruline protsess, mis loodetavasti laheneb umbes kümne aasta jooksul mu sees, ma väga loodan. Ma ei vihka kedagi oma rahvuse pärast, aga ma tunnen, et see on keeruline teema ja alati, kui sellest juttu tuleb, jookseb mul juhe kokku ja ma ei oska selle kohta midagi öelda. 

Praegu jääb kõlama see, et kuskil on mingi vahepealne ala. Justkui pole venelane, aga eestlane ka mitte.

A.: ни рыба ни мясо!

Ilja, kas teie tunnete, et on olemas eestivene või Eesti venekeelne kirjanike kogukond?

I. P.: See on väga keeruline küsimus. Kirjanikud on väga isekad ja üksildased. Peaasi, et neil oleks paberileht või klaviatuur. Kõik kirjanikud kirjutavad omal moel. Kirjanik on emigrant, kes rändab sellest reaalsusest väljamõeldud reaalsusse.

Ma ei tea, mis toimub tegelikult Eesti vene kirjanduses. Tean paari kirjanikku Eestis, muidugi, Andrei Ivanovi ja poeet Boris Baljasnõid, kes on Tallinna Ülikooli professor.

Kas tunnete ennast kuuluvatena mingisse rühmitusse "vene"?

A: Mina mitte, aga ma arvan, et kõik teised inimesed minu ümber tunnevad seda. Et ma justkui kuuluks mingisse vene asja, kuigi ma ise ei tunne seda.

I. P.: Ma ei tea.

Millised on teie kirjanduslikud inspiratsioonid? Keda te loete ja kes teid kirjutades juhib?

A.: Rohkem nagu viisakusest ostan regulaarselt nii Vikerkaart, Loomingut kui ka Värsket Rõhku. Juba selleks, et silma peal hoida. Ma ei soovi olla üks neist inimestest, keda absoluutselt ei huvita, mis nende ümber toimub. Ma arvan, et see on kasulik, aga tihtipeale tüdineb kaasaaegsest asjast ära. Hiljuti jõudsin sellise piirini ja siis soovitas üks inimene mul minna tagasi klassikute juurde, mida ma tegingi. Läksin kohe järgmisel päeval Raamatukoisse. Mulle meeldivad optimaalsed formaadid, sest mul on väike kott, kuhu mahuvad väikesed asjad! Ostsingi täpselt sellises pisikeses mõõdus Juhan Liivi raamatu ja hakkasin seda lugema. Niisugune lihtne kogumik ja tõesti, soovitan teistelegi. Kui kaasaegne asi ära tüütab, siis ikka minna klassikute juurde tagasi!

I. P.: Mul on oma pikk nimekiri, kust praegu on mul armusuhe Proustiga. "Kadunud aega otsimas" ("À la recherche du temps perdu") on väga suur romaan. Seitse osa! Pärast tulevad võib-olla Maupassant ja George Sand. Ja veel keegi... Mulle meeldib lugeda.

Kuidas te jõudsite enda valitud žanride juurde?

A.: Ma arvan, see tuleneb sellest, et ma olen väga halb pikkade tekstide lugeja ja tähelepanuga on mul probleeme. Võin ühte raamatut ka kaks aastat lugeda, vahepeal kaotan kuhugi diivani alla ära ja siis leian üles, tüdinen jälle. Lihtsalt nii on, mul on kerge lugeda lühikesi tekste, luulet.

Kuigi luule on tihtipeale kontsentreeritumgi. Niiviisi on üldse paljude asjadega mu elus. Olgu lühike, aga kontsentreeritud!

I. P.: Mina kutsun oma žanri realismiks, sest otsin oma lugudes maailma ja elu. Üritan vastust leida küsimusele, mis on elu, miks elu inimestele anti, miks me oleme siin ja miks me armastame olla kurvad jne. Minu kirjandus on selle elu uurimus, eelkõige just mulle endale. Loomulikult juhtub ka minu lugudes imesid, aga need on lihtsalt, no lihtsalt imed! Ja sa pead nendesse uskuma, sest need teevad su elu paremaks ja annavad sulle elamiseks inspiratsiooni.

Ma usun, et kirjanikud, nagu juba ütlesin, on isekad ja see protsess on väga intiimne. See juhtub juhuslikult, näiteks trammis või kuskil tänaval. Kuid mulle ei meeldi kirjutada, mulle meeldib ehitada, mulle meeldib lugusid oma peas ehitada ja see on minu jaoks kirjandus – kui ma loon neid lugusid oma peas. Siis võtan läpaka ja hakkan kirjutama. Kirjutamine on minu jaoks töö, mina olen ainult vahelüli enda mõtete ja paberi vahel.

A.: Minul on pigem vastupidi. Ma ei mõtle asju välja, vaid kirjutangi täpselt nii, nagu miski oli. Paljud inimesed, kes mu tekste loevad, arvavad, et need on mingid kujundid, mida ma kasutan, aga siis saan öelda, et ei, see ei ole kujund, vaid see ongi täpselt see, mis ta sõnas on.

I. P.: Mulle meeldib mõelda, et ühel päeval keegi loeb minu teksti ja nutab või naerab koos minuga ja see on imeline. Kui keegi mind mõistab.

Nüüd, kui oleme toredas hetkes, mil te ei ole veel välja andnud raamatuid, võime küsida, mida soovite tulevikult. Mis ootab ees Abramova ja Ilja Prozorovi karjäärides?

A.: Tulevikku ei tea keegi! Võin kohe praegu Raadiomajast välja astudes auto alla jääda või koroonasse surra! (Naerab.) Vabandust!

Aga väike plaan on, jah. Võin ausalt öelda, et olen kaks korda Kulkale projekti kirjutanud ja ei ole toetust saanud. Mulle öeldi, et seda kirjastuse abita teha ongi väga raske, mistõttu plaan on kevadesse lükkunud. Käsikiri on olemas ja tegelikult on sponsoridki. Nii et kui ma auto alla ei jää, tuleb ehk kevadel debüütkogu, mille tööpealkirja ma olen juba neli korda vahetanud ja vähemalt neli korda vahetan veel. Aga üks mõte oli "Vikatinaine".

Pärast seda tahaksin veel midagi õppima minna, ka mind tõmbab teatri poole (Ilja on Vene Teatris lavastanud – toim.). Teatril on väga oluline koht mu elus. Ehk saab sellega juba tulevast sügisest tegelema hakata ja kui ei saa, siis üks mõte on minna Aegna saarele buda nunnaks.

I. P.: Viimati ilmusid minu lood oktoobri Loomingus, novembri Müürilehes ja järgmine tuleb detsembris Värskes Rõhus ja võib-olla tuleb järgmisel aastal mu esimene raamat. Novellid, võib-olla romaan. Praegu ma ei tea. Ma kirjutan romaani. See tuleb suur romaan.

Kas sama suur kui Proustil?

I. P.: Nagu Proustil!

Mida te tahaksite, et Eesti või eestivene kirjandusteadlased ja lugejad teie loomingu kohta ütleksid?

A.: Mina ei saa kellegi eest midagi tahta ja mind tegelikult otseselt ei huvita, mida keegi arvab. Kuigi siis, kui jaanuari Müürilehes ilmus luuletus "Lollid poisid", kirjutasid paljud sõbrannad mulle ja tänasid, et "aitäh, et välja ütlesid!". Siis mõistsin, et tabasingi vist mingit asja. Kuigi mu tekstid võivad kõlada omajagu dramaatiliselt, siis tegelikult ma pigem naeran enda üle.

Öelgu, mis tahavad ja mida süda ütleb!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: