Berit Kaschan: kõik ei saa endale lubada vaid kirjutamisele pühendumise luksust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kirjanikud Berit Kaschan ja Armin Kõomägi jagasid kirjandussaates "Gogol" oma kogemuste põhjal näpunäiteid mõõduka ja mõnusa kirjutamiselu saavutamiseks.

Kui palju te siis õigupoolest kirjutate?

Berit Kaschan: Kindlasti oluliselt rohkem kui ma avaldan, aga ma ei mõõda seda, kui palju ma kirjutan. Mahupõhine mõtlemine ei vii ju loovaladel tegelikult kusagile. Asjadel peab olema mingisugune terviklikkus ja sisemine loogika, mis määrab, kas teos on suur või väike. Usun, et lihtsalt käerammu on kõik võimelised näitama.

Armin Kõomägi: Viimase paari aasta jooksul olen enda jaoks avastanud sellise kirjandusliku mahu nagu "tuhat sõna", mis mulle väga sobib. Ma luban endale maksimaalselt tuhat sõna selleks, et üks lugu ära rääkida. Ma arvan, et see on ajutine harjutus ning viimane novellikogu, mida sa mainisid, koosnebki 24 loost, mis on kõik selle valemi järgi ehitatud.

Pärast seda olen aga kirjutanud paar artiklit ja üle lugedes selgub, et nende pikkuseks on ikka seesama tuhat sõna. Oleks täitsa huvitav, kui see niimoodi jääkski. Võib-olla surub elu peale, mistõttu ma ei taha lobiseda ega tühja sõnu kulutada. Kogu atmosfäär on sõnu täis ja võib-olla peaks nendega kitsim olema.

Aga tuhat sõna ei ole alati olnud minu mõõt. Kui kirjutasin romaane, jälgisin tegelikult vaid sõnade arvu ja sain kuidagi aru, et ühel hetkel tuleb ära lõpetada. Mulle tundub, et põhimõtteliselt võiksin jahuda lõpmatuseni, mistõttu ongi vaja ennast kuidagi distsiplineerida. Toimetaja tuleb ka muidugi appi, aga enesedistsipliin on väga vajalik.

B. K.: Ma ei ole teadlikult jälginud, kui palju aega kirjutamisse panen, ehk peaks võtma appi mõne äpi – neid on ju kõigeks olemas. Senise kogemuse põhjal tundub mulle, et kirjutamine võtab alati rohkem aega kui sa arvad. Võib istuda täiesti rahulikult ja märkamatult neli tundi ühe luuletuse taga ning tõsta ridu ja sõnu ümber.

A. K.: Minu kogemus on üsna sarnane. Mulle meeldib hästi pikalt toorikteksti kallal nikerdada ja võin teha seda nädalaid. Mida vanemaks ma saan, seda kauem toimetan isegi mõnda tuhandesõnalist mininovelli või jutukest. Ka siis, kui selle on mitu korda üle toimetanud mu oma toimetaja ja väljaandja keeletoimetajagi, leiame kolmekesi sealt ikka veel vigu ja parandamisväärset. Pean tunnistama, et ma naudin teksti lihvimise protsessi. Mind häirib lugejana tohutult, kui leian isegi 100-lehekülje kohta ühe või kaks viga, nii et see sunnib mind oma kirjutisi viimistlema.

B. K.: Samas olen saanud toimetajaga töötades ka sellise perspektiivi, et mõnikord tuleb endal silma peal hoida, et mitte oma tekstidest "elu välja toimetada". Ühel hetkel saab lugeja aru, et sa oled lihvides ehk natukene liiga palju tunde veetnud. Ka see tunne jääb teksti sisse. Kui aga juba eristad teksti kirjutamisel teadlikult erinevaid faase, mõistad, et see võtab aega. Esimene on see, mis tuleb kõigepealt välja, järgneb toimetamise periood või terviku kokku panemine, selle väljakutsumine ja voolimine.

Mina ise olen seda tüüpi kirjutaja, kes leiab, et kirjutamine on päris raske töö, igavene vaev, mistõttu püüan kogu aeg leida erinevaid viise, kuidas seda lihtsamaks muuta. Berit, teie olete ka kirjandus- ja raamatuterapeut – kuidas muuta kirjutamist enda jaoks vähe kergemaks?

B. K.: Osa kirjandusterapeudi tööst on ka kirjutamise juhendamine, aga kirjandusteraapia harjutused on suunatud siiski sellele, et inimene õpiks ise kirjutamise kaudu avastama oma sisemisi ressursse, saaks oma välises elus mingeid asju teadmiseks võtta, korrastada selle kaudu oma minanarratiivi jne. See aga ei tähenda, et sealt ei võiks loominguline protsess alguse saada.

Mulle endale on kirjutamine olnud väga keeruline. Alles viimase paari aasta jooksul on hakanud tekkima mõnus rutiin, mis ei ole kuigi järjepidev, aga kui ma kirjutan, siis ei hakka ma näiteks samal ajal toimetama. Tuleb mõista, et see, kes loob ja see, kes toimetab, on täiesti erinevad loomeprotsessid ja kui lased toimetajal liiga vara sekkuda, lõhub ta ära loo sisemise loogika. Mina soovitan alati puhang ära kirjutada ja siis hakata toimetama. Tuleb lasta endal alustuseks kirjutada. Selleks, et oleks midagi toimetada, peab enne midagi kirjutama. Tuleb ennast lihtsalt usaldada. Teate küll, kui lihtne see on! (Naerab.)

A. K.: Kirjutamine on minu jaoks hobi. See pole ainus asi, millega ma tegelen, minu kuvandi suur ja põhjapanev osa. Selline hoiak teeb mu elu palju lihtsamaks, kuna kirjutan siis, kui tahan, kui tuleb mingisugune mõte ja kui leian selleks aega. Pikema tekst kirjutamine võib minu puhul kesta paar aastat või rohkemgi. Siis, kui pole näiteks kolm nädalat ühtegi rida kirjutanud, tekib tunne, et nüüd peaks kirjutama. Ausalt öeldes pole need meeldivad tunded.

Olen õppinud ennast nii palju usaldama, et ma ei sunni end kirjutama. Kui tekib ka kahekuuline paus, siis järelikult peabki nii olema. Õnneks ei ela ma tähtaegade maailmas, keegi ei hinga kuklasse, et romaan peab selleks või tolleks ajaks valmis olema. See mulle üldse ei sobiks. Praegu suudan ma seda rahulikult võtta. Ma võiksin mingit teksti kirjutada kümme aastat, kui selle peale kuluks kümme aastat. Mingit painet ei tohiks olla.

Aga kui me teeme kirjutamise liiga kergeks, lihtsaks ja õpitavaks, näiteks väga heade kirjutamiskursuste abil, siis upume ühel hetkel kirjatükkidesse ära. Ehk seda ei olegi vaja? Las tuleb ise.

Kas kirjutamises peab olema vaev? Natuke kannatust?

A. K.: Ma arvan, et kannatus tuleb ikka elus kasuks. Meenub üks eesti kirjanik, kes ütles, et ta vihkab kirjutamist, mis oli minu jaoks ootamatu. Ta ütles, et talle meeldib idee välja mõelda ja juba ette kujutada, milline raamat välja näeb ja nii edasi. Aga vot see vahepealne aeg, kui kõik on vaja kuidagi kirja panna, seda ta vihkab. Mul ei jää muud üle, kui talle kaasa tunda – miks sa siis tegeled sellise asjaga, mida sa vihkad? Tundub, et talle meeldis olla kirjanik.

B. K.: Kirjutamine ei ole ka minu põhitöö, mis teeb selle väga mõnusaks. Aus ja hea hobi! (Naerab.) Kui tuleb tunne, võtan jälle mingi asja ette, aga ma ei kujutaks seda ettegi, et keegi seda minult nõuaks või eeldaks. Ülikoolis sai nende asjadega tegeletud.

Kuid tõepoolest, kirjutamine ei tohiks olla liiga lihtne. Igas taolises protsessis võiks sees olla eneseületus, mõnus pinge, võib-olla isegi ebamugavus. See, mis inimest kirjutama ajendab, määrab ju suuresti ära ka protsessi. Kas lihtsalt kirjeldad midagi või kas lähed juba loo alguses enda jaoks midagi otsima. Justkui oleksid ka ise natuke lugeja.

Kui kirjutad mõtted välja, hakkavad nende tagant tulema teised mõtted, mis tihtipeale on terviklikumad, sulle endalegi põnevamad. Seda võib tõesti juba koolitööde abil õppida. Essee kirjutamist ei tasu seetõttu viimasele päevale jätta, sest kirjutades tekib tunne, et issand, oleks mul veel natuke aega, saaks sellest midagi suurepärast.

Berit, usutluses teie teise luulekogu "Hommikune vahetus" (Kaschan AM, 2019, toimetanud Helena Läks) üle kirjeldas Pille-Riin Larm teid "gurmeeluuletajana" (Sirp 17.04.20). Mulle tundub, et selline aja võtmine ja mõnulemine on teatav luksus. Kõik ei saa endale seda lubada.

B. K.: Kõik ei saa endale lubada vaid kirjutamisele pühendumise luksust.

Tekste ei peagi enda seest välja pressima, kui neid ei tule. Selle raamatu kirjutamine oli ka minu enda jaoks väike eksperiment, kuna olin enne olnud väga pikalt öine kirjutaja. Võib-olla oli mul ka natuke romantiline arusaam kirjutamisprotsessist. Sellesse tuli sukelduda ja läks tarvis nädalaid, mille jooksul olla öösiti üleval või ennast lausa ära kaotada. Seda kogu tegin ma aga hoopis enne tööd, ärkasin hommikul paar tundi varem ja tegin seda kuue ja kaheksa vahel. Selline luksus.

Praegu näib Eestis kirjutajate töö olevat au sees ja populaarne. Noored inimesed, keda mina tunnen, tahaksid kirjutada, tahaksid rohkem kirjutada ja sellega ära elada, sest see on cool.

B. K.: Tõenäoliselt oli Tammsaare Eesti esimene kirjandushipster, kuna ta proovis täiel määral sellest ära elatuda. Ma arvan, et inimene peab alati kirjutama, kui tal on tunne, et ta tahab seda teha. Küsimus tekib pigem avaldamisest.

Praegu on tegelikult ju seda tendentsi näha, et kirjutamine on cool. Väga erinevate valdkondade inimesed kirjutavad. Inimestel on tunne, et ükskõik, mida tehakse, on brändingu üheks osaks see, et ühel hetkel ilmub ka raamat. See ei pruugi raamatu kvaliteedi kohta mitte midagi öelda, ei head ega halba.

On inimesi, kes, nagu me teame, võivad ennast täiel määral kirjutamisele pühendada, aga ikkagi jääda terveks eluks selli staatusesse. Igaühest niikuinii meistrit ei saa ja igal elualal on nii meistreid kui tublisid töömehi, sealjuures ei välista üks teist.

Olgugi et niiviisi võib tekkida väga suur hulk raamatuid, mis on avades justkui pahvak sooja auru, on pigem ikka hea, et inimesed kirjutavad. Isegi maailma mastaabis on kirjutamisest ja kirjandusest hoolivaid inimesi nii vähe, et tegelikult võiksime olla rõõmsad igaühe üle, kes seda oluliseks peab.

A. K.: Kui alguses arvasin, et ma ei tunne ühtegi sellist inimest, hakkas mul Beritit kuulates meenuma hulk inimesi, nii lähemaid tuttavaid kui natukene kaugemaid, kes viimase kümne aasta jooksul on minu poole pöördunud, saatnud oma luuletusi, pikki käsikirju. Nii on, istutad puu, ehitad maja, kirjutad sellest raamatu – mõned vist tõesti tunnevadki, et see on cool, just nimelt! Inimese tervikust on puudu just see, et peab kirjutama ka raamatu. Meil on siin ju ettevõtjaid, kes on kirjutanud lausa ooperi. Peab olema n-ö loominguline ja näitama oma loomingut avalikult, olema julge.

B. K.: Jah! Tegelikult on ju asjal ka see mõõde, et kui oled mingisuguses valdkonnas ennast juba teostanud, hoiab julgus olla mõnel teisel elualal amatöör või algaja inimese värskena.

A. K.: Läbi kukkuda, täielikult.

B. K.: Või siis mitte! Aga proovida.

Armin, 2018. aasta alguses andsite väga dünaamilise intervjuu Maia Tammjärvele Vikerkaares, kus tuli juttu teie väga korrapärasest avaldamisrütmist – iga kahe aasta tagant raamat ("Gaasipliidi kõige väiksemak tulel", Vikerkaar 1/2018). Nüüd lõi viimase lühiproosakogumiku "Perifeeria kangelased" (Loomingu Raamatukogu, 2020, toimetanud Kajar Pruul) ilmumine viimaks selle rütmi segi. Kuigi intervjuus lubasite, et jätate vahele viis aastat, siis jäi kolm. Kas oli raske ennast n-ö tagasi hoida?

A. K.: See on kahetsusväärne, et niimoodi läks. Pean tunnistama, et ma tahtsin tõesti pidada viis aastat kirjutamisest pausi, aga kui ma sellise eesmärgi enda jaoks sõnastasin, ei osanud ma läbi mõelda seda, et oma aju pole võimalik pausile panna. Aju elas oma elu edasi, genereeris igasugu rumalusi, veidrusi ja fantaasiaid ja mul ei olnud neid kuskile panna.

Alles siis sain aru, et kirjutamine on minu jaoks teatud mõttes nagu prügikasti väljaviimine. Ei ole lihtne viis aastat muudkui prügikasti juurde toppida ja seda kordagi mitte tühjendada. Sellest tekkisid need lühikesed lood, aga praegu hoian väga-väga pöialt, et ma nüüd tükk aega ei kirjutaks. Vaataks, kuhu see välja viib. Võib-olla väsib ka aju lõpuks ometi ära.

Kas anname välja ka veksleid?

A. K.: Ei, enam mitte, sest see oli hea õppetund.

B. K.: Tegelikult olen viimastel aastatel taibanud ka enda kohta seda, et kui mul on plaan mingist järgmisest kirjatööst või mõni käsikiri tiksub vaikselt, olen ma sellevõrra normaalsem inimene. Olgugi et ma ei kirjuta enda teada omaeluloolist materjali, käin ma ju ikkagi sellesama peaga ringi ja märkan seda, mida märkan ning mind kõnetavad need asjad, mis kõnetavad. See hoiab mingi mingi ala puhtana, tõesti, ja mujale tekib head ruumi juurde.

Seda ausust ehk tulekski enda suhtes hoida. Kas teos, mis lõpuks valmis saab, on kirjandusteos või mingi ajavahemiku elu märkmed, on neid endal siiski vaja olnud.

Kui palju soovite praegu, kui olete juba mõnda aega tegevkirjanikud olnud, näha oma nime raamatu kaanel?

A. K.: Minul vist on juba isu teatud mõttes täis. Pean tunnistama, et väga tore on olnud näha. Esimese raamatu puhul oli elevus väga suur, seda ei saa kuidagi salata. Ja tegelikult ka viimase puhul oli väga hea meel näha, et on võimalik välja anda nii õhuke raamat, mis mulle endale tundub väga-väga sisukas. Ja Loomingu Raamatukogu sari on minu jaoks ka prestiiži küsimus. Teatud mõttes olen ma oma ülesande siin elus täitnud. Kirjanikuna.

B. K.: Ma ei tea, ma ei ole selle peale kunagi mõelnud. Meenus, kuidas soovisin esimesi luuletusi välja anda pseudonüümi all, mille peale toimetaja Triin Ploom ütles, et mu nimi kõlab juba niigi nagu pseudonüüm. (Naerab.)

Võib-olla on isegi hea, et nimi raamatukaanel pole olnud minu peamine motivaator. Ju siis on midagi veel, mida kirjutamise kaudu avastada.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: