Mudlum: väga sageli on novellikogu lihtsalt debüütkogu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Madli Lippur

Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" kommenteerisid näilist lühiproosauputust kirjanik Mudlum ning kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter.

Sel aastal on juba ilmunud – ja ilmub veel – suur hulk kvaliteetseid Eesti lühiproosakogumikke. Nii "Eesti Novell", mis juba kolmandat aastat järjest on toonud lugejate ette kureeritud valiku eelmisel kalendriaastal ilmunud lühikestest proosatekstidest pluss ühe n-ö vana teksti, aga ka Ester Urbala, Piret Raua, Ülar Ploomi, Tauno Vahteri, Mart Alaru, Armin Kõomäe, Meelis Friedenthali juba ilmunud kogumikud ning peatselt ilmuvad Ave Taaveti debüütkogumik ja Martin Algusegi novellikogu.

Kas lühiproosa uputab või see vaid näib nii?

Mudlum: Ma arvan, et ei uputa. Arvan, et "Eesti Novelli" kogumiku tähelend on toonud novelli üllataval kombel palju rohkem fookusesse. See tähendab, et kui kellelgi ilmub novellikogu, mõeldakse nüüd, "ohhoo, novellikogu!", kui varem pigem, "mis asi see veel on?" Nüüd lihtsalt ajame ilmuvatel novellikogudel näpuga järge.

Ma arvan, et plahvatus on mingis mõttes näiline. Aastad on erinevad, mõnel aastal on lühiproosat rohkem, mõnel vähem, aga Kajar Pruul vist arvutas välja, et novellikogusid on kümnendi või isegi paari kümnendi lõikes stabiilselt ilmunud.

Tauno Vahter: Ma olen Madega enam-vähem nõus.

Eks neid novellikogusid ilmus enne ka, aga nad saavad nüüd ehk natukene rohkem tähelepanu ja kindlasti on see osaliselt tänu "Eesti Novelli" seeriale. Aga teisest küljest on see ka juhus, et nüüd sügisel on neid tihedamalt ilmunud. Võib-olla ei ole Eestis olnud kohutavalt tugev proosa-aasta? Lühiproosakogumikud paistavad rohkem välja, kuna tänavu ei ole ilmunud kümmet kohutavalt briljantselt romaani.

Olles viimasel ajal vestelnud nii mõnegi kirjanduse mõtestajaga, viitavad paljud neist sellele, et näiline plahvatus võib olla tingitud sellest, et üheksakümnendatel oli novelli või lühiproosa prestiiž madal. Kas see on nii ja kas lühiproosa on nüüd prestiižsemaks tõusnud?

T. V.: No ta on natukene tõusnud küll, sellega ma olen nõus. Keegi ütles näiteks ühe "Eesti Novelli" ilmumise aegu väga tabavalt, et novelliga ei saa ju samamoodi eputada või uhkustada nagu romaaniga. Ei saa samamoodi lauale lüüa paberilehti nagu kaheksasaja-leheküljelist jõgijutustust ja arenguromaani. Aga eks neid ongi raske võrrelda, nagu on raske võrrelda kümmet paari villaseid sokke ühe kampsuniga. Kas kampsun on sellepärast parem, et ta on üksikobjektina suurem töö?

M.: Mina arvan, et on ennatlik öelda, et briljantseid romaane sel aastal ei ilmu. Ehk neid on tulemas, kaks magusat kuud on ju veel ees. Aga mis novellidesse puutub – kas üheksakümnendatel oli nende prestiiž madal?

Väga sageli on novellikogu lihtsalt debüütkogu. Algaja autor on kirjutanud esimesi asju sinna-tänna ajakirjadesse, mille saab tavaliselt lühijutukoguks koondada. Ja eelpool loetletud ilmunud teoste nimekirjaski on ju mitu debütanti.

Viimases Vikerkaares tõi Johanna Ross esimese visandi teistkümnendate novelli karakteristikutest ja nende hulgas olid: omaeluloolisus, aga ka see, et nendes novellides tegutseb minategelane; fiktsiooni ja mitte fiktsiooni piir hägustub; esineb puändilaadne lõpp; vormiline täpsus; novellid räägivad kirjutamisest või kirjanik olemisest. Kas teile tundub, et need on õiged?

T. V.: Mingil määral ikka on. Inglise keelest on üle võetud üks natuke kole sõna "autofiktsioon", mis tähistab tekste, kus tegelik elu või isiklikud kogemused segunevad ilukirjandusega, Sellest on maailmakirjanduses viimased kümme-kakskümmend aastat väga palju räägitud, see on tõesti omamoodi uputus olnud, millel on palju alažanre, nii koomilisi kui traagilisi.

Aga ma arvan, et teksti kvaliteedi mõttes ei ole määrav, kui palju on seal n-ö päriselu sees. On naljakas, et kui inimesed loevad minategelasega jutustust, eeldavad nad vaikimisi, et jutt käib autorist endast. Teinekord ei pruugi ju olla mingit seost autori või isegi tema kogemustega. Võib-olla ongi lihtsalt tore kõrvalt kuulata, kuidas erinevad lugejad sama lugu mõistavad või iseenda jaoks tõlgendavad.

On üsna palju tõlgendusvõimalusi, mis kogu aeg muutuvad. Mida rohkem tuleb materjali peale, seda rohkem ka erinevaid teemasid. Ma ei julgeks kogu kümnendi pilti niimoodi paarile märksõnale taandada, ma usun, et ta muutub üha kirevamaks.

M: Jaa, ma lugesin seda. Johanna oli keskendunud ainult mõnele kõige tugevamale autorile. Nimesid ei olnud palju mainitud, näiteks Mait Vaik oli täiesti välja jäetud. Tegelikult on pilt tõepoolest kirjum, aga ta tõi välja kõige tugevamad jooned. Ma arvan, et iga kriitik oleks sellest kirjutanud oma versiooni. Mulle aga väga meeldib lugeda seda n-ö teoreetilist osa. on hästi köitev, kuidas tagantjärgi mõtestatakse, mis toimus ja mis ei toimunud.

Vikergallupist on nüüd jälle palju räägitud, mis on ju ka selline ka natuke kahtlane asi. Küsitakse kriitikutelt aasta parimat teost, rääkimata siis sellest, et kümnendi parimat teost. Kui palju nad tegelikult selle kümnendi kirjandust on lugenud ja kui palju ei ole? Kriitikul kipub olema niimoodi, et talle antakse raamat, ta loeb selle läbi, arvustab ära. Kui ta on väga tegus kriitik, koguneb tal täitsa arvestatav hulk loetud värsket kirjandust, aga kõik muu, mis ei ole otseselt seotud talle antud tööülesannetega, jääb pahatihti lugemata. Ja tagantjärgi ka väga palju ei jõua, ütlen enda kogemuse põhjal. Mul on nendel aastatel, mil olen kriitik olnud, nii palju auke, et ma ei ole kindlasti kursis kogu kirjanduspildiga. See on ka põhjus, miks nii paljud Vikergallupile ei vasta, ma arvan. Kellel on vähegi südametunnistust, ei julge öelda, kes on see kõige parem.

T. V.: Mul oli just sel nädalal natuke sarnane kogemus. Tuli täita ankeeti aasta parimate lavastuste kohta. Tore, kui peetakse nii lugupeetavaks, et üldse küsitakse, aga aastas on ju sada viiskümmend või sada kaheksakümmend või veel rohkem uuslavastust ja olen nendest see aasta näinud umbes kolme. Mis õigust mul on üldse sellist rida koostada? See määrabki, kui oled vaid paari märksõnaga kursis.

Selliste tabelite või nimekirjade ilmumine on ju tore, teemast räägitakse, kuid hirmus tõsise allikmaterjalina ma neid ei võtaks.

Kas võime nüüd enam öelda, et eestlased on romaanirahvas?

T. V.: Ma ei tea, kas rohkem kui mõni teine rahvas. Väikesed käärid tekivad lugeja, kirjastaja ja autori vaatenurkade vahele. Kirjastaja vaatenurgast "liigub" romaan reeglina ikka rohkem. Raamatumesside kataloogides on lühijutu- ja novelliautoreid, keda rahvusvaheliselt palju tõlgitakse, ülivähe või siis on nad ülisurnud. Romaanieelistus on olemas. Aga lühijutt ei ole päris lootusetu, sest selle lugeja on täitsa olemas, kõik sõltub lihtsalt teemast.

Ei saa öelda, et ainult žanri pärast ühte asja loetakse või mitte. Kui inimestele ikkagi pakub huvi, siis nad loevad ka mingit teist žanri. Aga kui nad võtavad raamatu lahti ja ei haaku sissejuhatuse ja esimeste peatükkidega üldse kuidagi, pole vahet, mis žanrist raamat on.

Kas teatud stabiliseerumist lühiproosa-alal võiks selgitada ka ajastu vaimuga? Ehk meil ongi tänapäevases kiires maailmas vähe aega, mis kallutab lühikeste vormide poole?

T. V.: See mõttekäik tundub loogiline, võib nii olla, aga see sõltub üsna palju ka kohalikust kultuurist.

Kui vaadata, mis maailma ilukirjanduses toimub, on kõikevaldav pigem romaan. Aga kas õhuke või paks, sõltub keeleruumist. Praegu on keskmine prantsuse romaan palju lühem kui vene või ameerika oma. Kõige õhemad tõlgitavad populaarsemad välismaa romaanid on alati prantslaste omad. Miks see aga nii on? Kas see on kuidagi traditsiooni küsimus? Prantsuse romaan võib olla sada viiskümmend lehekülge või vähemgi. Meil sajaleheküljelist raamatut küll keegi traditsiooniliselt romaaniks ei pea. See näitabki, et mõiste areneb, et see ei ole nii kindlalt paigas.

M: Mina kaldun arvama, et selle taga on mitte rahva armastus lühikeste juttude vastu, vaid järjekindel ühe trummi tagumine, et novell ja artiklid novellist ja nüüd teeb Kaisa saate (paluks järgmine saade teha pikkadest vormidest!). Mina hakkasin mingil hetkel kahtlustama, kas "Eesti Novell" ei võta tähelepanu ära teistelt ilmuvatelt novellikogudelt. Minge ja ostke nüüd teisi novellikogusid ka! Mõtlesimegi, et järgmiste raamatute esitlustele võtame kaasa kõik aasta jooksul ilmunud novellikogud ja tutvustame neid kõiki oma koondväljaande kõrval.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: