Oled aukartustäratavalt mitmekülgne, joonistad, kirjutad, uurid vanaemasid… Kui palju oled teadlikult oma teekonda ehitanud? Kelleks saada tahtsid?

Esimene mälestus on, et tahtsin saada kunstnikuks. Vähemalt andsin emale sellise vastuse nii 7–8aastaselt. Panin väiksena koomikseid kokku. Näiteks mäletan nalja- ja pildiväljaannet Surimuri, koomiksilehte Kuldne Lõvi (seal tegutsesid loomad) ning ilmselt kõige pikema ilmumisajalooga (üle 30 numbri) väljaannet Eestlase Kultuurileht, millel oli tugev Jannseni vaim sees ning mida ma igal nädalal vanal tahmalindiga trükimasinal kokku panin ja küljendasin. Kõigi tiraaž oli üks eksemplar ja levikuala üks Tartu Veeriku linnaosa hall eramaja.

Käisin pärast keskkooli Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala sisseastumiskatsetel, aga Tallinn ei meeldinud ja heidutas. Nii läksin Tartu Ülikooli õppima kunstiajalugu, mis muutus kohe etnoloogiaks, sest see tundus põnevam valik. Magistrantuuris muutus etnoloogia jällegi liiga teoreetiliseks ja abstraktseks.

Tekkis küsimus, mis siiani ühtaegu nii motiveerib kui painab: kas ma annan inimestele piisavalt tagasi ja rõõmustan neid oma loominguga? Kas sellest on üldse mingit tolku?

Siis naasin otsustavamalt kunsti juurde ehk maandusin EKA animatsiooni. Jutukogumiku pealkiri peegeldab suuresti isiklikku ebalustunnet, kuna olen kogu aeg akadeemilise humanitaaria ja kunstimaailma vahel olnud, kummaski end päriselt kodus tundmata. Võrreldes spetsialistide ja professionaalidega, kes pühendavad elu ühele erialale või ametile ning saavutavad selles filigraanse täiuslikkuse, võib kahe või kolme tegevusala vahel pendeldades jääda neis kõigis kobama.

Selles toas viibides [palju raamaturiiuleid – toim] lihtsalt peab küsima: milline on sinu suhe sõnaga ja millised sõnad sulle meeldivad?

Kõige lihtsam vastus on, et jutu "Kosmose kodustamine" peategelase Jüri lemmiksõnad "relakas" ja "süliriim" on ka minu isiklikud lemmikud. Kõige koledamad sõnad on "jogurt" ja "presbüterlane", aga "presbüterlast" ei lähe õnneks väga tihti vaja. Paljusid parasiitsõnu, veidra või harjumatu kõlaga sõnu, mis kogu aeg käeulatuses on, korjan üles sõpradelt ja tuttavatelt. Enamasti ka mäletan, kellelt mõni väike väljend, fraas või sõnake pärineb. "Heldeke!", mida siiamaani kasutan, pärineb ühelt Voroneži ühikakaaslaselt. See ei ole teadlik protsess, aga need sõnad lihtsalt jäävad külge, kui inimestega aega veeta. Sõnavara on omamoodi mälestusteraamat.

Teine huvitav küsimus on sõna suhe pildiga. Pilt on minu jaoks enamasti primaarne ja mulle tundub, et eriti varasemad tekstid on kirjutatud visuaalset külge silmas pidades. Sellised koomiksilikud olukorrad ja stseenide vaheldumised. Paar lugu selles kogumikus olidki algul mõeldud animatsioonistsenaariumiteks. Näiteks "Aadu saladus" oli esmalt film ja siis sai sellest ilukirjanduslik tõlgendus. EKAs filmi tehes ei kirjutanud ma isegi stsenaariumi välja, vaid alustasin kohe pildireast.

Kirjutamine on nõudlikum tegevus, keelelistele ja grammatilistele reeglitele allutatud ning erinevalt animafilmist on siin helidele, liikumisele ning visuaalile üks ja sama väljund – tähemärgid paberil. Teisalt võib sellega tegeleda enam-vähem ükskõik kus, igal hetkel ja käepäraste vahenditega. Animatsioon nõuab aga stuudiot ja tehnilist tuge.

Lühilood ja karikatuurid on head ideede läbiproovimiseks, pikemad proosavormid ja joonisfilm nõuavad aga kiivalt kuudepikkust pühendumist, ühe idee ja tegelaste keskel elamist. Mõlemal on oma võlu.

Kui visuaal on sulle primaarne, kuidas on siis võimalik, et selle raamatu illustreeris keegi teine?

Esiteks oli Liisi Grünbergiga koostöö tegemine juba varem õhus. Ka tema töötab vabakutselisena ja mõtles, et ma võiksin kirjutada näiteks lasteraamatu, mille tema illustreeriks. Kui Värske Rõhk mulle aasta alguses pakkumise tegi, kirjutasin samal päeval Liisile ja küsisin, kas ta oleks nõus "Valerahategijat" illustreerima, ning ta oli, rõõmuga. Mul on Liisiga hea klapp ja mulle väga meeldib tema käekiri ning visuaalne mõtlemine. On hea, kui raamatus on mingi tõlgenduslik moment, kui keegi teine on need pildid teinud ja mõtestanud lugusid lahti kandi pealt, mida ma ise ei ole sinna plaaninud sisse kirjutada.

Arvan, et illustratsioonid töötavad ja Liisi on kaanest kuni vahelehtedeni teose tonaalsust hästi tabanud. Piltides on mängulisust, vanamoelisust ja kerget tumedust.

Ehk tekib tulevikus mõne raamatuga tunne, et kirjutaks ja joonistaks selle ise kokku.

Kui vilununa tunned ennast pildis ja sõnas?

Mõlemad on mulle eelkõige loo jutustamise vahendid.

Kui kõige esimesed lood olid pigem ümbertöödeldud stsenaariumid, siis paaril viimasel aastal olen teadlikult mõelnud kirjalikule eneseväljendusele ning seda teadvustatult, eesmärgi- ja korrapäraselt arendanud. Tohutu tänu kuulub siinkohal kõigile toimetajatele, eelkõige Tõnis Vilule, Kajar Pruulile ja Maia Tammjärvele. Kõigile neile on omane empaatia ja tähelepanelikkus, oskus norida nüansside kallal – heas mõttes.

Ma kirjutan teksti enamasti ühe soojaga valmis ja pöördun siis selle juurde mingi pikema ajavahemiku vältel korduvalt tagasi just selleks, et värske pilguga viimane lihv anda. Vahel on tarvis mõni väike sõna või komakoht ära vahetada, aga see võib mängida suurt rolli selles, kuidas lugeja teksti vastu võtab. Olen toimetajatelt palju õppinud, rääkimata sellest, et endal on piinlik, kui hea, tark ja tähelepanelik inimene loeb rumalavõitu teksti. See sunnib pingutama. Aga ma ei tunneks ennast terviklikuna, kui peaksin valima kas ainult kirjutamise või joonistamise.

Erinevatele lugudele on vaja erisuguseid väljenduslikke meediume. Kui lühiloo võib valmis kirjutada paari hommikupoolikuga, siis animafilm on ligi aastapikkune protsess. See on tohutult erinev aja- ja töömaht, mis seab piirangud ka produktiivsusele. Sellele, kui kaua suudan mingit lugu endaga kaasas kanda.

Millised lood on sellesse kogumikku jõudnud?

Lood pärinevad kahest viimasest aastast, mõned motiivid on päris varasest ajast, teised aga värskelt kirjutatud. Paljud põhinevad piltidel või joonistustel. Lehitsesin oma joonistusmärkmikku ja korraga tundus mõne pildi taga olevat mingi terviklik lugu, mille siis välja arendasin.

"Valerahategija" ei ole veel nii teadlikult ühe teema või pealkirja ümber loodud, mis arvatavasti kummitab paljusid esikkogusid. Samas, kuna nüüd on juba tekkinud teatav ajaline distants, näen, et seal joonistuvad välja teemad, mille olen nõus omaks võtma ja mis on varasemas loomingus esile kerkinud. Kasvõi üksildus ja vanadus või siis inimese ja looma suhe ning animistlik maailmatunnetus, mis mingil tasandil tuli etno- ja folkvälitöödelt kaasa.

Millised tegelased "Valerahategijas" sulle kõige armsamad on?

Oh heldeke! Hästi raske on sellist edetabelit kokku panna, sest lugusid kirjutades tunnen empaatiat kõigi oma tegelaste vastu. Kui kirjutan ja veedan aega mingite tegelaskujude maailmas, tekib nendega paratamatult lähedane suhe, nad justkui materialiseeruvad. Raamatus vist ei olegi kedagi, ma loodan, kes oleks üdini ebameeldiv või negatiivne. Veidi sammalhabelik metsavaht Tjeedu on tore. Ning Siili ja Naisega olen viimasel ajal palju kokku puutunud – joonistan neid animafilmi tarvis iga päev ümber.

Kirjutamist ei alusta ma motiivist ega konfliktist, vaid tegelastest, kelle esimene kujutus on pildiline, mitte sõnaline. Tegelastega võrdselt oluline on keskkond, mis annab loole emotsionaalse laengu. Näiteks "Saudade rustica" on kantud Pelgulinna meeleoludest. "Viiuldaja Pedro" – vana hea kõdunev Supilinna agul. Loos "Silitada siili" annab olulise raamistuse mikrorajoon. Nagu animatsiooniski, võib esiplaanil olla tegelaskujude kiht, aga taustal jookseb keskkond, mis pildile sügavuse annab. Ilukirjanduslikes lugudes kasutan sedasama loogikat. Üks teiseta jääks kõledaks.

Mina hakkaksin vast avetaavetlikkust otsima loost "Koprovi sisenemine". Tahaksin sinu loomingusse siseneda nagu Koprov siseneb ruumi, pikalt ja vaevaliselt, kujundlikult ja päriselt, ning kindlasti mitmekihiliselt. Kes on su kirjanduslikud eeskujud?

Ikka on mingisuguseid materjale, mis on tihedamalt läbi töötatud. No vene kirjanikke olen ilmselt palju lugenud. Vassili Aksjonov, Daniil Harms ja Mihhail Bulgakov on suured lemmikud. Samuti Mihhail Šiškin. Keskkoolis võtsin palju kätte August Gailiti pikemaid ja lühemaid teoseid. Paratamatult Mehis Heinsaar (naerab: hehee!), kui palju neid maagilise realismi viljelejaid Eestis üldse on? (Mõttepaus.) Ja Teet Kallas. Isegi tema vähemtuntud ja n-ö igavavõitu teostes on ikka midagi, mis kõnetab.

Kas sulle meeldiks, kui sind nimetataks maagiliseks realistiks?

Raske öelda. Kuna Eesti kontekstis on keeruline Mehis Heinsaare kõrvale kedagigi asetada, võib see katustermin hakata tahtmatult looma seoseid, mida ei ole.

Teisalt arvan, et lagunenud Nõukogude impeeriumil, mis on minu lugudes kohal elukeskkonna, tegelaste ametite ja kõikvõimaliku argimateeria kujul, võib olla paralleele laguneva koloniaalpärandiga, mida tuleb ette ka Ladina-Ameerika maagilises realismis. Nõukogude ajast pärit arhetüübid on siiamaani kõnekad, ehkki omandavad ajadistantsilt aina enam mingeid muinasjutulisi kvaliteete.
Ajad ei ühildu enam. See tähendab, arhitektuurse ja materiaalse keskkonna, kus "Valerahategija" tegelased elavad, ja tänapäeva ootuste vahel on nihe, need kunagised objektid on endise tähenduse kaotanud – selles on tugevat potentsiaali maagilis-realistliku tunnetuse tekkimiseks. Arvan, et termin on viljakas ja sellega tasub opereerida, aga selles žanris kirjutajaid ja luuletajaid peaks Eestis olema rohkem selleks, et mõiste hakkaks siin oma elu elama ega oleks üksnes juhuslik teemalipik paarile kirjanikule.

Aga naivistiks?

Arvan, et see pädeb joonistuste puhul. Mul napib akadeemilist kunstiõpet, kipspeade joonistamist ja muud taolist.

Üks suuremaid komplimente, mis mu joonistuste kohta on tehtud, pärinebki EKA ajast, kui kursavend ütles, et pilte vaadates tundub, nagu need oleksid joonistatud hea tujuga või nagu oleksin nende joonistamist nautinud. Enamasti see nii ongi ja mul on hea tunne, kui see teose kaudu vaatajani jõuab.
Ilmselt olen endast läbi lasknud ka palju naivistlikku kunsti, see kõnetab mind alati. Kasvõi kõrvaltoas olev Valeri Sakovi maal kassist, kes mängib kannelt. See on kõige esimene asi, mida hommikul näen, ja see tekitab päevaks hea häälestuse.

Naivismis on suur sisemine vabadus ja potentsiaal leida uusi väljendus-vahendeid, mida õppinud professionaalidel ei ole – teistsugust otsingulisust ja autorinägemust. Just, et esmane ajend teost luua ei ole see, et ollakse kunstnikuks õppinud, vaid tung väljendada seda, mis on sees.

Aga kas teatud naiivsus ei tee traagika väljendamist raskeks?

Ei usu. Näiteks naivismis ja primitivistide kunstis on algallikana kasutatud ka psüühikahäiretega inimeste loomingut, kus lapselik ja justkui kerge väljendusviis tõstab veelgi selgemalt esile teose taga peituvat suurt sisemist pinget ja isiklikku traagikat.

Olgugi et "Valerahategijat" lugedes saab palju naerda, on peaaegu kõik tegelased, tuleb tõdeda, autsaiderid: kuskil nurgas, kaugel ära, lesepuule pagendatud, merekooli saadetud (st konkreetselt surnud), vanadekodus vaevlevad inimesed, lesed, kellest mitmega on juhtunud koledaid asju. Oled nad aga suutnud helgeks muuta.

See on vastuolu, mida ma ei ole endale teadvustanud, aga millele on teisedki tähelepanu juhtinud. Näiteks dokumentaalfilmi "Monument vanaemale" (2019), mida mul oli rõõm hiljuti taas näidata, vaatajaid üllatas, et film, mis käsitleb küüditamist, võib olla niivõrd helges tonaalsuses. Kui ma nüüd ise selle pilguga vaatan, siis olen nõus, et tendents käsitleda raskeid teemasid helges valguses on minu loomingus olemas. Võib-olla on sellel mingi eneseteraapiline aspekt ka, kui suudan väikese meetilga tõrvapotis üles leida.

See on sageli ka huumori nurgakiviks, sisemine hõõrdumine kahe pingevälja vahel. Mingis mõttes sünnib maagiline realismgi vastuoludest ja nihestatusest, argise müstifitseerimisest. Kui "Valerahategija" paljudes lugudes tegutsevad seeniorid – sotsiaalne kategooria, kuhu ma ise veel ei kuulu –, siis arvatavasti hakkan seitsmekümneaastaselt teismelistele noorteromaane kirjutama. Siis on see maailm minu jaoks kuidagi müstiline ja natuke arusaamatu.

Tähendab, sinul on ikka tõrvatilk, mida tuleb mee seest otsida. Nii palju rõõmu ja helgust, aga kui pärast järele mõtlema hakata, siis sa püss! Aadu siiski oksendas end vanadekodus suhkruvatist ja kukekommidest surnuks.

"Aadu saladus", millele viitad, on lugu, mis oli esmalt film ja lõputöö, aga sealsel vanadekoduolustikul on väga konkreetne päriseluline alus.

Sel ajal, kui projektiga töötasin, oli mu vanaema vanadekodus, kus me teda regulaarselt vaatamas käisime. Nii leidsid see maailm, need inimesed, kes seal päevi veetsid, ja paljud olustikudetailid Aadu loos väljenduse. Aga helgusepurse, kõik suhkruvatt ja kukekommid, on nii üle võlli keeratud ilmselt selleks, et vanadekodus olevat vananemise traagikat vähegi tasakaalustada. Teine laeng peab olema võrdselt tugev. See pole abstraktne mõtteharjutus, vaid pigem mingi teema väljendus, mis oli toona aastaid tagaplaanil ujunud.

Kirjutamisest sagedamini olengi viimase aasta-paari jooksul saanud just karikatuurides igasugu keerulisi teemasid filtreerida ja koomilisse vormi väänata.

Kas on mingid tabud, mida sa ei taha käsitleda?

Näiteks Lihula tulistamine oli üks asi, mille vastu tundsin tõrget. Samas oli üheselt selge, et sel teemal peaks nädalalehte midagi tegema [Ave on Eesti Päevalehe karikaturist – toim]. Lõpuks saigi sellest mitte konkreetse juhtumi analüüs, vaid pigem kommentaar sellele, kui lihtne või raske on Eestis psühholoogilt relvaluba saada.

Klassikalised tabud seostuvad surma, seksuaalsuse ja skatoloogilisusega. Nende murdmiseks on huumor hea tööriist. On need ju käinud loomulikult koos juba folklooris, mõelgem näiteks Vembuvana-lugudele.

Raske on mingeid universaalseid tõdesid sõnastada, aga üks rusikareegel on, et nali võiks olla naljakas nii autorile kui vastuvõtjale. Mitte nii, et kellelgi sõimatakse nägu täis ja siis öeldakse, et tehti lihtsalt nalja – nagu mõni raadiohääl.

Meil oli 2015. aastal Piiteri eestlaste juures näitus, mis põhines EKA ekspeditsiooni materjalidel. Mina osalesin karikatuuridega, mis mõtestasid väliseestlaste kogemust Peterburi kontekstis. Nende seas oli üks töö, kus Vaskratsanik oli joonistatud eestlasena, kes on hobuse adra ette rakendanud ja ajab kartulivagu lahti, mõned kartulid vedelesid monumendi peal ja jalamile oli kirjutatud "Эстонский всадник", eesti ratsanik. Mõtlesin, et see on maru hea eneseirooniline huumor. Eestlased on ju nii kange töörahvas ja Piiteri kõige tuntuma maamärgi selles võtmes ümbertõlgendamine pakub ehk mingit teistsugust enesekriitilist vaatepunkti.

Kui seda Peterburi Jaani kirikus näitasime, koristati teos näituselt ära ja selles nähti katset kehtestada mingisugust Eesti ajalugu või Eesti ülimuslikkust monumentide ja mälu üle. Vaskratsanik on nii püha linnasümbol, et selle üle ei või justkui naljagi teha. Mis mõttes te panete eestlase Peeter Suure asemele!

Palume esitada oma huumori esikolmiku.

Absurdihuumor, lihtsalt sellepärast, et seal on nii suur ootamatuse potentsiaal. Sõnamängud, mida olen ise palju kasutanud. Neis saab keelelist ja pildilist hästi ühildada. Ja must huumor jällegi selle pärast, et see kompab tabude piire või seab kahtluse alla viisi, kuidas mingitest teemadest ollakse harjutud mõtlema.