Ülevaade. Kirjandussõprade lemmikraamatud 2020. aastast

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mudlum Autor/allikas: Madli Lippur

ERR kultuuriportaal palus kirjandussõpradel valida välja meeldejäävaimad teosed lõppevast aastast ja põhjendada valikuid vabas vormis. Valiku tingimus oli eesti keeles ilmumine 2020. aastal.

Kõige enam mainisid küsitluses osalejad Mudlumi novembris ilmunud raamatut "Mitte ainult minu tädi Ellen" ja Sergi Žadani Loomingu Raamatukogus ilmunud romaani "Depeche Mode". Sagedamini toodi välja ka Margaret Atwoodi "Tehingud surnutega", Liisi Ojamaa "Kahel lahtisel käel", Hasso Krulli "Tänapäeva askees", Tõnis Vilu "Tundekasvatus", Tristan Priimägi "101 Eesti filmi", Vahur Afanasjevi "Õitsengu äärel", Aino Perviku "Miniatuurid mälupõhjast" ning Tauno Vahteri "Pikaajaline kokkusaamine".

Küsitluses osalesid Raul Sulbi, Pille-Riin Larm, Heli Allik, Maria Esko, Aivar Kull, Heili Sepp, Tauno Vahter, Marek Tamm, Olev Remsu, Indrek Koff, Triinu Tamm, Kaupo Meiel, Peeter Sauter, Imbi Paju, Tõnu Karjatse, Paavo Matsin, Reet Weidebaum ja Krista Kaer.

Vastused on toodud juhuslikus järjekorras.


RAUL SULBI, kirjastaja ja kriitik

Koroona-aasta 2020 jättis kirjastamismaailma jälje, mida kevadel pandeemia puhkedes ehk ei osatudki ette näha. Mõistagi langes läbimüük, kuna paariks kuuks suleti füüsilised raamatukauplused – põhilised raamatute ostukohad ning ega jõulumüügi ajalgi pole poodides näha olnud varasemate aastatega võrreldavat tunglemist, kuid see polegi ehk peamine. Peamine koroonaviiruse põhjustatud pahandus oli raamatute olulisuse vähenemine meie mõtteruumis, uute raamatute kui uudisteema pildist kadumine. Inimestel võis karantiinikevadel olla küll tarvis varuda koju lugemist, aga selleks kasutati peamiselt raamatukogu abi, uusi raamatuid koju eriti ei soetatud. Ja läbi kogu aasta andis koroona end kõige selgemalt tunda seeläbi, kui vähe toimus füüsilisi raamatuüritusi ja kui vähe meedia kirjandusest rääkis. Koroona tõi meile külma dušina koju teadmise, et (uus) raamat ei ole tegelikult reaalses kriisisituatsioonis tähtis, eluliselt oluline asi, see ei vääri ellujäämisolukorras olulise teemana tähelepanu, sellest pole põhjust rääkida: raamatuid on maailmas juba küllalt ja meil on tegelikult kümneid olulisemaid muresid. Nii et kroonviirus pani raamatu- ja eriti just kirjastusmaailmale mentaalse põntsu, millest taastumine, kui see üldse enam võimalik on, võtab mitu head aastat.

Aga hoolimata sellest, et inimesed ja meedia uutele raamatutele vähem tähelepanu pöörasid, ilmus väärt kirjasõna siiski mitme tipp-10 jagu. Olgu siin ilma pingereata siis üks valik silmapaistvaid populaarteaduslikke, ajalooalaseid ja ilukirjandusteoseid 2020. aastast.

Johannes Krause, Thomas Trappe "Meie geenide pikk reis. Lugu meist ja meie esivanemaist" (Äripäeva Kirjastus)

Raamat, mis sõna otseses mõttes räägib meile, kes me oleme ja kust me tuleme: kõige moodsamaid arheogeneetika arenguid ja uurimistulemusi tutvustav paganama loetavas keeles populaarteaduslik ülevaade inimliigi vanemast ajaloost, kujunemisteest ja ringirändamisest. Teos tuletab meile ka meelde, kuivõrd väljasuremise äärel on inimliik ajaloos olnud – ka seda on lõppeva aasta valguses hea silmas pidada. Samuti tuletab raamat meelde, et planeedil ringi rändamine on meie liigile algusest peale iseloomulik joon olnud ning üsna paratamatult oleme me täna ja lähisajandeil üha suureneva uue migratsioonilaine alguse tunnistajad.

Albrecht Dihle "Kreeklased ja võõrad" (Tallinna Ülikooli Kirjastus)

Raamat, mille alapealkiri võiks olla Jaan Lahe ja Mait Kõivu teosele järelsõnaks kirjutatud teksti pealkiri "Teekond iseendani läbi teise". Kõige paremini võtabki saksa klassikalise filoloogi raamatu sisu kokku teose annotatsioonis leiduv lause: see on tõesti täpne, detailiküllane ja suurejooneliselt hõlmav visandus kreeklaste ja roomlaste mentaliteedi arengust alates kreeka tsivilisatsiooni taassünnist 8. sajandil e.m.a kuni kristluse tõusu ja antiikmaailma hääbumiseni. Teos sellest, kuidas kreeka-rooma kultuurtsivilisatsioon nägi enam kui tuhande aasta jooksul teisi ja mõtestas selle vastasseisu läbi iseennast.

Catherine Nixey "Pimeduse aja algus. Kuidas kristlased hävitasid klassikalise maailma" (Argo)

Suurepärane ja vastuoluline käsitlus Rooma impeeriumi langusest ja varakristlaste ümberkäimisest selle vaimupärandiga. Raamat, mis juba ilmudes pälvis ka läänes diametraalselt erinevaid arvustusi, raamat, mida saab – võib-olla õnnetuseks – lugeda ka tänapäeva kunstlikult loodud konservatismi ja liberalismi vastasseisu paradigmas. Nixey raamat tuletab meelde, et varakristlased erinesid oluliselt meile hilisematest sajanditest tuntud maailma vaimupärandit säilitavast ja kaitsvast keskaegsest kirikuorganisatsioonist. Autor rõhutab paljudele kristlastele tänaseni vastuvõetamatut tõde, et 4.–5. sajandi kontekstis olid just varakristlased need tõelised barbarid ja sallimatud fanaatikud, kes hävitasid nii mõneski mõttes neist märksa tolerantsema ja liberaalsema antiiktsivilisatsiooni materiaalset ja vaimset pärandit.

Aivar Kriiska, Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri, Heiki Valk "Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg" (Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut)

Raamat, mis ilmus just neil päevil ja jääb seetõttu sellistest edetabelitest enamasti välja nii sel kui ka järgmiselgi aastal, kuid väärib seda enam soovitamist. Esiajale ja keskajale keskenduvad eesti ajaloolased ei ole olnud kuigi aktiivsed oma uurimistööde tulemuste tutvustamisel populaarses vormis, õieti on sedalaadi raamatusegment suuresti asjaarmastajaist koduloolastele ja lausa esoteerikutele laamendamiseks jäetud. Seda olulisemad on sellisele populaarsele vormile kõige lähemale jõudvad üldkäsitlused: mäletame ju, millise ühiskondliku šoki põhjustas lõppenud kümnendi alguses samas sarjas ilmunud "Eesti keskaja" köide, mille autoritele tuli justkui suure üllatusena, et laiem publik ei tea midagi viimaste aastakümnete professionaalsete ajaloolaste teadustöö tulemustest ja sellest, kuidas need on sundinud neid meie minevikku ümber mõtestama. Seega jääb vaid loota, et ka see Eesti arheoloogide teadustöö tänast seisu kokku võttev ja laiemale publikule tutvustav ülevaade põhjustab oma uudse infoga paraja ühiskondliku šoki ning annab ajaloohuvilisele lugejale aimu, kui palju viimastel kümnenditel on muutunud meie vanema ajaloo mina-pilt.

Mika Waltari "Mikael Karvajalg" (Varrak)

Võib tulla üllatusena, aga seda Waltari 16. sajandi alguse Euroopas toimuva tegevusega panoraamset ajalooromaani ei olnud seni kodu-Eestis välja antudki. Raamat oli ilmunud vaid 1957. aastal kahes köites paguluses, mistõttu on Piret Saluri uustõlge sest monumentaalsest romaanist igati asjakohane. 1990ndate alguses püüti välja anda selle järge "Mikael Hakim", aga toonastes kirjastusoludes jäi raamatu avaldamine pooleli, nii et loodetavasti on Varrakust peagi oodata ka tolle, samuti täielikul kujul vaid välis-Eestis ilmunud teose uustrükki. Waltari elutarkusest pakatavad ja meid mõtlema panevad romaanid väärivad seda.

Indrek Hargla "Süvahavva. Viimane suvi" (Raudhammas)

"Süvahavva"-triloogia, mis algas 2012. aastal samanimelise teleseriaalina ja jätkus 2013. ning 2015. aastal ilmunud kahe hooaja järel pooleli jäänud telesarja romaniseeringutega, sai 2020. aastal lõpuks valmis. Ootamine oli vaeva väärt, sest see romaanitsükkel võib vabalt olla lõppenud kümnendi Hargla olulisim ulmesooritus romaanivormis. Teos ja tervik, mis mängib läbi varem kirjaniku lühiproosas juba kõlanud ja kasutust leidnud motiive, võtteid ja tegelastüüpe ning tegevuspaiku, on eesti folkõuduse state of the art kokkuvõte, Indrek Hargla oma parimal kujul.

Manfred Kalmsten "Raske vihm" (Fantaasia)

Lõppenud aasta eesti algupärase ulmekirjanduse vaieldavalt põnevaim debüütraamat oli Manfred Kalmsteni jutukogu, millest ulmesõbrad leidsid nii möödunud kümnendi jooksul autori sulest perioodikas ilmunud lühiproosa parimaid näiteid kui ka kamaluga täiesti uut materjali, mis vaid kinnitab, et Kalmsten pole viimastel aastatel Eesti ulmeauhindu Stalker oma lühijuttude eest ilmaaegu võitnud. On veidraid fantaasiamaailmu, on postapokalüptilist ängi, on autorile omast lüürilisust.

Meelis Friedenthal "Kõik äratatakse ellu" (Kirikiri)

Ilmselt lõppeva aasta tugevaim kodumaine novellivalik. Juba 1990ndate lõpus kirjandusse tulnud ja peamiselt ulmelist lühiproosat avaldanud autori senise lühiloomingu omalaadne nn best of-kogumik, mida tasub soovitada kõigile kirjandussõpradele, kellele meeldivad Friedenthalile omased unenäolised ja fantasmagoorilised ekskursid metafüüsiliste teemade, veidrate arheoloogiliste leidude, kummaliste vanade raamatute ja saladuslike käsikirjade kuidagi ängistavasse maailma. Enam ulmest hooliv lugeja leiab ka autorile iseloomulikke, äärmiselt võõrikuid fantaasiamaailmu ning sürreaalseid probleemipüstitusi.

Veiko Belials (koostaja) "Raevu päevad 2. Sissetung pimedusest" (Fantaasia)

Ulmeantoloogia on piisavalt haruldane imeloom, et iga uue külalise ilmumist ära märkida. Veiko Belialsist on kiiresti kujunenud olulisim tõlkija-toimetaja, kes meile süstemaatilisel ja regulaarsel moel vene ulme eilset ja tänast päeva tutvustab. Kui lääne ulmes toimuvaga suudab iga vähegi asjast huvituv inglise keelt mõistev ulmefänn suurema vaevata kursis olla, siis see, mis toimub Metsikus Idas, on meile üsna hoomamatu. Belialsi antoloogiad vahendavadki meile seda kohutavalt kirjut kaleidoskooppilti sellest kirjeldamatult rikkalikust ulmepõllust, mis sealpool Peipsit laiub.

Andrzej Sapkowski "Põlguse aeg" (Varrak)

Andrzej Sapkowski sorts Geralti tegemisest rääkiva raamatusarja 4. köide (originaal: 1995) jõudis nüüd lõpuks ka eesti keelde. Paarkümmend aastat liiga hilja, aga parem siiski kui üldse mitte. Seda kõike, mida sel sajandil on fantaasiakirjandusega läänes ette võtnud George R. R. Martin, Steven Erikson, Joe Abercrombie ja mitmed teised autorid, tegi Andrzej Sapkowski poola ulmeruumis juba 1990ndatel: naturalistlikult julm vägivald, küüniliselt jõhkrad pooltoonides tegelased, kaelamurdvad eetilised ja moraalsed dilemmad ... Nii et nende tekstide resonants ei saa paratamatult seda hilinemist arvestades olla aastal 2020 selline, nagu nad tegelikult vääriksid, aga igatahes kinnitavad nad meile, et Sapkowski sai 2016. aastal Maailma Fantaasiaauhinna elutöö eest täiesti teenitult.

 


PILLE-RIIN LARM, Sirbi kirjandustoimetaja

Üks lõppeva kirjandusaasta märksõnu on "meedia". Ühelt poolt kirjanduse kajastus justkui paranes, eriti helis: taas tegutseb "Loetud ja kirjutatud", lisandusid "Gogol" ja hulk taskuhäälingusaateid. Ka mitmes telesaates hakati jagama lugemissoovitusi, "Plekktrumm" lükkas käima oma raamatusaated ning viiruse tõttu kolisid veebi mitmed üritused. Trükimeedia puhul pühkis aga väljaanne, mille vahel ilmus kunagi kirjanduslisa Arkaadia, oma koosseisust minema kogu kultuuritoimetuse.

Milles asi? Tunnistame ju oma silmaga kultuuriküllust, sh Eesti sõnakunsti head seisundit. Kas või ERR-i aastalõpuküsitluse tarvis püüan iga kord valikut kitsendada: ei saa nimetada lihtsalt kümmet lemmikraamatut, sõrmedest jääb puudu, mistap olen rakendanud ka maiskondlikku, žanrilist, meeldejäävuse ja n-ö härjavõitleja printsiipi. Nii häid algupärandeid kui ka tõlkeid ilmub rohkem, kui inimene lugeda jõuab, isegi eestlased ei suuda nii palju lugeda, kuigi paistavad silma kui ühed usinaimad raamatuostjad ja -laenutajad Euroopas. Rahval huvi on – ja ometi ei peeta teemat mitmes väljaandes ega kanalis atraktiivseks.

Kripeldab ka küsimus, miks ei ole meil esile kerkinud sama jõulist naissoost prosaistide põlvkonda kui Lätis või Soomes. Küllap on üks põhjus selles, et pikemaajaline loometööle pühendumine jääb mõnelegi andekale autorile unistuseks: elatakse üheaastaste projektide kaupa või kirjutatakse muu töö kõrvalt. Teine põhjus peitub aga ilmselt mõtteviisis. Tsiteerin Mari Peeglit: "Probleem on ikkagi selles, et autorina naist ei nähta. Naine on passiivne – lugeja, analüüsija, tõlkija. Mees aktiivne – kirjutaja, looja. Need on juurdunud kuvandid, ja kui neid teadlikult ümber kujundama ei hakata, siis pole murrangut loota" (Sirp 18. XII 2020). Olgu väike panus kuvandi muutmisse antud sellega, et tõstan tänavuses gallupis esile ainult naissoost autorite loomingut.

Margaret Atwood, "Testamendid" (tlk Riina Jesmin, Varrak) ja "Tehingud surnutega" (tlk Maarja Pärtna, Loomingu Raamatukogu nr 37–40).

Kristiina Ehin, "Janu on kõikidel üks" ([Kristiina Ehin])

Mudlum, "Mitte ainult minu tädi Ellen" (Strata)

Liisi Ojamaa, "Kahel lahtisel käel" (Varrak)

Ave Taavet, "Valerahategija" (Värske Raamat nr 26)

Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide" (tlk Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus)

Ester Urbala, "Jumalik märk" (Pilgrim)

Elo Viiding, "Mina kõnelen kirjandusest" (Tuum)

Viimaks soovitan külastada Lydia Koidula muuseumi, kus avati sügisel uus püsiekspositsioon.

Ja ikkagi jääb sõrmedest puudu.

 


HELI ALLIK, tõlkija

Aasta luuleread on rahvuspoeedilt: "Aurinko on sun / kuu on moon".

Hasso Krull "Tänapäeva askees" (Kaksikhammas) – kirjanduse ökovisioonid sõnakunsti kliimakatastroofi ajastul. Samas kasutatavad ka jutluse, toiduretseptide, abieluteraapia, liikluseeskirjade ja pürotehnikana. Ühesõnaga, puhas luule.

Péter Esterházy "Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest" (tlk Lauri Eesmaa) ja Margaret Atwoodi "Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest" (tlk Maarja Pärtna, mõlemad LR) käsitlevad pealtnäha üpris erinevatelt positsioonidelt kirjaniku suhet keelega. Kuidas kasutada veel mõnd sõna, kui "räpane meestekari" on seda juba lörtsinud? Nii küsib üks. "Kui oled juba sisse kukkunud, võid sama hästi ka ujuma õppida," ütleb teine. Aga pikemal lugemisel saab selgeks, et nimed raamatute kaantel võiks peaaegu ära vahetada, sest oled sa "üks" või "teine", sealt alt tuleb välja inimene.

Mis juhtub, kui kokku segada kelmiromaan, päevik, bakalaureusetöö, seltskonnakroonika, filosoofiline traktaat, "Alice imedemaal", antiiktragöödia, ja Facebooki chat? Kaja Kannu "Tänavatüdruk" (Varrak). Etenduskunstniku filosoofiaõpingutest räägib see raamat loomulikult. Kuid samavõrra ka oma tunneli uuristamisest arusaadavauste ja arusaamatuste, klišeede rägastiku, kunsti ja elu piiride ning isegi iseenda alt. Nii et lõpuks on kõik selge.

Mustus on õudne ja hirmuäratav. Veel õudsem on see, et tõrjumine ei tee seda olematuks – sa võid kindel olla, et ta tuleb jälle tagasi, strikes again, kui nii võib öelda. Kui talle aga väga sügavalt otsa vaadata, teda iga kandi pealt piielda ja analüüsida, võib isegi olla, et taamal hakkavad paistma helgemad mustrid. Olli Lagerspetzi "Mustuse filosoofia" (tlk Kati Karja ja Jaan Pärnamäe, Tallinna Ülikooli Kirjastus) talutab hädasolijaid diskreetselt sel teekonnal.

Seos on täiesti meelevaldne ja seda tugevam see on: Tõnis Vilu luulekogu "Tundekasvatus" oleks justkui Thom Yorke´i ja Paul Thomas Andersoni defineerimatu žanriga "Anima" eesti variant paberkandjal. Üdini poliitiline ja sellega seoses üdini lohutav. Me saame sellest masinast välja.

Samavõrra poliitiline ja sama lohutav oli ka Taavi Eelmaa (ja Herman Melville´i) tekst Von Krahli lavastusele "Pigem ei". Loomulikult mängisid oma osa näitlejad ja Juhan Ulfsaki lavastus, aga tõepoolest ei ole ühiskondlikke vibratsioone ammu kuulnud nii täpselt sõnastatuna.

Lauri Sommer kasutas oma erivõimeid jälle. Koostada antoloogialaadne teos kaugete kadunud hõimude pärandist eesti keeles peaks olema võimatu missioon, eos nurjunud ettevõtmine, otsetee tolmu alla ja muuseumivitriini. "Indiaani luulet" (Tiivaalune) on aga väike tõlkeime. Kohad, kuhu meil ei peaks olema mingit ligipääsu, on järsku avatud meie enda pärandi sügavustesse laskudes. Ernst Enno loomingust ei tohiks ju olla enam midagi avastada – ometi sulatab tema luulest kokku pandud valik "Imelikku rada pidi" (Tänapäev) sajanditagused ristikheinad ja vaiksed leinad taas uuel kombel meie tänaste tajude vahele. Sommeri enda jutukogumik "Lõputu soovid" (Menu Meedia) – kõik hakkab elama ja tõuseb lendu.

Mudlumi "Mitte ainult minu tädi Ellen" (Strata) on mõnes mõttes raamat kolmest naisest, vananemisest, haigusest, hullusest. Aga veel rohkem on see raamat sellest, kuidas inimene on maailmas korraga täiesti üksi. Ehk teisisõnu – kõigi teistega koos.

Kuidas ometi aru saada, mis meie ümber toimumas on? Kuidas mitte sõimlema hakata, polariseeruda, lootust kaotada, kivistuda, vaikimisse lämbuda, vaid kõik see ühte patta panna ja tuhat korda "meedium on sõnum" korrutades teistsugused sõnad valmis küpsetada? Marshall McLuhan, "Gutenbergi galaktika. Trükisõnainimese kujunemine" (tlk Toomas Rosin, Ilmamaa) on selle aasta parim eneseabiõpik.

Ja seoses sellega, et meedium on sõnum, et ükski sõna ei tähenda enam mitte midagi – või vähemalt seda, mida ta enne tähendas –, et autor pole enam autor, et loomine pole enam loomine, teos pole teos ja et vaja oleks justkui mingi uut tüüpi poeesiat, on ikka hea, et "ilmumist" jätkas Keiti Vilms.

 


MARIA ESKO, tõlkija, Loomingu Raamatukogu toimetuse liige

  • Sergi Žadan "Depeche Mode" (SA Kultuurileht), tlk Riina Roasto. See raamat ei räägi (eriti) inglise elektroonilise muusika ansamblist Depeche Mode.
  • Samanta Schweblin "Kentukid" (Varrak) ja "Nähtamatu niit" (SA Kultuurileht), tlk Ruth Sepp. Erakordse vaatlusoskusega autor põimib meid düstoopilise õõva ja inimliku lähedustundega osavalt ringi käies uskumatutesse lugudesse, mis kõlavad kuidagi tuttavad.
  • Patrick Deville "Katk ja koolera" (Varrak), tlk Triinu Tamm. Kaasahaaravalt kirjutatud ja meisterlikult tõlgitud tõsieluline romaan, mis juhtumisi räägib mehest, kes pühendas oma elu surmava katkubakteri uurimisele ja alistamisele.
  • Doris Lessing "Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte" (SA Kultuurileht), tlk Valda Raud ja Krista Kaer. Lessingi Aafrika-lood on sündinud looduskaunis Rodeesias veedetud nooruspõlvest. Neis kirjutatakse tabavalt lahti koloniaalajastu pained, mille lahendamisega tegeleme veel tänagi.
  • Kaja Kann "Tänavatüdruk" (Varrak). Hoogne ja ladusalt kirja pandud seiklusjutt säravast ja andekast inimesest, kes oskab teha asju ainult enda moodi. Mõjub vabastavalt, veendunud pedandile pigem mitte.
  • Tõnis Vilu "Tundekasvatus" (Häämaa). Luulekogu alapealkiri on "jaapani surmaluuletused", aga teos mõjub tervikuna nagu meeleolukas ekspeditsioon, mille eesmärk on leida elutahe.
  • Vikerkaar 4–5 2020 (SA Kultuurileht). Hästi koostatud ja ülimalt tänuväärne ülevaade eestivene kirjanduse hetkeseisust. Luulet, proosat ja artikleid autoritelt, nagu P.I. Filimonov, Igor Kotjuh, Irina Belobrovtseva, Ivan Lavrentjev jt. 

 


AIVAR KULL, kultuuriloolane ja -kriitik

Olen sel aastal lugenud põhiliselt tõlkelist kirjavara, eriti esseistikat. Mõned minu jaoks meeliköitvamaid tõlketeoseid olid sellised:

Erich Fromm, "Põgenemine vabaduse eest" (tlk. Tõnu Ülemaante ja Tiina Sammelselg; Eesti Keele Sihtasutus). Minu ema ütles oma elu lõpus, laulva revolutsiooni aegadel: "No mis seal ikka aina laulda ja hõisata, küll saate näha, kuis kapitalistid teil naha üle kõrvade tõmbavad!" Läkski nii, vabadus küll tuli, aga samas langesid meile kiiresti kaela uued, paljuski ettearvamatud ahelad. Algas otse massiline põgenemine vabaduse eest ... Frommi teos (originaal ilmus 1941) on üllatavalt ajakohane ning võiks aidata neid uusi ahelaid paremini läbi näha ja süstida meisse uut vabadusjanu.

Johann Wolfgang von Goethe, "Oma elust. Luule ja tõde" (tlk. Ilmar Vene; Ilmamaa). Autobiograafia loomise üks võimalikke viise on siin täiuslikult realiseeritud.

Franz Kafka, "Kirjad Felice'ile" (tlk. Mati Sirkel; Verb). Inimene Kafka astub siin meie ette kogu oma keerukuses, suuruses ja üksinduses.

Raamatupoodides käies olen sageli sirvinud Arne Hiobi koostatud Fanny de Siversi kogutud teoste üha lisanduvaid köiteid (kirjastus Gallus): I "Kogu mu elu on advendiaeg" (2018), II "Inimeste ja loomade maailm: kirjad eesti sõpradele" (2019), III "Vaatlusi maailmale Pariisist" (2020) ja IV "Evangeeliumiga maailma teedel" (2020). Siit leiab põgusalgi lehitsemisel alati midagi ülendavat ja vaimustavat; loodan tulevikus kõik need köited ikka ka korralikult läbi uurida.

 


HEILI SEPP, kohtunik, esseist, tõlkija ja kriitik

"Narva. Daatšast paleeni". Madis Tuuder, Karin Paulus

Kui peaksin hindama, milline raamat mulle aasta jooksul nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi poolest kõige enam rõõmu ja põnevust pakkus, siis siin see on. Samuti oli ta mu teekaaslane konkurentsitult kõige enam kilomeetreid. Hädavajalik igaühele, kes tahab Narva linnaga suhelda.

"101 Eesti filmi". Tristan Priimägi

Raamat, milles võetakse truus kaheleheküljelises formaadis ette nii kaheksaminutiline animatsioon "Nael" kui ka Kaljo Kiisa põhjatu "Hullumeelsus." Vaimukad ja vaimuerksad mõttekäigud panevad hindama vanu lemmikuid uue nurga alt ning tekitavad vastupandamatut huvi filmide vastu, millest polnud varem isegi midagi kuulnud. Ja need ülišikid filmplakatid!

"Tänapäeva askees". Hasso Krull

Arhetüüpide aabits. Loed ja hingad kohe kergemalt, sest kõik saab selgeks. Ja eriline kergendus on see, et selleks selginemiseks pole vaja enamat kui üks õite õhuke raamatuvihk.

"Lõputu soovid". Lauri Sommer

Ostsin selle raamatu tegelikult piltide pärast, aga kui lugema hakkasin, siis jäingi, ja avastasin, et lugesin seda veel kaua aega pärast seda, kui olin kaaned ammu sulgenud. Soojad lood, milles segunevad sünnipärase loomulikkusega folkloor, mälu ja argipäev.

"Tundekasvatus". Tõnis Vilu

Õõvane nagu Aokigahara mets. Väga intiimne ja väga poliitiline luulekogu, kus iga närv on paljastatud. Aga ega ma teagi – vahest poliitika ongi intiimne. Ja vahest see polegi luulekogu.

"Ado Vabbe. Wunderbar". Tiiu Talvistu

Mahukas monograafia, kus pole ehk üleliia teksti, aga seda põhjalikum pildimaterjal. Raamatus reprodutseeritud teosed – millest paljud esimest korda – jutustavad mõtlemapaneva loo keerukatel aegadel elanud loojast ja tema hingest.

"Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte." Doris Lessing. LR Kuldraamat. Tlk. Valda Raud ja Krista Kaer.

Sel aastal oli mitmeid toredaid uustrükke, üks värskendatum kui teine. Toon esile Lessingu jutukogu, et oleks esindatud LR Kuldraamatu sari ja et möönda: selle Lõuna-Aafrika apartheidivastase klassiku tekstid on kummaliselt aktuaalsed ka tänaste meie vs nemad heitluste taustal. On tore, et 1957. aastal ilmunud kolmele novellile on lisatud kolm uut juttu Krista Kaera tõlkes.

"Nõks-22". Joseph Heller. Tlk. Tiina Randus

See romaan (originaalis "Catch-22") on üks XX sajandi Ameerika (ja ka maailmakirjanduse) tippteoseid. Oli ka viimane aeg, et see lõpuks ka eestindatud sai, sest vahel on mul tunne, et seda teost tundmata polegi võimalik Ameerika kultuuriga suhestuda.

"Siirderiitused". Arnold Van Gennep. Tlk. Anti Saar

Mul on siiralt hea meel, et üks klassikalisi (lausa üle sajandi vanu) võtmetekste, mis on mind isiklikult väga palju mõjutanud, on lõpuks ilmunud emakeelse tõlkeraamatuna. Kui keegi paluks mul soovitada ühe antropoloogiaalase teose, mida võiks elu jooksul läbi lugeda, siis see on see.

"Tema seljas ratsutas öö". Paul Celan. Tlk. Aare Pilv ja Rein Raud

Suure XX sajandi saksakeelse poeedi hirmkeerukad ja tihedad, samas imekaunid tekstid, mida originaalis lugedes olen tundnud justkui oleks need tõlkimatud. Aga silmitsedes nüüd neid Aare Pilve ja Rein Raua ümberpanduna, on hirmus hea meel, et see väike raamatuke ilmus.

 


TAUNO VAHTER, kriitik, kirjastuse Tänapäev peatoimetaja

Aasta oli veider, aga häid raamatuid ikka ilmus. Aasta oli nõrk eesti romaanidele, palju ilmus lasteraamatuid ja tõlkeid. Näilise objektiivsuse mõttes järgnevalt ühtegi Tänapäeva mainitud asja ei hakka mainima, kuigi muidugi võiks: Anti Saar "Anni asjad" on selle aasta ilusaim lasteraamat väikese tüdruku Anni argistest tegemistest.

Triinu Laan "Luukere Juhani juhtumised" – parimas mõttes raamist väljas lasteraamat luukerest, kes õppevahendina töötab ja klassist pensionile saadetakse. Hea kooskõla illustratsioonidega.

Harri Lehiste, Vladislav Koržets "Härra kodanik Männike" – valdavalt Lehiste nõukogudeaegse klassika kordustrükk, aga need lood on aegumatud.

Andres Ehin "Kimbuke sinilolli" – põhimõtteliselt sama põhjendus kui eelmisel, viguritega klassika.

Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen" – eelkõige lugu allasurutusest, alkoholismist ja vaimuhaigusest perekonnas ning kuidas sellega toime tulla (või mitte tulla).

Tristan Priimägi "101 Eesti filmi" – kirjeldus nii mõnestki linateosest on huvitavam lugeda kui mainitud filme endit vaadata.

Woody Allen "Nii muuseas" – ohtralt (ja ilmselt vähemalt osaliselt ka asja pärast) peksa saanud kinoklassiku mälestusteraamat, mis on kohati vägagi huvitav ja ladus lugu.

Fernando Aramburu "Isamaa" – baski moodsa kirjanduse klassika, põlvkonnaromaan, mis selgitab inimlikul tasandil ETA liikumise lõhestavat mõju rahvale ning viib sellest igasuguse ülespuhutud metsavendliku romantika.

Sergi Žadan "Depeche Mode" – vaese mehe "Moskva-Petuški", aga kohati väga tore.

Nick Mason "Inside Out: Isiklik lugu" – natuke leebem sissevaade Pink Floydi – bändi, mida on tihtipeale võetud liiga tõsiselt.

 


MAREK TAMM, ajaloolane ja kultuuriteadlane

Et see traditsiooniline ülesanne endale lihtsamaks teha, siis soovitan tänavu vaid neid raamatuid, mida olen arvustanud. Nii et pikema põhjenduse, miks neid raamatuid lugema peaks, leiab siis, kui pealkirjal klikkida. Kõik arvustused on maksuvabalt loetavad.

1. Jaan Kaplinski, "Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni". Tallinn: Hea Lugu, 2020.

2. Max Tegmark, "Elu 3.0. Inimelu tehisintellekti ajajärgul". Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2020.

3. Jean de La Bruyère, "Inimtüübid ehk meie ajastu kombed". Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult. Tartu: Ilmamaa, 2020.

4. Inna Põltsam-Jürjo, "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal". Tallinn: Argo, 2020.

5. "Euroopa, esteedid ja elulähedus: Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940". Koostanud Paul Rummo, Toimetanud ja kommenteerinud: Paul Rummo, Abel Nagelmaa, Tiina Saluvere ja Ülo Treikelder. 2 kd. Tartu, EKM Teaduskirjastus, 2020.

6. Jean Baudrillard, "Kunsti vandenõu", koostanud Neeme Lopp, tõlkinud Anti Saar. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2020.

7. Meelis Friedenthal, "Kõik äratatakse ellu". Tartu: Kirikiri, 2020.

 


OLEV REMSU, kirjanik, režissöör ja filmidramaturgia õppejõud

Meil ilmub mitu tuhat nimetust raamatuid, mina hoian rahvusraamatukogu 7. korruse uute raamatute stendil silma peal, saan teada, millise tohutu hulgaga jääb põgus tutvuski tegemata, lugemisest rääkimata. Muidugi võtad teose ette eelinformatsiooni järgi, aga mis siis, kui see on vale? Mis siis, kui mõni andekas algaja jääb avastamata?

Kardan, et see võib juhtuda …

Usun, et väärikas panus meie rahvuskultuuri (selle sõna õiges tähenduses) on Valve-Liivi Kingisepa teos "Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddala-Lehhe" sõnastik". Peame lugu iseendist, eriti aga neist, kes meid õrrele aitasid. Samasse valda kuulub  Hando Runneli koostatud valikkogu Anton Jürgensteini artiklitest "Kultuuriteolised". Usun, et edaspidi ei saa ilmuma ainukestki lähiajalookäsitlust, kus ei tsiteeritaks Mati Grafi "Rahvuskommunistid", kus esitatakse meie taasiseseisvumisprotsessi EKP-poolne versioon. Tulevased osundajad võivad siis olla selle versiooni poolt või vastu, ent hoopis mööda minna nad sellest teosest ei saa. Urmas Sõgeli postuumselt ilmunud "Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid" paljastab ENSV tipus olnud inimeste moraalse palge. Tegelikult ei olnud keegi kommunist. Kõik olid vaid enesele kahmajad. Sama ainevalda käsitleb Toomas Leito "Tagasivaated", teeb seda eneseuurimisvõtmes, püüab leida põhjuse, miks temast sai telefonipragaja, kes kõrge parteitöötajana karjus ja kisendas ajalehtede-ajakirjade toimetajate peale.

Maris ja Tiit Pruuli 462-leheküljeline "Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi" sisaldab vanamoodsalt yin- ja yang-poolt, esimene on helge päevik, teine Antarktika avastamise uurimus.

Luule? Poeet peab oma tekste elama, see on õige loomine. Liisi Ojamaa on seda teinud, ja tulemus on telliskivi "Kahel lahtisel käel", täis elu ja luulet.

Proosakunstnikudki ei vaiki. Mihkel Mutt jätkab ("Mägrad hernes") satiirilises düstoopias alamkolklaste lahkamist, Mudlum ("Mitte ainult minu tädi Ellen") püüab mõista oma grafomaania ja intelligentsuse olemust. Vahur Afanasjev kirjutab aastast 2028, mil tuleb häda asteroidiga 99942 Apopis ("Õitsengu äärel").

Arvo Valton ("Noppeit taevaselt teelt, noppeid  vaevaselt teelt") meenutab igihaljast tõde: "Ühele antakse juba sünniga kaasa tahe ja tung tõusta tähtede poole, teine jääbki mullas tuhnima." Oleks, et ära tunneks, kuhu sa kuulud!

 


INDREK KOFF, kirjanik ja tõlkija

2020 oli lugemiseks küll soodne, aga paraku ei jõudnud ikkagi ette võtta kümnendikkugi kõigest huvitavast, mis on ilmunud laias ilmas ja meilgi siin.
Sügavalt kahetsedes, et rohkemaid lugeda ei õnnestunud, tõstan siiski esile mõned raamatud, mis möödunud aastal mu südant rõõmustasid. Siit nurgast ja sealt nurgast, kokku päris paras kompott:

Peter Wohlleben "Looduse salajane võrgustik" (tõlkinud Eve Soonseste, Tänapäev)
Kogenud ja targa metsamehe meeldetuletus selle kohta, et looduses on enam-vähem kõik kõigega seotud ja et kui minna looduses üht asja kunstlikult parandama, on oht sada muud asja ära rikkuda. Ilus ja põnev, paneb mõtlema ja võib mõjuda silmiavavalt, kui nendega asjadega pole varem tegeldud.

Tove Jansson "Puhas mäng" (tõlkinud Maarja Aaloe, Hea Lugu)
Tove Janssoni viimane romaan. Või kas ta just päris romaan ongi, aga väga armsate ja tabavate lugude kogumik päris kindlasti. Jansson oskab kirjutada väikesest nii, et see muutub suureks.

Sergi Žadan "Depeche Mode" (tõlkinud Riina Roasto, Loomingu Raamatukogu)
Pööraselt naljakas ja ääretult kurb kihutamine läbi uuema Ukraina. Kirjeldada seda raamatut ei tahagi, lugege ise!

Taavi Eelmaa "Electraumur" (Verb)
Ehkki "Electraumur" on Taavi Eelmaa debüütkogu (mille eest autorile anti ju ka Betti Alveri kirjandusauhind), on nende kaante vahel tegelikult väga küpse luuletaja looming. Terviklik teos, mitte niisama tekstikogu.

Titus Livius "Linna asutamisest alates. Kahekümne esimene raamat" (tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau, TLÜ kirjastus)
Titus Liviust on lust lugeda: selge, puhas, ilus kirjutus kaugetest aegadest. Ajalootekste on üleüldse hea muu lugemise vahele neelata, et ei ununeks: inimene on alati inimene olnud ja midagi uut siit päikese alt juba ei leia. Sama kehtib sellegi köite puhul, millest saame ettekujutuse II Puunia sõja, st peamiselt Hannibali kuulsa sõjakäigu kohta. Lugemisrõõmu suurendab Märt Tänava järelsõna. 

Jan Kaus "Vangerdused" (Pärnu Naiste Tugikeskus)
Selles väikeses raamatus on autor üritanud anda kunstilise vormi Pärnu ja Pärnumaa väärkoheldud naiste tõelistele lugudele. Tulemus on vihikutäis jubedana mõjuvaid koduvägivalla-muinasjutte. Jubedus kasvab veelgi, kui mõelda, et kõik need lood on tõukunud päris inimeste eludest. Ja neid lugusid on palju … See kõik tekitab jõuetut viha, aga ka tahtmist koduse kurjuse vastu üles tõusta. Kui see väike kollane raamat avab mõnegi silmapaari, on ta oma eesmärgi täitnud.

Piret Raud "Kaotatud sõrmed" (Tänapäev)
Sari õnnetuid lugusid väga ilusas illustreeritud väljaandes. Nende kaante vahel on ilmunud üks mu kõigi aegade lemmikuid ilukirjandusliku kirjavahetuse žanris: "Kirjad mulla alt".

Aino Pervik "Miniatuurid mälupõhjast" (Salv)
See raamat vääriks lugemist ainuüksi sisu pärast – meie oma suure klassiku mälestusi möödunud sajandi 30ndatest tänase päevani. Aga see pole kaugeltki kõik, Aino Perviku sõna on aastatega läinud järjest täpsemaks ja tabavamaks, need miniatuurid lähevad silma kaudu otse südamesse. Ilus ja valus lugemine.

 


TRIINU TAMM, tõlkija ja toimetaja

Huvitava kokkusattumusena ilmus aastal 2020 mitmelt suurepäraselt autorilt lausa kaks raamatut.

Margaret Atwood, "Testamendid" (tlk Riina Jesmin) ja "Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest" (tlk Maarja Pärtna)

Atwoodilt ilmus mullu Bookeri preemia pälvinud "Testamendid", türanliku ühiskonnakorralduse eest hoiatav düstoopia, järg juba varem ilmunud "Teenijanna loole". "Tehingud surnutega" on pealkirjast hoolimata lõbus raamat, seal jutustab Atwood lugusid kirjanikuks olemisest ja kirjutamise köögipoolest.

Don DeLillo, "Null K" (tlk Kersti Unt) ja "Kosmopolis" (tlk Liisi Rünkla)

Ükskõik, kas romaani tegevus toimub Kasahstanis või New Yorgis Manhattani saarel, Ameerika stiilimeister lahkab ühtviisi detailse peenusega tänapäeva (tarbimis)ühiskonda ja inimese valikuid selle sees.

Samanta Schweblin, "Nähtamatu niit" ja "Kentukid" (tlk Ruth Sepp)

Ühiskondlikult tundliku närviga on ka Samanta Schweblin, mujal maailmas juba mõnda aega hoolega tõlgitud ja palju tunnustust pälvinud Argentiina noorema põlvkonna autor, kelle loomingut saab nüüd lõpuks lugeda ka eesti keeles. Koroona-aastal mõjuvad tema romaanid täiesti uutmoodi aktuaalselt: "Nähtamatu niit" räägib salapärasest ja väga nakkavast haigusest ning "Kentukid" inimkonna ees seisvatest väljakutsetest seoses aina tehnoloogilisemateks muutuvate inimsuhetega.

Péter Esterházy, "Südame abiverbid" ja "Sõnade imelisest elust" (tlk Lauri Eesmaa)

"Südame abiverbid" on raamat ema surmast ja leinast ja samas ka pidev otsing, kuidas sellest üldse rääkida ja kirjutada. Kogumik "Sõnade imelisest elust" koondab aga kolm vaimukat ja keele süvakihtides kaevandavat loenguteksti, mis paljastavad sõnade põnevat salaelu.

Stephen Fry, "Kreeka müüdid" ja "Kreeka kangelased" (tlk Allan Eichenbaum)

Tuntud briti koomik jutustab moodsas keeles ja tänapäevaseid paralleele tuues ümber antiikkultuuri suuri lugusid, toimib nii mäluvärskendaja kui ka hea meelelahutusena.

Virginie Despentes, "Vernon Subutex. 2" (tlk Maria Esko)

Teise osani on jõudnud Vernon Subutexi värvikad seiklused. Ikka ja jälle tõuseb Subutex fööniksina tuhast ja tunneb end nagu kala vees nii Pariisi seltskonna ülemistes kui ka alumistes kihtides.

Hasso Krull, "Tänapäeva askees"

Krulli loomingut ilmus sel aastal tegelikult lausa 2x2 teost, kaks esseistlikku ja kaks lastele mõeldud raamatut.

"Tänapäeva askees" sobib aga nagu valatult, et suure (üle)külluse ajastul võtta endale veidi aega ja mõtiskleda askeesi võimaluste üle. Need väikesed poeetilised palad näitavad kätte suundi ja jätavad samas mänguliselt lahti võimalused ise edasi mõtlemiseks.

Ja lõpuks kaks reisiraamatusoovitust ka.

Teffi, "Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal" (tlk Ilona Martson)

Ajas reisimiseks sobib suurepäraselt Nadežda Teffi mälestusteraamat. 20. sajandi alguse tuntud vene humorist ja särav seltskonnadaam meenutab selles raamatus oma Venemaalt põgenemise lugu, see osutus üsna äpardusterohkeks ja kestis kauem, kui keegi oleks osanud arvata. See on otsekui ülistuslaul kangekaelselt optimistlikule meelele.

Hendrik Relve, "Minu elu uhkemad loomad"

Ka kaugete paikade külastamiseks tundub hetkel kõige sobivam vahend olevat raamat. Hendrik Relve lood viivad meid mõnusalt ja turvaliselt Antarktikasse, Arktikasse, Aasiasse, Aafrikasse, Austraaliasse ja Ameerikasse ning jutustavad lugusid loomadest, meie toredatest kodakondsetest siin planeedil.

 


KAUPO MEIEL, kirjanik, kriitik ja ERR arvamustoimetaja

Mul on kurb meel, et...

...hoolimata isolatsiooniajast oli liiga vähe aega raamatuid lugeda, aga luban end parandada järgmise isolatsiooni ajal.

Mul on hea meel, et...

...Tauno Vahter tuli ilukirjanduslikust kapist välja ja avaldas novellikogu "Pikaajaline kokkusaamine";

...Berit Sootak jätkab tublisti ning avaldas raamatu "Ilmalinnu laul" ja et Indrek Hargla jätkab sama tublisti kui Berit ja avaldas raamatu "Süvahavva. Viimane suvi";

...Ungarist tuleb Eestisse ka üht-teist head, näiteks György Dragomani "Tuleriit";

...ilmub sõgedaid elulooraamatuid, nagu ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid "Sõgelite saaga";

...kirjastus Fantaasia jätkab Andrei Beljanini ("Lendav laev") ja Eesti Raamat Liu Cixini ("Pime mets") avaldamist;

...ilmub teaduskirjandust, mille abil mõista fantaasiakirjandust, Rebecca C Thompsoni "Tuli, jää ja füüsika. "Troonide mängu" teadus" olgu üks väljapaistev näide;

...Vahur Afanasjevi puss pole rooste läinud ja lõikab nii romaanimetsas ("Õitsengu äärel") kui ka luuletihnikus ("Hõbehundi laulud");

...erinevatel, aga olulistel põhjustel on meil olemas ja tegutsemas Piret Raud, Mart Juur, Leelo Tungal, Raul Sulbi, Kajar Pruul, Mart Velsker ja Aino Pervik. Aitäh!

 


PEETER SAUTER, kirjanik, kriitik ja tõlkija

Koroona-aasta on olnud hea lugemis- ja kirjutamisaasta. Ja hea raamatumüügiaasta. Mulle üllatuseks. Kevadel, kui raamatupoed olid valdavalt suletud, müüsin uut oma heftikest netis rohkem kui tavaliselt poes. Kuigi see rohkem tähendas ehk mõndakümmet raamatut. Tavaliselt müün ehk mõniteist. (Nõukaajal oli mu esimese vihu tiraaz 1600, ja seda pole siiani saada.)

Kaht valdkonda loen alati. Üks on Loomingu Raamatukogu, mis tuleb postkasti – kvaliteedimärgiga kraam. Ja teine on Lindepuu Hendriku tõlgitud poola kirjandus.

Loomingu Raamatukogu portsust võiks vaadelda kõike, aga kuna lauale on veel takerdunud Péter Esterházy ja Enrique Vila-Matas, siis võin ülbe kommentaarina poetada, et esimene oli pettumus (ilmselt oli ootus liiga suur, ikkagi ungari tippautor). Mulle tundus asi loengukonspektina. Kahe aasta eest samas ilmunud László Krasznahorkai "Viimne hunt" oli hoopis teisest puust. Tummine, valus ja ilus Saksamaal vegeteeriva ungarlase segadusseajav mõttetu rännak Hispaanias. Nagu mõni Kaurismäki film.

Enrique Vila-Matas veetis aga aega küll, borgheslikult. Pajatades peidus või kaotsi minema kippuvatest kirjanikest. Aga erinevalt Borghese Pierre Menardist, kes kirjutas uuesti "Don Quijotet" – täht-tähelt Cervantesega kooskõlas, on kõik Vila-Matase kadunud autorid tõelised ja tegelikud. Soovitan.

Bohumil Hrabal oli puhas kuld nagu ikka (kuigi vähe tüütum kui eelmised), Sergi Žadan tore üllatus. Tahaks ise nii osata kirjutada. Aga ei oska.

Kui vaatan (netist) uut ulmekogumikku "Eesti ulme XXI sajandil" tellist, siis sigineb mõte, et äkki peaks tagasi pöörduma ulme juurde, mille jätsin koos krimkadega sinnapaika teismelisena (kuigi palju väärt kraami jäi pooleldi lugemata, Strugatskid näiteks). Eesti ulmekirjanikud on usinad ja aktiivsed ja nende Algernoni sait netis muudkui täieneb.

Mudlumi "Poola poisid" oli kobe tükk, veenev põlvkonnakirjeldus ja nüüd tahaks kirjutada juba ta uuest oopusest "Mitte ainult minu tädi Ellen", mis on paras skalpell, aga Made keelas mul sellest kirjutamise ära ja ma ei kirjutagi.

Luulet tuleb teadagi kosena. Iga normaalne inimene luuletab ju vähemalt korra-paar nädalas. Mainin siin vaid Joosep Vesselovi uuslüroeepilist Tartu lugulaulu "Linna laul" ja Piret Põldveri armastuseanalüüse "Alati nii järsku" (mis peen pealkiri! Paneb mõtlema, mis saabub nii järsku? Armastus? Surm? Orgasm? Kõik korraga?).

Eduard Tüür kirjutas lõpuni oma tormitseva ja pead pööritama paneva novellitriloogia raamatuga "Pianobaar Bizarre".

Mul ilmus kaks minu raamatut ja kaks tõlget: Charles Bukowski "Vana peeru veerud" – pealkiri Karin Kasteheinalt ja Alo Murutarilt, kes algselt tõlke tellis, umbes 15 aastat tagasi. Aga ma olin loru ja jätsin tõlke üle andmata õigeks ajaks, sest parajasti oli lagunemas mu abielu, ja samas aitasin sellega lagundada Alo Murutari kirjastust ja mõlemad kukkusidki kokku, nii abielu kui kirjastus. Aga ennäe, nüüd on see Bukowski lehesabalorade klade väljas EKSA kirjastuse alt.

Teine tõlge, Lawrence Ferlinghetti "Meele lunapark" pole kehvema ajalooga. Raamatut sain lehitseda esimest korda umbes 40 aastat tagasi Rein Raua pool ja õppisin kohe ühe luuletuse Chagallist pähe. Tõlkima hakkasin, kui autor hakkas saama sajaseks, Karl-Martini öisel kõrtsutuurimahitusel. Tõlkimine võttis paar aastat vindiseid rännakuid Tallinnas, Mazzanos (Itaalias), Monsantos (Portugalis, aga Monsanto on ka Ferlinghetti teine eesnimi) – ja siis ma avastasin lõpuks, et ma ei oska tõlkida pealkirja "A Coney Island of the Mind". Tõlkisin "Terve mõistuse lõbumajaks", Rooste Jürgen parandas "Lapsepõlve lõbumajaks", Rein täpsustas lõpuks "Meele lunapargiks".

Nüüd on Ferlinghetti San Franciscos, kus ma kord teda ta raamatupoes City Lights ootasin, 101 aastat vana, saab loodetavasti kevadel 102-aastaseks ja loodetavasti saab sünnipäevakingiks meie tõlkeraamatu.

 


IMBI PAJU, kirjanik ja režissöör

1. "Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949". Koostanud kirjandusteadlane Eneken Laanes. Raimond Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele räägivad Kaugveri käekäigust, näidates, kuidas vägivaldne süsteem alandab inimest, kuid elus ja vaimselt kõrgemale sellest alandussüsteemist aitab tulevasel kirjanikul tõusta Eesti Vabariigist kaasa saadud vaimne kapital. Kirjades leidub ohtralt vaimukaid mõtteid armastuse, kirjanduse, kunsti ja filosoofia kohta.

2. "Keha peab arvet. Aju vaim ja keha traumast paranemisel", autor psühhiaater Bessel van der Kolk. Luuletaja Rainer Maria Rilke tsitaat selles teoses võiks olla lugemisel üks juhtnööre: "Olge kannatlik kõige suhtes, mis on teie südames lahendamata ..." See raamat harib ja annab vastuseid.

3. "Sagittarius A". Jürgen Rooste eksistentsiaalne luulekogu, mis sõnastab ära hirmu üksinduse, allakäigu ja teadmatuse ees. Selline poeetiline jagamine, sügavad kujundid loovad lugejas usaldust ja armu. 

4. "Janu on kõikidel üks". Kristiina Ehin viib lugeja ajaloo sügavustesse, kaevab sealt esile mälupilte, maastikke, puudutades tundeid ja meeleolusid. Teos võiks olla eestlaste lähiajaloo poeetiline õpik, sest lisab tundeellu ja sõnavarasse emotsionaalset intellektuaalsust.

5. TLÜ Akadeemilise Raamatukogu 2021. aasta suur eesti- ja saksakeelne seinakalender "Tallinna nimi 485 aastane" koos kolme baltisaksa kunstniku 19. sajandi Tallinna vaategraafikaga. Harry Liivrand kirjutab kalendri põhjalikus  kultuuriloolises essees, et 1536. aastal mainitakse esimest korda Tallinna nime linnakodanike eestikeelses truudusevandes. On tore, kui selline kalender harib kultuurilooliselt 12 kuud järjest, sõltumata sellest, kelle kodu seinale see riputatakse.

6. "Liiga vali üksindus". Tšehhi armastatuima klassiku Bohumil Hrabali kurblik-  satiiriline, kuid lõbus jutustus raamatute purustajast vanapaberipressi taga. Kuid hävitamisele kuuluvad raamatud teevad purustaja vastu tema enda tahtmist targaks.

7. "Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon". Ühinen Rein Raua mõttega raamatu tagakaanel, see Jan Kausi teos on reisikiri läbi raamatute. Selles ühinevad ideed, mõtted, lugemisearmastus ja armastus, luues seoseid inimese iseolemisega.

8. "Vello Salo. Palved ja hommikumõtisklused". Koostanud Ivar Tröner, saatesõna Viivi Luik. Raamatu olemuse võtab kokku Vello Salo järgmine mõte: "Nii nagu iga inimene on teatud mõttes mikrokosmos, on seda ka iga rahvus. Me võime mõttelised piirid ükskõik kuhu panna, aga tegelikult tuleb igaühel, nii isikul kui ka rahval, valida, mida ta teha tahab, kes ta olla tahab."

9. "Putini trollid". Teose autor Jessikka Aro on Soome üks tuntumaid ajakirjanikke, Bonnieri preemia laureaat. Tema raamat Kremli infomõjutuse praktikast ja teooriast on Soomes menuk. Pärast seda, kui ta oli paljastanud Peterburi trollivabriku tegevuse, muutus Jessika Aro ise Vene mõjutustegevuse, eelkõige Johan Bäckmanni ja teiste soomlastest trollide ohvriks. Ta sai palju kannatada – nii eraelus kui ka ametialaselt – ning pidi vahepeal Soomest lahkuma. 2020 aasta sügisel sai ta USA väliministeeriumi Naiste Julguse preemia, mille pälvisid 99 naist üle maailma. Jessikka Aro raamat on valgustav.

10. "Sobimatute seikade võlu. XX sajand Jaan Krossi novellides". Koostanud ja järelsõna kirjutanud Johanna Ross. Krossi novellid toovad kirjaniku loomingu lähedale neile, kellele see on jäänud kaugeks. Ta on suurepärane lugudevestja. Tallinna kirjanduskeskus üllitas veel enne jõule teise toreda raamatu "Jaan Kross ja Tallinn", koostaja Maarja Undusk, toimetanud Anu Saluäär-Kall, eessõna Toomas Haugilt. Selles teoses  on ühinenud pilt, sõna ja kultuurilugu.

 


TÕNU KARJATSE, kultuuriajakirjanik ja kriitik

Häid raamatuid ilmus kindlasti rohkem kui viis või kümme. Aasta lõpp toob uusi raamatuid juurdegi, sestap ei saagi ega tahagi kirjandusaastale piiri tõmmata.

Tallinna Ülikooli Kirjastus ja Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus jäid taas meelde maailmapilti avardavate mahukamate teoste avaldamisega. Üks TLÜ Gigantum Humeris sarja aasta paremaid oli Marilin Lipsi tõlgitud David Desmondhalghi "Kultuuritööstus". Briti sotsioloog ja meediauurija Desmondhaigh teeb kompaktse ja põhjaliku ülevaate meedia- ja kultuurimaastiku kujunemisest 20. sajandi algusest tänapäevani välja. Desmondhaigh asetab kõigile tuttava meedia- ja kultuuripildi laiemasse konteksti, andes vajalikud alused toimuva mõistmiseks. 

Desmondhaigh'ga võib samale lauale panna EKA Kirjastuses äsja ilmunud Walter Benn Michaelsi "Ühiskondliku probleemi ilu. Fotograafia, autonoomia ja majandus" – ehk taas majandusest ja ühiskonnast kunsti- ja humanitaarvaldkonnas. "Ühiskondliku probleemi ilu" aitab lahti mõtestada tänapäeva audiovisuaalse kunsti arengut ning väljendusvorme. 

Loomingu Raamatukogus (nr 24-26) ilmunud Sergi Žadani "Depeche Mode" (tlk. Riina Roasto) oli üks neist raamatuist, mida ei enne ei saanud käest, kui läbi. Žadani esimene romaan viib 1993. aasta Harkivisse ja näitab lähedalt ühe sõpruskonna käekäiku pealetungiva kapitalismi viljastavates tingimustes. Žadani stiil on kerge ja muretu, pealtnäha lohakas, kuid see on vaid stilistiline võte, et anda edasi tegelaste eneseotsinguid ja üleelamisi. Žadan ei viitsi võtta poose, ta kirjutab nii nagu tuleb – vahel rohkem, siis vähem, dialoogid vahelduvad sisemonoloogide ja kirjeldustega. Žadan teeb kangelase tavamõistes antikangelasest, tema ainukene kangelastegu on ellujäämine kõige kiuste, liikumine, kulg, elu ise. "Depeche Mode" on vabastav ja inspireeriv lugemine, ta avab kirjanduse, mitte ei sulge seda, vaatab silma, selle asemel, et tekitada aukartust või muud hirmu. 

Mõtteline kaaslane Žadanile on Virginie Despentese "Vernon Subutex 2", taas Maria Esko tõlkes (Varrak). See rändaja on juba küpsem ja viimistletum on ka raamatu stiil. Nagu pealkirigi näitab, on see osa mullu eesti keeles ilmuma hakanud "Vernon Subutexi" triloogiast. Vernon on teises nooruses endine DJ, kes püüab oma kohta leida tänapäeva Pariisis. Tulvil viiteid popkultuurile, on Vernoni seiklused ka ühiskonnakriitika, kuna kodutu tüüp tundub järgivat sinusoidset liikumist eliidi ja ühiskonna põhjakihi vahel. Värvikas kujutus Pariisi heidikutest ja elulistest väärtustest. 

Andrei Ivanovi "Pariisi arabeskid" (Tuum) on kogumik Eesti ühe põnevaima kirjaniku lühematest kirjanduslikest vormidest. Puudutab Ivanovi Hanumani raamatuid ja kaudselt ka eelmisel aastal ilmunud meisterlikku romaani "Isevärki kalmistu asukad". Tundub nagu Pariis olekski eesti kirjanduses enim kirjeldatud ja kujutatud Lääne-Euroopa pealinn. Aga eks ta ole ilus linn ka. "Pariisi arabeskid" läheb liiga ruttu, lugeda tuleb seda lugude kaupa, et ta kauem kestaks. 

Samamoodi tuleb talitada Tristan Priimäe kirjutatud filmiraamatuga "101 eesti filmi" (Varrak). Äärmiselt ladusalt kirjutatud ja informatiivne ülevaade kodumaise filmitööstuse arengust läbi olulisemate linatööde. Napilt ja tabavalt on edasi antud filmi sisu, mõju ja koht Eesti filmiajaloos. Tänuväärselt seab Priimägi konkreetsed linatööd laiemasse konteksti, aidates lugejal luua oma mentaalset võrgustikku Eesti filmist läbi ajaloo ja ajaloost läbi Eesti filmi. Väärtust lisavad arvukad viited kodumaise filmi alastele teadustöödele ja põhjalik indeks.

 


PAAVO MATSIN, kirjanik ja kriitik

Sadeq Hedayat "Kolm veretilka" (TLÜ kirjastus). Pärsia keelest tõlkinud ja kommenteerinud Üllar Peterson

Pärsia morbiidne dekadents, väga camp, midagi täiesti siinsest kirjandusest erinevat ja mõtlemapanevat.

Veiko Tammjärv "Hukkunud alpinisti hotell" (Vida Verde OÜ). Graafiline romaan Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski teose ning filmi ainetel

Värske ja visuaalselt köitev lähenemine kunagisele kultusteosele- ja filmile.

Vahur Afanasjev "Õitsengu äärel" (Vemsa)

Afanasjevi kirjutamine hakkab võtma tasapisi rõõmustavalt balzacilikke mõõtmeid.

Joanna Ellmann "Peegeldused tundmatust" (Omailm)

Ühe Eesti nüüdiskirjanduse kõige ehedama müstilise luuletaja juba seitsmes (!) luulekogu, kus on filigraansed metafüüsilised sisekosmose kirjeldused. Kriitikud on teda arvustades tihti mööda pannud, käsitlenud Ellmanni loomingut näiteks hoopis loodusluulena.

Heino Gustavson "Eesti apteekide ajaloost". Koostanud Kalju Paju. Toimetajad Ain Raal, Kaidi Sarv

Rohke pildimaterjaliga raamat Eesti apteekide ajaloost kuni 1940. aastani. Väga hariv lugemine, sisaldab palju lõbusat ja isegi kurioosset toonasest apteegielust.

 


REET WEIDEBAUM, "Aktuaalse kaamera" kultuuritoimetaja-saatejuht

Koroonaaasta jääb mällu lugematu hulga heade raamatutega. Nii tõlke- kui ka algupärase kirjandusega. Panen oma nn edetabelisse seekord kodumaiste autorite loomingu.

Minu kui novellifänni rõõmuks ilmus justkui paisu tagant üks novelli- ja jutukogu teise järel. Nii vanadelt kui uutelt tegijatelt. Olgu neist välja toodud vaid mõned:

Martin Algus "Tagamaa" – romaanimõõtu novellikogu, kus lööb välja kogenud stsenaristi täpne tunnetus, kuidas sama tegelast ikka ja uuesti fookusse tuua ning erinevaid lugusid tervikusse sulatada.

Piret Raud "Kaotatud sõrmed" – 13 minavormis lugu täis sümboleid, kujundeid ja allegooriat. Hämmastav ümberkehastumisvõime naisest meheks, noorest vanaks. Autori enda illustratsioonid annavad sõnadele nauditava visuaalse mõõtme.

Tauno Vahter "Pikaajaline kokkusaamine" – mulle tuli üllatusena, et see on staažika kirjastaja esimene oma raamat. Argised lood ja kohatud tüübid on ilmselge mõnuga lahti muugitud ja siis paraja annuse fantaasia ja kerge irooniaga taas kerge vindiga võtmes kokku sõlmitud.

Aino Pervik "Miniatuurid mälupõhjast" – õrnad ja helged hetked keerukatest 30ndatest läbi lapse silmade. Kui pöörata ümber pilte vanadest perealbumitest, on paljude taga sulepeaga kirjutatud lause pildil toimuva kohta. Tahaks selle raamatu võtta kokku sõnadega: imeliselt läbi tunnetatud tagurpidi fotoalbum. 

Siit edasi ongi rõõm jätkata uute tulijatega. Lisaks memuaaridele ja reisikirjadele on jõutud ka arvestatavate debüütromaanide ja novellikogudeni. Mõned näited:

Annika Lõhmus "Pooltoonid" – kutseline lauljanna on oma esikromaanis keskendunudki oma ameti telgitagustele ja intriigidele. Ühelt poolt on ta detailitäpsusega kirjeldanud peategelase muusikalise karjääri arengut, selle kõrval avaneb aga sõltuvussuhte karm ja realistlik saaga.

Ester Urbala "Jumalik märk" – novellikogu keskmes on n-ö tavaline, pigem hallivõitu keskealine naine, kes aga tõmbab ligi veidraid tüüpe ja situatsioone. Autor mõtleb ilmselgelt n-ö kastist välja ja tekitab huvi oma võimalike järgmiste raamatute vastu.

Triin Sinissaar "Mäe tippu ja tagasi" – autor on aastaid dramatiseerinud ja tõlkinud (näite)kirjandust ning kirjutanud ka ise näidendeid. Romaanini jõudmine on ilmselgelt asjade loomulik käik. Reisi- ja suhteloos on eksootikat, pinget ja hästikujundatud karaktereid. See et peategelased on teletaustaga, on muidugi puhas boonus. Kolleegid ikkagi ...

Alles paar aastat tagasi oli kirjandusmaastikul uustulnukas ka telerežissöör Elo Selirand. Koroona-aastal jõudis ta vormistada kaante vahele suisa kolm uut raamatut, mis mulle lugemismõnu pakkusid. "Punane päevik" on tõestisündinud ainesele toetuv fiktsioon nõukaaegsest pioneerielust. "Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas" fikseerib lühikese perioodi koroonakevadest läbi vabatahtliku hooldusõe maski. Aliis Jõe suvitusromaan "Unustamatu ööbiku villa" toob aga välja Elo järgmise alterego: kõikvõimsa naisarhetüübi Mammi.

Ja lõpuks – varalahkunud Liisi Ojamaa ilmunud ja ilmumata luule kogumikus "Kahel lahtisel käel". See raamat võlubki kahtpidi: kõigepealt Liisi luule ise, loomulikult. Seal kõrval aga tema sõprade pühendumus, kes raamatu väljaandmisse on panustanud. Respekt ja suur tänu!

 


KRISTA KAER, tõlkija ja kirjastuse Varrak peatoimetaja

Joseph Heller "Nõks-22". Tõlkinud Tiina Randus. Suurepärane sõja absurdi näitav raamat, mis on lõpuks ometi ära tõlgitud.

Tauno Vahter "Pikaajaline kokkusaamine". Väga mõnus lugemine, Taunol on oskus näha elu kurbnaljakaid, aga ka traagilisi detaile.

Frans de Waal "Mama viimane kallistus". Tõlkinud Indrek Rohtmets. De Waali raamatud tuleks kõik ära tõlkida ja veel paljud teisedki, mis aitaksid inimesele loodust ja loomi arusaadavamaks teha.

Aino Pervik "Miniatuurid mälupõhjast". Killud lapsepõlvest, noorusest, vaadatuna praegusest ajast. Poeetilised, ilusad ja targad.

Lisa Taddeo "Kolm naist". Tõlkinud Leena Suits. Oluline ja aus raamat naiste ihadest, soovidest, lootustest, vajadustest ja pettumustest.

Armin Kõomägi "Perifeeria kangelased". Mulle meeldib, et Kõomägi kirjutab paraja nihke ja absurditajuga. Ja ka lühikesed lood võivad olla huvitavad. Kummalisel kombel ongi sel aastal lühivormid väga head olnud.

Vilmos Kondor "Patune Budapest". Tõlkinud Reet Klettenberg ja Piret Toomet. Suurepärane, et on avaldatud ungari krimiromaan. Iga väljaspoolt suuri keeli ilmuv raamat on oluline ja teeb meie kirjanduspildi avaramaks.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: