Heli Allik
tõlkija

Natalja Nekramatnaja, "Sinine pojeng" (Tuum)

Midagi väga rabavat on selles luulekogus, mis rääkida enam ei saa, mõelda enam ei saa, kirjutada enam ei saa, vait olla enam ei saa, ja ometi teeb seda kõike. 

Mihhail Bahtin, "Dostojevski poeetika probleemid" (Ilmamaa, tlk Aare Pilv ja Enn Siimer)

Et elus püsida, tuleb kirjandust uurida. Aga et kirjandust uurida, on vaja tööriistu. Ja kuigi Mihhail Bahtini raamat ilmus juba pea sada aastat tagasi, on selles välja pakutud mõisted kirjandusanalüüsis käibel sama iseenesestmõistetavusega nagu remonditöökojas tungraud, haamer või jootekolb. Aga lisaks, nagu ütleb Aare Pilv, tegeleb see tekst ka hoopis millegi muuga, ning rääkides polüfooniast räägib läbi kirjandusteooria olemisest kui koosolemisest. Ja see puudutab juba kõiki, kirjandusteooria või mitte.

Mait Vaik, "Simulatsioon" (Puiestee) 

Mait Vaigu püsilugejad panevad tähele: autor on "õppinud kirjutama". Aga tema tekstidele omane energia ei ole sellest kadunud – vastuoksa, kuidagi veel kontsentreeritumana, kuidagi veelgi võimsamana on sõnastamatu neis pealtnäha lihtsalt depressiivsetes, väikese inimese mõttetuid päevi kirjeldavates lihtsates lugudes kohal.

"Nõmmeroosike. Goethe Luule Eesti Keeles" (Tartu Ülikooli Kirjastus, koost Vahur Aabrams, Liina Lukas ja Susanna Rennik)

600 tõlget, 400 luuletust, 80 tõlkijat, 180 aastat – see monumentaalne Goethe luuletõlgete antoloogia on korraga akadeemiline suursaavutus kui ka peadpööritav labürint, kuhu end mõnuga ekslema võib unustada. Meelde kipub isegi ühe suure surnud prantslase hullumeelne lause – tõlge on see, mis annab originaalile eluõiguse.

Mart Kangur "Armkude", "Kellegi teisena" (Sõnahulgus)

Kui enne käis Mart Kangur veel kuidagimoodi virtuoosselt sõnadega ümber väga palava pudru, siis nüüd hüppab ta sõna otseses mõttes sisse. Kõik armid on näha. Aga põletatud on nad teksti kudedesse.

Peeter Sauter, "Surm Bulgaarias" (Loomingu Raamatukogu)

Kui inimene pärineb sellest eelajaloolisest põlvkonnast, kes õrnas eas "Indigo" läbi luges ja jäi sellest ajast igavesti Peeter Sauterit lugema, võib juhtuda, et vahel on tal uut Sauteri raamatut avades tunne, et ta natuke juba teab, mis see on. Ja siis, just siis, tuleb autor välja millegi täiesti äratundmatuga. Kümmekond aastat tagasi hakkas proosakirjanik Sauter järsku värsse kirjutama ja avaldas "Märkmeid vaeste kirjanike majast", mis niitis jalust ka kõige panetunumad küünikud. Nüüd  on ilmunud "Surm Bulgaaris". Alasti lausete meistri laused on saavutanud lausete alastuses täiesti uue taseme.  

Tõnu Õnnepalu, "Palk" (Paradiis)

Tõnu Õnnepalu puhul on asi veelgi kummalisem. Tõnu Õnnepalu puhul lugeja tõepoolest teab, mis teda ootab. Aga see ikkagi kuidagi rabab. On raske öelda, millest see tuleb, võib-olla sellest, et nüüd kirjutab autor päriselt viimast korda. (Nii annab näiteks põhjust mõelda suures osas tema enda vanematest tsitaatidest koosnev kogumik "Viimane sõna", mis ilmus peaaegu koos "Palgaga".) Või et tegemist on tekstiga, mida autor alguses üldse ei plaaninud avaldada (Nii vähemalt selgub tema ütlustest). Või et kirjutades, üksi arvutiekraani ees olles, on inimesel lihtne olla julge (jällegi autori ütlused). Või et küsimus ise, mille saatus nüüd tema teele asetas – palk – osutus piisavalt lahendamatuks. Igal juhul – võib-olla Õnnepalu palk siiski ei huvita meid. Aga sellest rääkivate sõnade taha poeb põletav küsimus iga inimese enda palgast, kuritöödest, karistustest ja oma pisikesest laternast.

Tõnis Tootsen, "Uttu" (Mõttelõke)

Luulekogu, kus tekst koosneb ka piltidest; sõnad, mis on samal ajal ka asjad; leheküljed, mis on samal ajal ka teised leheküljed; raamat, mis näitab mujale, aga tuletab samal ajal ka kogu aeg meelde, et ta on raamat. Kirjeldamatu objekt, mis oma lakkamatult nihkes perspektiividega võtab mingil kummalisel moel lugeja seljast raske koorma.

Pentti Linkola "Teisitimõtleja märkmed" ja "Ellujäämise õpetus" (Rahvusliku Ehituse Selts, tlk Priit-Kalev Parts)

Ma ei ole päris kindel, et ma suudaksin ise kõiki Soome ökofilosoofi ideid ellu viia – näiteks uputada oma kassi, toetada Al Qaedat, lasta ligimesel nälga surra, lubada lastel koolis käia vaid neli aastat – või kas need on kõik üldse "head ideed". Aga samas pole ka kindel, et tema radikaalses programmis kõik "ideedena" üldse mõeldud oli või kas neid vähemalt sellistena lugema peab. Kuna paradoksid, mida sisaldavad meie kõige eesrindlikumad keskkonnasõbralikud teod ja kõige hullem hävitustegevus, on nii sügavad, siis võib-olla tulebki neil tekstidel lasta toimida ilukirjandusena, mis oma põhjatuses kõik otsad lahti jätab, aga ometi kõik su sammud korraks läbi valgustab.

Kiwa, "Kummiliimiallikad"

Suurejooneline eksperiment, kus kirjanduslike võtetega jõutakse füüsiliselt tuntavate tajuniheteni. Nostalgiline laskumine Nõukogude Liidu lagunemise aegsesse "agropunkarite" koomilisse jäneseurgu küll, aga ka ontoloogilised võbelused läbi kaotatud ja leitud rühmapäeviku. Keeleorgia ja üks ühele adekvaatne reaalsuse kirjeldusanno2021 – laske mind KEKi juures maha!

Katrin Viirpalu
saatejuht

1. Urmas Viik " Tume planeet"

Poliitiline koomiks, mida raamatukauplused ei tahtnud müüki võtta. Verbaalselt terav ja poliitikud on visuaalselt äratuntavad.

2. Urmas Viik "Jõuluvana Teodori üksildane rännak"

Taevaalune kihab pakidroonidest, aga tänavad on tühjad. Selline ilusa lõputa tarbimisjõulude lugu. Väga ajastukohane.

3. Aliis Aalmann "Verihaljas"

Rütm ja sümbolid teevad autori esimesest luulekogust suure raamatu. Manamise maiguga luule, pealegi Betti Alveri preemia vääriline.

4. Jaan Valsiner "Teejuht kultuuripsühholoogiasse"

Ettepanek luua psühholoogiat uues võtmes kõnetab. Ei ole vaja ühe jutiga läbida. Võib päris mitu jutti võtta, nii et jagub kuuks ajaks või rohkemakski. 

5. Rein Raud "Täiused ja tühjused. Lühiülevaade Aasia mõtteloost"

Kõik, mis on olnud, on ja tuleb, on mingil teataval igavikulisel tasandil alati olemas. Nii kinnitab üks varane budistlik koolkond. Kehtib ka selle raamatu kohta.

6. Rein Raud "Päikesekiri"

Laia haardega romaan, mis põimib ajalooteadmisi ja kultuuriteoreetilisi ideid inimelu poeetikaga. Omamoodi reisiromaan, kus liigutakse mitte üksnes geograafiliselt, vaid ka ajas ja saatustes.

7. Elo Selirand "Tormi märgid"

19. sajandi päris- ja pseudoajalugu, kus mõrvamüsteeriumi stiilis vihjetega muugitakse lahti kodalukk. Täitsa oma ja täitsa Eesti.

8. Jaan Kaplinski "Vaimu paik"

Ööülikooli loengutest on saanud raamat ning Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetusest omaette peatükk.

9. Martin Gayford "Michelangelo"

Michelangelost on nii palju kirjutatud, et ta tundub oma trepikoja inimesena. Alati on hea tuttavatest veel rohkem teada saada.

10. Kätlin Kaldmaa " Hunditaltsutamine"

Mulle meeldivad kõik Kätlini kirjutatud ja tõlgitud raamatud. See kolmeteistkümnes ka. Novellikogu, mida lugedes naerad, nutad, ehmud ja tunned elu vastu aukartust. 

Raul Sulbi
kirjastaja ja kriitik

Philipp Blom "Tappidest lahti maailm" (Argo)

Kellel on veel meeles saksa ajaloolase ja ajakirjaniku Philipp Blomi 2010. aastal Varrakus eesti keeles ilmunud "Pöörased aastad. Euroopa 1900–1914" või samanimeline doksari ("The Vertigo Years", 2013), haarab ilmselt eriliste soovitusteta kätte ka selle teose, mille alapealkiri "Lugu 1570.–1700. aasta väikesest jääajast ja tänapäeva maailma tekkimisest ning mõtisklusi nüüdisaja kliimast" ütleb selle populaarteadusliku ajalooraamatu sisu kohta kõik olulise ära.

Väiksele jääajale keskendudes näitab Blom meile relvitukstegeva konkreetsusega, kuivõrd suur roll on kliimamuutustel ajalooprotsesside kujundajana olnud, kuidas järsult muutuv kliima on inimkonna ajaloos suuri impeeriume hukutanud või siis nende tekkeks just soodsaid olusid pakkunud. Mistap ongi see raamat täna aktuaalsem ja tarvilikum lugemisvara kui kunagi varem.

John Dos Passos "42. laiuskraad" (Koolibri)

Kirjandusliku modernismi suurmeistri John Dos Passose loomingut tema antikommunistlike vaadete tõttu vene okupatsiooni ajal meil ei ilmunud. Nii ongi ta korraga panoraamse ja fragmentaarse "USA triloogia" avateos alles teine eestikeelne Dos Passos, 2007. aastal Tänapäevas samuti Olavi Teppani võrratus tõlkes ilmunud "Manhattan Transferi" järel.

Dos Passose kaleidoskoopiline pilt 20. sajandi esimese kolmandiku Ameerikast on maailmakirjanduses ehk võrreldav vaid Balzaci maalitud panoraamportreega 19. sajandi esimese poole Prantsuse ühiskonna erinevates kihtidest, paikadest ja inimtüüpidest. Talle nii eripärast hakitudepisoodilist, eksperimentaalset ja "kaamerasilmalikku" stiili on hiljem jäljendanud oma loomingus muuhulgas mitmed uue laine ulmekirjanikud (John Brunner jt).

Donna Tartt "Salajane ajalugu" (Rahva Raamat)

Viimase kolme kümnendi ühe suurima ja omalaadseima ameerika kirjaniku Donna Tartti "Salajane ajalugu" ilmus meil esmakordselt 2007. aastal kirjastuses Pegasus. 30 aasta jooksul 3 romaani avaldanud ning Pulitzeriga pärjatud ja ajakirja Time 100 mõjukaima inimese tabelisse valitud Tartt kujutab selles 1980ndate Uus-Inglismaa elitaarses ülikoolilinnakus hargnevas mõrvaloos vanakreekaliku loomulikkusega kõrvuti ülevat ja madalat, keerukat ja lihtsat, traagilist ja koomilist, elitaarset ja proletaarset, akadeemilist ja jõmmilikku. See on inimolemuse apolloonilist ja dionüüsilist, ratsionaalset ja hullusse viivat külge lahkav kreeka tragöödia tänapäeva Ameerikas. Rohkete vigastuste ja inimkaotustega lõppev ülikoolinoorte täiskasvanuks saamise lugu.

Madeline Miller "Kirke" (Postimees)

Kes mäletab paari aasta eest eesti keelde jõudnud Madeline Milleri kreeka mütoloogia ühe kuulsaima loo fantastikasugemetega ümberjutustust "Achilleuse laul" (kirjastus Koobakene 2018), mis rääkis Achilleuse ja Patroklose armastusloo, võiksid samamoodi nautida tema värskeimat teost, "Odüsseias" figureerivast päikesejumal Heliose tütrest Kirkest rääkivat kreeka müüditöötlust.

Kreeka mütoloogiale omaselt traagilises loos näeme nõiavõimetega tüdruku kasvamise ja naisekssirgumise lugu, kes on endalegi arusaamatutel põhjustel määratud terveks (sajandeid kestvaks!) eluks pagendusse üksikule saarele. Eepiline, poeetiline, lummav ja ülev lugu, mis on kõik talle osaks saanud auhinnad kuhjaga ära teeninud. Loodetavasti õnnestub seda lumma edasi anda ka HBOs romaani ainetel vändatavas telesarjas.

Carlos RuizZafon "Vaimude labürint II" (Varrak)

2021. aastal ilmus eesti keeles aasta varem vähki surnud kirjaniku Barcelona-tetraloogia neljanda raamatu teine pool ja sellega on tema monumentaalne "Unustatud Raamatute Surnuaia" saaga nüüd tervikuna kõigi meie raamatusõprade riiulites olemas. RuizZafoni puhul on mainitud küll Borgese, küll Eco mõjutusi, aga kõige enam oli tegu äärmiselt meisterliku kirjamehega, kes suutis oma keerukaid ja müstilisi armastus- ning põnevuslugusid kududes justkui mängleva kergusega teha uuesti populaarseks ja samas ka trendikaks ammu kirjandusloo prügikasti kadunud gooti romaani võtted ja teemad.

Eelkõige rääkis tema õudus- ja teadusfantastika sugemetega romaanisari armastusest, armastusest oma kodulinna Barcelona vastu ja armastusest raamatute vastu, vanade, unustatud, keelatud ja haruldaste raamatute vastu. Ning armastusest suurte ja traagiliste arengulugude vastu, olgu nende kummarduste objektiks siis "Don Quijote", "Faust" või "Krahv Monte Cristo".

Neil Gaiman "Suits ja peeglid" (Fantaasia)

Neil Gaiman on üks tänapäeva menukamaid ulmekirjanikke maailmas ja kummalisel kombel on kirjanik Gaimanist veelgi muljetavaldavam oma loomingu ettekandja Gaiman, ning sellisena on ta justkui kümnete tuhandete aastate kaugusest minevikust küttide-korilaste lõkke ümber esimeste lugude jutustamise ajastust pärit muinasjutuvestja. Gaimani hääl ja võime sellesse esitusse emotsioone ning modaalsusi kududa, tema esinemisoskus on nii müstiline, et varjutab kohati tema geniaalsuse sõnameistrina.

Ja kuigi romaanikirjanik Gaiman on hea (ning enamik tema romaane ka meil tänaseks välja antud), on jutukirjanik Gaiman veel oluliselt teravam, lõikavam, emotsionaalsem ja meisterlikum. Gaiman justkui mõistab ja tunnetab iga keharakuga loojutustamise kunsti sügavamat olemust, inimese hirmude ja lootuste sõnastamise olulisust – ning selle tunnetuse parimaks ja väljendusrikkaimaks peegelduseks on autori lühiproosakogud, millest esimene nüüd ka eesti keeles olemas on. Meie ajastu Hans Christian Andersen, vennad Grimmid ja Charles Perrault' ühes iskus. Täiskasvanuile.

Fritz Leiber "Mõõgad ja nõidus" (Fantaasia)

On kummastav, et alles 2021. aastal ilmus eesti keeles ulmekirjanduse 5. suurmeistri Fritz Leiberi (1981. aastast, ammu enne Asimovi, Bradbury't või Clarke'i) esimene raamat. Leiber oli stiilimeister, kes tundis end võrdselt mugavalt nii teadusfantastikas, õuduses kui fantaasiakirjanduses. Tänapäeval hinnataksegi teda enim ta panuse pärast fantaasia- ja õuduskirjandusse, mille elutööauhinnad ta samuti pälvis: just Leiber pani aluse moodsale urbanistlikule linnaõudusele kui žanrile, mis tõi viktoriaanlike mõisahäärberite gootilikud õudused industriaalsesse suurlinna ja tahmastesse tehaserajoonidesse.

Just Leiber muutis Robert E. Howardi loodud seikluslikult süüdimatu fantaasiakirjanduse intelligentseks, irooniliseks, küüniliseks ja moraalselt küsitavaks: tema "Mõõkade" tsükkel, mille esimene köide nüüd eesti keelde jõudis, tõifantasy'sse kõik need elemendid ja jooned, millele omakorda rajanes nüüd sajandivahetuse paiku puhkenud uue sünkmorni fantaasiakirjanduse buum. Leiber on justkui kirjanduslik ühenduslüli Lovecrafti juurest Gaimani mõistmiseni. Gaiman on öelnud, et ta oli justkui kaaviar või võrratu ühelinnaseviski, mis kunagi ei jõua nõnda paljude inimesteni, nagu nad maitse poolest seda vääriksid.

Stanley G. Weinbaum "Planetaarsed lood" (Gururaamat)

Kui 1940ndate ulmekirjanduse kuldajastut peetakse moodsa fantastika täiskasvanuks saamise kümnendiks, siis 1930ndatele vaadatakse tagasi kui tänapäevase ulmekirjanduse teismeeale, seiklusi ja romantikat ning ebaküpsust täis kasvuaastatele. Ometi ilmus just sel kümnendil paariks aastaks ulmetaevasse üks supernoova – kirjanik Stanley G. Weinbaum, kelle tekstid olid sel kümnendil kõigi teistega võrreldes kui mingi uus ja võõras maailm, nende tase oli selline, kuhu ülejäänud ulme jõudis alles 1940ndatel.

33-aastaselt traagiliselt vähki surnud Weinbaum oli tõeline kirjanduslik imelaps, kelle ellujäämise korral oleksid ilmselt nii Asimov, Clarke kui Heinlein pidanud 1940ndail otsima hoopis teistsuguseid sisenemisteid ulmesse, kuna Weinbaum oleks selleks ajaks kõik selle, mida nemad tegema kavatsesid hakata, juba ära teinud. Käesolev eestikeelne kogumik koondab Weinbaumi parimaid kosmilisi ulmelugusid tema vähem kui kaks aastat väldanud kirjanikukarjäärist – sõdadevahelise perioodipulpulme oma parimal kujul!

Veiko Belials "Surnud mehe käsi" (Lummur)

2015. aastast Eesti Ulmeühingu presidendi ametit pidava Veiko Belialsi kolmas jutukogu "Surnud mehe käsi" on ilmselt 2021. aasta olulisim algupärane ulmeraamat. Eraldiseisvatest juttudest koosneva novellikogu kohta on raamat hämmastavalt terviklik ja ka stilistiliselt ning temaatiliselt ühtlaselt kõrgel kadestusväärsel tasemel. Teose terviklikkusele aitavad kindlasti kaasa Liis Rodeni võrratud mustvalged illustratsioonid, mida on nõnda palju, et kohati hakkab raamat graafilist romaani meenutama (ca 40 illustratsiooni 260 leheküljelises raamatus).

Nagu Belialsi puhul sageli, leiab sellestki raamatust tema töötlusi, tema järgesid, tema variatsioone erinevate autorite (Isaac Asimov) või konkreetsete teoste (Strugatskite "Asustatud saar", Italo Calvino "Nähtamatud linnad") teemal. Kui Belialsi kirjanikutee alguskümnend (1993–2003) oli üpris konarlik ja suurte jõnksudega, siis viimased viisteist-kuusteist aastat on see tee kulgenud edukalt ja tõusvas joones mäetipu suunas.

Andrzej Sapkowski "Viimane soov" ja "Ettemääratuse mõõk" (Varrak)

Poola ulme superstaari Andrzej Sapkowski sorts Geralti saaga viiest romaanist on kirjastus Varrak tänaseks välja andnud kaks ning sarja tõlkimine jätkub. Seda loogilisem oli varem Tiritammes ilmunud (2011 ja 2013) saaga eellugude rolli täitvate jutukogude kordustrükkimine ühtses sarjakujunduses, eriti kuna need ilmusid ajal, mil Sapkowski nime sedavõrd laiad massid veel ei tundnud, Netflixi telesarja "The Witcher" (2019–) polnud veel tulnud, ning need raamatud on tänaseks lihtsalt otsas. Aga nõudlust autori ja saaga kasvava populaarsuse tõttu on.

Kui Geralti saaga romaanides võitleb sorts juba globaalsemal tasandil inimkuju võtnud kurjusega, siis sarja alguseks olevates jutustusi ja lühiromaane koondavates kogumikes on sortsi vastasteks veel suures osas inimeste loodud monstrumid ja koletised. Samuti on just need kaks jutukogu aluseks "The Witcheri" telesarja kahe aasta eest ekraanidele jõudnud esimesele hooajale ja ilma nendeta, kohe romaanidest alustades jääb Geralti maailm ja lugu üksjagu arusaamatuks ning segaseks.

Imbi Paju
kirjanik

Minu jaoks oli oluline, et lahkuv aasta pakkus kirjanduslikus mõttes suurepäraseid eesti autorite teoseid, nii ilukirjanduslikku kui ka mälu- kui ka mõttekirjandust, mis annab lugejale soovi korral tööriistad enda, oma ja välise kultuuriruumi eksistentsiaalseks uurimiseks. Juba on tekkinud liiga palju müra, kus piir tõe ja vale vahel kõigub. Ühiskonda hiilivad uued ideoloogiad, mis peidavad ohtu sulgeda endast välja sügavad eksistentsiaalsed arutelud ja tühistavad niigi nõrka respekti ja vastastikust lugupidamise kultuuri, otsides selle asemel ligimeste hulgast vaenlasi ja süüdlasi. Eestlased on siiski olnud alati ka kirjanduse ja kultuuri usku, head raamatud on märk mõista soovimisest.

Tulevikku ehk lapsi silmas pidades tahaksin kohe soovitada äsja trükikojast välja tulnud Kätlin Kaldmaa tekstide ja kunstnik Jaan Rõõmuse joonistustega lasteraamatut "Lydia" (Hunt 2021).

See teos räägib värvikalt nii keeleliselt kui illustratiivselt loo Lydia Koidulast, tema kujunemisest kirjanikuks, ajakirjanikuks, Eesti ja eestlaste mõtteloojaks. Raamat jutustab papa Jannseni ja tütre Lydia vaimsetest jagamise hetkedest lapse sirgumisel nooreks mõtlevaks naiseks, kirjanikuks ja isa abiliseks ajalehe tegemisel. Lydia Koidula annab Eesti rahvale olulised tekstid, sõnad, mis lisavad elule poeesiat, ilu ja hoolimise loitse ja isamaa armastust. Kätlin Kaldmaa tõstab Lydia kõrvale ka teisi oma aja eesti patrioote ja loojaid. Kunstnik omalt poolt toetab lugu, nii et see haarab lugedes ja pilte vaadates nii last kui tema vanemat. Jannsenite sõprade hulka kuuluvad eestlaste enesetunde loojad Carl Robert Jakobson, Kreutzwald, heliloojad Karl August Hermann ja Aleksander Kunileid. Jakobson kasutab Koidula tekste oma kooliõpikus ja heliloojad panevad poetessi sõnad muusikasse, mida me laulame siiamaani pidulikel hetkedel, on see siis "Meil aia-äärne tänaval" või "Mu isamaa on minu arm".

"On aasta 1867, Koidula nimi ja Koidula luuletused saavad tuntuks üle terve Eestimaa. [...]" Tulevane laulupeo juht Hermann kirjutab Lydia Koidulast: "Harva valab loodus oma iluandeid nii rikkasti kellegi inimese peale välja, kui seda Koidulale on sündinud [...] Iga sõna, mis ta suust kuuldus, oli enne nagu iluduses valatud." Lastele mõeldud lugu seob kokku erinevaid põlvkondi, kasvatades väikeses inimeses kultuurilist eneseusku ja eneseteadvust, armastust looduse vastu ja arusaame iseolemisest. Kätlin Kaldmaa "Lydia" on nagu Astrid Lindgreni "Pipi Pikksukk", eesti oma supertüdruk.

Kaldmaa armastab mütoloogiatest inspiratsiooni ammutada ja tal on lugejale pakkuda ka täiskasvanutele mõeldud novellikogu "Hundi taltsutamine" (Hunt 2021), kus ta hundi arhetüübi kaudu loob eksitentsaalset tervikut iseendas ja kannab selle üle meie kultuuriruumi, tuletades meelde Aino Kallase "Hundimõrsjat".

Selle aasta luulesüdmus oli minu jaoks Vahur Afanasjevi postuumselt ilmunud luuleraamat "Tuulevaiksed aastad". Raamatu väljaandmisel ei saanud autor enam sõna öelda, kuid selle on toimetanud kokku Doris Kareva ja Kaur Riismaa. Iga luuletus selles teoses kõnetab omaette ja moodustades luuletaja sisemaastiku, milleks on sügavalt sotsiaalsed ja eksistentsiaalsed piiril oleku hetked, nende mõtestamine leina ja looduse ilu kaudu ning luuletaja sisemiste vastuolude rägastikust läbimurdmine Jumala ja armastuse juurde.

Ilmar Taska romaan "Elüüsiumi kutse" (Varrak, 2021) uurib inimelu tumedaid pooli läbi düstoopilise kirjandužanri. Kõndides samu radu, kus Margaret Atwood, Georg Orwell või meie oma August Gailit, kirjutab ta tulevikuühiskonnast, mis manipuleerib infotehnoloogaga, raha, mälu ja ideoloogiatega, vangistades seaduskuulekate ja raha lummuses olevate täiskasvanute ja nende laste meeli.

Kirjanik pole pannud oma düstoopilisse teosesse midagi, mis meie ümber juba ei oleks. "Elüüsiumi kutse" paneb küsima, kuidas hoida maailma tasakaalus, sest absoluut eksteerib vaid taevaskeral, mille sisse jäävad vastava tähtkuju tähed, täheparved, galaktikad jm objektid väljaspool Päikesesüsteemi. Inimest juhib mõte ja alateadvus ja sellest sündinud infotehnoloogia, millele Taska teos väljakutse esitab, samas teeb hea kirjanduslik, kujundlik keel lugeja teekonna nende küsimuste juurde kergeks, harib, vabastab koguni ängist, aga jätab eksitentsiaalsed küsimused lauale.

Praeguses düstoopilise koroonaviiruse aja ahistamisest ja manamistest, kus  õhutatakse koguni ligimese vastu kätt tõstma, koguni relva haarama, saab lugeja vabaks, kui istub mõnusalt tugitooli ja hakkab lugema Ain Raali, Marju Kõivupuu ja Nele Helstein-Mau raamatut "Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök. Humoristlik sissevaade apteekrite argipäeva" (Varrak 2021). Mina sain lugedes  südamest naerda. Tuntud düstoopiakirjanik Margaret Atwood rääkis hiljuti  intervjuus, et tahab pakkuda lugejatele positiivsemat oleviku ja tulevikunägemust  Nüüd oli mu ees teos, mis tõstis siin Eestimaal mineviku rõõmsal kujul olevikku teed rajama. Teoses on värvikad ja rikkaliku keelekasutusega naljad ja lood, mis on juhtunud läbi aegade apteekides ja apteekritega. Autorid lubavad ka, et hea nali on parim terviseõbralik tasuta ravim: "Üks annus apteegihuumorit päevas pikendab teie tervena elatud aastaid."

Üheks sügavaks kirjanduslikuks elamuseks oli kunstiajaloolase Juta Kivimäe romaan "Suur tuba" (Varrak 2021), mis jagas ka Kirjanike Liidu romaanivõistluse esimest kohta koos Loone Otsa teosega "Armastus" (Rahva Raamat 2021). Loone Otsa teost olen jõudnud vaid sirvida, selle kultuuriloolise loo keskmeks on rahvaluuleteadlase, orientalisti ja teoloogi Isidor Levini päästmise lugu. Viimane oli mu hea tuttav ja oma Eesti Wabariigi-aegsetest ja holokaustist pääsemise kogemusest rääkis ta 2014 aastal Tel Avivi ülikoolis, kus meil õnnestus koos esineda seminaril "Erakordne Eesti". Usun, et need kaks teost täiendavad teineteist.

Juta Kivimäe autobiograafiline teos, mida asusin esimesena lugema, haaras mind endasse alates esimest lausest. Loo jutustajaks on eesti-juudi segaperest pärit Mitsi, kaheksa-üheksaaastane tüdruk, kes on vahel oma eesti vanavanemate juures ja siis saadetakse ta 1957. aastal Tartusse juudi vanaema Pobe ja vanaisa Zeide juurde, ühiskorteri suurede tuppa. Autor on öelnud intervjuus Pille-Riin Larmile (Sirp 6.08.2021), et ta tunneb sugulust Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadega". Kivimäel on tunne, et tema teos oleks nagu Luige romaani maatüdruku linnalapsest õde.

Kirjastus SE&JS andis Luige teose kirjaniku 75. juubeli puhul koos Joonas Hellermaa ja Maarja Vaino saatesõnadega uuesti välja ja täiesti juhuslikult lugesin neid kahte teost järgemööda ja võin kinnitada, et õed on äratuntavad, samas on mõlemad oma karakteri, keele ja kogemusega. Juta Kivimäe teos on nagu maal, see viib lugeja juudi kommete, kultuuri ja saatuse juurde, mis on pigem suletud peatükk meie kultuuriloos. Juurde võiks lugeda Inna Gensi 2008. aastal ilmunud raamatut "Kodud ja kujutelmad", mis kirjeldab osaliselt juudi lapse elu Eestis enne sõda või David Vseviovi "Onu Moritza sõnaraamatut" (Varrak 2021).

Kindlasti soovitan lugeda ka Eerik-Niiles Krossi koostatud teost "Jaan Kross. Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946–1954." See, mis teeb minu jaoks selle teose võluvaks, on asjaolu, et kirjanik Ellen Niidu poeg teeb teoses sügava kummarduse oma isa Jaan Krossi eelmistele abikaasadele, mainekatele tõlkijatele, maailma kultuuri kandjatele ning oma isa mõttekaaslastele. See räägib inimestevahelisest erilisest lugupidamisest, vaatamata ajaloo deemonlikkusele, mis lõhkus elusid.

Lk 941 on eraldi peatükk: Helga Pedusaare kirjutatud järelehüüe Helga Roosile" (13. november 1998. Eesti Kirjanike Liit). See on Jaan Krossi esimese abikaasa järelehüüe teisele kirjaniku abikaasale. Ka selles teos on ajaloo ilu ja ligimisearmastus. Armastust inimeste vahel ongi mitmesugust. Teoses on veel üks tähtis dokument, mis on jäänud avalikust arutelust välja, nimelt lk 83 on Eesti Rahvuskomitee Informatsioonitoimkonna ülevaade Eesti Vabariigi välisesindustele sügisel 1943. See räägib Saksa okupatsioonivõimude toime pandud massilistest Euroopast Eestisse toodud juutide hukkamisest, mida tulevane kirjanik püüab ühel või teisel kombel nähtavaks teha. Ettevõtmine on lootusetu, sest sõjakeerises olevat Euroopat see ei huvita, igas riigis on n-ö oma holokaust või gulag.

Gulagi kirjandusest vääriks eraldi esiletõstmist Jüri Kaldmaa poolt toimetatud raamat "Venda Sõelsepp. Kolõma – kole maa" (Eksa 2021). Kirjanik Venda Sõelsepp oli esimene inimene, kes kohe pärast nõukogude teist okupatsiooni Haapsalust arreteeriti. Selles teoses peatas mind üks oluline tähelepanek, mis kirjeldab kurja süsteemi teenistuses olnud inimeste rõõmu, võidujoovastust, kui mõni "rahvavaenlane" tabati. "Mäletan hästi, kui rõõmsad ja rahuolevad nad endaga olid – aga neid oli seal üsna mitu – kui lahti löödi orderiraamatu kaas ja mu senine, veel üsna lühike ja ilmetu Curriculum vitae võis rikastuda ainulaadse ereda seigaga – võimalusega alla kirjutada omaenda arreteerimiskäsule. Nad sebisid mu ümber, hõõrusid käsi, tegid suitsu ja olid elevil. "Uhh, kakie mõ malatsõ" (Oh, kui tublid me oleme!) Oludest tingituna puudusid lilled ja orkester." Võib-olla sellele peakski mõtlema, kuidas inimesest saab kurjuse tööriist, kuidas moraal ja ligimesearmastus devalveerib ja teise hävitamisest saab rõõm, eriti ränk oli see siis, kui n-ö deemonitega oli liitunud mõni auahne rahvuskaaslane.

Läbi Gulagi varju on kirjutatud ka Laine Randjärve "Põhjamaade päikese kullas" (Kvart 2021). See on lugu Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe rollist Eesti laulupeoliikumises 1938–1980. Ajaloolane Hain Rebas kirjutab teose tagakaanel sõnad, millega on lihtne ühineda: "Raamatus on arvukalt esile toodud väärtuslikke muusikaajaloo fakte, mis on meie lähiajaloos tänaseni tundmatud või vähe uuritud ja mis valgustavad olulisi, isegi valusaid momente meie kultuuriloos-eriti muidugi laulupeoliikumisse puutuvat."

Oma sümboolse Gulagi muuseumi raamatu näol on koostanud ka kirjanik Arvi Tapver, kes on uurinud luuletaja Heiti Talviku NKVD toimikut ja kirjutanud teose "Toimik 5513. Heiti Talviku kaks kevadist hetke". Raamat pole veel poodidesse jõudnud ja vahest õnnestub ajaloohuvilisel tellida see otse autorilt FB-d abiks võttes. Nende teoste puhul jäin ma sügavalt mõtlema neile, kellele inimjaht pakub rõõmu, ja ideoloogiale, mis leidis sellele õigustuse. Nende kolme raamatu koostajad ja autorid aga teevad süsteemi ohvritest armastuse, andes nende eludele ning kogemustele elu ja hääle.

Selle aastalõpu ootamatu kirjanduslik kogemus sündis, kui asusin lugema Vello Salo kogumikku "Pühitse meid tõega. Mõtisklused, jutlused, kõned ja loengud" (SE&JS. 2021), koostanud Ivar Tröner. Teose Viivi Luige poolt kirjutatud eessõna teeb teosest lähedase ja isikliku. Juba lapsena oli Luik kuulnud koolijuhataja Aleksander Vaheri tapmisest NKVD poolt ja jutte tema pojast Endlist, kes vaatamata noorusele oli läinud Soome sõtta, et punastele kätte maksta. Sellest kirjutab ta ka "Seitsmendas rahukevades". Viivi ei teadnud tollal, et Endel Vaher oli muutnud paguluses oma nime Vello Saloks.

Seitsmekümnendatel tuli luuletajale Roomast kiri kelleltki padre Vello Salolt, kus ta rääkis, et on koostamas antoloogiat "Poeti Estoni" (1971) ja palus kirjanikult luuletusi, nii said kaks kodukandi inimest ühenduse, mis kujunes avastamisrõõmuks ja sügavaks sõpruseks.

Samal ajal Vello Salo kogutud mõtetega ilmus ka raamat "Ükski väärtus ei lähe kaduma" (Gallus 2021) meie ühe hinnatuma naisfilosoofi Fanny de Siversi artiklite ja kirjavahetusega paguluses kuni Eesti riigi iseseisvuse taastamiseni, koostanud Arne Hiob. Üheksakümnendatel oli filosoof ja esseist de Sivers autor, kelle tekste oodati ja seati ajalehtedes ja ajakirjades eestlaste iseolemisele kompassiks. Arne Hiobi koostatud Fanny de Siversi raamatu teeb aga haruldseks see, et Vello Salo arhiivist on teoses pärit särava naisfilosoofi ja esseisti armastuskirjad padre Salole. Tundub, nagu oleks selle raamatu kaudu need kaks suurt inimest uuesti kohtunud, kumbki justkui teise alter ego, kes oleksid võinud ka abielluda, kuid kelle armastus jäi platooniliseks.

Fanny kirjad on täis ilu, neist tuleb esile kahe inimese vaheline sügav kiindumus, mis võtab erootilisi vorme, kanaliseerudes mõlema loomingusse ja tegevusse. Armastust on mitmesugust. Tundub, et neid raamatuid peakski lugema koos. Need teosed on nagu vaimne pruutpaar Kõige Kõrgema tahtel, oma kire ja andumuse ja tarkusega.

2021. aastal sai 100-aastaseks Anton Hansen Tammsaare näidend "Juudit", mille puhul andis Tallinna kirjanduskeskus välja "Juuditi" uue väljaande koos kirjandusteadlase Maarja Vaino ja religiooniajaloolane Jaan Lahe kommentaaride ja järelsõnaga. Teadlased avavad näidendi sisu ajaloolist tausta kirjanduse ja piibli vaatenurgast. Inimene, kes on eksistentsiaalsetest küsimustest huvitatud, sünnib teost lugedes sümboolselt uuesti, läheb ajastusse ja aega, mida okupatsiooniaeg tühistas, jättes sügava eelarvamuse religiooni kui kultuuriloo vastu ja pikaks veninud arusaamatuse ning segaduse, intellektuaalse ükskõiksuse. Seda kommentaaridega varustatud teost võiks nimetada vaimseks virgumiseks.

Kui lugeja soovib sarnasel teemal edasi mõtiskleda soovitaksin, teoloogiaprofessor Peter Bouteneffi sel aastal Marrit Andrejeva poolt eesti keelde tõlgitud raamatut "Arvo Pärt. Vaikusest sündinud" (Arvo Pärdi Keskus 2021). Autor kirjutab, et Pärdi muusika on puudutanud eriti sügavalt neid, kes on kannatanud, aga kannatanud on kõik inimesed. Kuid kannatus pole see viimane sõna helilooja loomingus, vaid selleks on valgus, kus põimuvad lootus, rõõm ja terviklikkus. Heliloojat saadab kristliku ida vaimne traditsioon, mis on võrsunud Piiblist.

Valgust, soojust ja süvendatud teadmisi tõi mu ellu Kihnu pärismukultuuri edendaja Mare Mätase raamat "Minu Kihnu. Külas ja külata" (Petrone Print 2021). Olin raamatu autoril külas, kui teos hakkas trükki minema ja sain osa raamatu sündimise ärevusest ja rõõmust, seda pikkades öistes vestlustes meie kultuuri, rahvatraditsioonide ja rahvusliku enesehinnangu teemal. Mare Mätase raamatus peegelduvad ja seletatakse lahti Kihnu rahvarõivaste värvide semiootilised koodid, kultuuri pärilikkus, traditsioonid, kogukondlikkus, põlvkondliku järjepidevuse eksistentsiaalne tajumine. Kõik see tõmbab Kihnu poole nii omasid kui kultuurihuvilisi kaugelt. Kihnu on Eesti visiitkaart. Kihnust ilmub eksootilisi lugusid The Guardianis ja mujal. Rahvusvahelised telekanalid teevad Kihnust kui kultuurisaarest, kus ehedus ja traditsioonid ja matriarhaat on au sees, filme. Autor vaatab Kihnut seetõttu ka turismisaare vaatevinklist, märkides, et "turism on andnud siinsele toidule ja käsitööle hinna, tuntuse ja nõudluse". Teoses pole puudu mõnusast huumorist ja eneseirooniast.

Soovitamata ei saa jätta Anne Applebaumi "Demokraatia videvikku" (Varrak 2021), mis räägib läbi isikliku kogemuse parempoolse populismi sünnist Ida-ja Kesk-Euroopas ja USA-s.

Lõpuks tahaksin soovitada Tallinna Ülikooli Akadeemilise raamatukogu 2022. aasta kalendrit, mille on koostanud kunstiajaloolane Harry Liivrand ning mis tähistab ühtlasi Toompea ja all-linna administratiivse ühendamise 145. aastapäeva. Kalender on eesti- ja saksakeelne, koos kalendri koostaja suurepärase kultuuriloolise eessõnaga.

Jan Kaus
kirjanik

Praegusel momendil (detsembri alguses) jäid tihedaimale sõelale järgmised teosed:

Tsitsi Dangarembga, "Närvilised olud" (Loomingu Raamatukogu, tlk Heili Sepp)

Raamat, mille keskne hääl erineb minu omast nii sooliselt, seisuslikult, etniliselt, hariduslikult kui ka antropoloogiliselt, ent ometi suudab autor panna mind seda häält kuulama, sellele kaasa elama, mõistma üht mustanahalist noort naist kusagil jumal-teab-kus.

Willem Frederik Hermans, "Hoitud maja" (Loomingu Raamatukogu, tlk Kerti Tergem)

Luupainajalik sissevaade sõja loogikasse, häving pähklikoores. Lisaks ere näide sellest, et eepilisus ei pea alati eeldama mahukust.

Kazuo Ishiguro, "Lohutu" (Varrak, tlk Aet Varik)

Vaimukas raamat sellest, mis saaks siis, kui unenäoloogika kattuks füüsilise aegruumiga, kui unenäolisus ilmneks reaalsuses. Kõige intrigeerivam paigaltammumine, mida eales lugenud olen.

Lukianos, "Surnute kõnelused" (Loomingu Raamatukogu, tlk Marilyn Fridolin)

Kus oleks ilma Lukianoseta Petronius, Rabelais, Swift, Voltaire, Carroll, Gogol, Bulgakov jt? Ei tea. Kusagil mujal.

Henrik Pontoppidan, "Per Õnneseen" (Eesti Raamat, tlk Eva Velsker)

Võimas arenguromaan ajast, mil moodne industriaalühiskond oli veel lapsekingades. Portree vastuolulisest ja rahutust Per Sideniusest, kelles on peidus nii Bel Ami kui ka Oblomov – ja sedakaudu inimlikust vastuolulisusest ja rahutusest. Takistustest, mida seab inimesele ühiskond ja ta ise.

Richard Powers, "Ilmapuu" (Varrak, tlk Triin Tael)

Raamat sellest, et oleme omadega pekkis, aga ometi ei mõju see puude hävimise ning nende kaitsjate ebaõnnestumise saaga kummalisel kombel rusuvalt. Arvatavasti tuleneb see kaasaelavast viisist, millega autor kirjeldab puid – erakordseid organisme, mis ei lakka hämmastamast. Ühe puu istutamine tundub nüüd nagu tõeline imetegu.

Marcel Proust, "Swanni poolel" (Atlantise Kirjastus, tlk Tiina Ainola)

Seitsmeosalise sarja esimene raamat sellest, mis saab siis, kui püüda kirjeldada ühe meelelise impulsi plahvatuslikku jõudu. See jõud valgustab ühe inimese (ja inimese kui sellise) tervet elu, ning see elu on ühtaegu ajaliselt piiratud ja ammendamatu.

Marina Stepnova, "Aed" (Tänapäev, tlk Erle Nõmm)

See raamat väärib tunnustust juba sellepoolest, et kirjeldab kaasahaaravalt inimeste kõrval hobuseid. Sel aastal on ilmunud teinegi suurepärane raamat, milles hobusel oluline roll – Mati Sirkli tõlgitud Hans Henny Jahnni suurteos "Kallasteta jõgi". Ja muidugi oskab Stepnova suurepäraselt kujutada üleloomulikku või ebatavalist loomulikuna.

Paavo Matsin
kirjanik

"Kaose käsiraamat. Tekstid ja visuaalid: Kaose Kogudus" (Martiini, Gabriela Liivamägi, Marja-Liisa Plats, Helle Ly Tomberg, Paul Lepasson, Uku Pira, Martin Rästa, Siim Lill, Kersten Kõrge, Salme Kulmar), kujundanud Martin Rästa. Kogo galerii, Tartu 2020.

Tartu hullus parimal kujul, galerii Kogo mahitatud kopsakas trükis, kus kunstnike-esoteerikute-dekadentide-elukunstnike tekstid ja visuaalid lastakse võimsa kogupauguga vaimu kuldsest kahurist otse igavlevasse parnass-taevasse.

Tõnis Vint "Kogutud artiklid". Koostajad Elnara Taidre, Eva Vint. Kirjastus ;paranoia, 2021

Üks läinud aasta absoluutseid tippteoseid, kunstnik Tõnis Vindi kogutud artiklid, esseed ja intervjuud. Ligi 500-leheküljeline suures formaadis maiuspala sadade illustratsioonide ja asjatundlike eessõnadega. Kirjastus ;paranoia on astunud täiesti uude ajajärku.

Kaspar Jassa "koogel-moogel". Kirjastus ;paranoia, 2021.

Tartu esidändi retroliku-tsirkusliku kaanekujundusega kaua-tehtud-kaunikene (eelmine Jassa teos "Ummakumma" ilmus pea 20 aastat tagasi). Raamat koosneb lõputust hulgast aforistlikest sõnamängulistest bagatellidest (bagatelle - lühike muusikapala, tavaliselt klaverile ja kerge, maheda iseloomuga).

Juhani Karila "Väikese haugi püük". Soome keelest tõlkinud Sander Liivak. Kirjastus Hea Lugu 2021

Üllatav teos, kus on leitud osav tasakaal groteskse huumori ja mütoloogilise maailma kujutamisel. Lapimaa täis kolle, maagiat ja jubedaid putukaid.

Maara Vint "Haldjaskoer. Särav Kuuvalgus". Kirjastus EKSA, 2021

Ehedalt müstilise kirjaniku järjekordne autoriillustratsioonidega oscarwilde'lik väiketeos.

Mait Vaik "Simulatsioon". Kirjastus Puiestee, 2021.

Jotad, väikelinnad, suurlinna magalad, käestkukkuvad õllepurgid ja ebamäärased naisolevused. Eesti üks teravamapilgulisi realiste on kirjutanud taaskord tippkogu novelle, lühemaid ja pikemaid lugusid, millel filigraanne sisekõne ning usutav tüpaažkond.

Heili Sepp
kirjandusspetsialist

Alustaksin oma nimekirja põhimõttel, et esmalt tuleb "kaelast saada" kõige raskemad asjad. Nõnda nimetaksin ma Jaan Krossi kirjade kogumikku "Kallid Krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946-1954" (koostanud ja kommenteerinud Eerik-Niiles Kross) ja Nobeli rahuauhinna laureaadi Elie Wieseli koonduslaagrimälestusi aastatest 1944-1945 pealkirjaga "Öö" (prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Root). Teine on niisama õhuke kui esimene paks, aga mõlemad on ühtviisi kaua oodatud ning mõjusad kamakad mälukirjandust. "Öö" ilmus esmalt 1956. aastal jidiši keeles, Wiesel tõlkis selle ise kaks aastat hiljem prantsuse keelde, kust see nüüd ometi eesti keelde jõudis. Olin seni pidanud leppima inglise keele vahendusega. Mõlema raamatu puhul tasuks esile tuua väga sümpaatset kujundust.

Aasta ise möödus minu jaoks aga tavalisest tihedama luulelugemise tähe all. Oli päris palju head eestikeelset luulet, aga saagu siin ära nimetatud kaks esikkogu - Martin Alguse "Paranemine" ja Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng". Vahest on see iseäralik ajastu märk, et mehise autori looming torkab silma õrnuse poolest, naise töö on üksjagu karmim (kuigi selleaastase saagi seas leidub karmimatki).  On siiski ka ühisosa – mõlemas kogus kerib end lahti luuletajamina perekonnalugu ja lapsepõlv, siksakitades mineviku ja tänase päeva vahet, nii et lõpuks on lugeja ees kaks üpris terviklikku psühholoogilist autoportreed. "Sinine pojengi" muudab intrigeerivaks autori (eeldatavasti) mitmekultuuriline taust ja tema pseudonüümi taha isik. "Paranemist" soovitan lugeda igal hingelisel, aga eriti kõigil, kes tunnevad end lähedase kaotuse järel justkui eksinuna.

Paadunud koomiksi- ja graafiliste romaanide fännina nägin rõõmuga, kuidas tänavu ilmus raamatulettidele arvestatav hulk väljaandeid, kus tekst ja pilt töötavad võrdselt koos. Minu lemmik oli neist Andrus Kivirähi teksti ja Veiko Tammjärve pildiga "Rehepapp. Novembri esimene pool" – äärmiselt elegantne, mõnusalt õõvane ja tabav tulemus, mis mõjub sõltumatuna nii originaalromaanist kui ka filmist. Selle kõrval nimetan ära teise ootamatult põneva leiu päris aasta lõpust – "Lydia", mis jutustab Kätlin Kaldmaa teksti ja Jaan Rõõmuse pildiga justkui loo noorest Lydia Koidulast. "Justkui" ütlen seepärast, et mulle paistab raamat peitvat endas (eeskätt tänu pildikeelele) midagi enamat, kui meile esialgu üritatakse esitleda. Väidetavalt pidada see olema lasteraamat, aga illustratsioonides on midagi nii mitmekihilist ja alateadvust elavdavat, et ma pole selles päris kindel.

Järgmiseks toon esile kaks rännuteemalist tõlkeraamatut - ajal, kui inimkonna vaba kulgemine maamunal on pisut takerdunud, on raamatulehtede vahel rändamine ju ideaalne ja enesestmõistetav asendusteekond. Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" (LR 23-25/2021, inglise keelest Riina Jesmin) on noore ameeriklanna (tõelise ameerikaliku "can-do"-suhtumise kehastuse) kadestamisväärselt särtsakas ja vahetu reisikiri 1890. aastast ehk ajast, kui naised üksi ei reisinud. Poola nobelisti Olga Tokarczuki "Rändajad" (originaal "Bieguni" ja selle ingliskeelne tõlge on saanud olulisi auhindu; poola keelest eesti keelde tõlkinud, nagu ikka, Hendrik Lindepuu) sisaldab nii pikemaid lugusid kui ka nappe vinjette reisimise teemal, moodustades fragmentaarse romaani, mis võiks olla igale tugitooli vangistatud reisifännile sama asendamatu kui hapnikuballoon süvaveesukeldujale.

Tõlkekirjandusega jätkates jäi mulle sel aastal silma päris hea värskema aasia kirjanduse valik. Üks erilisemaid oli jaapanlanna Yoko Ogawa "Kustunud mälestuste saar", mis võib mõnele olla tuttav auhindu korjanud ingliskeelse tõlke nime järgi – "Memory Police" ehk "Mälupolitsei". See 1994. aastal ilmunud allegooriline romaan (tahaks miskipärast vältida sõna "ulme", et keegi seda kogemata oma peas žanrikirjanduse nišši ei libistaks) räägib mälust ja selle kustumisest loo, mida paari sõnaga edasi ei anna. Raamatu on pannud jaapani keelest iseäranis nauditavasse eesti keelde ümber Alari Allik. Tõlkijate muidu üsna nähtamatus grotis oma nimekirjaga lõpetangi: essee- ja artiklikogumiku "Aja lood ja legendi sinepiiva" autor on tõlkija Triinu Pakk. Nende tekstide aines hõlmab endas tervet ilma ja ajalugu, andes aimu sellest, kui määratu eruditsioon ja teadmiste pagas teeb ühest tõlkijast suurepärase ja targa tõlkija.

Siiski, väljaspool limiiti, mainiksin veel Merca aasta algul ilmunud väga vahvat jutukogumikku "Ollipanõhõpõpääle", kus on nii huumorit, nõidust, poliitikat, metafüüsikat, ulmet, maagiat – või no mida seal pole…. Ja tehniliselt ma vist mulle antud normi ei ületanudki, sest kogumik on setukeelne.

Rauno Alliksaar
kirjanduskriitik

Peter Singer, "Loomade vabastamine"

Singer ei jäta naljalt kedagi külmaks, ei loomasõpru, ei -põlgureid, ei taimetoitlasi, ei lihaarmastajaid. Temaga võib nõustuda või mitte, ent keeruline on tema loogikale vastu vaielda. Või on see hoopis väga lihtne. Või tahaks vaielda, aga ei oska, sest midagi selles teoses siiski on, mis kriipima jääb.

Herve Le Tellier, "Anomaalia"

Ehkki mõnes mõttes on tegu suhteliselt sõgeda raamatuga, mis esmapilgul ahvatleb lugejat odava saiensfikšjoniliku põhiliiniga, muutub see süvenemisel pigem isegi hirmutavaks. Kodumaal on tegu müügihitiga – vahelduseks tore, et mõni raamat võib huvi pakkuda nii müsteeriumifännile kui filosoofile.

Pentti Linkola, "Teisitimõtleja märkmed" ja "Ellujäämise küsimus"

Soome keskkonnamõtet on eesti keelde vahendatud varemgi, ilmunud on nii Linkolat kui nt Eero Paloheimo "Tuleviku Euroopa". Sel aastal on läinud lahti aga tõeline tulevärk (lisaks Linkolale ei maksa unustada ka Veli-Matti Värri raamatut "Kasvatus ökokriisi ajastul"!). Ehkki keskkonnahoiu küsimus on justkui universaalne, ei saa salata, et soome autor on tõenäoliselt eestlase ihule lähemal kui mõne kaugema maanurga oma. Meie ühiskonnad võisid poolsada aastat eri teid käia, ent meie ühises Baltoskandia loodusruumis toimuva kirjeldamine torkab siiski teravalt.

Marina Laikjõe, "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis"

Väidetavalt olla Lauri Leesi endale kunagi Pariisi linna kaartide, piltide ja ilukirjanduse abil nii selgeks teinud, et kui ta sinna esimest korda päriselt minna sai, orienteerunud ta seal vabalt. Tõenäoliselt oleks sellestki raamatust talle väga palju kasu olnud, nagu ka kõigile teistele, kes Pariisist enamat teada tahavad kui vaid pildilt nähtud vaadet Eiffeli tornile.

Alar Laats, "Idakristlusest idas"

Just nagu maakera sees on teine maakera, mis on välimisest palju suurem, on idakristluse (harjumuspäraselt siis õigeusu) taga tegelikult veel teine idakristlus, mis on esimest palju vanem. Alar Laatsi raamat annab suurepärase ülevaate vanadest kirikutest, mis keskmise religioonikauge inimese silmapiirile muidu üldse ei kerkigi.

Lukianos, "Surnute kõnelused"

Ärgu tulgu antiigitõlgetel kunagi lõppu! Marilyn Fridolin on kindlasti üks neist, kes selle eest hoolitseb (lisaks Lukianose tõlkele ju ka Marcus Aureliuse "Iseendale" uue väljaande toimetamistöö). Iga tõlge, iga tekst, mis sellest ajastust meieni jõuab, seob meid tihedamalt selle kirjasõnakultuuriga, millest Euroopa sündinud on.

Kaupo Meiel
ERR-i arvamustoimetaja, kirjanik

"Eesti novell 2021"

Neljas kogumik kodumaiseid novelle tõestab, et Eestis on häid jutuvestjaid palju rohkem kui 101 riigikogu liiget ja valitsus.

William Peter Blatty, "Eksortsist"

See raamat pole ainult pahadest vaimudest, vaid ka usust laiemalt ja just neist, pahadest vaimudest ja usust, eks ole, on meil praegu kõige rohkem puudus.

Kairi Look, "Piia Präänik ja sõnasööbik"

Ma arvan, et kui ma oleksin Kairi raamatuid lapsena lugenud, oleks minust võrsunud parem, targem ja viisakam inimene.

Robert A. Heinlein, "Galaktika kodanik"

Istun kogu aeg kodus nagu korralik kodanik ja seiklusi pakuvad ainult raamatud. Life well spent!

Peeter Helme, "Kirka valguse pimestav sära"

Vahel pole oluline, kas raamat on hea või halb, vaid tähenduslik on selle ilmumine. "Kirka valguse pimestav sära" on ilmunud ja see on fakt ja pealegi, ega meil neid ajakirjanduse siseelust kõnelevaid teoseid ülemäära palju pole ka.

Isaac Asimov, "Nemesis"

Liu Cixini triloogia "Mälestusi Maa minevikust" kolmandat osa sel aastal maakeeles ei ilmunud, olin kurb, aga Asimovi "Nemesis" veidi lohutas.

Indrek Koff, "Kui ma oleksin vanaema"

Koff on mu klassivend ja ma juba kooliajal mõtlesin, et kui ta oleks mu vanaema, et mis siis saaks.

Vahur Afanasjev, "Tuulevaiksed aastad"

See oli väga kurb aasta.

Pille-Riin Larm
Sirbi kirjandustoimetaja

ERRi küsitlus leiab aset liiga vara või ilmub osa raamatuid liiga napilt enne jõule, mõnessegi intrigeerivasse teosesse ei ole ma veel jõudnud süveneda. Siiski võib juba nüüd tõdeda, et tänavuse algupärase kirjanduse puhul annavad tooni naissoost prosaistid: Kai Aareleid, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Juta Kivimäe, Eva Koff, Loone Ots, Piret Raud … Ka selle aasta lemmikutena toon esile kolm väga head naiste kirjutatud romaani meilt ja mujalt.

Kristina Sabaliauskaitė, "Peetri keisrinna" (tlk Tiina Kattel, Varrak)

Kristina Sabaliauskaitė kujutab haaravalt Katariina I teekonda õukonda ja troonile. Muljet avaldavad nii autori töö ajalooallikatega kui ka nende interpretatsioon, õnnestunud tõlge annab aimu originaali keeleküllusest. Leedus on tegu menukiga ja ma ei imesta selle üle.

Juta Kivimäe, "Suur tuba" (Varrak)

Juta Kivimäe romaani käsikiri pälvis suvel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna (koos Loone Otsa "Armastusega"). Autor on kunstiteadlasena juba kogenud kirjutaja, kuid ilukirjanduses on tegu tema debüüdiga. Näeme Mintsi lapsepõlve 1950. aastate ühtaegu trööstitus ja kirevas ümbruses, saame aimu ühe juudi perekonna loost ja mõtteviisist. Kivimäel on silma detailidele ja kõrva huvitavatele väljenditele.

Tsitsi Dangarembga, "Närvilised olud" (tlk Heili Sepp, Loomingu Raamatukogu nr 31–34)

Ka Zimbabwe kirjaniku Dangarembga "Närviliste olude" puhul on tegu debüütteosega ja ka selle peategelane on tüdruk. Haridusjanusel Tambul õnnestub osalt tänu oma tahtejõule, osalt tänu juhusele välja murda närustest oludest ja intellektuaalselt vaesest ümbrusest. 1960. aastate Rodeesia soolisi, rassilisi, religioosseid jne pingeid võib pidada üsna universaalseks. Taas tuleb esile tõsta värvikat leksikat, tõlkimatute sõnade seletusi joone all võib seejuures lugeda järjest kui šona kultuuri kursust.

Eesti meesproosas säravad Andrei Ivanov ja Urmas Vadi, luules üllatab ja sümpatiseerib ehk enim Martin Algus. Tõlgete puhul tuleb ära märkida J. W. Goethe ja Paavo Haavikko mahukad luulekogumikud.

Uurimuste vallast on silma jäänud "Balti kirjakultuuri ajaloo" I köide "Keskused ja kandjad" ning Triinu Paku artiklivalimik "Aja lood ja legendi sinepiiva".

Marek Tamm
kultuuriteadlane

Tänavune eesti kirjandusaasta tundus olevat luulerikas, vähemalt mulle sattus kätte mitu luulekogu, mida tihkan teistelegi soovitada (alfabeetiliselt):

Aliis Aalmann, "Verihaljas"

Kristjan Haljak, "Warszava centralna"

Larissa Joonas, "Arütmia või ööbikud" (tlk Aare Pilv)

Anna Kaare, "InteГрация"

Mart Kangur, "Kellegi teisena"

Hasso Krull, "Ava"

Natalja Nekramatnaja, "Sinine pojeng"

Indrek Koff
kirjanik

2021 tundub eesti kirjandusele olevat eriti hea proosa-aasta. Või siis jääb mulle lihtsalt niisugune mulje, kuna minu ahtasse vaatevälja sattus sel aastal palju erakordselt head eesti proosat.

Kirjanike Liit viis läbi väga eduka romaanivõistluse ja selle viljade kõrvalgi on ilmunud tugevaid romaane, rääkimata lühiproosast. Nimetan siinkohal mõned neist, mille olen juba jõudnud läbi lugeda, aga ütlen ka kohe, et nii mõnigi maiuspala on veel oma järge ootamas (näiteks Loone Otsa "Armastus" või Kätlin Kaldmaa "Hundi taltsutamine") ja mõne jätan siivsuse sunnil mainimata, et ei tekiks "huvide konflikti".

Kai Aareleid "Vaikne ookean"

Kai Aareleid oskab ütlematajätmisi meisterlikult sõnadesse panna. Lubamatu saab kui mitte lubatuks, siis vähemasti mõistetavaks. Igas raskes olukorras ei olegi alati ja tingimata süüdlast.

Juta Kivimäe "Suur tuba"

Maailm lapse pilgu läbi. Raamat, mis läheb iga leheküljega aina romaanilikumaks ja omandab uusi mõõtmeid, kuni lõpuks taipad, et oled saanud sümfoonilise kogemuse.

Tauno Vahter "Madis Jeffersoni 11 põgenemist"

Ääretult põnev ja koomiline lugu, millele lisab sügavust (ja mille muudab sügavalt traagiliseks) asjaolu, et loo prototüüp on päriselt elanud ja tegutsenud inimene.

Rein Raud "Päikesekiri"

Tõestisündinud loole tuginev ajalooline põnevik. Eriti nauditavaks teevad raamatu (keele)filosoofilised mõtisklused, mis moodustavad loo enesestmõistetava osa ja on esitatud nii kaasahaaravalt, et muudavad põnevusloo veelgi põnevamaks.

Mait Vaik "Simulatsioon"

Mait Vaik omas mahlas ja tuntud headuses. Sügav melanhoolia ja ränk depressiivsus ühes musta huumoriga on kokteil, mis võib parimal juhul hoopis depressioonist ravida. Lausa meelelise naudingu pakub Mait Vaigu stiil, mis läheb raamatust raamatusse aina täpsemaks.

Lisan siia veel kaks välismaist proosaraamatut, mis kuuluvad vaieldamatult kohustusliku kirjanduse nimekirja:

Hervé Le Tellier "Anomaalia"
Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Romaan on anomaalia nii kirjanduslikus plaanis (ulmekas, mille puhul ulme on küll tähtsal kohal, aga mitte esmane – ennekõike paneb end teose puhul maksma kirjanduslik kvaliteet) kui ka populaarsuse mõttes (2020. aastal Goncourt'i auhinna võitnud raamatut on Prantsusmaal müüdud juba üle miljoni eksemplari ja lugejate huvi selle vastu näib üha kasvavat). Vaimustav idee ja suurepärane teostus!

Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"
Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

Raamat ilmus sel aastal uuesti Loomingu Raamatukogu kuldsarjas, aga tasub igal juhul märkimist ka sel puhul. Üks neid kummalisi raamatuid, mille puhul justkui ei tahaks minategelasega samastuda, sest ta ei ole õigupoolest teab kui meeldiv inimene, aga samas on ka väga keeruline temaga mitte samastuda, sest autor oskab ta oma vahetu kirjutamisviisi ja sundimatu eneseirooniaga muuta sügavalt sümpaatseks.

Tauno Vahter
Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja

Fredrik Backman "Karulinn"

Rootsi feelgood-kirjanduse menuautori uus kurbnaljakas raamat unistustest, nende purunemisest või täitumisest ühe väikelinna hokimeeskonna läbi. Osadele lugejatele kirjeldus väikelinnas elamise õudustest, teistele selle rõõmudest.

Hervé Le Tellier "Anomaalia"

Raamat, mille sisu kohta on enne lugemist hea teada võimalikult vähe. Tegelasi seob lennureis Prantsusmaalt Ameerikasse, muu hulgas on seal omapärane palgamõrvar, aafrika poplaulja, arhitekt jt tüpaažid. Viimaste aastakümnete müüduim prantsuse romaan.

Urmas Vadi "Hing maanteeserval"

Mullu ilmus ohtralt lühiproosaraamatuid. Tänavu on neid palju vähem ja Vadi raamat on neist parim. Erinevalt ülepruugitud väljendist ei ole lood kivirähkilikud, vaid on vadilikud, inimlikud ja kiiksudega.

Rutger Bregman "Inimkond"

Populaarteaduslik raamat inimkonna parema külje ajaloost. Selgub, et päris kõik ei olegi perses. Sobib lugemiseks neile, kellele meeldis "Faktitäius".

Craig Brown "Üks, kaks, kolm, neli – biitlid omas ajas"

Biitlitest on ka eesti keeles ilmunud umbes kümme raamatut, kuid Brown on valinud kaleidoskoobivaate, kus raamat koosneb kronoloogia ja loetelude asemel The Beatlesi tegevusaastate kõige iseloomulikumatest ja markantsematest lugudest, nii et juttu tuleb nii nende imelikust ühisest hambaarstist või tädist, kelle norskamise vaatamise eest raha võeti.

Heiki Pärdi "Eesti talu"

Inimnäoline uurimus meie lähiajaloost talude kujunemise ja muutumise loo kaudu.

Tarmo Vahter "Võitlus tuleviku pärast"

Siin raamatus on kergelt sarnast vaibi nagu Bill Brysoni raamatus "1927", äralüpstud vapside-pätside jauramise asemel on huvitavamad just väikesed lood, mis asetavad "kuldse pätsu-aja" stereotüübi natuke kirevamasse konteksti.

Bill Bryson "Jalutuskäik metsas"

Koomilise dokumentaaljutustaja raamatu teemaks on seekord rahvuspargis matkamine, loomulikult ohtra iroonia ja vildaka reisikaaslase saatel, rääkimata paljudest pudifaktidest, mida teil tegelikult pole vaja teada, aga mis siis.

Veikko Huovinen "Lambasööjad"

See raamat on arusaadav inimestele, kes soome huumori üle naerda suudavad. Kaks meest lähevad kuskile Põhja-Soome lambaid küttima, sellega kaasneb (ohter) purjutamine ja kõikvõimalike maailma asjade üle jauramine.

Mans Mosesson "Tim: Avicii elulugu"

Mida suurt on rääkida ühe 28-aastaselt surnud inimese elust? Kuigi raamatus on juttu ka muusikatööstuse ja eriti EDM-laine köögipoolest ning karmist tempost, on see kõige rohkem kirjeldus sellise karavani keskele sattunud inimese vaimsetest probleemidest, mida küll kõik nägid, aga ei suutnud tema enda eest lahendada.

Maria Esko
tõlkija, Loomingu Raamatukogu toimetuse liige

Kiwa "Kummiliimiallikad"

Selle aasta kõige stimuleerivam lugemiselamus kohe kindlasti ja mitmel põhjusel. Kiwa on eesti keelest meisterlikult noppinud välja kõige erksamad viljad, mudinud ja tampinud neist välja hõrgu mahla, sellel mõnuga käärida lasknud ja tulemuse uljalt kaante vahele nõristanud. Isegi kui lugejat ei kõneta teose laguhimulise kangelanna Alissa seiklused parasovetlikus düstoopias, väärib see kindlasti mekutamist, kahtlemata ka kohta kirjanduse tunnis unega maadleva õppuri käes, kes juba teab, et elu on mujal.

Virginia Woolf "Oma tuba"

Virginia Woolfi haruldane võime haarata lugeja tähelepanu, meelitada ta kaasa oma läbinisti elegantse mõttekäiguga, mis keerutab kavalalt üle mitmesuguste tähendusväljade, et jõuda lõpuks (ja alati) tabava, justkui paratamatu ja samas valgustava tuumani, meenutab tugevalt kaasaegse tantsu etendusi. "Oma tuba" on tänu oma stiilile suurepärane üleminek ilukirjandusest esseistikasse või värskendav vahepala neutraalkeelsusest tüdinud lugejale.

Esmakordselt 1994. aastal eesti keeles ilmunud "Oma tuba" on 27 aastat hiljem käinud uuesti läbi suurepärase tõlkija Malle Talveti valvsa pilgu alt ja saanud täienduseks Eret Talviste saatesõna.

Urmas Vadi "Hing maanteeserval"

Kas hing on olemas, on ta tõsine asi, on ta üldse asi? Kas hing saab valutada, kaotsi minna, maha jääda, (ära) eksida, rahul olla? Urmas Vadi kingib värskes novellikogus hingele mitmesuguseid rolle, laiendab tema olemasolu ja puudumise küsimusi mänguliselt ja lugejasõbralikult, nii et igast loost leiab oma jao nii eksistentsi kuristikesse kippuv ekseleja, kes näeb raamatukaanele punaselt võõbatud pealkirjas ennekõike verd, kui ka õndsameelne seikleja, kes saab kohe aru, et see on tegelikult moos, koduaia marjadest.

"Armastus pärast ja teisi lugusid"

Puändi ja Loomingu Raamatukogu novellivõistlusele "Minu veider armastuslugu" laekunud lugude põnev paremik sisaldab kohati siiralt liigutavaid ja kohati ikka väga kummalisi armastusjutte hinnatud autoritelt, nagu Jan Kaus ja Berit Kaschan, aga ka seni täiesti tundmatutelt sõnameistritelt. Kaante vahele jõudnud valik annab aimu meie vajadusest selgitada armastuse mõistatust läbi üdini inimlike argitundmuste, nagu kohmetus, mõistmissoov, huumor, kohatus ja edujanu. Samuti väärib märkimist, et armastatud indie-raamatupoe Puänt tegijad panid just selle veidra armastusnovellikogumikuga aluse samanimelisele kirjastusele, mis on juba omaette kahtlemata üks rõõmustavamaid kirjandussündmusi 2021. aastal.

"Eesti novell 2021"

Elagu eesti novell! Aina süveneva infomürasõltuvuse ajastul on puhas rõõm teada, et meil hoitakse au sees ilukirjanduse lühivorme, mille säravaimad viljelejad leiavad igal aastal tee selle tänuväärse kogumiku kaante vahele. Tänavune valik on sütitav ja tähelepanuväärne mitmes mõttes, sellest leiab suurepäraseid eestivene autoreid, elavaid klassikuid, paljutõotavaid noori, ulmet, armastust, võõrandumist, hõllandust, põnevust, võrdluseks ühe sajanditaguse stiilinäite ... kogumiku koostajate punt on nähtavasti jõudnud mõelda nii asjatundlikule kui ka hajameelselt sirvivale lugejale. "Eesti novell" lubab olla sari sajaks aastaks – seniste nopete põhjal võib üsna julgelt väita, et seda lubadust tasub pikendada.

Tõnu Karjatse
ERR-i kultuuritoimetaja

Hans Henny Jahnn "Kallasteta jõgi" (Tlk. Mati Sirkel. Eesti Raamat)

Aasta alguses ilmunud kolmes köites, üle 1000 lk romaan, mis saadab kummitusena aasta ja kauemgi. Jahnni oopust inimpsüühe hämaramatest soppidest võib võrrelda keerisega, millesse sattununa on raske end välja vedada. Iga pöördega, iga peatükiga tõmbab Jahnn lugeja sügavamale rusuvuse väljapääsmatutesse valdustesse ja kõige lihtsam viis sellest pääseda on raamat käest ära panna. Mõne aja pärast võtad sa ta aga uuesti kätte, sest sa ei suuda iseennast uskuda, kas asi tõesti oli nii hull. Täiskasvanule talutavale raskusastmele vaatamata on selle tõlkimine ja ilmumine eesti keeles üks aasta märkimisväärseid saavutusi. 

Kiwa "Kummiliimiallikad" (Tänapäev)

Tekst nagu süntesaator, mis kasutab lähiminevikust ja popkultuurist tuttavaid meeme, motiive ja sümboleid. Kiwa paneb need osised luupima, segunema, liigendab neid rütmiliselt ja kirjutab neist uusi meloodiaid. Romaan kui kontsert. 

Mart Kangur "Armkude", "Kellegi teisena" (Sõnahulgus)

Tihti seda ei juhtu, et lemmikluuletaja annab aastas välja kaks luulekogu. Muidugi oleks need võinud avaldada ka ühtede kaante vahel või duubelpaketina, kuid antud juhul säilib võimalus saada erinevatel aegadel erinevaid temaatilisi elamusi. Kangur ei peta kunagi, tema tekstid mängivad lugejaga peent intellektuaalset mängu keelelisel, semiootilisel ja filosoofilisel või teisiti öeldes argi- ja pühapäevatasandil. Lugemine pühitseb teksti, tekst pühitseb lugeja. 

Peeter Sauter "Surm Bulgaarias" (Loomingu Raamatukogu)

Sauterlik vihik elu paradoksidest. Morbiidsele pealkirjale vaatamata elujaatav ja optimistlik teos. Laused on lihtsad ja repliigid lühikesed. Löövad. Nii on seda reisikirja ka lihtne lugeda, lehekülg läheb lehekülje järel sujuvalt, kaader järgneb kaadrile, saateks keskea- ja suhtekriisis vananeva mehe sisemonoloog.

Virginie Despentes "Vernon Subutex 3" (tlk Maria Esko, Varrak)

Vernon Subutexi triloogia oodatud finaal. Mosaiik pandeemiaeelse Pariisi oludest ja inimestest. Eelkõige inimestest, kes lähemal vaatlemisel polegi meile nii võõrad. "Rock'n'roll  ei ole žanr, vaid eluviis. Sestap ei saagi ta kunagi surra". 

"Väike fototeooria lugemik" (koostanud Neeme Lopp ja Marge Monko. EKA kirjastus)

Lühiekskurss foto- ja kujunditeemalisse mõttelukku 20. sajandi algusest peale. Kasulik lugemine nii fotokunsti, filmikunsti kui ka üldse pildikunsti huvilistele. 

Craig Thompson. "Blankets. Lumeteki all" (tlk. Krete Saak. Pythagorase Püksid)

Üks maailma hinnatumaid graafilisi romaane nüüd ka eesti keeles. Tuleb ainult loota, et neid tõlgitakse veel ja Pythagorase Pükstele lisandub teisigi kirjastajaid.  

Lugemist ootab:

Rein Raua "Olemise voog: Post-antropotsentriline iseduse ontoloogia" (tlk. Triinu Pakk. "Bibliotheca Controversarium", TLÜ kirjastus) ja "Täiused ja tühjused: lühiülevaade Aasia mõtteloost" (Bilbiotheca Asiatica, TLÜ kirjastus).

Aivar Kull
kultuuriloolane ja -kriitik

Eesti nüüdisproosa aastasaagist meenub esmalt Mehis Heinsaare lühijuttude terviklik valikkogu "Võlurite juures" (37 pala, kirjastus Paradiis, 304 lk). Väga sugestiivse omailma moodustavad ka Mats Traadi "Kogutud Harala elulood" (Ilmamaa, 584 lk).

Eriti rõõmustas mitme meie minevikuklassiku jätkuv hoogne taastulek just nende vähemtuntud tahkude avamise läbi: otsekui 2020 algatatud Henrik Visnapuu aasta jätkuna avaldati tema kriitikakogumik "Mõni nendest, mu kaasaeglastest" (Ilmamaa, 512 lk) ja "Noorusluulet" (Ilmamaa, 272 lk; mõlemad koostanud Hando Runnel).

Karl August Hindreylt tuli kriitikakogumik "Minu sajand" (Ilmamaa, 304 lk, koost. Hando Runnel), põneva elulooraamatu aga andis Mart Laar: "Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hindrey" (Varrak, 256 lk).

Maailmakirjanduse klassikast rõõmustas eelkõige tõlkeantoloogia "Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles" (koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik, Tartu Ülikooli Kirjastus, 775 lk).

Olen ise küll ateistliku taustaga, aga tahaksin eraldi esile tõsta vene religioonifilosoofia ulatuslikku tutvustamist Avatud Eesti raamatu sarjas (kõik Ilmamaalt). Lisaks varasematele Berdjajevi ja Šestovi teostele lisandusid sel aastal Lev Šestovi "Ateena ja Jeruusalemm" (tlk. Erle Nõmm, 484 lk), ning koguni kaks mahukat teost Semjon Frankilt: "Inimese hing" (sisaldab ka "Etüüdid Puškinist", 504 lk) ning "Reaalsus ja inimene" (mõlemad tlk. Hillar Künnapas, 384 lk).

Ja kui tohib ka ühte oma arvustust ära märkida, siis pakuksin selleks kirjutise "Miks revolutsioon sööb oma lapsi?" (ERR Kultuuriportaal 29. 10. 2021), mis käsitleb Pitirim Sorokini kapitaalset uurimust "Revolutsiooni sotsioloogia" (tlk. Simo Runnel, Ilmamaa, 904 lk).

11. novembril tähistati Dostojevski 200. juubelit. Sel puhul on meil lauale panna filoloogiaklassika tähtteos, Mihhail Bahtini uurimus "Dostojevski poeetika probleemid" (tlk. Aare Pilv ja Enn Siimer, Ilmamaa, 424 lk), omalaadse üllatusraamatuna aga peaks varsti trükikojast tulema kogumik vene klassiku noorpõlve lühiproosast pealkirjaga "Krokodill ja teisi jutte" (koost. ja tlk. Ants Paikre, Ilmmaa, 360 lk).

Kui öelda lõpuks midagi ilusat, siis võiks nende ja küllap veel nii mõnegi 2021. aastal avaldatud teose puhul veel kord meenutada prantsuse filosoofi Claude Adrien Helvetiuse lennukat mõtet, mida äsja tsiteeris Rein Veidemann ("Omariikluse vaimukultuuriline mõõde", ERR Kultuuriportaal 30.11.2021): "Originaalsed raamatud on pillatud laiali aegade öösse nagu päike maailmaruumi kõrbe, et valgustada tema pimedust."