Härra Le Tellier, mul on ääretu rõõm ja suur au tervitada teid siin minu lemmikfestivali – kirjandusfestivali HeadRead laval, et vestelda teie loomingust, ennekõike mõistagi romaanist "Anomaalia", mis on ka eesti keelde tõlgitud ja mis on pärjatud Goncourti auhinnaga. Teie loal aga jätame selle aspekti praegu veidi kõrvale ning keskendume selle romaani kirjanduslikele tahkudele.

Aga enne, kui asume seda teost lahkama, peaksime minu arvates hetkeks peatuma ühel nähtusel – kõik siin maailmas on ju omavahel seotud –, seega peatugem nähtusel, mis kannab nimetust OuLiPo. Kuna olete sellega põhjalikult kursis, saate ehk mõne sõnaga kokku võtta, millega on tegu, ja selle rühmituse ettevõtmisi lühidalt kirjeldada, kuna te pole mitte üksnes selle pikaaegne liige, vaid lausa esimees. Nii et mida siis OuLiPo endast õigupoolest kujutab?

Seda rühmitust võib määratleda õige mitmeti. Lahtiseletatult on see Potentsiaalse Kirjanduse Töötuba ehk siis töötuba, mille raames kirjanikud kas siis ühiselt või ka eraldi oma tööd teevad, toetudes oma tekstide loomisel teatavatele kitsendavatele reeglitele ja võtetele.

Selle tulemuseks võib olla midagi nii iseäralikku kui nt Georges Pereci looming, mille hulka kuulub ka teos "Kadu", kus pole kordagi kasutatud tähte "e" – iseenesest päris keeruline ettevõtmine, seda nii prantsuse keeles kui ka paljudes teistes keeltes.

Oulipolikku lähenemist viljelevate autorite tekstiloome võib seega olla väga tavatu, võtkem või Italo Calvino looming. Näiteks tema raamatus "Kui rändaja talvisel ööl" rakendatud süsteem võimaldab luua tervikliku maailma tegelaste ja lugejate järk-järgulise ilmumise najal. Ta loob sel moel erinevad kihid, nii et teos on kokku laotud natuke nagu tikkudest katedraal, kui võib nii öelda.

Üldiselt on tegu rühmitusega, mis on tegutsenud juba 62 aastat, sest see asutati 1960. aastal – ma ise olin siis kolmeaastane. Nüüdseks pole rühmitusse alles jäänud enam ühtki asutajaliiget – kõik asutajad on praeguseks surnud ehk nagu meie ütleme – nad puuduvad lahkumise tõttu, mis on veidi teine asi. OuLiPo'st lahkutaksegi ainult surma läbi.

Ja veel on oluline märkida, et OuLiPo näol pole tegemist liikumisega, mis püüaks end pidevalt laiendada, ega ka koolkonnaga – seega ei peeta silmas mingit ainuvõimalikku kirjutamisviisi, vaid suurejoonelist võimalust kirjutada teistmoodi – see paneb aluse sellele, kuidas me oma tööle läheneme, ja tegu ei ole ka mingisuguse avangardiga, n-ö kirjanduse eelväega, sest avangardi pretensiooniga kaasneb alati ka risk muutuda küllalt kiiresti arjergardiks ehk järelväeks.

Meie kirjanduskäsitlus on pigem tsükliline. Meie nägemuses sünnib kirjandus teatavate loomeprintsiipide alusel, mille näiteks sobivad kas või sellised võtted nagu meetrika ja riim. "Odüsseia" on jõudnud meieni just seetõttu, et see toimib teataval meloodilisel, vaat et lausa muusikalisel võttestikul, mis on võimaldanud luuletajatel seda teksti sajandist sajandisse korrata.

On tõsi, et viimase sajandi jooksul on reeglid kirjandusest kadumas, meie aga toetume endiselt pea 3000 aastat vanadele printsiipidele, ilma et see tooks kaasa mingeid identiteedimuresid.

Kirjanduses on alati esinenud voolud, mis on allunud mingitele reeglitele ja meie väljendusvahendeid suunavadki need voolud – mitte küll üksnes need, aga üldiselt on need meie töös siiski määravad.

Te mainisite, et selle rühmituse liikmeks jäädakse isegi pärast surma, aga kuidas saab selle liikmeks?

On kaks reeglit. Esiteks ei tohi kunagi esitada liikmeks astumise avaldust. See on üsna huvitav lähenemine, sest tarvis on ühehäälset nõusolekut ja nii hoitakse ära keeldumised – see on säärase lähenemise suur eelis.

Esimene reegel on seega, et ennast ei saa ise liikmeks pakkuda. Teine reegel on see, et uus liige tuleb vastu võtta kõigi nõusolekul, ei piisa lihtsalt häälteenamusest. See on väga eluterve lähenemine: et saada OuLiPo liikmeks, peavad uustulnuka poolt olema nii elavad – kui muide ka surnud –, ja seda ühehäälselt. Keegi ei tohi vastu olla, seega ei saa keegi pärast ka kurta – kõik meiega toimuv on meie oma süü.

Ma usun, et rühmitus on pärast 62 aastat alles just nende reeglite tõttu: ühehäälne nõusolek, keeld end ise liikmeks pakkuda…

Liikmed on omavahel sõbrad, liikmelisus on olnud kaaslaste soov. Kõik annavad rühmitusele midagi ja rühmitus annab omakorda neile. Liikmed on näiteks Perec, Raymond Quenau, muidugi ka Calvino ja Harry Mathews – autorid, kelle arvates see rühmitus on nende loomingut mõjutanud ja kelle looming on omakorda mõjutanud rühmituse teisi liikmeid.

Näiteks mind on suuresti mõjutanud Calvino, ja seda juba noorpõlvest saati. Hiljem avastasin nii ka Pereci – avastasin nendevahelised seosed, millest ma seni üldse teadlik polnud. Sellised on siis selle töötoa eripärad, mille esimees ma olen nüüdseks olnud kaks aastat.

1960. aastatest peale on meil olnud kokku üldse kolm esimeest, seega karta on, et minu esimehepõlv kujuneb üsna pikaks.

Väga hea, tänan. Viisin jutu sellele rühmitusele põhjusel, et kui lugeda "Anomaaliat", hakkavad sedamaid silma elemendid, mis isegi sel juhul, kui jätta kõrvale tõik, et olete OuLiPo esimees või et OuLiPo üldse olemas on, viivad mõtted tekstiloome meetoditele ja OuLiPo rakendatavale lähenemisele. Nagu te just ise ütlesite: asja mõte on arvestada teatavate piirangutega. Kas võite mõningad neist avaldada või peavad need rangelt saladuseks jääma?

Ei, mõne võin ikka avaldada. Mulle meeldib sõna piirang – prantsuse keeles limitation, mis meenutab sõna imitatsioon. Seega veidi keeruliselt edasi antav sõnamäng. Piirangu puhul on oluline just limiidi, piiri mõiste – kehtestuvad teatud keelud.

Aga "Anomaalia" puhul on oluline eelkõige struktuur. Seda teost kannabki just struktuur. Oulipolane Georges Perec on loonud teose "Elu, kasutusjuhend", mille struktuuri loovad 99 peatükki. Üks peatükk on n-ö puudu. Peatükid on koostatud malelaua ruudustiku põhimõttel, mille saab ratsukäigul läbida nõnda, et iga ruut ehk elumaja ruum moodustab ühe tervikpeatüki. See malelaud on n-ö asetatud ühe elumaja esiküljele: kümme korrust, igal korrusel kümme akent. Liigutakse ühest ruumist teise läbi trepikäikude, keldrite, ärklikorruste ning igas peatükis jutustatakse ühes neist ruumidest hargnev lugu. Seega väga keeruline struktuur. "Anomaalia" ülesehitus on lihtsam.

Lähtusin reeglitest, mis kehtivad kõigi mu kaheksa peategelase puhul... Õigemini on neid kokku 11. Tegelasi on palju. Lõin kõigi puhul seose mingi värvusega. Tegelased on nagu värvilised nöörid, millest põimub omamoodi palmik, mida võiks irooniavõtmes nimetada scoubidou'ks – see on üks selline mäng, mida prantsuse lapsed mängivad ja kus tuleb värvilised plasttraadid kindlateks sõlmejadadeks põimida. Ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse, aga prantsuse keeles on see scoubidou.

Minu raamat on üles ehitatud sarnasel põhimõttel: on kindel hulk värvilisi lõimi, millest igaüks on seotud kindla tegelaskujuga. Palgamõrvar on must, kirjanik valge, noor naine on punane. vanem mees sinine. Kõik need lõimed põimuvad omavahel. Iga lõimega seostub mingi stiil: musta traadiga seostub roman noir krimiromaani stiil, siis lisandub sentimentaalse Briti komöödia stiil, mis on küll omane pigem filmikunstile kui kirjandusele – kuigi ka sellele –, aga kõige eredamalt tuleb see esile nt Richard Curtise filmides, nagu "Armastus on see" või "Notting Hill" – minu raamatus seondub see roosa lõimega, mis esindab Adriani ja Meredithi armastuse lugu jne.

See on minu raamatu üks kandvaid strukturaalseid põhimõtteid. Aga ma olen kasutanud ka nn lihavõttemunade ideed: teksti peidetakse midagi, mis pärineb kusagilt mujalt ja mis võib olla äratuntav, kui originaalteksti teada. Näiteks algab üks peatükk, milles on juttu lendamisest, niiviisi: "Kõik rahulikud lennud on üksteise sarnased, iga turbulentne lend on isemoodi." Kui ollakse lugenud "Anna Kareninat", siis ehk tuntakse selle romaani avalause mu tekstis ära. Kui ei tunta, pole ka midagi katki, minu raamatu lugemiseks ei ole "Anna Karenina" läbilugemine sugugi kohustuslik. Mulle aga selline lähenemine sobib: peita teksti mujalt pärinevaid juppe. Kui tahta targalt mõjuda, võib seda nimetada intertekstuaalsuseks.

Tahtsin just seda mainida, sest mulle jäi lugedes mulje väga intertekstuaalsest lähenemisest.

Jah, just – ma vean endaga kaasas tervet koormat fraase ja ma ei salga sugugi, et ma neid kasutan, ma ei kõhkle ega häbene seda teha. Mulle väga meeldib lasta käiku fraase, mida ma endaga kannan ja mis pärinevad kusagilt mujalt, et luua raamat, mis lõpuks võtab sibula kuju – tekib ridamisi kihte. Mõni lugeja piirdub esimese kihi mahakoorimisega, ja mulle piisab ka sellest. Teine jõuab juba teise kihini, kolmas kolmandani…

Keskel on aga tuum, millest olen teadlik mina üksi. Mulle sobib selline lähenemine hästi: tekib selline varjatud eksperimentaalsuse tasand, mis aga ei peleta eemale ka laiemat publikut, keda ma sihin. Minu raamatud on mõeldud kõigile. Tahan, et kõik neist osa saaksid, sh tähelepanelikumad lugejad, kes ehk üht-teist ära tunnevad: siin on midagi Nietzschest, siin Kafkast, siin Flaubertist…

Nad võivad seda nautida, sest neilgi on kusagil mälusopis selle kultuuri killukesed, mis mind alati kõikjal saadavad. Muidugi ei tunne ma kogu Kafka loomingut peast, aga üht-teist kerkib aeg-ajalt pinnale, näiteks Gregor Samsa… See pakub mulle lusti, sest minu meelest teeb kirjanduse nii põnevaks just tema võime olla üleilmne. Võib lugeda mõne hindu, hiinlase, venelase, ameeriklase või mehhiklase raamatut… ja kirjutatu jääb kuidagi meiega. Kui loen Gabriel García Márquezt, jäävad fragmendid loetust mu mällu ja mulle pakub huvi nende taaskasutamine oma loomingus.

Lihavõttemunade kujundi asemel võib kasutada ka kuivatatud puuviljade assortii kujundit: kui söön neist küpsetatud kooki, ei või iial teada, mis täpselt suhu satub, aga ikka on see mõni kuivatatud puuvili. Säärased asjad pakuvad mulle huvi.

See intertekstuaalsuse ja struktuuri olulisus kandub läbi terve raamatu. Koos teiste detailidega moodustub selline "pehme" eksperimentaalsus. Kirjanikuna olen alati hinnanud teksti sujuvust – ma ei taha mitte kunagi oma lugejat kuidagi takistada. Näiteks olen pidanud tähtsaks oma kirjanduslikku stiili lihvida ja sellega samas mitte liiale minna, et see ei muutuks näiteks otseselt kriminaalromaani paroodiaks – peab säilima ühtlus, et lugejale loo traagelniidid silma ei kargaks, mis aga mulle endale on samas väga hästi nähtavad – muidu ei saaks ma kirjutada.

See sujuvus on terve romaani vältel väga hästi tajutav ja selle eesmärk on lugejat rahustada, minu jaoks aga on tekkinud niivõrd keeruline konstruktsioon, et see võib pisut heidutavaks muutuda, tekitades tunde, et päris kõik ei ole enam hoomatav, teisalt aga on niivõrd palju psühholoogilisi kihte, kõiksugu krimikirjandusest ja seiklusromaanidest tuttavaid detaile, mida on äärmiselt huvitav taga ajada. Olete kõigest kokku loonud teose, kust igaüks leiab endale oma loo. Kas see oligi algusest peale teie mõte?

Jah, see oligi mu siht, ja ma pidin selleks oma kirjastajaga isegi lahingut lööma. Kirjastaja arvates oli näiteks tegelaskujusid liiga palju.

Ta leidis, et raamat ei ole teie lugejaskonnale sobiv?

Minu tavapärasele lugejaskonnale selline tegelaste hulk üle jõu ei käi. See on nii umbes 25 000 prantslasest lugejat. See pole sugugi paha, aga minu sihiks oli minna püüdma miljonit.

Seega mu n-ö klassikalise lugeja jaoks oli kõik parimas korras, aga laia lugejaskonna jaoks, kelle tähelepanu kirjastaja lootis pälvida, oli tegelaskujusid liiga palju. Mina samas rahustasin teda väitega, et tegelasi on küll palju, aga igaüks on ometi selgelt identifitseeritav, igaüks on samahästi kui stereotüüp, selle sõna positiivses mõttes: palgamõrvar on palgamõrvar, ma ei ole tema puhul ületanud mingeid psühholoogilisi piire, teinud temast näiteks vana daami vms. Kuigi tegelikult oleks see ka muidugi stereotüüp…

Üsna võimatu on luua ideaalset stereotüüpi, aga ma siiski püüdsin järgida stereotüübi klassikalisi norme. Seega on minu palgamõrvar 30.–40. aastates meesterahvas ja tema puhul rakendasin ma krimiromaani stilistikavõttestikku. Siis on kaks noort inimest, kes on teineteisesse armunud. Nad polegi küll enam nii noored, aga mida vanemaks ma ise saan, seda enam on nooruse mõiste minu jaoks avardunud, seega on nad mõlemad 40. eluaastates. Nad mõlemad on matemaatikud. See kaldub küll armastusromaanide tavalisest õhustikust veidi kõrvale. No ja nii ikka edasi.

Ma soovisin lugejat kinni hoida. Sujuvus on minu jaoks oluline, sest asja mõte on pälvida laia lugejaskonna tähelepanu projektiga, mis ei ole samas sugugi mitte lihtsakoeline.

Raamatu edu tuli mulle siiski üllatusena, ent lugejamenu taga on mitmeid põhjuseid, kas või näiteks Goncourti auhinna punane riba raamatu ümber ja veel mitmed muud kirjutamisaegset õhustikku iseloomustanud tegurid, nagu näiteks see, et piirangute ajal olid kinod kinni jne. See tõi Prantsusmaal kaasa raamatute taas moodi tuleku.

Ent ka selles raamatus endas on midagi, mis sellist edu tõotas. See on muidugi tagantjärele tarkus. Kindlasti on oluline näiteks see, et tegemist on eskapismi võimaldava romaaniga. Lugeja võib sellesse romaani sisse minna ja sinna jäädagi, sest minu siht oli lugeja kohe kaasa haarata ja hoida ta tähelepanu lõpuni välja, pakkudes talle teatavat sorti seiklust. Ma armastan seiklusi.

See raamat kujutab minu jaoks peaaegu midagi sellist, mida ma ise oleksin tahtnud 20. eluaastatel lugeda. Sellepärast sündiski see raamat mul väga kiiresti, võrreldes mu tavapärase kirjutamisrütmiga. Kirjutasin seda nii kiiresti, sest mind valdas kirjutades elevus. Teadmine, et tegelasi, ideid ja lugusid on nii palju, hoidis kirjutamise ajal mu vaimustust üleval. Üheainsa peategelase puhul oleks kirjutamisprotsess olnud pikem, aga nüüd oli kõik mitmekesine, sündis romaan romaanis.

Tekkis selline romaani idee: väikesed looniidid, mis põimuvad ühte ja lõpuks omavahel seostuvad. Ülesehituselt on see romaan tavapärasest väga erinev. Üheainsa peategelase asemel, kes tõttab vastu paljudele seiklustele, on hoopiski palju peategelasi, kes tõttavad vastu üheleainsale seiklusele.

See on üsna jahmatav: kõik tegelased teevad läbi ühe ja sama seikluse ja igaüks reageerib samas olukorras omamoodi.

Aga alles siis, kui taipad, mis seiklus kõiki neid tegelasi selles romaanis reageerima paneb, jõuab kohale, mis on asja mõte. Ja see on väga oluline – tegu on millegagi, mida peetakse ehk võimatuks, aga füüsika ja kosmoloogia viimaste avastuste valgel tundub, et sellised arengud muutuvad üha usutavamaks. Tahangi küsida, kas see olukord oligi teie jaoks kirjutamisel lähtepunktiks?

Ei. See võib tunduda kummaline, aga ma tulin sellele alles kirjutades. Ma lähtusin küsimusest: mida ma teeksin, kui seisaksin korraga vastamisi iseendaga? See oli raamatu peaidee. Mida me teeme, kui seisame vastamisi iseendaga? Kuidas me suudame läbi rääkida kellegagi, kes seisab meie vastas ja kes on meie ise?

Mina sellises olukorras püüaksin ilmselt läbi rääkida. Kui mulle tänaval keegi otsa komistab, siis ma palun vabandust. Seega mina ei ole see inimene, kes on valmis oma teisiku tapma. Ma pole ka inimene, kes on valmis end ohvriks tooma.

Püüdsin kujutleda, millised võimalused niisuguses olukorras võiksid kujuneda. Tegin kindlaks 16 võimalust ja vaatlesin neist kaheksat ning see andiski tõuke tegelaste väljatöötamisel.

Ja teisene küsimus, mis on muidugi ka äärmiselt oluline, ongi teie küsitu: mis annab sellisele nähtusele võimaliku tõepõhja? Mis võimaldab usutavat seletust? Minu sihiks polnud jutustada muinaslugu ega luua mingisugust õpetlikku valmi – tahtsin jääda realismi piiresse. Tahtsin, et raamat saaks võimalikult realistlik ja tõepärane.

Üheks realismimõõtme sissetoomise vahendiks on näiteks popkultuur, asjade-isikute mängutoomine, mida me kõik tunneme: kuulsad muusikud, näitlejad – tihtipeale Ameerika omad –, poliitikud, nt Emmanuel Macron, üks ameeriklane, kes sarnaneb Trumpiga, Xi Jinping… ühesõnaga, poliitikud. See moodustab popkultuurilise tausta, mis tekitab tunde, et viibime meile tuttavas tõelises maailmas.

Tekkiski idee tulla välja selgitusega, millele ma alguses ei mõelnud. Alustasin raamatu kirjutamist, teadmata, kuhu ma välja jõuan. See pole muidugi kõige parem mõte, aga oulipolasele muidugi omane, nii et mis seal ikka…

Aga ka nii saab, ja lõpuks tuligi mul mõte üleüldisest simulatsioonist – idee, et elame maailmas, mis pole päris see, milles me usume end elavat. Maailmas, mis pole päris – pole ei bioloogiline ega konkreetne.

Multiversumi idee jätsite siis algusest peale kõrvale?

Jah. See ei tundunud mulle nii huvitav. Tegelikult on tegu ikkagi multiversumi teooriaga, aga ümberpööratud kujul.

Seda küll.

Ma jätsin kõrvale paljude universumite idee, mis on veidi teine asi. Paljude universumite idee on praegu soosingus ja kõik tunnevad määratut huvi stringiteooria ja lõputute universumite teooria vastu jne. Sellest mu idee aga ei lähtunud.

Jätsin kõrvale ka bioprintimise teema. See ei pakkunud mulle huvi. Mind paelus ühel konverentsil kõneldu.See leidis aset umbes 20 aasta eest ja seal astus üles üks Rootsi filosoof: Nick Bostrom, kes oli – ja on siiani – Oxfordi ülikooli õppejõud. Ta on välja töötatud teatud tõenäosusteooria, mille põhjal on üks meie olemasolu hüpoteetilisi põhjuseid meie mitteolemasolu: võimalus, et oleme lihtsalt programmid, ise seda teadmata; programmeeritud arenema, nägema, kuulma, aistima meile ette nähtud võimaluste piires, st kõik on kokku simulatsioon.

See toob meelde Google'i otsingumootori võimekuse simuleerida inimaju toimimist täiuslikul viisil. Nad teatasid just hiljaaegu, et suudavad simuleerida inimaju. Võimalik, et mõne aasta või kümmekonna aasta või ka sajandi pärast suudetakse simuleerida mitte üksnes ühe, vaid mitmete miljardite inimajude tegevust, ja mitte üksnes sekundi, vaid aastasadade ja -tuhandete vältel, võib-olla isegi mitmekümnete aastatuhandete vältel, nt simuleerida kromanjoonlaste kogu ajutegevust 50 miljoni aasta vältel – superarvuti saaks sellega hakkama viie minutiga.

See idee tundus köitev. Õudne, ent siiski köitev. Ja mulle pakkus huvi asjaolu, et see teaduslik hüpotees loob ülivõimsa paralleeli kirjandusega. Kirjanduses ju luuaksegi just väikesi universumeid. "Anomaalia" puhul ma loon oma pisikese universumi, loon oma tegelaskujud, nad on usutavad – või isegi kui pole, siis mina olen nad loonud. Ja meie selle raamatu lugejatena usume iga tegelase olemasolusse. Me võtame nad omaks, nagu nt David Copperfieldi, madame Bovary või mr Wakefieldi. Me oleme nõus uskuma, et kõik need tegelased on päriselt olemas. Me usume Anna Kareninat. Me loeme raamatut ja mõtleme, et loomulikult on lugu välja mõeldud, aga lugejarollis olles me usume, et kõik need tegelased ongi olemas.

Nii tekibki väga tugev paralleel sellega, mida kujutab endast kirjandus ja mida kujutavad endast raamatus tekkivad narratiivsed tõekspidamised. Kirjanduse virtuaalsed universumid on selle oletuse peegeldus, et me ise olemegi need tegelased romaanis, mida me arvutis kirjutame. Mulle tundus see peadpööritava avastusena, imelise peegelpildina romaani olemusest.

Romaani lõpp on austusavaldus sellelesamale ideele maailma replitseerimisest. Ja mulle tundus, et täpselt nagu Calvino raamatus "Kui rändaja talvisel ööl" tekib äärmiselt intellektuaalne mäng selle vahel, mis on romaan, ja mitmete romaanis eksisteerivate romaanide omaksvõtmise vahel…

Nende ideedega sain mängida oma romaanis, mis pole küll nii hullutavalt petlik kui Calvino teos – küll imeline romaan, kus aga kõik kirjutatu pidevalt hävitatakse. Kõik peaksid seda teost lugema – see on parimaid romaane romaanist ja üks Italo Calvino parimaid teoseid. Ta kirjutab seal lugusid…

Lugusid, mis jäävad pooleli.

Ta kirjutab paarkümmend erakordselt haaravat lehekülge ja siis jääb lugu pooleli! Raamatus kujutatud lugeja suleb raamatu, mida ta selles raamatus loeb, ja me ei saa rohkem midagi teada. Mulle jättis see raamat sügava jälje, sest Calvino ajas mind lausa marru: iga lugu, mida ta alustab, on uskumatult kaasahaarav, ja siis jätab autor meid tühjade pihkudega. Iga kord, kui lugeja lugema asus, tekkis tal tunne, et see pole tema jaoks õige raamat, või siis tuli midagi vahele, mis lugemist takistas. Ja see ajas marru!

Tahtsin luua samasuguse efekti eraldi lugude kaudu, aga samas ma ei tahtnud korrata Calvino tegu, mis mõjus nii ärritavalt: jutustus poole pealt katkestada. Seega kirjutasin mina romaani, mis katkeb lõplikult siiski alles lõpus. Aga muidugi on loo lõppemine lugeja jaoks alati pettumus. Kui lugeja on sellega rahul, siis on romaaniga midagi viltu.

Te leidsite minu meelest väga huvitava mooduse, kuidas väljendada seda ideed, et romaan ehk küll lõpebki, aga ees on ootamas uus algus.

Jah, just, uus algus. Tõlkijatele on see olnud tõeline peavalu. Prantsuse keeles lõpeb raamat kolme tähega: fin (lõpp).

See meenutab filmide tavalist lõputiitrit: the end.

Jah, see on lõputiiter. Ja võib isegi kirjutada noir, nagu näidendi lõpus: eesriie langeb ja tuled kustuvad. Mina aga kirjutasin fin, sest see sisaldab tähti "in", mis tähistab sõna incipit (algab).

Kaalusin mõtet selle sõnaga oma romaani ka alustada, aga see tundus mulle natuke liiga intellektuaalse mänguna ja ma ei tahtnud päris selleni minna, nii et algus kõlab hoopis: "Kellegi tapmine on tühiasi", mis mulle meeldib ja võtab tegelikult ka kogu romaani olemuse kokku.

Aga algne idee oli luua romaan, mis ringleb ümber iseenda ja kujutab endast maailma pöörlemist. Idee sellest, et romaan võib taas otsast alata, jäädes lõputult pöörlema. Samas aga tahtsin vältida liigset eksperimentaalsust, seega ma ei läinud oma ideega päriselt lõpuni, kuigi alguses pidasin seda silmas.

Vahel on tarvilik, et kirjanik väheke maha rahuneks ja jätaks ruumi ka lugejale. Mina tahtsin lugejale palju ruumi jätta ja vältida pahet, mis on mulle teinekord omane: luua kirjanduslik metamaailm. Metaversum mul juba esineb, seega tahtsin edasist "metastumist" vältida.

Ainus peatükk, mis selle vastu veidi eksib, on lõpupeatükk, mis sõlmib otsad kokku, ja kui tähelepanelikult lugeda, siis saab selgeks, et raamat, mille lugemisega on siiamaale jõutud, on kirjutatud viimase tegelase poolt, kes ongi autor.

Ja kui tullagi teie raamatu lõpu juurde huvitav seos selle vahel, mida kirjutab fiktiivne kirjanik Victor Miesel, kes teie romaanis avaldab oma romaani pealkirjaga "Anomaalia". Tekib mitmekordne mäng mängus. Prantsuse keeles kannab selline võte nimetust mise en abyme – vormiline tehnika pildi koopia pildi enda sisse paigutamiseks. See on väga huvitav.

Te alustate peatükke tsitaatidega sellelt autorilt. Ma pean väga huvitavaks tema öeldut lugeja ja kirjaniku kohta: "Ükski autor ei kirjuta lugeja raamatut, ükski lugeja ei loe autori raamatut.Lõpp-punkt võib teatud piirides olla ühine." Ja milline on teie raamatu lõpp-punkt? Jõutakse millegi täiesti lõputuni…

Jah, just, jõutakse lõpp-punkti, mis polegi millegi lõpp. Raamat on kirjutatud lõpp-punktita. Polegi ühist lõppu, mis ühendaks lugejat ja kirjanikku. Aga minu meelest on see lõbustav: üliõpilastele esitatakse tihti küsimus, mida autor on tahtnud öelda.

Lugege tekst läbi ja öelge, mida autor tahab öelda. Me ju ei tea, mida autor on öelda tahab. On tekste, mille lugemisel oleme täiesti ebakompetentsed. Võime ju autori kavatsust ette kujutada, aga päriselt ei tea kunagi. Ja kujutluspildid lähevad ju üksteisega vastuollu. Kirjeldused on alati mahavisatud vaev. Kui ma ütlen, et taevas on sinine, siis keegi ei taju seda sina ühtemoodi. Kui ma ütlen, et tegelane on suur… Raamatus ma mängingi sellega. Kord ütlen, et tegelane on suur, siis jälle, et väike, sest ta pole nähtud samast vaatenurgast.

Detailid on suhtelised, sest me lähtume iseenda mõõdupuust. Tegelase kirjeldamine on mulle alati tundunud keerulisena. Autori ja lugeja suhe raamatusse ei ole sama. Üks teos rabas mind selles mõttes – pidin seda üle lugema, et esineda ühel konverentsil, mille teema oligi just kirjeldamine. Tegu on Flauberti "Salamboga", kus peategelaseks on Kartaago printsess, kelle puhul pole teada, kas ta oli numiidlanna, mustanahaline või hoopis valge…

Me ei tea temast midagi. Tema nimi on Salambo. Võib eeldada, et ta oli mustanahaline. Hannibali, õigemini Hamilkari tütresse armub Matho. Tekib küsimus, milline Salambo välja nägi. Ma otsisin raamatust neid kohti, kus Flaubert teda kirjeldab, ja tegelikult ei leidnudki.

Me näeme teda kõndimas, näeme rüü alt vilksatavat jalga, teame, et ta kandis õlgadeni langevaid säravaid kõrvaripatseid, teame, mismoodi ta toonase soengumoe kohaselt oma juukseid võidis, milliseid rõivaid kandis. Aga tegelikult autor ei kirjelda teda kordagi täpsemalt. Iga lugeja võib ise oma Salambo luua ja see on veelgi võimsam kui tegelane, keda on liiga täpselt kirjeldatud.

Mind rabas, kuidas autor – kes on Prantsuse kirjanduses Victor Hugo ja Rabelais' kõrval üks olulisemaid autoreid – jätab tegelase kirjeldamata, ent ometi ärkab see tegelane ellu. Gargantua kohta teame, et ta on väga suur ja väga paks. Teda pole väga täpselt kirjeldatud.

Me ei tea, milline ta oli.

Me ei tea täpselt. Ja see on kirjanduses tihti nii. Näiteks ma mäletan, et lugesin Swifti ja jälgisin, kuidas ta kirjeldab Gulliveri. Kord on Gulliver väga väike, kord jälle väga suur, aga teda pole lähemalt kirjeldatud, ehkki väidetav jutustaja on ta sugulane.

Nii et autori raamat ei ole kunagi sama mis lugeja raamat ja nii see peabki olema. See on üks kirjanduse tugevusi, võrreldes filmikunstiga. Ja miks? Sest kõik adaptatsioonid valmistavad mingil määral pettumuse. Tegelasele antakse nägu ja keha. Inimesed ja maastikud saavad kuju, kuigi raamatus püsivad nad varjus ja lugeja saab neid kujutleda.

Võiks tuua palju näiteid kirjeldustest – raamatus jääb lugejale kujutlusvõimele tohutu palju ruumi, filmis või seriaalis aga võtab kõik n-ö teatraliseeritud kuju ja tekivad kehastused.

Kehastus on ühtaegu midagi toredat, sest võimaldab teisel kunstivormil teost tõlgendada – näiteks võib luua madame Bovary võrratu prantsuse näitlejanna Isabelle Hupperti kehastuses, või kolonel Chaberti, keda kehastab Gerard Depardieu. Mina kujutasin koloneli ette hoopis teistmoodi, nii et olen pettunud ja vaimustatud ühekorraga.

Seega raamat pakub lugejale sellist universumit, kus ka lugejal on oma koht, vaat et lausa loojana. Autori võimalus luua maailm, kus lugejal on vastukaaluks samuti võime luua, ja raamatu eesmärk võikski seisneda selles, et ka lugejale antakse loominguline mõõde selles, mis puudutab tegelaste ja maastike kujutlemist.

Kõik see aga muutub, kui raamat tõlgitakse teise keelde. Oleneb, kas lugeda raamatut eesti, inglise või saksa keeles, sest tõlkija loodud universum on peaaegu sama oluline kui autori loodu.

Võin tuua kümmekond näidet, kus kõik ei ole päris vastavuses. Näiteks oli mul üks tegelane, kes prantsuse keeles kandis nime Canard, mis tähendab parti. Prantsuse keeles tähendab part midagi armast, näiteks ema võib last hellitavalt pardikeseks kutsuda. Saksa keeles on part Ente ja sellel on negatiivne tähendus. Part paterdab ja on inetu. See sõna ei väljenda kiindumust. Nimi tuli ära muuta, et lugeja maailm oleks vastavuses tõlke omaga. Autor pidi tõlkija teelt kõrvale tõmbuma.

Seega siis mitte üksnes autori raamat pole päriselt lugeja oma, vaid ka tõlkija raamat pole päriselt autori oma. Ja see tundub mulle kütkestav. Mind jahmatab alati, kui loen raamatut, mis on kirjutatud mõnes keeles, millest ma aru ei saa. Murran siis alati pead, milline on küll see "päris raamat", see originaalkeeles kirjutatu ja kuidas võis algkeele lugeja lugeda seda algkeeles kirjutatut.

Näiteks ma ei oska hispaania keelt ja mõtlen ikka, missugune on "Don Quijote" originaalis. Mina ju tunnen seda raamatut üksnes tõlke kaudu ja usun, et see pole päris üks ja seesama. Olen kuulnud, et don Quijote hobuse Rocinante nimi tähendab vanahispaania keeles hullust. Kui lugeda "Don Quijotet" hispaania keeles, siis saab aru, et ta ratsutab hobuse seljas, kelle nimi on Hullus. Huvitav, eks?

Jah, vägagi.

Pole üldse sama, mis lugeda seda raamatut prantsuse keeles.

Ma tänan teid lõpmatult selle ülimalt huvitava idee eest, millest saabki meie vestluse lõpp-punkt.