Viimastel aastatel ei ole Krista Kaera hinnangul üht konkreetset kirjandustrendi, mis oleks esile tõusnud. "Uued trendid tõusevad enamasti esile just raamatumessidel, kus pakutakse uut kirjandust, mitte niivõrd kirjandusfestivalidel," sõnas ta ja lisas, et mingeid uusi suuri teemasid tekkinud aga pole. "Rohkem on hakanud silma paistma mitteingliskeelne maailm, selles mõttes on natukene nihkeid, aga üldjoontes jäävad teemad ikka päris samaks, see, mida püütakse üle maailma müüa, on ikka põnevusromaanid."

Küll aga tõuseb Kaera sõnul rohkem esile teemasid, mis haaravad maailma laiemalt. "Kirjanikud hakkavad muutuma rohkem maailmakodanikuks, lääne maailmas on seda kogu aeg rohkem olnud, eesti kirjanduses pigem vähem, aga viimasel ajal on see ka meie autorite teostesse sisse tulnud," tõdes ta ja mainis, et kui vahepeal oli palju juttu sellest, kas tõsiseltvõetav väärtkirjandus tohib kasutada ulmemotiive, siis nüüd on raske leida teost, kus neid motiive kasutatud poleks.

"Piirid hakkavad žanrite vahel kaduma ja üha rohkem tuleb väärtkirjandusse krimiromaani motiive, toimub mingisugune sulandumine ja minu arust see on suurepärane, sest raamatu väärtus on ikka selles, kas ta on hästi kirjutatud ja läheb inimestele peale, mitte selles, kas õnnestub sealt välja noppida mingeid žanrimotiive," tõdes ta.

Näitena sulandumisest tõi ta välja Herve Le Tellier' romaani "Anomaalia". "Seda ei saa mingite kriteeriumite järgi rangelt realistlikult romaaniks pidada, sellele vaatamata sai teos 2021. aastal Goncourti preemia, on laialt loetud ja väga nõutud," ütles ta ja lisas, et neil väga vedas, et Le Tellier' leidis kaks päeva Tallinna tulekuks. "Ta on väga nõutud autor kogu maailmas."

Eesti autoritest tõi Krista Kaer välja Paavo Matsini, kes segab tema sõnul samuti oma teostesse erinevaid elemente. "Võib-olla tuleb siit ja sealt Urmas Vadil midagi sekka, mille kohta ei saa öelda, et see on täiesti realistlik ja kahe jalaga maa peal, aga see teebki asja huvitavaks, eks näeb, mis edasi juhtub," ütles ta.

"Eesti kirjandus kirjutab ikka loomulikult Eestist, isegi siis, kui eesti kirjanik kirjutab sellest, mis juhtub temaga mujal maailmas või mis toimub mujal maailmas, on see nähtud ikkagi eesti kirjaniku silme läbi, aga see on väga oluline, see on eesti vaatepunkt asjadele," tõdes Kaer ja lisas, et eesti kirjandus on praegu väga huvitav. "On tulnud huvitavaid uusi kirjanikke ja on kirjutatud nii minevikust kui ka tänapäevast."

Paberraamat ei kao lähiajal veel kuhugi

"Ma arvan, et paberraamat jääb, nende müügid ei kao kuhugi, võib-olla kõiguvad mõne protsendi ulatuses," sõnas Kaer ja lisas, et sinna juurde on tulnud audioraamat. "Mujal maailmas võimsalt, Eestis mitte," tõdes ta, mainides, et e-raamatute vallas loetakse vähem ilukirjandust, rohkem artikleid ja muud sellist. "Ingliskeelses maailmas loetakse ilukirjandust e-raamatute kujul ka palju rohkem."

Kuigi paberraamatud jäävad Krista Kaera sõnul kindlasti alles, siis tiraažidega on olukord keerulisem. "Raamatud lähevad üha kallimaks, materjalid lähevad kallimaks, kõik läheb kallimaks ja kui inimesel tekib küsimus, kas ostan raamatu või süüa, siis ikkagi ostetakse pigem süüa, aga ma loodan, et sellist küsimust veel ei teki."

"Kirjanduse enda tervise kohta ei oska ma midagi halba öelda, see läheb väga halvaks siis, kui kirjanikud enam üldse kirjutada ei taha, ei teki uusi kirjanikke juurde ja inimesed enam üldse lugeda ei taha, aga seda ma praegu küll ei näe," nentis ta ja lisas, et see oleks väga halb, kui inimesed enam lugeda ei taha. "See tähendaks, et nende maailmanägemine, mõtlemisvõime, rääkimata keeletunnetusest jääks väga palju vaesemaks."

"Ilukirjandus on see, mis eriti noores eas aitab aru saada väga paljudest seostest, annab võib-olla isegi pildi ajaloost, paneb mõtlema tulevikule ja teeb seda sellises vormis, mida on põnev lugeda, mitte ei pea kuivalt fakte pähe õppima," selgitas Kaer ja lisas, et ilukirjandust lugedes lähed kaasa suurepärase jutustusega ja märkamatult saad sealt palju muudki. "Rääkimata sellest, et suurepärased teosed õpetavad empaatiat."

Ka kirjandusfestivalid on muutumas

Ka kirjandusfestivalid on tema sõnul muutumas. "Selle kahe aasta jooksul, kui kirjaniku elusa esinemisega festivali ei toimunud, võtsid mitmed festivalid kasutusele videoesinemised, seega festival toimus nii-öelda, aga seda sai video vahendusel vaadata," selgitas Kaer ja lisas, et nemad ei ole seda teed läinud ja ilmselt ei lähe ka. "Ma arvan, et see trend hakkab ka jälle pisut tagasi tõmbuma."

"Festivale tuleb juurde, seda võib küll öelda, nad mitte ei paisu ainult mahult, vaid peaaegu iga nädal kuuled, et jälle kuskilt toimub kirjandusfestival, osad on spetsiifilisemad, näiteks ainult luulele või ajakirjandusele pühendatud," selgitas ta ja lisas, et kui võtta kätte ja tahta pea kõigil festivalidel käia, siis aasta jooksul koju ei jõuakski. "Kõike on niivõrd palju ja igal pool pakutakse, paratamatult tuleb mingid valikud teha."

Samuti rõhutas Kaer, et nende kirjanike nimekiri, keda tahaks festivalile kutsuda, on enamasti pikem sellest, keda lõpuks õnnestub ka Eestisse kohale tuua. "Palju sõltub ikkagi sellest, kuidas külalised tulla saavad, võib-olla on nad lubanud end kaks aastat varem mõnele teisele festivalile, aga me püüame teha endast kõik mis võimalik, et see valik oleks mitmekesine ja huvitav."

Tänavuse HeadRead korraldamise juures on tema sõnul muutunud see, et enam pole koroonapiiranguid ja inimesed on hakanud vabalt reisima. "Mitu korda üritasime siin viimastel aastatel teha ka festivali väliskülalistega, aga nad ise leidsid enamasti, et nendes keerulistes tingimustes nad ei reisi," selgitas ta ja lisas, et sel aastal on festivalil üle 20 väliskülalise. "Paljud on need, keda kutsusime juba aastaid tagasi, mõned on ka juurde tulnud."