Katkend:

VICTOR MIESEL 

Victor Miesel on üsna sarmikas. Ta nurgeline nägu on aastatega ümaramaks muutunud ja ta tihedad juuksed, Rooma nina ja kahvatu nahk meenutavad Kafkat, jõulist Kafkat, kes on ületanud neljakümne aasta künnise. Ta keha on ikka veel sale, kuigi tema elukutsega kaasnev istuv eluviis on selle mõnevõrra tüsedamaks teinud.

Sest Victor kirjutab. Aga oh häda, kuigi tema kahele romaanile "Mäed tulevad meie juurde" ja "Äpardunud läbikukkumised" on osaks saanud soosiv kriitika ja väga pariisilik kirjanduspreemia, ei tekita need kaks punase ribaga pärjatud¹ raamatut suuremat elevust ja müügiarvud küünivad vaid mõne tuhandeni. Ta on veendunud, et miski pole vähem traagiline, et pettumus on ebaõnnestumise vastand.

Neljakümne kolme aastasena, millest viisteist on veedetud kirjutades, tundub talle kirjandusmaailm tobeda rongina, kuhu piletita petised abitute konduktorite vaikival nõusolekul esimestena lärmakalt trügivad, sellal kui tagasihoidlikud geeniused – parajasti välja suremas liik, kelle hulka Miesel enda arvates ei kuulu – jäävad perroonile. Sellegipoolest pole ta kibestunud; ta ei mõtle enam sellele ja soostub istuma raamatuklubides, et mitme tunni jooksul signeerida vaid neli oma teost; kui erialane ebaõnnestumine tabab ta lauanaabrit, vestlevad nad kenasti. Mieselil, kes võib näida hajameelse ja äraolevana, on kõigele vaatamata naljamehe kuulsus. Aga kas oma nime vääriv naljamees pole seda mitte alati "kõigele vaatamata"?

Miesel teenib raha tõlkimisega. Inglise, vene, poola keelest, viimast kasutas ta vanaema, kui temaga lapsepõlves rääkis. Ta on tõlkinud Vladimir Odojevskit ja Nikolai Leskovi, ülemöödunud sajandi autoreid, keda maailmas enam suuremalt jaolt ei loeta. Ta on teinud juhutöid – tõlkinud festivali tellimusena "Godot'd oodates" klingonisse, "Star Treki" väljamõeldud kurjade maaväliste elukate keelde. Et panga silmis usaldusväärne olla, tõlgib Victor ka mitmesuguseid anglosaksi bestsellereid, mis annavad kirjandusele kõikidest kunstidest kõige madalama staatuse. Tema tõlketegevus avab talle lugupeetud, kui mitte võimukate kirjastajate uksed, kuigi tema enda käsikirjad ei astuks iialgi üle nende lävede.

Miesel on ebausklik: tema teksapükste taskus on alati üks legoklots, kõige tavalisem, kaks korda neli sentimeetrit, erkpunane. See on pärit selle kindluse müürist, mida nad isaga tema toas ehitasid, kui ta laps oli. Ehitusplatsil toimus tööõnnetus ja makett tema voodi kõrval jäi lõpetamata. Poiss vaatas seda vaikides sageli: laskeavad, tõstesild, kujukesed, torn. Üksinda ehituse jätkamine nagu ka lammutamine oleks tähendanud surma aktsepteerimist. Ühel päeval murdis ta müürist klotsi, libistas selle taskusse ja võttis kindluse lahti. Siis oli ta kolmkümmend neli aastat vana. Kaks korda on ta klotsi ära kaotanud ja kaks korda uue võtnud, samasuguse. Alguses valu tundes, siis ilma hingeliigutuseta. Kui ema eelmisel aastal suri, libistas ta klotsi kirstu ja võttis kohe endale uue asemele. See väike punane rööptahukas ei ole tema isa, vaid mälestuse mälestus, põlvnemise ja ustavuse lipp.

Mieselil pole lapsi. Katkematu entusiasmiga sööstab ta tundeliselt ühest nurjumisest teise. Liiga sageli eemalolev, pole ta veenev ja ta pole kunagi kohanud naist, kellega pikem eluperiood mööda saata. Aga võib-olla kumab sellest viisist, kuidas ta sõbratare valib, läbi veendumus, et nagunii ei tule midagi välja.

See pole õige jutt: seda naist oli ta kohanud neli aastat tagasi Arles'is tõlkijate konverentsil. Ühel istungil, kui ta selgitas, kuidas tõlkida huumorit Gontšarovi teostes, istus naine esimeses reas. Victor püüdis temalt pilku mitte ära pöörata. Aga naisele järgneda ta ei saanud, sest keegi toimetaja pidas ta kinni: "Ja kui te tõlgiksite meile vene feministi Ljubov Gurevitšit? Mis te tema kohta ütlete? Tore, eks?" Paari tunni pärast seisis naine magustoidujärjekorras naeratades tema taha. Armastusega on selline lugu, et süda tunneb selle kohe ära ja teeb häält. Muidugi ei hakka keegi armastatud isikule ilma sissejuhatuseta armastust avaldama. Too ei saaks midagi aru. Varjamaks, et ollakse juba tema pantvang, alustatakse vestlust.

Jõudnud lõpuks sulatatud šokolaadikookideni, pöördus Victor naise poole ja kõnetas teda. Ta päris pudrutades, kuidas tõlkida creme anglaise, mis otsetõlkes on Inglise kreem ja tähendab vanillikastet, kui french cream tähendab inglise keeles vahukoort, mis prantsuse keeles on chantilly. Kahjuks, jah, ei leidnud ta midagi paremat. "Ascot cream," vastas naine naerdes, viisakalt, kähedal häälel, mis Victorile tundus ingellik, ja naasis oma lauda sõprade juurde. Alles tüki aja pärast taipas Victor, et nii Ascot kui ka Chantilly on hipodroomid Inglismaal.

Nad vahetasid pilke, mida Victor tahtis tõlgendada kui mõistvaid. Ta läks rõhutatult baari ja lootis, et naine tuleb talle järele, aga too oli süüvinud vestlusse. Tundes end sama lollina nagu mingi teismeline, läks Victor hotelli. Ta ei leidnud naise pilti konverentsist osavõtjate hulgas, aga oli kindel, et kohtab teda veel ning kogu järgmise päeva jooksul külastas ta eri ettekäänetel õpitubasid. Asjata. Naist polnud ka konverentsi lõpetamisel. Ta oli haihtunud. Viimase hommikusöögi ajal hotellis kirjeldas ta teda ühele sõbrale, kes konverentsi organiseeris, aga sõnadest "väike", "brünett" ja "võluv" polnud suuremat abi.

Kahel järgneval aastal tuli Victor jälle konverentsile, ja kui tõele silma vaadata, siis vaid lootuses naist näha. Pärast seda – raske professionaalne viga – poetas ta oma tõlgetesse lühikesi lõike Ascoti hipodroomist või vanillikastmest. Ja oma pahategusid alustas ta Gurevitši artiklite kogumikust: sissejuhatavasse teksti "Почему нужно дать женщинам все права и свободу" ehk "Miks on vaja naistele anda kõik õigused ja vabadus?" lisas ta lause: "Vabadus ei ole vanillikaste šokolaadikoogil, vabadus on õigus." See oli peen vihje, ja mine tea? Lõppude lõpuks oli see naine huvitatud Gontšarovist. Aga ei. Kui ta luges seda raamatut, ei märganud ta lisa, ei märganud ka toimetaja ja muuseas ka mitte ükski lugeja. Victor laseb elul minna ja see on lootusetu.

Aasta alguses määrab üks Prantsuse-Ameerika organisatsioon, mida rahastab Prantsuse saatkonna kultuuriosakond, Mieselile tõlkepreemia ühe sellise põneviku eest, millesarnastest ta elatub. Märtsi alguses sõidab ta Ameerika Ühendriikidesse preemiat vastu võtma ja lennuk satub koledasse turbulentsi. Mõõtmatu aja jooksul loobib torm õhusõidukit igas suunas. Kapten edastab rahustavaid sõnumeid, aga kõik salongis on kindlad, seejuures Miesel kõige enam, et nad kukuvad merre, purunevad löögist vastu veemassi. Mitu pikka minutit peab ta vastu, hoiab toolist kõvasti kinni, pingutab lihaseid, et mitte iga raputusega kaasa minna. Ta ei vaata illuminaatorisse, kust paistab jäine öö. Siis näeb ta mõni rida endast eespool tukkumas üht heledapäist kapuutsiga meest, keda ilmselt miski ei suuda äratada, ja tema lähedal seda naist. Kui ta oleks naist märganud pardaleminekul, poleks ta saanud temalt pilku lahti. Naine ei sarnane üldse tema arles'itariga, aga ometi tuletab kadunud konverentsikaaslast valusasti meelde. Hapruse, näojoonte peenuse, naha tekstuuri ja keha nõtkuse poolest võiks teda pidada nooreks neiuks, aga kerged jooned silmade ümber annavad tunnistust kolmekümnendatest aastatest. Kilpkonnaluust prilliraamide pehmenduspadjad joonistavad ta ninale ajutiselt kärbsetiibade taolised vaod. Ta naeratab aeg-ajalt oma naabrile, temast palju vanemale mehele, võib-olla isale, ja õhusõiduki visklemine näib neid lõbustavat, kui mitte hoolimatuse teesklemine neid ei rahusta.

Aga lennuk satub uude õhuauku ja äkki miski murdub Victoris, ta suleb silmad ja laseb end pillutada, ilma et mingil moel oma keha kontrolliks. Temast on saanud laborihiir, kes tugeva stressi all loobub võitlusest ja lepib surmaga.

Pika aja pärast väljub õhusõiduk lõpuks tormitsoonist. Kuid Miesel jääb tundetult lösutama, vajunud hirmsasse ebareaalsuse tunnetusse. Tema ümber keeb elu, inimesed naeravad ja nutavad, aga ta vaatab seda kõike otsekui läbi hägusa klaasi. Kapten keelab lennukis viibijail enne maandumist püsti tõusta, ent Miesel, energiast täiesti tühi, ei suudaks mingil viisil end istmest vabastada. Niipea kui lennuki uksed avatakse, kiirustavad reisijad kannatamatult õhusõidukist põgenema, aga kuigi lennuk on juba peaaegu tühi, jääb Miesel illuminaatori juurde istuma. Stjuardess koputab talle õlale ja ta soostub tõusma. Siis hakkab ta iseäranis tugevasti noore naise järele puudust tundma. Ta aimab, et ainult see naine rebis ta välja olematuse kuristikust, ta otsib teda pilguga, aga naine on kadunud ja Victor ei leia teda ka immigratsioonivärava järjekorrast.

Kirjandusosakonna ametnik tuleb talle lennujaama vastu ja on tunnistajaks sõnaahtra ja segaduses tõlkija hajaliolekule.

"Härra Miesel, kas olete kindel, et kõik on hästi?"

"Jah. Minu meelest olime surmasuus. Aga minuga on kõik hästi."

Victori monotoonne rääkimisviis teeb mehe murelikuks. Kuni hotellini ei vaheta nad ühtki sõna. Kui ta järgmise päeva õhtupoolikul Mieselile järele tuleb, saab ta aru, et tõlkija pole kogu päeva toast väljas käinud ega isegi söönud. Tuleb teda veenda, et ta duši alla läheks ja end riidesse paneks. Vastuvõtt toimub Albertine'i raamatupoes Viiendal avenüül, otse Central Parki vastas. Kultuuriatašee tungiva märguande peale võtab Miesel taskust Pariisis kirjutatud tänukõne teksti, kinnitab kiretul häälel, et tõlkija roll on "vabastada teosesse aheldatud puhas keel ja luua see uuesti"², kuulutab ülespuhutult suurema pingutuseta kõike head, mida ta tegelikult ei arva Ameerika autorist, suurest blondist halvasti jumestatud naisest, kes oma kohal istudes naeratab, ja jääb siis üsna ootamatult vait. Ebamugavat olukorda parandada püüdes haarab kirjanik mikrofoni, tänab hoogsalt ja kinnitab, et tema fantastiline saaga on täienenud kahe uue köitega. Siis minnakse banketile; Mieseli näol on äraolev ilme.

"Kurivaim, kui arvestada, mis seda liiki pidustused meile maksma lähevad, oleks ta võinud rohkem pingutada," poriseb kultuurinõunik omade vahel. Kirjandusnõunik kaitseb ebamääraselt Mieseli, kes peab järgmisel hommikul ära lendama.

Pariisi saabunud, asub ta kirjutama ja teeb seda otsekui kellegi etteütlemisel, teksti mehaaniline kontrollimatus viib ta sügavasse ängi. Raamat saab pealkirjaks "Anomaalia" ja see on kirjaniku seitsmes teos.

"Ma pole kogu elu jooksul teinud ühtki liigutust. Ma tean, et mu liigutused on alati korraldatud kusagilt mujalt, et ma pole ühtki teinud omatahtsi. Mu keha peab rahulduma liikumisega jooni pidi, mida mina pole paika pannud. On ülbus mõista anda, et me oleme maailmaruumi peremehed, kui me vaid järgime vähima mõju kõveraid. Piiride piir. Ükski lend, mitte kunagi, ei murra lahti meie taevast."

Mõne nädalaga täidab keegi grafomaan Victor Miesel sadu lehekülgi samasuguse tekstiga, mis kõigub lüürilisuse ja metafüüsilisuse vahel: "Auster, kes tunneb enda sees pärlit, teab, et see on vaid valu teadvustamine, koguni rõõm valust. [ ... ] Padja jahedus tuletab mulle iga kord asjatult meelde minu vere temperatuuri. Kui ma värisen külmast, siis tähendab see, et mu üksilduse karvkattel ei õnnestu soojendada maailma."

Viimastel päevadel ei välju ta üldse kodust. Viimases lõigus oma kirjastusele räägib ta, kuidas selline olematuse eksperiment piirneb ületamatuga: "Ma pole kunagi mõistnud, kas maailm oleks teistsugune, kui mind poleks olemas, ega oska ka ette kujutada, kuhu ma oleksin jõudnud, kui oleksin elanud intensiivsemalt, ja ma ei näe, mismoodi minu kadumine muudaks maailma liikumist. Siin ma kõnnin teed mööda, mille olematud kivid ei vii mind kuhugi. Ma muutun punktiks, kus elu ja surm kokku sulades ühinevad, kus elava inimese mask rahuneb kadunu näol. Täna hommikul, kui ilm on ilus, näen ma ainult iseennast ja olen nagu kõik teised. Ma ei lõpeta oma eksistentsi, ma annan elu surematusele. Lõppude lõpuks kirjutan ma asjata viimase lause, mille eesmärk pole hetke edasi lükata."

Need sõnad kirja pannud ja faili oma kirjastajale saatnud, astub Victor Miesel, keda on haaranud meeletu äng, millele tal ei õnnestu nime leida, rõdule ja kukub sealt alla. Pigem viskub alla. Ta ei jäta maha ühtki kirja, aga kogu tekst näitab teed selle ülima liigutuseni.

"Ma ei lõpeta oma eksistentsi, ma annan elu surematusele."

On 22. aprill 2021, keskpäev.

¹ Punane riba lisatakse Prantsusmaal kirjanduspreemiaid saanud raamatutele.
² Lause pärineb Walter Benjamini (1892−1940) artiklist "Die Aufgabe des Übersetzers".